Püreesupp

Nägin hiljuti unes, et mu saumikser oli katki läinud ja see asjaolu tekitas minus ülimat nördimust. Tegelikult ma just hiljuti ostsin uue ägeda saumiksri, sest vana füüsiliselt lagunes ära - nupp, mida pidi vajutama, lihtsalt lagunes tükkideks. Habrastus ära. Ega see oli mul ka üksjagu aega juba olnud - mingi umbes 11€ne selverist saadud plastmass-asi. Uuega muidugi esimese asjana lõikasin - arvake ära, mida? - näppu muidugi! See oli terav erinevalt eelmisest. 
Püreesupp on suurepärane leiutis. Lihtne teha, ideaalne asi, mida pajatäis valmis teha ja siis õhtul pärast tööpäeva ei pea muretsema, mida süüa. Samuti hea kerge ja ei koorma üleliia ühe "teatud lõunarestorani" toitude pikaajalisest tarbimisest rikutud torustikku.
Esimesel korral kunagi püreesuppi tehes ma sain muidugi kohutava kogemuse osaliseks. Nimelt olin otsutanud ilma retsepte uurimata teha püreesuppi ainult bataadist. Ei olnud hea idee. Hämmastav, kuidas ma ainult mõned tühised aastad tagasi nii kuupealt kukkunud olin? Ikka mitmeid asju tuleb sinna sisse panna, et mingit põneavat maitset ikka oleks.

Püreesuppide retsepte on kahtlemata lugematul hulgal, aga siin üks kollane ja vürtsikas.

Paprika-bataadi-läätse püreesupp

Sääraste kogustega tuleb suppi umbes kolmeliitrise kastruli täis
1 paprika
pool suuremat või 1 terve väiksem bataat
kirsstomateid ca 10 tk
mõned porgandid ja/või pastinaagid
10cm jupp porrut
paar küünt küüslauku
fenkolit maitse järgi
tšillikaun maitse järgi
ingverit paar tükki (mina korjan need küll välja enne püreestamist)
Kiirkeeduläätsi pool klaasi
Võid praadimiseks
klaas valget veini on soovitav, aga ei pea
soovi korral mingit puljongit ~1.5l, aga hädasti ei ole vaja
soola ja pipart maitse järgi

Neil kiirkeeduläätstel on boonusena
ka täiesti toimiv taassulgemissüstem

Prae võis kergelt läbi ribastatud porru, tomatid, porgandid/pastinaagid, paprika, küüslauk, fenkol, tšilli. Lisa vein, lase alkohol välja keeda.

Bataat lõika kuubikuteks ja pista otse potti vee või puljongi sisse keema. Kui muud asjad on praetud, siis lisa need ka kastrulisse.
Lase mingi 15 minutit keskmisel tulel keeda, siis lisa kiirkeeduläätsed ja edasi läheb veel umbes 10-15 minutit, kuni kõik asjad on pehmed.
Edasi lase veidi jahtuda ja püreesta ära. Valmis.
Võib serveerida nt röstitud seemnetega (minul seedermänni- ja päevalilleseemned).

Bataadi asemel muidugi sobib kartul ka. Või siis kõrvits. Aga bataat on kahtlemata huvitavam kui kartul, ja kõrvits mulle lihtsalt ei maitse.Võib ka nuikapsast proovida (mul veel proovimata). Kaalikas ei oleks ka paha.

Mina püreesupi sisse kunagi mingit kookospiima, paksendajat, koort vms vms vms ei pane. Kui piisavalt suur kogus igasugu köögivilju, sh maitseköögivilju nagu porru, küüslauk, fenkol, pastinaak jt on, siis milleks? Maitset on niigi küllaga.

Valmis

Peedirisoto

Kunagi varem ma panin juba kirja tavalise risoto retsepti. Aga üldsuse nõudmisel katsetasin siis ka peedirisotot, mis on mu paljude kolleegide suur lemmik. Rukola oma teatavasti on hea, ja väidetavalt davintsi oma olevat veel parem. Ma ei tea ise kommentaarida, ma seda viimast ei ole proovinud. Aga Rukola oma on küll päris hea. Hoolimata sellest, et ma tegelikult ei ole üldse eriline peedifänn.

Risoto tegemises pole midagi keerulist ka juhul, kui see on peedirisoto.
Siiski mõned tähelepanekud:
1. Peet peab olema korralik. Võib kasutada ilusat valmiskeedetud peeti poeletilt. Aga võib võtta ka toore peedi ja siis seda ahjus enne röstida. See käib nii, et lõikad peedi  vast sentimeetripaksusteks viiludeks, loksutad kausis kergelt õli-soola-pipraga läbi, paned ühes kihis ahjuplaadile.Küpsetad seal 200 kraadi juures mingi tund, poolteist... jälgid, et läheksid kenasti pehmeks aga ära ei kõrbeks. Räägitakse, et röstimine intensiivistab maitset.
2. Mina eelistan peedi ära riivida, aga noh see on vist maitseasi, et kas riivitud või kuubikud.
3. Vein on risoto oluline koostisosa. Peedirisoto jaoks tasub valida tugevam, magusam valge vein. Nt gewürtztraminer, mõni intensiivsem pinot grigio.Võib katsetada ka põltsamaa kuldsega. Eriti julged võivad proovida valge veini asemel punase veiniga, aga ma pakun, et õigem oleks sel juhul teha nii, et punane vein enne riisi peale panemist küüslaugu, porru, muude ürtidega läbi kuumutada (valge pannakse otse riisi peale). Ma punasega ei ole ise proovinud, aga mulle tundub, et kui otse riisi peale panna, siis see võib ikkagi mõru jääda. Parem teda enne veidi töödelda.
4. Lisanditeks on kõige tavapärasemalt kitsejuust. Aga kuna paljud seda üldse ei salli, siis võib ka ju sinihallitusjuustu kasutada. Või soolalohet. Või kõiki. Aga ei pea.

Niisiis vaja on (2 näljase jaoks):
umbes 200ml riisi
umbes 500 ml puljongit (aedvilja, looma, kana... suurt vahet ei ole)
detsimeeter porrut (võid ka sibulat kasutada, aga mulle meeldib risoto sees porru)
mõni küüs küüslauku
paar väiksemat kvaliteetset peeti (keedetud või röstitud, ja seejärel riivitud või tükeldatud)
lisandiks kitsejuustu, sinihallitusjuustu ja/või soolalohet/forelli
150--200 ml valget veini
Viil head võid

Võtad siis need küüslaugud ja porrud. Viilutad ära ja praed heas haudekastrulis kergelt läbi selles võikillus (paar minutit).
 Viskad sinnasamma peale riisi (mina riisi ikkagi pesen enne kasutamist - vist maitseasi), segad läbi, kuumutad kah paar minutit.
Siis paned sinna peale selle veini, mis sa hoolikalt välja oled valinud.
Lased veinil seal olla kuni alkohol välja aurab, mingi 7 minutit näiteks.
Siis hakkad järjest sooja puljongit lisama, kulbihaaval, oodates, kuni riis on sele ära absorbeerinud, nagu risoto puhul ikka.
Peet tuleb mängu siis, kui umbes pool puljongit on läinud. Või veidi hiljem, kui eelistad heleroosat risotot. Aga mulle meeldib, kui see peet saab seal veidi ikka küpseda ka sees.
Lisad kulbihaaval puljongit kuni see otsas. Kui puljong saab otsa enne aga tundub, et risoto on veel veidi liiga sõmer, võib lisada ka kuuma vett.

 Ja siis mingihetk ongi valmis. Nüüd võib lisada juustu(d). Või mitte lisada. Maitseasi :D Ilma juustuta on ka hea, ausõna.

Nooo, lllllohhee, kollmeeeee peaaagaaaaa, ma sulle ... *

Nagu teada, siis ma võitlen pidevalt lohedega. Kui mõne kätte saan, siis söön ta ära. Seekordne *pealkiri on laenatud Eriti Kurva Muusika Ansamblilt, Tsaardass on laulu nimi. Haua plaadi lugudest. Sellesmõttes kahju, et seda lugu juutuubis pole, sest nii ma ei saa seda siia panna. Ok, üks teine koht on ka (u 40. minuti peal), aga ma ei saagi aru, kas ma tohin selle lingi siia panna või ei. Seda lauset tuleb öelda erilise intonatsiooniga. Ma tahaks ka veits niimoodi jutustada-laulda osata nagu Kuntu.

OK, lohede söömisest unistada on hea, aga tegelikult söön ma hoopis kala. Ega sellesmõttes suurt vahet ei ole, tee kalal uimed veidi suuremaks, et lennata saaks, ja kalasilmadesse veits sädet ja valmis.  Forelli söön parema meelega kui lohet (st lõhet), aga laias laastus saab neist samu asju teha. Seega kumb paraku kätte juhtub ja värske tundub.  Kole hirmsat kraami ikka aeg-ajalt üritatakse kaubakeskustes inimestele värske kala pähe pähe määrida. Pähh.

mee-sinepi lohe, väiksemad ja suuremad krevetid

Dokumenteerin siin ära kolm marinaadi, millega lohet töödelda enne söömist, et ma ise ka ära ei unustaks. Häbiväärne, ühte neist proovisin alles jaanipäeva ajal, tundus hea, ja juba oli meelest ära läinud.

Mee-sinepi lohe 

See marinaad on hea küpsetamiseks ja grillimiseks.
Mett
Sinepit
Sidrunimahla
Soolaseks soola või sojakastet
Lisamaitseks vastavalt soovile sibulat, hakitud ingverit, küüslauku, tšillit, pipart

Mesi, sidrunimahl, sinep tuleb kokku segada, et moodustuks keskmiselt püdel mass. Täpseid koguseid soovitan panna tunde järgi, mitte ühtegi liiga palju :D eino tõesti, ma ei oska öelda, palju ma panen neid. Tunde järgi. Midagi ei saa täiesti pekki minna. Kui just täiesti üle ei soola.

Näidispildil mu lohekesed grillvardas koos paprikate ja šampinjonidega. Šampinjonid tulevad grillides müstiliselt head :O Ma ainult grillitud asju söökski, aga noh, rõdul ei grilli muffigi.

unistuste vaagen (paksoi lehe ärakõrbemine on ok)

Ausõna, kui ma hakkasin ise kala soolama ja marineerima, siis ma ei vaadanudki üüüldse enam poes letis müüdava soola/graavikala poole. Mis üldjuhul on väga laisalt viilutatud - hei, teil pole korralikku fileerimisnuga seal või?! Või olete lihtsalt laisad, et kalaviilud sentimeetripaksused on?!, rääkimata vaakumpakendatud soolalohest. Mul on väga hea fileerimisnuga ka, ja mulle üldse meeldivad head noad, võib öelda, ma olen neist sõltuvuses :D Selle õige fileerimisnoaga muide lihtsalt ei saa laisku, pakse viile lõigata, uskuge mind. Hea tööriist on hea.

Järgmised kaks marinaadi on pigem lohede toorelt tarvitamiseks. Selliseks kergeks kiireks marineerimiseks. Einoh keegi ei keela veidi suuremat tükki ka niimoodi marineerida, ja siis praadida või grillida. Aga miks küpsetada, kui võib värskelt süüa. 

Aasia-marinaad virgalt viilutatud lohede jaoks

Ehk õhukesed viilud nagu viilutatud soola/graavikala.
sojakaste
sidrunimahl
maitseks vastavalt soovile ja saadavusele peenelt hakitud küüslauk, ingver, seesamiseemned, tilk seesamiõli ... midagi tuleb kindlasti sojakastmele ja sidrunimahlale lisada.

Äkisemarinaad

Sobib nii virkadele viiludele kui ka mõnusatele lohetäringutele (st kuubikutele)
Sinep
sidrunimahl
sool, pipar
maitseks vastavalt soovile hakitud küüslauku, sibulat
Selles marinaadis vähem lisandeid = rohkem. 

kauss

Kuidas ma toorest kala söön?
Vahepeal panen ma seda leiva/saia peale. Vahepeal panen tseesari salati peale. Vahepeal panen riisikausi peale.
Riisi keedan nagu riisi ikka keedetakse, peale panen mingit lohet ja muud, mida parasjagu on, aga üldiselt saab sinna panna igaugu põnevaid asju
rohelist salatit (beebispinat, jääsalat, lehtsalat ... ),
kirsstomateid,
marineeritud ingverit,
idusid,
avokaadot,
edamame ubasid,
merevetikasalatit,
maisi,
granaatõuna,
soolakurki, mida ma õppisin just hiljuti tegema, peaks selle retsepti ka kirja panema, enne kui ära ununeb...

Kui katsumus saab lõpuks läbi

Kogu see filosoofia hakkas pihta ühest loost, mille ma enda suureks üllatuseks jälle alles hiljuti avastasin. Niii kohutavalt palju häid lugusid on tehtud kunagi ammu, ja mõnevõrra rõõmustav, et ma neid takkajärgi avastan. Kurb oleks, kui kõik hea muusika oleks mul juba ära avastatud, sest ega praegu midagi head nagu  juurde ei tule... v.a mõnede üksikute eranditega.

Igatahes, Genesise 1973.aasta albumil Selling England by the Pound on instrumentaalne lugu After the Ordeal. Originaalvariant on, tõsi, natuke mage, lühike ja mittekõrvatorkav. Räägitakse, et see laul oleks peaaegu albumilt välja jäänud (üks teine jäigi välja, aga sai hiljem ka täiesti oivalise vormi. Iga asi omal õigel ajal). Ma väga isegi ei imesta. Midagi on tolle seadega pahasti, ainult üks kitarr + see lugu nagu ei arene, ei kulmineeru, ja siis äkki on juba otsas.

Aga juutuub annab soovitusi ja mõnikord ma klikin ka nende peal. Seekord tasus ära - sest see kontserversioon on ülihea. See on juba omamoodi üllatav, sest tavaliselt kontsertversioonid ... jah. Ei ole nii viimistletud kui albumi peal pesitsevad stuudioversioonid. On veidi ülenurga. Mulle ei meeldi ülenurga. Aga noh, see on Steve Hackett. Ka tema live on WOW. Ja see on Roine Stolt, kes ka kitarri mängib, lugupidamine. Neid kuulates mul tekib korraks tunne, et võiks ka (elektri)kitarri mängima õppida. Või et ma oleks siiski võinud ka oboed õppida kunagi, et ma saaks siis vähemalt teoreetiliselt Steve Hacketti pändis mängida. :D 

Eriti meeldib mulle selle versiooni juures, et stuudioversioonis taustal siristav flööt on asendatud oboega. Toimib jube hästi, sest flööt on, noh, selline õrnakene ja kergekene. Oboe mahlakus, jaa, jaa. Sobiv kompanjon kitarridele, täiesti võrdväärne. Mis imesid hea seade võib teha! Pillid nagu vestleks.

Kindlasti kõigil on olnud mingeid pingutust nõudvaid pikemaid-lühemaid perioode. Katsumuseks võib kvalifitseeruda eksam, lõputöö valmistamine ja/või kaitsmine, mõni keeruline koosolek, üritus, projekt, järjekordne arstilkäik vms, kellele mis. Katsumust iseloomustab see, et enne seda on mõtted kogunenud katsumuse ja tema kulminatsiooni ümber. Ja see ei ole miski, mida keegi ootaks. Aga see tuleb läbi elada. Läbiv mõte on: "oleks see juba läbi". Muud selle mõtte kõrvale ei mahu. Mõnest katsumusest saab rikkamaks, mõnest mitte. Aga siis see saab ükskord läbi. Sellest hetkest pillid jutustavadki, midagi niimoodi, ehkki sellel lool ei ole sõnu üldse vaja, see on niigi räigelt hea. 

Taevasse tõuseks

kaugele maast

oma südamesoove

jälle kuulata saan

läbi on see

viib edasi tee

kuhu, ei tea,

kus pooleli jäin

(sama asi algusest veelükskord) 

Rohkem ei saa

ja ei pea ka

pingutama

tõuseks lendu kui saaks

teha kõike võiks taas

(kui vaid meenuks mul, mida)

Toime kõigega saaks

(aga enne puhkaks ja mängiks veidi)

teeks midagi toredat

(ei käiks mööda nööri)

Läheb lõpuks ju meelest see vaev

kas ma rikkamaks sain, hoopis vaesemaks jäin?

näitab aeg!

ja ma aru ei saa, eks näis,

ma ei tea -

et kas ma lendan?
langen?
ekslen
endas?

Toob uued suunad kätte homne päev,
kuid täna praegust hetke vaid näen.
...
las ma lendan,
las ma lendan,
kuni saan

....

tähetolmuks saab see aeg
ja tuleb kevad, tuleb päev, mil andeks ma palun enda käest
minevik on talv
kui uues valguses kõike näen

kuid seni las jääb
las ma lendan 

las ma lendan 

las ma lendan nagu saan

teha kõike võiks taas
kõndida kuitahes kaugele
näha kõike, mis saab
uni ei jõua mu laugele
(kunagi teen võib-olla veel mõne salmi juurde :D) 

Tervitustega mu selleaastastele lõpetajatele. Lõputöö võib ka olla täiesti omamoodi katsumus. Mina juba tean. Kellele kuidas. Oli see kerge või raske, nüüd on see läbi ja seda ei pea kunagi uuesti ette võtma (kui just ise ei taha).

Järelmärkus: Lühiajaline, mõistlik, inimesele ja olukorrale vastav katsumus on ok. See tekitab hakkamasaamise tunde, positiivse tagasiside iseendale. Kui katsumust on liiga palju, tekivad ebaterved, liialdavad puhkamise ja mängimise kombed, sest kõik süsteemid, sh inemine, püüdlevad alati tasakaalu poole. Eriti problemaatiliseks muutub asi siis, kui mingil põhjusel saab igast päevast katsumus. Siis seda oivalist kergendushetke (millest pillid vestlevad) ei teki, õigemini seda ei oska uue katsumuse ootuses märgata. Sest et kogu aeg on midagi, mis tuleb ära võita. Ühe pea lööd maha, üksteist kasvab asemele. Sest katsumus nullib kõik muu ära. Paradoksaalsel kombel viib see meelega või kogemata ressursside 200% täistoppimine lõpuks tühja hingeni, mis on tegelikult sedavõrd täis, et sinna ei mahu enam midagi. Ära mine sinna.

Random pilt minust lohesid peatustamas

Mina valin kevade!

A kas te teadsite, et kirsiõied on ilusamad kui õunapuuõied, aga õunapuu omad lõhnavad jällegi paremini? Aga seda, et pärnaõied on esialgu väikesed, rohelised ja nässakad? Siiski on üks joon neil ühine - nad ei küsi, kas või millal sa tuled. Nemad lihtsalt õitsevad ja kui sa maha magad, siis võid ainult ennast süüdistada. Umbes samamoodi nagu eluga. Lihtsalt õitega on igal aastal jälle uus võimalus.

Täna mõtlesin kirjutada kevadest. Sest miks mitte?! Kevad on alati olnud minu lemmikaastaaeg. Tegelikult tuli hakkas kirjutamise idee muidugi poegima hoopiski teisest asjast. Nimelt kevade lõhnast, mis on kevade lahutamatu ja erakordne osa.

Ma olen alati unistanud, et keegi võiks kevade lõhna kusagile purki panna ja siis ma saaks seda aastaringselt ninna tõmmata. Nagu hapnikumaskiga või nii. Sest et minu meelest lõhnad on olulised. Mõjutavad inimest. Vaimselt. Mind küll. Mul on koera nina. Köögis kraanikausi kohal riiulis on mul vaniljepakike. Vanilje lõhn on niiiii lohutav. Kohvi sisse panen kaneeli, sest et kes seda ei teaks, et kaneel kaitseb kurjade vaimude vastu. Või siis mitte, aga kes teab. Kindlasti on tal (õigel kaneelil, mitte kassial) ka füüsilisele kehale kasulikke omadusi. Kellele ei meeldiks kaneelisaiad? Vannitoas on mul samuti vanill, sest miks ei. WCs on üks tühjakssaanud suveparfüümi pudel.

Oma koeranina tõttu aga ma kaugeltki igasuguseid lõhnu ei armasta ega talu - nt roosilõhnalised asjandused on mulle alati vastukarva olnud. Väljaarvatud päris roosid muidugi. Erinevatel roosisortidel, muide on väga erinevad lõhnad. Soovitan soojalt näiteks Folkloret.

Kui mälu ei peta, siis see on 'Folklore', ta õis muudab õitsemise jooksul värvi, muide
Roosi õie värvus oleneb mingil määral ka pinnasest (happelisem või aluselisem)

See on 'Jan Spek', üsna iseloomuliku veidi sidrunilise lõhnaga

Muidugi väga suur osa parfüüme on mulle ülivägavastukarva. Kuna parfüümidel on üsna kindel tava, mis värvi pudelis mis tüüpi lõhn on, siis üldjuhul ma poes näiteks kollased, punased, lillad ja muud tumedavärvilised pudelid võin vahele jätta - midagi sobivat seal vaevalt on. Aastaid kasustasin aastaid ühte ja sama parfüümi (Issey Miyake L'Eau d'Issey) kuni mingil hetkel ma sain aru, et kui ringi nuuskida, siis on võimalik ka teisi vastuvõetavaid leida.

Niisiis, mingil hetkel tuli mul mõte teha kevadelõhnade postitus - mõned nimelt on üritanud kevadet pudelisse panna, edukamalt kui mõned teised. Sest miks ma ei võiks vahelduseks parfüümidest kirjutada? Aga kui kevadest juba kirjutada, siis põhjalikult, muuhulgas ka grillitud tursast ja parfüümidest.

Grillitud tursk

Ideaalne kevadhommik on näiteks selline, kus ma tulen varakult üles ja ma ei ole väsinud. Mul ei ole külm. Lähen õue, paljajalu muru peale päikese kätte, võtan kaasa tee ja/või kohvi. Istun päikese käes, vaatan ringi, imen sisse lõhnavat kevadõhku. Või laman. Avanev vaade on päris hea, veenduge ise:

Taevassevahtimise fenomenist sain ma aru, kui mul kunagi pärast ~kaheaastast mittepuhkamist õnnestus puhata

Teen väikese ringkäigu aias, veendun, et kõik asjad on suuremaks kasvanud jne jne jne. Söön midagi head - siis kui kõht tühjaks läheb, mitte enne. Miks mitte grillitud turska salatiga. Redised - miks mitte otse kasvuhoonest. Päris hea kevadehommiku tunne on sees Roxette Milk and toast and honey laulu vidjos:

Kevadesse mittepuutuva kõrvalmärkusena võib mainida, et milk and toast some coffee, take the stuffiness out of days you hate on päris õnnestunud lüürika aastaringselt.

Hommik läheb üle päevaks. Lõpuks võib nii ka hakata igav, et võiks teha midagi kasulikku, eemaldada hulgi taimseid parasiite kasulike taimede hulgast vms vms vms. Aga ei pruugi. Sellised kevaded lähevad tasapisi üle suveks, pungad paisuvad üha, kõik kasvab ja muutub ja areneb.

Milline jumalik värv

Taimed on suurepärased organismid - ühe päevaga võib nii palju muutuda. Ma olen juba maast madalast sedaviisi lillepeenraid monitoorides nii mõnelgi korral ka sealt bugisid avastanud. Põhiliselt rooside pealt. Ilmselt ma veits metsapoole sünnist saati, aga oma isiklikul katselapil olen ma kasvatanud nii muulukaid, kuuskesid, kirsipuutoorikuid (pookimiseni ma kunagi ei jõudnud) ning otseloomulikult ka nisu (meeter korda paar maalapi peal). Rukkililled olid ka sees. Kasvuhoones oli viinamarja ka. Tagetesed ja võõrasemad, mis iga-aastaselt seemnest sadade kaupa peenrasse ja surnuaeda rändasid, noh need pole niiii huvitavad, et neist väga pikalt kirjutada. Ehkki võõrasemade "sordiaretus" oli küll üsna põnev. Ma eelistasin võimalikult tumelillasid ja isegi musti ja kogusin siis sobilikelt eksemplaridelt seemneid. Ükskord sain kätte mingi seemnekataloogi. Ilma piltideta, ainult kirjeldustega - aasta oli kusagil 90ndate teises poole. Ja oi ma siis väljusin kontrolli alt - tellisin igasuguseid põnevaid tundmatuid seemneid.

Päris hea saak, very late harvest

Kinnitan, et selliseid hommikuid ja päevi on olnud hulgi. Mingis kauges ja üsna ähmases minevikus. Pool elu tagasi. Võib-olla ei osanud ma nendest säärast suurt rõõmu tunda, kui praegu oskaks. Aga võib-olla ei oskaks praegu ka. Enam ja siin ma muidugimõista kirjeldatud luksust endale lubada ei saa, ükskõik palju tunde ma annaks või palju töid juhendaks. Või just äkki selle tõttu? Kes teab. Sel kevadel tuli 9 juhendamist ja 3 retsensiooni, aga see ei ole, muide, rekord. Rekord oli kunagi varem 12 juhendatavat, sh 5 magistritööd, retsensioone ei mäleta.

Lillepeenras kassiga, ok, tavaliseks monitooringuks veidi liiga uhke outfit
Selgelt ei ole väljas enam kevad, vaid on juba suvi

Seega parema puudumisel ma lihtsalt topin oma nina suvalistesse teeääres kasvavatesse valgete jm värvi õitega puudesse - pealtvaatajad ilmselt arvavad mind kuupealt kukkunud olevat. Kilkan selle üle, kui bensiinijaama kõrval kasvavatel põõsastel on tumepunased minilehed küljes. Ja mu telefonis on mingil perioodil igasuguste lehtede ja õite pilte oluliselt rohkem kui kassipilte. Ehkki  kassipilte on ka palju. Veenduge ise:

Juurviljakasti arusaamatu fenomen

Ideaalne koht elamiseks oleks muidu selline, kus kevad algaks vara, ploomide, aprikooside, magnooliate õitsemisega, mis läheks üle kirssideks ja siis võib-olla õunteks. Ideaalne koht on selline, kus suvi on kuum, sügis lühike ja värviline. Talvel lund ei ole ning vajadusel võib aja mööda saata kuumaveeallikas koos juzudega vanni võttes nagu väike kapibara. Võib ka juzudeta. Nagu väike ahv.

See pilt ei ole minu oma, ma ei ole kunagi näinud kapibarasid vanni võtmas

Lõpuks lubatud parimad kevadelõhnakonservid mittemingisuguses järjestuses:

Like mountains in springime,
like a walk in the rain

1. Issey Miyake L'eau d'Issey Pure (2016). Kohe, kui ma selle parfüümi reklaami nägin, siis ma teadsin, et ma tahan seda. Kuna ma Issey Miyake L'eau d'Issey'd (1992) ja tema kergemaid nn suvevariatsioone olen pikaajaliselt tarvitanud, siis julgesin niimoodi ilma proovimata selle hankida. Ei pidanud pettuma, on tõesti konkreetselt kevadelõhn (minu meelest maikellukestega) ja meeldib mulle tegelikult isegi veel rohkem kui mu tavaline issey-vesi ja rohkem kui Absolue (mis on pigem talvelõhn ja mitte päris minu maitse). Issey uuem kevadlõhn Pure Nectar (2018) on ka proovitud, aga ei ole üldse minu maitse, sest on liiga roosine.

2. Annayake Pour Elle (2000). Seda lõhna on lihtsalt raske kommenteerida. Ükskord ma kohendasin mingit kleiti riidepuu peal vms vms vms ja tundsin, et süda hakkab kiiremini põksuma, et wtf rütmihäire või. Aga ei olnud, hoopis tekkis küsimuse, et mis siin nii hästi lõhnab. Siis sain aru, et aaa, Annayake oli sellele oma jälje jätnud. Pour Elle on rohelisem ja tsitruselisem kui Pure, mis on pigem magusapoolne. Huvitav tähelepanek - pudelit on karbist veidi tülikas välja võtta. Tean, sest mul on parfüümid alati oma karbi sees. Sest ilmselgelt mulle meeldib, kui asjad on karbi sees.

3. Jo Malone Blue Hyacinth (2017). Eelnimetatutest tugevam ja intensiivsem, üsna arusaadavalt ongi hüatsindi lõhnaga. Hüatsint mulle väga meeldib ja kuulub kindlasti kevade juurde. Aga ma olen kuulnud, et paljudele on kaugelt liiga vänge isegi päris tavaline potis õitsev hüatsinditaim. Jutuksolev parfüüm on N korda vängem. Seega, kui teised on suhteliselt ohutu valik, kui kevadlõhnad vähegi sümpatiseerivad, siis sellega võib-olla tasub ettevaatlik olla.

Lisaks mainin ära ühe, mis võiks teoreetiliselt olla ka kevadelõhn, aga ei ole seda absoluutselt mitte. Elizabeth Arden Green Tea Cherry Blossom. Üldjuhul mulle Green tea variatsioonid on alati meeldinud, aga see oli täielik ebaõnnestumine. Jube lääge ja seebise järellõhnaga. Aga need rohelise tee asjad on kõik pigem suvelõhnad. Sellised kerged, jahutavad.
Ja kui juba, siis Keiko Mecheri Hanae ei ole ka üldse see, mida kirjeldusest võiks arvata - ehk siis kevade jaoks liiga magus ja terav.

Kõigi nimetatud lõhnade püsivus on hea, sest see on enamvähem ainuke asi, mida ma hindan peale selle, kas asi mul pea valutama paneb või ei.

Mina valin kevade. Kevade peale saab alati kindel olla. There's no place like kevad.

Kevad sobib mulle

Kasutu ei pruugi olla seegi, mis luhtus juhuste julmuses*

Mul oli ammu plaanis ära proovida sinimerekarpide küpsetamine. Aga ei olnud jõudnud end kätte võtta. Ühel kenal hommikul selverisse minnes olid külmaletis, ohhoo, sinikarbid. Elusad pidid olema (kirjade järgi). Ma siis võtsingi ühe kilose pundi.

Suur osa karpe ujub väikese laibagaasi mõjul pinnal

Läksin kohe suure õhinaga koju, hakkasin noid küpsetamiseks valmis panema. Et nad jumala eest ära ei sureks, sest noh, poes neid jää sisse mulle küll ei pakendatud, nagu viisakates kohtades üldiselt tehakse.

Teate ju küll, et kõigepealt tuleb karbid panna suure hulga vee sisse, ja ära visata need, mis peale tulevad.
Ilmselgelt on nood ujukid kõrvaloleval pildil läinud käärima. Ok, kuigi laipu oli küllaltki palju, viskasin nad heaga minema. Edasi uurisin ülejäänud karpe, aga nood vaesekesed olid ka surnud kõik.. karbid irvakil et mitte öelda ammuli, ei mingit elumärki.

Arvake ära, mitu kinnist, normaalsena tunduvat karpi oli? VIIS tükki lausa! Palun, palun ärge naerge, vbla selverist ei tohigi karpe osta, aga mina seda ju ei teadnud enne, kui ma olin ära testinud.

Kuna ma siiski kastme jaoks olin vaimu juba valmis pannud, ei saanud sellega siiski lõppeda mu püha üritus. Sest kui poest saab p***a, milleks tuleb tänapäeval arvatavasti pidevalt valmis olla, siis tuleb võtta külmkambrist midagi, mis kõlbab süüa. Antud juhul tundus, et krevetid sobiksid ka. Võin etteruttavalt öelda, et soust sai kohutavalt maitsev. KOHUTAVALT, ja ma ei liialda. Hiljem mõtlesin, et aaagaaa miks krevetid peavad olema?
Kanaliha sobib ka (kui õnnestub saada poest sellist kanaliha, mis ei haise juba ostmise päeval). Ja siis saab toda sousti panna nt makaronide peale. Või süüa niisama krõbeda saiaga.
Nüüd te kindlasti ei lähe selverisse karpe otsima, aga ilmselt te tahate teada, kuidas seda kohutavalt maitsvat sousti tehakse.
Kõigepealt tuleb veenduda, et on vajalikke koostisaineid. Minul nt fenkolit millegipärast ei olnud ja kuna selverist oli kopp ees selleks korraks, siis käisin kassimarketis (esimest korda üle jumalteabmisaja) - ja oh üllatust, see oli täiesti viisakas pood ja seal oli isegi fenkolit!
Kogused on allpool umbes 1 inimesele saiaga söömseks või kahele pastakastmeks. Niisiis:
* 1 - 2 sibulat
* 1 - 2 küünt küüslauku
* fenkolit ja/või varssellerit olenevalt nende vastuvõetavu tasemest 1 kuni mitu "kihti". NB!! isegi kui sa ei ole nende asjade sõber, siis veidi soovitan ikka panna. Võid välja korjata tükid enne koore lisamist, aga maitsele annavad need palju juurde.
* tšillit vastavalt ootustele teravate elamuste osas
* kirsstomatit 10kond
* tüümiani mõned oksakesed
* võid praadimiseks
* Kindlasti musta pipart maitsestamiseks, soola ilmselt ka
* Vahukoort (pigem pastakastmeks) või rõõska koort (pigem niisama saiaga söömiseks)
* Valget veini, tavaliselt kasutatakse kuiva. Mul oli nt mingi Grüner Veltliner, mis on üsna "kerge"), aga võib proovida ka poolmagusatega, täitsa erinevaid huvitavaid maitseid võib nii saavutada. Rukolas nt tehakse pastakastet .. eee...  Marsalaga, seda võib samuti proovida. Minumeelest on nad ka põltsamaa kuldsega teind. 
* sinikarpe või krevette (kui koorega, siis suuremat sorti) või kanalihatükikesi

Roosad loomad päästsid päeva

Kõigepealt tuleb praadida sobivasse granulaarsuse astmesse viidud sibulad ja fenkolid ja/või varssellerid. Loomulikult tuleb kõik praadida või sees. Kuni sibulad kergelt kuldsed on ja muud asjad kergelt pehmed. Küüslauku ma väga praadida ei soovita, ainult kergelt kuumutada, muidu läheb mõruks. Tšilli võib ka julgelt praadima panna, tomateid soovitan soojalt ka praadida, saab palju parem. Krevetid võib eraldi kergelt läbi praadida aga ei pea. Tundub, et ma olen praadimisfriik, aga kõik asjad on paremad, kui nad on praetud. Või sees.

Kui kõik need asjad on ära praetud, tasub need panna sobiliku suurusega-laiusega (just karpide puhul pigem laiemapõhjaline) haudumispotti (et kuuma panni jaheda veiniga mitte "ehmatada" - muidugi oleneb pannist, aga pean vajalikuks mainida) ja siis tuleb vein sinna peale kallata. Mingi 200+ milliliitrit. Ja siis hautada, kuni alkohol on välja keenud. Selleks läheb võibolla 7 minutit. Seejärel lisada sortsukene vahukoort, lasta veel mõne minuti podiseda. Siis mina viskasin sinna sousti sisse oma 5 sinikarpi ja mõned koorega krevetid. Sina viska sisse need loomad, mis sul parasjagu käes on ja meeldivad :D

Mereande tuleb seal lasta podiseda samuti nt 7 minutit (vahepeal tuleb segada), karbid peavad avanema. Mis ei avane, tuleb minema visata. Kaua keeta ei ole mereande mõtet - muidugi kui ei ole soov mereannimaitselist närimiskummi teha.

Mina eelistan koorega krevette, sest et just nendest kreveti koortest tuleb väga hea maitse. Kes oleks arvanud, et koortest on midagi kasu? Ja üleüldse söön ma viimasel ajal rohkelt krevette, jälgin, et külmakambris alati oleks, lootuses, et varsti lähen roosaks nagu flamingod.

Üllatuslikult ei olnud mul flamingode pilti, seega panen tursa oma

Kellele mereannid väga ei meeldi, võib teha ka kanalihatükkidega, aga sel juhul pisikestega. Toimib samamoodi, et viskad need kanatükid sinna kastme sisse ja lased  7 minutit haududa.

Itadakimasu!

* Pealkiri on Artur Alliksaarelt laenatud, mulle tundus sobivat. Räigelt hea on see Alliksaar!! A'la "Harju lohistama järel oma varjude karju. Iga mätas peab kandma oma sammalt ja marju". Aga selles mõttes sobiv, et ok, sinikarpe ei saanud, aga sellegipoolest sain täiest taaskasutatava ja konfigureeritava sousti retsepti + veel ühe idee, mida veel pole jõunud realiseerida :D

Ainuke raamat, mida mul 2 eksemplari on. Tõenäoliselt esimene raamat, mille ma täiskasvanust peast ise ostsin. Maksis 169 krooni

Selverile aga kirjutasin, et edaspidi viigu oma prügi ise prügikast, aga mulle kandku raha tagasi karpide eest. Aga nad pole vastanud. Ilmselt nad ei hooli väga oma mainest. Muidugi kui mul õnnestub raha tagasi saada, siis kirjutan siia ka. :D

Mitte täielikult kasutu

Esialgu ühte kleiti ostes ma mõtlesin, et "see kleit on ok, aga umbes sama põnev kui minu elu". Lihtsalt must kleit? Miks? Aga ostsin ikkagi ära, mõte hakkas poegima, et õmblen sinna peale ühe vana (ja ma mõtlen sellega minust mitu korda vanemat eset) krae, mille ma kunagi kingituseks olin saanud.

see krae oli alguselt mõttes

Siiski oli tegu kahetsusväärse valearvestusega, sest too kõnealune krae oli mõeldud selja pealt lahtikäivale kleidile... või pluusile... Nii kleit muudkui seisis, sest kusagile vanakraamipoodi sarnast, st kangast tehtud, mitte heegeldatud, kraed otsima minna tundus liiga suurt pingutust nõudev. Heegeldada oleks ma krae ju võinud, aga see kleit ei taha heegeldatud kraed.
Oleksin võinud krae võtta ka ühelt teiselt kleidilt, aga see sobis sinna niiii hästi, et ei raatsinud toimivat kleiti kraeta jätta. Ilma kraeta oleks ta palju vaesem ja ilmetum. Krae on oluline! Vanast olid mul koolis pidulikel kleitidel kõigil kraed, aga paraku kootud või heegeldatud...

Variant kaks, aga seda oli liiga kahju ära võtta

Lõpuks tuli krae ühe mõned eurod maksva doonori pealt, mis suvalisse sekondhandi sisenedes mul enamvähem silma peast torkas. Krae oli, oh üllatust, mõõtudelt paras, aga natukene liiga litriline. Siiski, don't let the perfect be the enemy of the good. Doonor oli ilusat värvi (hele aprikoosiroosa), aga paraku ei teinud ei kangas ega tegumood talle au. Nööbid võtsin ka eest ära, ilusad nööbid. Läheb vaja.
Lõpptulemus pole paha - ma arvan, et Hiinastki ei saa päris nii head kraed säärase hinnaga. Mis tuletab meelde, et veel üks kleit ootab tuunimist, aga sellele oleks küll tarvis hiinast leida mingid ilusad aplikatsioonid.

Must kleit kraega

Kleidi hankimisest kuni krae külgeõmblemiseni kulus mitu kuud kui mitte pool aastat, seega võib-olla ma ei peaks vanast harjumusest hankima enam asju, mida vaja tuunida on. Samas, vaadates, mis grandioosseid asju ma varem tegin, tundub üks kleidituunimine kohutavalt mannetu pisiasi. Teisest küljest on see esimene asi, mida ma vast aasta või nii jooksul teinud olen. Samas jällegi see oli ka üks tuunimine, millest ma pidin siin kirjutama - aga tolleks on korralikke pilte vaja. Ühesõnaga, kõik oleneb sellest, millega võrdled.
Tegelikult ma mõtlesin kirjutada hoopis tüngast, krevettidest ja sinikarpidest, aga tundub, et ikkagi ei viitsinud. Võib-olla järgmine kord.