Millest ma unistan ja mille eest tänulik olen

Mina avastasin, et mina unistan veel kahest asjast (muidugi peale selle, et ma ärkaksin peas selgus, südames rõõm ja hinges rahu):

1. et ma oskaksin kirjutada nii, et lugejatele kohale jõuaks õigesti, mis värk on. Suudaksin kirjeldada reaalsust nii, et vähegi samas semantilises väljas olevad inimesed saaksid asjast aru. Päris iga tuhajuhan ei pea, aga mingil määral intelligentsed inimesed võiksid. 

2. et ma oskaks süüa nii, et paksuks ei läheks, aga oleks tunne, nagu oleks külluslikult söönud. No täitsa hale, isegi seda ei oska ilusasti lühidalt kirjutada. 

Muuhulgas selgus, et positiivne psühholoogia on päriselt mingi teema, nii et asjad, mille üle ma olen tänulikud, mis ei ole sellised "tavalised" asjad nagu pere, kodu jne. ütlen kohe ette ära, et kindlasti on all-loetletud headest asjadest ka mingeid haiglasi erandeid, aga sellele praegu ei keskendu. Ma olen kogu elu ainult erandeid otsinud, nüüd võiks vahelduseks ka põhivoogudele tähelepanu pöörata.

1. Ühistransport. Tasuta, sõidab päris tihti. Minu meelest need bussi- ja trollijuhid on vapsee kangelased. Esiteks neil on tohutu vastutus kogu selle bussitäie rahva ees. Nad peavad navigeerima liikluses, mis on räigeid värdjaid täis. Nad peavad üles tulema hommikul vara ja sõitma õhtu hiljani välja. Neil on väga väga vähe privaatsust, õnneks koroonaga seoses on nüüd bussijuhtidel ka kinnised kabiinid, varem olid seal tuuletõmbuse ja igast tontide meelevallas. Ja lõpetuseks, aga mitte sugugi vähetähtis - pissil ei saa käia nii nagu vaja oleks. Ma ei suuda tõesti aru saada, kuidas nad hakkama saavad selle imetrikiga. Ja kõige selle juures peavad nad jääma soliidseks, vaoshoituks, rahulikuks (A'la Allan Roosileht Turvamees).

2. Sahajuhid-tänavapuhastajad. no mis ma oskan öelda - seda rõvedat lund muudkui sajab, aga kummalisel kombel on tänavad üsna puhtad. Ükskord tuli mulle kõnniteel väike sahk vastu ja ma põikasin ruttu sisse mingisse "orva", et sahamees saaks mööda minna. Ta isegi mind nähes aeglustas käiku, et ma jõuaks :D Ma lehvitasin talle ja ta isegi lehvitas vastu. Loodetavasti tal läks tuju selle peale paremaks. 

3. Mets. Ikka paras luksus on, kui mets on mõne sammu kaugusel oma värske õhu ja mingil määral huvitava loodusega. Ja värske õhuga. Ma ei kujutaks ette, kui ma peaks elama kesklinnas, siis ma vist kohe hüppaks aknast alla, sest kesklinn on ikka üks väga trööstitu koht. Vaata kui kole see välja näeb?!

4. Edit: osta-jeje. Kui ma raamatupoest ei raatsi raamatuid osta, siis üldjuhul neid on osta-jejes ikka saada. või vähemasti kusagil raamatukois vms kasutatud raamatute pleisis. Asendamatu! rääkimata sellest, et osta-jejes saab oma kasutut kraami maha müüa ja mõnikord seda isegi ostetakse, jee, topeltvõit! 

Aga tagasi selle unistuste teise punkti juurde. Nimelt mul on nüüd laua peal kaks toitumisalast raamatut, mis väidavad täiesti vastupidiseid asju :D Ok, ma ei ole veel lõpuni jõudnud, aga juba kohe esimestel lehtedel ilmnesid huvitavad asjad. Nevermind minu viitekirjeid, need ei pretendeeri mingile korrektsusele praegu, ma lihtsalt proovin siinkohal oma arusaamist kuidagi... eee....eee süstematiseerida sest ma olen väga suures segadues.

1. Tim Spector, Purustatud toidumüüdid ehk Miks meie senised tõekspidamised toidust on enamasti valed, 2020, ingl.k Spoon-Fed, Why almost everything we've been told about food is wrong.

2. dr Joshua Wolrich, Toit pole ravim ehk kuidas väärinfo kahjustab tervist, 2021, ingl.k Food Isn't Medicine. 

Huvitavad raamatud

Wolrichi raamatu pealkiri isegi ütleb, et toit pole ravim. Samas Spectori raamatus lk 16 "Toit on kõige tähsam ravim, mis meil on". 

Mõlemad raamatud käsitlevad vahelduvpaastu/intervallpaastu (ingl.k intermittent fasting, ma kahjuks ei tea ikka veel, mis on eesti keeles korrektne sõna selle jaoks). See tähendab, et toidu manustamise aega lühendatakse ja see peaks viima vähemale kalorite tarbimisele ja sellega seoses ka  veresuhkru-hüpete vähenemisele, mis omakorda aitab kaasa nii tervise paranemisele kui kaalulangusele. 

Spector käsitleb seda müüdi "hommikusöök on kõige tähtsam toidukord" kontekstis, milles väidab, et pikem söögivahe on hea, kuna aitab kuidagi kaasa soolestiku mikrobioomi talitlusele (bakterid saavad rahus ehitada, kui toitu peale ei tule). Ka ei vasta tõele, et hommikusöögi söömatajätmine mõjutab kuidagi kehvasti keskendumisvõimet. Ahjaa, ja hommikusöök üldsegi "standardiseerus" siis, kui leiutati mitteriknevad ja lihtsalt valmistatavad ultratöödeldud toidud nagu hommikuhelbed. Varasemalt olid eri kultuurides erinevad hommikusöögid vastavalt sellele, mida oli lihtne valmistada ja mis ei läinud riknema külmkapi puudumisel. 

Wolrich samal ajal lk 191 väidab, et vahelduvpaast on eesõigustatud nälgimine ning on äärmiselt kahjulik, kuna õigustab halba suhet toiduga ning soodustab toitumishäirete varjamist ja puhtaks pesemist. Samuti rõhutab ta, et tegelikult ei pruugi olla kaalutõus halb vaid hoopis tervislik. Ja siis lõpuks ta väidab veel, et ainevahetuse toimemehhanismi arvestades ei ole vahelduvpaastul tegelikult kehakaalu alandamisele mingit olulis mõju (ega ka vananemisprotsessi aeglustamisele). Ja et mingid uuringud seda toetavat ka. Et inimese ainevahetus on evolutsiooniliselt nii üles ehitatud, et oma ainevahetuse toimimist ei ole võimalik muuta, et keha varusid ei talletaks, "kuna kaalulangus ei soodusta ellujäämist".

Pealegi, toidust teadlik loobumine on ikkagi rikka valge inimese privileeg. 

No kas nüüd saate aru, miks ma segaduses olen?

Vähemalt ühes asjas on nad ühel meelel - uurimusi on tehtud palju, kuid kuna toit mõjub inimestele erinevalt ning igasuguseid taustafaktoreid, mida pole võimalik kontrollida (nt uuritavate sotsmajanduslik staatus ehk rikkamad saavad endale lubada paremat), on nii tohutult palju, et mingeid adekvaatseid järeldusi on raske teha. Samuti ei ole adekvaatsed uuringud eriti toetatavad, sest nad  teeni toidutööstuse huve (toidutööstus tahab, et me sööksime rohkem ja niimoodi nad juurutavad pidevalt tooteid ja reklaamivad neid, mis ei pruugi olla sugugi kasulikud, nt hommikuhelbed). 

Veel ühes asjas on nad ühel meelel - et kuna sama toit mõjutab erinevalt eri inimesi, siis ei ole olemas mingit ühtset valemit. Nt Spector tegi katse enda ja oma naisega - kuidas mõjutavad erinevad toidud glükoosipiigi kõrgust. Spectorile mõjus glükoosi suurel määral tõstvalt "tavaline tervislik" hommikusöök ehk helbed. Veresuhkur tõusis 5.5mmol/l kuni 9.1mmol/l, mis on üsna suur piik. Seevastu tema naisel sama asja tarbides olid numbrid 4.1mmol/l - 5.7mmol/l. Sama teema kordus ka tuunikalavõileivaga, riisi ja pastaga, et kahel erineval inimesel olid mõjud veresuhkrule erinevad.

Wolrich ütles aga, et see on fine, kui hommikul lihtsalt pole kõht tühi, et siis ei pea sööma. Aga kui ikkagi on tühi, siis ei tohi näljatunnet ignoreerida. Ja siis selle pealt ta jõuab edasi intuitiivse toitumiseni. Peaks selle kohta ka mingi raamatu hankima. 

Ma ise jõudsin järeldusele, et ka kultuurilised põhjused soodustavad teinekord (minu meelest) ebatervislikku toitumist. Nt nagu et sünnipäeval peab kindlasti sööma magusat torti, et jõulude ajal tuleb üldse hästi palju süüa ja siis kõik need piparkoogid, vastlakuklid ja grill-liha. Muidugi kõiki neid asju võib süüa, aga mina hetkel (nende raamatutega mitte lõpuni jõudnuna ja üldse asjast mitte midagi teadvana) usun ikkagi, et tasakaal on hea (aga mitte päris nii, et sardell ühes ja kukkel teises käes).

Selveris kõrvuti vastlakukkel ja piparkoogitaigen, 09.01.2024

Julen är här

No ei teagi kohe, kuidas ja kust alustada. Mingil imelikul kombel on mul üle ma ei tea mitme aasta mingi arusaamatu jõuluootus. Mitte et mul tegelikult midagi oodata oleks, aga mul on huvi jõuludekoratsioonide vastu ja jõulukingituste tegemise ja pakendamise vastu. Isegi natuke maniakaalne huvi. Samuti olen jälle nagu eelmiselgi aastal ära vaadanud mitmeid täiesti ajuvabasid heatuju-jõulufilme, kus on alati üks stsenaarium, aga osad on veel halvemad kui teised. Eelmisel korral kui ma neid vaatasin, siis olid vähemalt mingid printsessid või vähemasti krahvinnad, lossid, mõisad jne. Nüüd keegi saab B&B ja keegi teine farmi, kommipoe.. väga igav. Ühendavad jooned neil filmidel on:

1. sellel aastal tundub olevat läbivaks teemaks naistel tumepunane (või tumeroheline) ja meestel sinine mantel + tartan sall. Ilus vaadata, tumepunane mulle meeldib ja tartan meeldib ka. Aga tundub, et kõigil neil filmidel on olnud sama kostüümikunstnik ja seda ei ole kuidagi püütud varjata.

Punane ja roheline ja tartan, vt ka ülejärgmist pilti

2. kõikjal on ülemõõdulised jõuludekoratsioonid, lausa uskumatu. Kah üsna ilus vaadata, aga huvitav kas kellelgi tegelikult ka nii palju jõulukaunistusi on?

Nii palju jõuludekoratsioone?! ja tartan ja punane mantel

3. stsenaarium on täpselt ühesugune ja pärast kasvõi tosina sellise filmi vaatamist ei ole enam võimalik kindlaks teha, mis oli mis filmis, mis oli filmi pealkiri jne. Võibolla on see ainult minu aju-udu, aga ma ei mäletaks ühtegi nende nime ega mis täpselt toimus. 

4. Filmis on alati üks pool, kelle elus toimub kohe alguses mingi pöördeline hetk - kas kutsutakse ootamatult kusagile, saab päranduse vms vms vms. Ainult et see, mis juhtub, on natuke kehvasti ajastatud äraharjunud elu mõttes - samal ajal oleks vaja mingit tähtsat projekti, väljakutset, elumuutvat klienti vastu võtta, aga ei saa, sest see asi juhtus.

5. Üldjuhul on sellel esimesel poolel mingi teine pool, kes on sort of ok, aga noh tegelt selline mugav ja igav variant.

6. Toimub mingi ootamatu dramaatiline kohtumine kolmanda osapoolega. Tavaliselt kas keegi jookseb kellelegi niisama otsa, kallab kohvi sülle vms vms vms. Kohe tekib kahevahel mingi emotsioon ja kui võrrelda eelmiste filmidega, mida ma vaatasin (neid oli palju), siis kui varem käis mingi õudne kass ümber kuuma pudru tiirutamine, siis praegu antakse ikka üsna selgelt märku vastastikusest huvist. 

Dramaatiline kohtumine

7. Mingil hetkel jõuab kätte esimese osapoole jaoks pöördelise otsuse tegemise hetk. Esialgu ta mõtleb tavaliselt jätkata oma vana poolelijäänud eluga ja seda teistele teatades on kõik uued sõbrad ja tuttavad väga mõistvad, ala "jaja, see on ju su unistus, sa pead enda peale mõtlema jne jne jne". Keegi ei solvu eriti nähtavalt. Väga mugav vaataja seisukohalt, sest kes tahaks mingit draamat vaadata, just draama puudumise tõtu ma neid filme ju vaatangi. 

Ilmselgelt ta on väga mõistev

8. Lõpuks saab esimene pool ikkagi aru, et vana elu ei ole jätkusuutlik ja kõik on muutunud, vanad tööd, tegemised ja aastatepikkused saavutused ja unistused võib aknast välja visata ja kõik on väga õnnelikud, isegi üksijäänud teine osapool on sort of õnnelik. Noh tegelikult ma hästi ei usu, et nii lihtsalt käiks, aga no unistada võib. 

9. Sel aastal on oluliselt vähem oma supervõimete leidmist. Pigem on see uus alternatiiv lihtsalt mingi natuke teistsugune elu natuke teistsuguses kohas.

Eino tegelt need filmid ei ole halvad sest tekitavad vähemalt korraks mingi hea tunde (kuigi nad tegelt on ikka väga halvad). Ja nad ei nõua eriti mingit süvenemist, sest et ka lihtsakoelise mõrvafilmi vaatamine käiks praegu ülejõu. Aga ma mõtlen, et kellele tegelikult neid filme tehakse, kõik inimesed pole ju nii fucked up nagu mina, või tõesti on niisuguseid inimesi, kes eelistavadki selliseid filme?

Siis ühe asja sain veel oma nimekirjast "mida ma elus teha tahan" maha tõmmatud. Küpsetasin lussekattereid ehk rootsipäraseid safranisaiu. Panen siia kirja ka, et ära ei unueks, päris head olid. 

Lussekatter

175ml piim / kohvikoor
50gr hapukoor (aga võib ka panna lihtsalt piima/koort rohkem)
50gr suhkrut (originaalretseptides on tegelikult natuke rohkem, aga noh liiga palju suhkrut pole mõtet süüa, sellest 50grst täiesti piisab)
pärm (25gr tavalist või 1 pakk kuiva)
~500 gr jahu
50gr või (võib panna ka vähem kui kohvikoort kasutada)
2 muna
safranit tunnetuse järgi. Müüakse tavaliselt 0.5gr pakis, sellest imetillukesest pakist jätkub ikka paariks-kolmeks-neljaks korraks.
NB! safranit tasub panna pigem vähem kui rohkem, sest liiga palju safranit teeb asja mõruks. Samuti tasub jälgida, et seda safranipiima kusagile peale ei läheks, sest jätab koheselt pleki suuremale osale materjalidele.
Taigna kätega segamisel tasub vähemalt esialgu olla seetõttu ka ettevaatlik (pärast pole vaja enam küüsi lakkida, sest on niigi ilusad kollased :))

Kaunistuseks rosinaid vms kuivatatud puuvilja tükke, et kassid ilmekamad välja näeksid (neid võib enne vees või alkoholis leotada)
Sellest kogusest tuli mul ca 11 kassi.

1. Aja piim/koor soojaks, aga mitte keema, pane sisse safran ja lusikatäis suhkrut, sega ära kuni suhkur on sulanud.
lase jahtuda nii et on lihtsalt soe (mitte kuum, katsu nt näpuga). Pane pärm sisse ja lahusta ära, lase ~10min seista, et pärm tööle hakkaks (st vahutama). 

2. Vahepeal sega kokku jahu, ülejäänud suhkur ja näpi sisse või (ja koor kui seda paned) (nagu juustuküpsiste või soolapulkade tegemisel).

3. Seejärel sega safranipiim, jahu ja munad ühtlaseks taignaks. Kui väga kleepub, lisa jahu juurde. väga palju rohkem jahu ei tasu panna, sest taigen muutub vintskeks ja saiad tulevad nagu saepuru.

4. Pane taigen kerkima mõnusasse sooja kohta, kerkib umbes tund aega (mina panen tavaliselt vannituppa põrandakütte peale).
5. Kui on kerkinud, siis võta kausist välja, sõtku veel natukene ning jaga ~60gr juppideks, millest tee vorstikesed, soovitavalt 20+ cm pikad, mis keera rulli nii nagu soovid. Pane kassidele silmadeks rosinaid või kuivatatud puuviljade tükke.

6. Pane kassid ahjuplaadile ning lase rätiku all ca pool tundi kerkida. NB! plaadile pannes tasub jätta päris suured vahed, kuna kassid paisuvad nii enne kui ahjus päris kõvasti.

Takkajärgi ma mõtlen, et äkki mul need vorstid olid liiga paksud, et kui ahju panin ja veel kerkisid, siis ei paistnud enam ilusad "krussid" välja :( Järgmine kord olen targem.

7. Poole tunni möödudes pintselda lahtiklopitud munaga, et tuleksid ilusad ja läikivad.
Ahi pane pöördõhu režiimil 190 kraadi peale ja küpseta 10-12 minutit. Jälgi! Vajadusel keera pann ringi, kui küpsevad ebaühtlaselt! Erinevad ahjud küpsetavad erinevalt, mitte-pöördõhu puhul tuleb ilmselt temp suurem panna. Soovitatakse 205-220, aga minu (ja minu ahju) jaoks see tundub mindblowing palju.

Pärast väljavõtmist lase veel natukene seista rätiku all. 

Ahjaa ja siis veel käisin shoppamas stokmannis, kuna oli kesklinnas vaja arstil käia, sest et kesklinna ma vabatahtlikult ei lähe. Oi ma shoppasin mõnuga! Midagi ei ostnud, aga dsiisass tehakse ikka ilusaid villaseid mantleid mõnikord. Üllataval kombel ilusaid kleite väga silma ei jäänudki, ainult mantlid. 

Ja jube diskrimineerimine. Meestele pakutakse täiesti normaalseid palmikutega kampsuneid mingi 50-60€ eest. Naiste kõige odavam oli umbes 100€. Einoh. 

Ja ikka kui ilus on beeži ja tuhksinise kombinatsioon. Pilt on muidugi kaka, aga you'll get the idea. Kaupsis oli mingitest üsna suvalistest kunstlilledest (isegi mitte väga kallitest) tehtud mingi üllatavalt ilus "lilleseade". Ikka mõned inimesed oskavad.

Vähemalt poole kohaga Cassandra

Sõnadega tuleb ettevaatlik olla. Ma mäletan, et ma kunagi kirjutasin, et ma ootan suure huviga, millal tuleb see hetk, kui ka hingamine liiga raskeks osutub. Tatarataaa!! see hetk tuligi hiljuti kätte! Mingil hetkel hakkas sügavalt hingamine olema raske, pea käis koguaeg ringi ja saturatsioon langes. Mitte et mu mõõtur mingi kalibreeritud oleks, aga siiski võrreldes varasemaga olid näidud väiksemad. Kuna olukord tundus halb, siis sain mõned kopsuarsti ajad ja mõne huvitava kogemuse võrra rikkamaks: kompuuter ja puhumistestid. Kompuuter oli huvitavam, lausa mindblowing, kui aus olla. Puhumine ei olnud nii huvitav, aga siiski muljetavaldav. Et kuidas on välja mõeldud, kuidas kopsu toimimist objektiviselt mõõta. Et kontrollida, et seal kõik need kolm protsessi, mille abil hingamine toimub, aga mille nimesid ma ei mäleta, korrektselt toimiksid. Uuring ei olnud kole ega hirmus, tüdruk, kes seda läbi viis, oli väga sõbralik. Aga õudsalt köhima ajas. Üldse seal PERHis olid väga sõbralikud kõik.

Kompuutertomograafia oli seevastu palju huvitavam, st kuidas loogika on üles ehitatud, et bugid end ise avaldaksid. Seda asja tehti sellisest toreda nimega kohas nagu nukleaarmeditsiini osakond. Kõlab juba muljetavaldavalt. Ega ma teaduslikult midagi ei tea sest, aga üldpõhimõttes - veeni tilgutatakse kergelt radioaktiivset glükoosilaadset ainet. Kui kusagil on mingid "kolded", siis nende ainevahetus on teistsugune kui tervetel kudedel - ehk siis nad hakkavad seda glükoosi endale sisse imema, sest neile meeldib glükoos, kuna see aitab neil kasvada, nom nom nom, ja nad on aplad. Aga see pole tavaline glükoos, ta on juhtumisi radioaktiivne. TÜNKS! Ehk siis kompuutertomograafias need bugid paljastavad end, sest nad sõna otseses mõttes helendavad pildi peal. FUN! Kes selliseid asju välja mõtleb - minu lugupidamine! Protseduur ise oli natukene hirmus, st kanüüliga koos tuli tõsta käed mingil hetkel kiirelt üle pea. Mulle ei meeldi kanüülid üldse, veel vähem kanüüliga kätt liigutada. Samuti tegi see kompuuter kiirendamisel päris hirmsat häält, aga ma panin silmad kinni ja siis ei olnudki nii hirmus. Pärast pidi palju vett jooma, et enam ise pimedas ei helendaks. Seda keegi ei öelnud, ma ise otsisin välja selle info :D 

Fun fact: selle glükoosisõltuvuse "abil" saab samal viisil osasid õgardeid maha ka tappa - "rohi" paaritatakse glükoosiga, tüübid imevad selle sisse oma apluses ja - vsjoo, baibai.

Ühesõnaga, see kompuuter oli tõenäoliselt minu selle aasta suursündmus ilmselt. Sest minu elus ei juhtu eriti midagi, ma olen selline tohutu vormitu värvitu klomp puhast igavust. Ei ole mul silmapaistvat lauluhäält, peenikest keskkohta, pikki jalgu ega isegi mitte suurepärast huumorimeelt. Ega üldse midagi, mille vastu keegi võiks huvi tunda või mis võiks kellelegi mingit väärtust luua. Ega nii pole ka ilus enda kohta öelda, aga no ma ei saa aru, kus ma valesti läksin. 

Aga vähemalt ühe asja üle on mul hea meel - mul on aega, et süveneda. Millesse siis iganes. Kompuutri tööpõhimõttesse. Glükoosi toimimisse. Rootsi keelde. Ma ei pea kõike haarama lennult, lugema diagonaalis ja meeleheitlikult kartma, et äkki midagi jäi kahesilmavahele. Ja kui arst tahab aega panna, siis ma saan südamerahus öelda, et "mulle sobivad kõik ajad". Ei ole mingit kombineerimist, prioriseerimist, planeerimist, kattuvusi, ümberplaneerimist ja muud saasta. Ma arvan, et see on küll absoluutselt esmakordselt mu elus.

Juhtusin unenäituselt ka läbi hüppama (tegelikult aga käisin hoopis hingamist toetavate seadmete workshopil, mis juhuslikult oli samas kohas). Ma ei teadnudki, et mu osade unenägude kohta on lausa eraldi kategooria - lohutusunenäod. Need on need, kus ma näen, et ma olen huvitav, populaarne ja tore inimene. 

See lõige küll kedagi ei kaunista

Ah. Ivo juurde sattusin ka põgusalt. Who the fux oleks huvitatud pruunist kostüümist? Või pruunist vestilaadsest tootest? Ok, kangas oli vastuvõetav (puuvill + nafta), aga kes selle värvi välja mõtles, ah, ja mis tal viga oli? Kõhulahtisus?

 

Jah, Prismas on ka pruune (ja meriinovillaseid) asju müügil, mida ma isegi kaalun osta. Kuidas prisma saab endale müüki võtta mittekakapruunid asjad, aga Ivo laseb toota kakapruunid?

Pruun a'la prisma. Erinevust näete?

So long and thanks for all the fish!

punane kärrrbzzezeen

Selle kevadega saab otsa seitseteist aastat hobiõppejõu karjääri. Hobiõppejõud on see, kes selle asemel, et pärast tööd koju, trenni, teatrisse vms minna, tuleb ülikooli ja hakkab õpetama. Kuna 17 aasta on päris pikk aeg, siis on sobilik hetk teha tagasivaade. Miks ma varem ei teinud, oli see, et mulle ühe retsensiooni eest oli raha välja maksmata (retsensioon valmis mais, raha sain kätte juuli lõpus) - nad millegipärast arvasid, et retsenseerimine on tasuta töö :D kamoon, kas te suudate seda uskuda?! Ja siis ma ei viitsinud vahepeal seda juttu ära lõpetada ja nii saigi alles praegu.

Reaktsioonid minu lõpetamisele on muidugi märkimist väärivad. Juhendatav, kellel jäi kevadel kaitsmata (sest ta ei suutnud aineid ära teha) ja kellelele oma isikliku e-maili aadressi andsin, et nii kõige lihtsam kätte saada, ei vaevunud midagi vastamastki. Teine, kes soovis juhendatavaks hakata, kellele vastasin, et tervislikel põhjustel ei saa, ka ei vastanud midagi. Kool vastas lihtsalt lakooniliselt, et ok, saa terveks. Ehk hea näide sellest, et maailma nälga ei ole võimalik leevendada, kui midagi annad, siis seda võetaksegi iseensestmõistavana. Aga vot mul ei ole enam midagi anda, sest mul endal on tuba külm ja ahjud lõhki külmunud! Nii palju olen ära andnud, et endale on ainult tühi hing jäänud (teist t-ga asja isegi mitte). Nii et ma tõsiselt loodan, et kõik need sajad inimesed, kes mu aines on käinud ja keda ma olen juhendanud, on saanud natuke midagi rohkemat, kui ainepunkte või kraadi. Sest et muidu oleks veits "keegi andis ära oma hinge ja sai vastutasuks toosi tikke". Üks näiteks just sel kevadel kaitses ja lõppsõnas ta tänas komisjoni (kes küsis veitsa kiuslikke küsimusi) ja tänas töökaaslasi ja tänas peret (kes olid ühed vastutulelikud ja teised kannatlikud ja toetavad), aga vot juhendajat, kes üle kahe semestri pea iga nädal tund aega kõnes istus ja üritas seletada, kuidas seda tööd ikkagi tuleks teha, nii et ära kaitsta saaks (sest õpitust oli üsna vähe pähe salvestunud), vot juhendajat ei tulnud meelde tänada. No palju tänu. Ma ise arvan, et ma olin ka ikka üsna kannatlik ja võrdlemisi toetav.

Ussilakk

Tihti mõeldakse, et see õpetamine on mingi lihtne asi, lähed ja mölised lihtsalt ja vsjoo. Aga mida ei nähta, on see, kuivõrd palju võtab aega materjalide ettevalmistamine (igal aastal on vaja asjad üle käia, et need oleks asjakohased, vähemalt minul küll), tööde hindamine/tagasisidestamine ning lihtsalt tudengitega suhtlemine, kui neil mingid küsimused jms on. A võibolla mõnele ongi lihtne, ei ole üldse välistatud. Äkki ma olengi 17 aastat tegelenud millegagi, millega ei peaks.

Aga see ei ole õnneks mitte kogu see seitseteist aastat valdav tunne olnud. Ehk siis - miks ja millal ma üldse õpetama hakkasin? Ma arvan, et see sai alguse juba kooliajal - põhikoolis üritasin õpetada pinginaabrile matemaatikat (mitte kuigi tulemuslikult), keskkoolis teenisin isegi mingil määral taskuraha, õpetades soovijatele arvutikasutaja oskustunnistuse eksami jaoks vajalikke oskusi. Miks? Ei oska enam takkajärgi öelda. Arvatavasti kombinatsioon sellest, et ma ise oskan, ja teiseks soovist meeldida/aidta/kasulik olla. Ultimate people-pleaser, nagu ma olen. 

Ülikoolis sattusin seltskskonda, kus õpetamine oli tavaks ja kuna ma ise näitasin huvi üles (sest noh, ma arvasin, et ega ma muud ei oska kui õpetada), siis antigi mulle võimalus. Aga ütleme ausalt, ega neid, kes õpetada tahavad/nõus on, liiga palju ei ole kunagi olnud :D. 

Olgu ka ära öeldud, et õpetamist olen ma teinud alati täiskohaga (vahel rohkem kui täiskohaga, sest ettevõtlus on mõnikord 24/7 töö, kuigi ma seda ise ei afšeeri) töö kõrvalt. Välja arvatud kõige esimene semester, kus ma õpetasin terve esmaspäeva kella 8st 16:30ni, ehk siis tööst oli mul sel ajal see päev vaba. Aga see oli september'05 - jaanuar '06. Ja ma olen tänulik oma tööandjale, et ka tema õpetamist soosis ja selles mingit kasu nägi ja seega isegi päeva selleks otstarbeks vabaks andis palka vähendamata. 

Fun fact veel - oluline osa inimesi, kes muidu mind isegi suht ok inimeseks pidanud, kui saavad teada, et ma õpetan ülikoolis, muudavad oma suhtumist minusse - halvemuse poole. Nii et viimasel ajal ma absoluutselt pole maininud oma projektideski, et "oi mul on õhtul tudengid". Sest jumal teab, siis vaja veel topelt end tõestama hakata, et ei, ma ei ole mingi akadeemiline elukauge kuivik. Võibolla olen ka? Noh, enda arvates ei ole. Kuigi kas ma väga hoolin teiste inimeste arvamusest? Väga ei, aga siiski pole mõtet oma elu keerulisemaks teha, kui seda saab vältida. 

Niisiis ma ei ole sugugi alati õpetamist vihanud. Tegelikult on see mulle päris palju andnud - põhiliselt mainitud eduelamust ning tunnet, et olen kellelegi vajalik. Tore fakt alustamise ajast - materjale ette valmistades ma valju häälega etlesin materjali läbi, st nagu prooviesinemine vms vms vms. Võib arvata, kui palju mul kõige selle peale aega läks :D Aga ma tahtsin hea olla ja endale mitte piinlikkust valmistada. Mingil hetkel sain aru, et esinemine läks lihtsaks, hetkel esinemisnärvi üldjuhul mul enam ei teki. Varases nooruses ma pabistasin esinemise pärast nii rõvedalt, et põhimõtteliselt mingist viimasest esinemisest mind lausa vabastati, ehk siis 9ks klassiks mul olid närvid täielikult läbi - aga õnneks noorest peast asjad veel taastuvad ära. Kui praegu mingi selline asi juhtuks, oleks ma ilmselt elulõpuni kusagil hullumajas. Nii et aitäh ka selle eest! 

Mingil hetkel sain aru, et ma oskan ka reaalselt õpetada, st saan aru, millest inimesed aru ei saa. Oli muidugi raskeid aegu, aga pigem mitte tingitud õpetamisest vaid tööst, mis tuli ju samal ajal ära teha - nt kõige ekstreemsem oli see, kui ma ükskord oma loengus peaaegu magama jäin. Suu vatras edasi, aga ise tundsin, kuidas silmad lihtsalt vajuvad kinni. Oli see aeg, kus ma öösel vast 3 tundi maganud olin. Aga õnneks noorus on ilus aeg ja kannatab teha niimõndagi. Lihtsalt ta (noorus) ei tule iial tagasi.

Kõige ekstreemsem stresstest oli too semester (või oli neid isegi paar?), kui ma andsin paralleelselt kahte ainet - Töökindlust TTÜs ja testimist IT Kolledžis. Vot see oli karm. Mäletan sellist päeva, kus hommikul kell 8 tuli tööle minna (ei olnud veel kodukontoriperiood), kella 16ks? TTÜsse, kella 18ks IT Kolledžisse, ja kui seal lõpetatud (ilmselt siis 21 paiku?), siis kontorisse tagasi livet tegema ja koju pärast 23 õhtul. Järgmisel hommikul jälle 8st tööle. Ma kirjutan ja imestan, kuidas ma suutsin. Aga noh, tundub, et ma kulutasingi oma energia ära inimeste peale, kes sellest üsna vähe pidasid. See tellija, kelle heaks ma siis jälle töötasin.. seal ogranisatsiooni mõttes olen ma üldse persona non-grata (sest neil on asjad ikka väga katki jätkuvalt ja nad väga ei talu, kui keegi seda neile ütleb - mingi organisatsioonikultuuri teema - "kõik mis teeme, teeme ringi!!") ning konkreetselt see tellija esindaja ei tunne mind poes äragi, kuigi ma päästsin ta mitmel korral suuremast jamast. Nojah. Ehk siis õppetund, et vaata, kelle heaks sa panustad.

Tagasi õpetamise juurde. Eks ma niimoodi aja jooksul tasakesi kulusin ja kulusin, hakkasin tundma järjest vähem eduelamust ja rohkem väsimust, kuni see väsimus ei kadunudki enam ära ning eduelamus asendus ebaeduelamusega; mingihetk tuli koroona, sain isegi e-õppe päris hästi selgeks. Ma arvan, et kui koroonat ei oleks olnud, siis ma oleks juba kusagil hullumajas. Siis tuli koroonajärgne ja tuli klassi tagasi tulla. Sattus selline lend, kes suures osas olid tulnud ainult ainepunktide pärast. Sellest (suhtumisest) saab aru, kui oled seitseteist aastat asja teinud. Vähemalt mina saan - seda on varem ka olnud, lennud ON erinevad. 

Teisest küljest muutus väsimus talumatuks ja muutusin üleöö vastikuks kibestunud tühja hingega moroniks. Selliseks inimeseks, kellega ma ei tahaks ise küll vabatahtlikult suhelda. Tegelikult oleksin pidanud lõpetama juba aasta tagasi, aga kuidagi ma magasin selle hetke maha, kus ütlema oleks pidanud, et kuulge, järgmine aasta ma ei tule. Eks tegelikult olen ma seda mõtet juba varem ka mingitel hetkedel mõelnud, aga alati leidnud jõudu ja vajadust jätkata. Erinevatel põhjustel - tuleb mingi eduelamus, mis tuhmistab raskustunde; mõte, et kui mina ei õpeta, siis kes õpetab jne jne jne. Kuni siis sel aastal mingil veebruari teisel-kolmandal nädalal tekkis kindel veendumus, et see, mida õpetamine võtab, ja see mida annab, need ei ole enam tasakaalus. Sest võtab kogu eluisu ja -energia ja annab ainult negatiivseid emotsioone. Kui koht minust tühjaks jääb, siis tuleb keegi, ja täidab selle minust paremini! Aga mu keskhinne oli sel aastal 4.81 nii et jah, vähemalt ma suutsin ära feikida, et tegelt ma pole ikka tropp.

Ma loodan, et nüüd sellele öeldes EI, on mul veel aega ja võimalust millelegi kunagi kogu südamest JAH öelda. Kuigi hetkel ei ole sellist tunnetki, et võiks kunagigi peale tulla tahtmine midagi teha või millelegi JAH öelda.

Parim Ivo (siiamaani)

Vot need on õiged toonid

Üle hulga aja läksin välja ja käisin Ivo juures. Peab tunnistama, et ma nägin seal parimat kollektsiooni siiamaani. Suve/kevade kollektsioon oli täielik pettumus, sealt ma ei ostnud midagi. Ühtegi ilusat kleiti ei olnud, kõik oli väga kahtlane ja veidrates oranžides ja kakitoonides. Samas ma sel aastal vist ei ostnud üldse eriti mingeid suveriideid ka, sest kohutavalt väsinud (isegi shopata enam ei jõua) ja tegelikult mul on väga palju suve riideid niikuinii. Eelmisel aastal kurtsin, et linaseid pükse/särke ja särk-kleite ei ole saada. Sel aastal oleksid kõik (v.a Ivo) sellest nagu õppust võtnud ja kõikjal olid linased püksid ja igasugused toredad särk-kleidid olemas. Tõsi, Ivol olid ka linased särgid, aga imelikes värvides (fuksiaroosa, ereroheline, helesinine, mis oleks enamvähem talutav). Reservedis oli väga sarnast värvi linased pluusid - mul oli mõte neid võrrelda, et kas on sama materjal, aga no muidugi ma ei viitsinud. Ja olid Ivol linased püksid, mis paistsid kohutavalt läbi, st väga õhukesest ja püksi jaoks ebasobivast materjalist.

Ivo sügis-talv aga praegu nägi küll päris hea välja. Mis mulle meeldis:

1. Tagasi olid toodud mõned varasemad mudelid, mis minu arvates vähemalt hästi müüsid (sest kui ma ostma läksin, siis vähemalt üks konkreetne mantel oli otsas eelmine sügis :D). Sest et milleks disainida mingit uut jama, kui võib äraproovitud ja hästi istuvat asja lihtsalt uudses värvitoonis teha. Konkreetset mantlit, mis mulle huvi pakkus, oli nüüd beežis, rohekashallis, punases, mustas ning erksinises toonis. Lisaks tepitud mantlile nägin ka veel kahte kampsuni (meriinovillast, mmm) mudelit uutes toonides. 

Ilus roheline, kahtlane kleidike siiski

2. Üles on leitud ilusad värvid, lõpuks ometi. Valikus oli halli, beeži, helesinist. Olemas oli ka ilus sügavroheline, mis kahjuks pildi peale ei tahtnud üldse jääda. Ja isegi minu lemmikut - tumepunast - oli!! Kas saab veel midagi paremat olla. Üldine värvigamma oli ühesõnaga sümpaatne, ei olnud eriti näha liigseid maatoone ega ka liiga palju neooni (no ok see üks tepitud mantel oli erksinine, aga no kui paar sellist asja on, siis on ok. See ei olnud ka kõige hullem sinine minu arvates).

3. Materjalid on jätkuvalt ilusad ja kvaliteetsed, vähemalt mulle huvipakkuvatel asjadel. Oli 100% meriinovillast kampsuneid, samuti üks kašmiiriga mudel. Villaste mantlite (mis tegumoe poolest väga ilusad ega ka soojapidavuse poolest mitte eriti midagi väärt) materjal on ka sedasorti, millest marc cain ja max mara neid ilusate tegumoodidega 600-900€ maksvaid mantleid õmbleb. 

Aga nojahh, ma vist kunagi varem ka mainisin, et Ivo oskab talvekollektsioone paremini teha, sest a) kampsunid b) nahkkindad c) üleriided (mööndustega). 

Täitsa ilus kampsun

Siiski olid mõned asjad, millega ma rahule ei saanud jääda:

kleidilaadne toode

1. kõige silmakriipivam oli kleitide peaaegu mitte-eksisteerimine! Ok, mõned kootud variandid olid, aga need olid pigem sportlikud ja no ei kutsu end ostma. Oleks siis vähemalt mõni nunnu palmikuline kudumkleit, kui šanellkleiti ei saa. 

serious wtf

2. mõned veidrad konstruktsioonid ikkagi jäid silma, aga no eks disaineril peab mingi lõbu ka olema. 

3. Käekottide teema on mulle jätkuvalt arusaamatu. Et see nahk, millest neid tehakse, on nagu päris kena. Ja isegi värvid on päris kenad. Aga need kotid esiteks on nii kohutavate tegumoodidega ja teiseks, nad on sutsu liiga ebakvaliteetselt õmmeldud ka. Ja kolmandaks - liiga palju kette. Ketid teatavasti on sellised rõvedad, et nad kolisevad, kuluvad värvist ära ja jäävad kinni nt juustesse ja riietesse. See helelilla "kaamerakoti" tüüpi kott on nii ilusat värvi, aga oleks võinud ju mingi vähe kenama tegumoega teha. Mustal kotil (hästi ilusat tumerohelist oli ka) polnud tegumoel väga vigagi, aga need ketid.. no ja see moodne lipik seal küljes nägi väga kole välja oma ebaühtlaste servadega. Kahju. Allpool on aga näiteks ideaalne kott (või peaks ütlema ämber?) seeneleminekuks. Ma saan aru küll, et need bucket bagid on õudsalt moodsad, aga täiesti.. õudsad..

Helelilla kaamerakott beebiga

Natuke liiga karvane tag

Ämber-kott seenele minekuks

 4. Lõpuks üks totaalne faux pas ka: heledal kõrge kontsaga saapal tuleb ilmselt konts koos kogu tallaga varsti alt ära (vt pilti). No ja ma saan aru, et teil on ilus kvaliteetne nahk. Ja siis te teete sellest kandilise ninaga ja rõveda rohmaka kontsaga saapa.. ja nii halvasti... Does not compute.. 

Kohe laguneb laiali

 

 

Very busy doing absolutely nothing in large amounts

Juba peaaegu kuu aega olen tegelenud väga aktiivselt suures koguses mittemidagi tegemisega - soovidega ikka peab ettevaatlik olema, kuigi ma ütleks, et tegelt on .. kas just hea mittemidagi teha, aga lihtsalt ainuke asi, mida ma jõuan teha. Nii et jumal tänatud, et ma ei pea midagi muud tegema. Ma arvan, et esimest korda elus ma tegelen aktiivselt mitte midagi tegemisega.

Mõned postitused tagasi ma panin kirja, mida ma tahaks teha, kui töötama ei peaks. Nendest asjadest olen ma teinud põhiliselt magamist. Ujumist olen ka teinud, aga tihti on osutunud soov magada nii suureks, et pole läinud ujuma. Turul olen ka mõned korrad käinud ja häid asju ostnud. Niisama metsa pole läinud, v.a ükskord kui läksin, siis avastasin maja tagant metsast täiesti adekvaatsed vaarikad. Ainult et pärast oli puuk varbavahel. Tunnen, et sügeleb, vaatan järele - puuk, surnd. 

Ujumine meeldib mulle kõige rohkem (peale magamise), kuigi ma ei oska eriti ujuda. Ujumise juures on mitmeid asju, mis räigelt närvi ajavad. Näiteks plärtsupoisid. Need on tüübid, kes omaarust ujuvad krooli, aga käed käivad plärts ja plärts nii et vesi laias kaares lendab. Või nagu üritaks elueest vett vahule kloppida. No nii ei peaks ujuma. Eriti vähe meeldivad mulle plärtsupoisid, kes tulevad minu raja peale plärtsutama, isegi kui vabu radu on. Eriti trapea oli üks ilueedi, kes esmalt basseini servas end "venitas" st hööritas oma kubet ja keerutas oma randmeid, a'la et vaadake kõik mu sinimustvalgeid trussasid ja rõvedat kondist tagumikku. Ja siis - otseloomulikult minu rajale plärtsutama. Tra kui raske on järgmisele vabale rajale minna?? Enne kui ma jõudsin ise ära minna, üritas ta mulle otsa ka ujuda, nii et ma oleks peaaegu talle öelnud, et "järgmine kord võib niimoodi õnnetus juhtuda", st mina ei vastuta kui ta mu jala oma näost leiab. 

Täna näiteks roomasid kohale kaks vene (?) keelt kõnelevat meest, noorem ja vanem. Kõndisid ümber basseini, uurisid, vahtisid ja passisid veel kalda peal, ja siis muidugi minu raja peale! tramaivõi. Ainult et need vennad ei olnud siin küll ujumise pärast. Ma pigem arvan, et nad seirasid teiste ujujate isiklikke asju, et mida endaga kaasa võtta, varganäod sellised. Kuidas muidu seletada lisaks eelnevale "jalutamisele" ka basseinist välja üle ääre vahtimist just seal, kus teiste inimeste asjad on? Ma tulin selle peale demonstratiivselt välja, viisin oma asjad basseini teise külge ja läksin teisele rajale. Pardon my french, aga tramaivõi. 

Närvi ajavad veel idiootsed teismelised, kes basseini ääres karjuvad, räuskavad, ropendavad ja üksteise asju basseini loobivad. Ükskord lükkas üks idikas teise idika vette, nii et tolle jalg jäi basseini piirdesse kinni. Ma juba mõtlesin, et noo nüüd on kooma laks, aga ei. Kukkus küll uperkuuti vette, aga vist oli piisavalt sügav, et peaga päris põhjas ei käind. Ma arvan, et tal ei saa ajusurma tulla, sest tal lihtsalt pole aju. 

Ahjaa ja siis on veel pallipoisid, kes kõrval väljakul oma palle kontrolli all ei suuda hoida, nii et pallid lendavad basseini. Esiteks on üsna ebameeldiv palliga pihta saada, teiseks nad miskipärast ootavad, et siis ujujad nende palle välja tooks. Thank you but no thank you. 

Ja siis on veel kenid ja barbid (niimoodi ma kutsusin teatud inimtüüpe oma peas juba ammu enne kui barbist üldse kellelgi tuli idee teha mingi film). Need on sellised "kenad" noored inimesed, tüdrukutel uhked juuksed, millega suudavad võistelda ainult need meetrised kunstripsmed ja paks meik. Tavaliselt on neil kaasas vastav meessoost isik. Ja siis nad miilustavad seal basseinis, vahivad teisi ja irvitavad, aga ujumise vastu huvi üles ei näita - tõepoolest - ripsmed ja juuksed kukuvad ju küljest ära, kui märjaks saavad. Mul on alati tahtmine neile öelda, et ou minge lastebasseini. Noh õnneks muidugi need ja värdnoorukid ilmuvad välja ekstra soojade ilmadega ainult - seega vist on hea, et ilmad on nii 20kraadi max olnud praegu. Mul endal natuke jahedama ilma ega vee ega isegi vihma vastu õnneks midagi ei ole. 

Jomara Khidri datlid - räigelt head

Ja lõppeks ma loodan, et see ironman saab ka ruttu mööda ära, sest on olemas ka seltskond ujukuubedes õdesid-vendi, kes tund aega järjest basseinis ringe teevad. Ok, tatistavad ka veidi. Üldiselt on nad võrreldes plärtsupoistega ikkagi üsna viisakad. Lihtsalt totaalne nauding on olla seal basseinis üksinda. Umbes nagu viie miljardi euro tunne. Kui on jahedamad ilmad või hilisem/varasem kellaaeg, siis selline asi on vähemalt mingid minutid täiesti võimalik.

Ühesõnaga, esimesed rohud, mis ma sain, ei mõjunud, ainult ajasid südame pahaks. Teised ei aja südant pahaks, aga ei mõju minu meelest ka. Võinoh, ma igatahes ei tunne seda mõju kuidagi. Ikka olen päeval sunnitud mitu tundi magama, kui mõni päev midagi aktiivsemat teen, siis kolm päeva keeldub organism peaaegu üldse voodist välja tulemast. 

Mikrobioom on kah pärast neid antibootikume juba välja surnud, süüa isegi väga ei taha, aga kui, siis saiakesi, nt croissante ja võiroose, mochipalle, trühvleid, monlaureesid ja datleid. Ja täna nt olen ära söönud 2 topsikut saasta - kartulipuder ja kiirnuudlid. see asi ei saa hästi lõppeda. Avastasin selverist räigelt head datlid, aga paraku ka räigelt kallid. Süüa teha mitte mingit vaibi ei ole, tegin puljongi, aga edasi miskit teha ei viitsi. Ja küpsetasin ära mingid lihatükid, mis olid külmkambris, aga tundub, et nende tekstuur oli külmutamisel kuidagi kannatada saanud vms vms vms, igatahes jube vintske tuli see asi välja ja ei kutsu sööma.  

Andiata bleiser

Shoppy shoppy ka ei taha teha, võinoh tahan, aga frustreeriv, sest
lihtsalt midagi pole shopata. Ükspäev käisin nt kaubamajas, seal oli asju, aga need hinnad isegi allahindlusega ei ole normaalsed, tavahinnast rääkimata. Muidugi Marc Cainil oli jälle ilusaid asju tulnud, pehmed villased palmikutega beežid kudumid ja ilusad puudersinises toonis über ilusast villasest kangast mantlid, mis maksavad 600€ kui ma õigesti mäletan. Ja ma ikka ei saa aru, kuhu need Kaubamajast jm ostetud kvaliteetsed ja ilusad asjad lähevad, kui omanikud neist ära tüdinevad. Sest ilmselgelt keegid ju iga hooaeg ostavad kaubamajast asju? Igatahes sekondhändides on ainult tonnide kaupa väljaveninud haa ja emmi ja muud hiina saasta, mis on lihtsalt masendav ja ma ei suuda selle sees enam siblida. Vahel harva on õnnestunud skoorida mõni normaalses korras Montoni või Mosaici kleit, aga neid jääb ka järjest vähemaks. Ivost ei ole vapsee enam mitte midagi osta, sest kõik on jube kräpp. Ok, "koerajalutamise" vesti ostsin ikkagi, kuigi see ei olnud ka allahindlusega eriti odav. Aga see oli beež ja tepitud ja ma kujutan ette, kuidas ma panen selle alla kõrge kaelusega valge villase kampsuni, jalga liibuvad püksid ja kõrge säärega saapad ja rooman ringi nagu mõisaproua, kellel on hobused ja koerad.

Marc Cain villane palmikuline ilus sügiskraam

I said they'll never make their money back*

Ühesõnaga, mu projekt lõppes ära, sest raha sai otsa. Kõik koondati ära. Ma olen ikka friggin selgeltnägija, et mul endal hakkab ka juba hirmus - mul oli juba vähemalt kuu aega imelik tunne, ja kui eelmine nädal lausa 2x kontoris käisin ja seal mingi arusaamatu matusemeeleolu valitses, siis ma vist isegi kellelegi ütlesin, et "meid vist koondatakse kõiki ära". Samas see otsus vist tehti ikkagi sel nädalal alles ladvikus, nii et vähemalt minuteada keegi enne kui räägiti, midagi ei teadnud. No igastahes ma olen selgeltnägija. Ma peaks sinna selgeltnägijate saatesse ikka minema.

See oli siis see projekt, mille ma sain oma ainukeseks projektiks pärast mitu aastat 6 väikese s*ita erineva jupi peal kannatamist (multipasking). Ma pidasin seal vastu siis aasta ja neli kuud ja see oli hea aeg. Ja praegu ma arvan, et see on ilmselt parim projekt, mis mul on olnud. Ok, mul oli küll üks päris hea projekt minevikus ja üks lihtne ja igav, st kvalifitseerus ka pigem heaks. St igal projektil on oma kitsaskohad nagu igal pudelil on kael, aga suuremal osal mu projektidest see kael on siiski olnud umbes nagu ussi m-i läbilaskvusega.

Aga see projekt oli hea sellepärast et:

1. See ei ole mingi tavaline infosüsteem, vaid see on midagi huvitavat, mida ma siia kirjutada ei saa. Aga see on tõsiselt huvitav, mida kõike selle süsteemiga teha saab. Ja seetõttu oli keskmiselt keeruline teda ehitada.

2. Seltskond on väga hea. Esiteks on seal sisupoole inimesed, kes on kõigist 1000x targemad ja ma ei saa midagi teha, mulle meeldivad targad inimesed. Nad on huvitavad. Võiks öelda isegi mingil määral inspireerivad - kuigi mind on peaaegu võimatu inspireerida.

3. Arendajad on ka head, kes alles jäänud on. Nagu tõsiselt. Mõtlevad ette, küsivad küsimusi, toovad vabatahtlikult igasuguseid stsenaariume ja lahendusvariante välja. 5+ vennad.

4. Juhtkond on ka hea, st see tase, kellega meie kokku puutume. Pädev, teadlik ja samas suuteline väljastpoolt tuleva s*ita eest tiimi kaitsma. Respekt. Kui paha neil endil võib olla - ma isegi ei kujuta ette.

Ehk siis nüüd mu kõige hullemad hirmud on jälle tõeks saanud ja ma pean mingi uue projekti saama ja sinna sisse elama ja jälle ennast tõestama hakkama. Aga õnneks tuleb alati universum ja saadab haiguslehe, kui kliendil raha otsa saab! hetkel on mul nii palju rohtusid, et 12 tunnist jääb juba väheseks, et neid graafikusse panna.

Aga kuna ka tänulikkus pidi olema teraapia vorm, siis ma kirjutan siia ära, et ma ei unustaks, mille eest ma tänulik olen:

1. R ja K (ja J natuke ka, kuigi tema juba lahkus kuu aega pärast minu tulekut ära) - see onboarding, mis te mulle tegite, see oli lihtsalt muljetavaldav. Mulle sai kõik selgeks. St see, millest ma suutsin oma taustateadmistega aru saada. See aeg ja pühendumine, mis te sellesse panite - ma loodan, et ma sain teile selle eest oma projektis oldud aja jooksul tasuda.

2. R (sama kes p1) igakülgse toetuse ja kaasamise eest ja loomulikult lihtsalt tiimi kalju olemise eest. 

3. R sisupoolelt - ma olen sulle ilmselt elu lõpuni tänulik su kannatlikkuse ja selgituste eest, ilmselt sa uskusid minusse, sest muidu sa poleks viitsinud mulle ilmselt kõiki neid njuansse selgitada. Tänu sinule ma olin 1000x parem testija! Ja see on nii hea, kui keegi sinusse usub.

4. Arendaja M - see vend lihtsalt teab kõike ja kui ta ei tea, siis ta uurib ja puurib kuni teab. Ja ta ei ole kade seletama, ta ei ole kade koos mõtlema. See on uskumatult palju abiks, kui arendaja viitsib koodi näidata ja seletada. 

5. Arendaja S - ma ausalt ei ole näinud kunagi arendajat, kes niivõrd palju mõtleks kaasa, mõtleks ette ja mõtleks, et kuidas reaalselt kasutajal saab olema seda kasutada. Ja mis konksud üldse võivad olla kogu asjal. Ja no sa oled üleüldiselt positiivne ja kaasatõmbav inimene! 

Ühesõnaga, kogu tiim, ka need, keda ma ei toonud nimetäheliselt välja, oli selline et sprindi alguses ei saa mitte muffigi aru, mis vaja teha on, ja sprindi lõpuks (või veidi hiljem) on kõik nii selge nagu poleks kunagi arusaamatu olnudki. 

*aga seekordne pealkiri on Monty Pythoni laulust Always look on the bright side of life, see tuli kohe meelde seoses selle raha otsasaamise ja koondamisega.