Mina luban endale jätkuvalt kõike

igasugused raamatud

Pool+ aastat on juba jälle üllatavalt kiiresti möödas ja on sobilik aeg teha vahekokkuvõtet 2026 "lubaduste" osas. 
Üks lubadus oli, et loen rohkem raamatuid. Sellega on isegi päris hästi läinud. 
Ühe soojaga lugesin läbi Anatoli Boukrejevi Tõusu ja John Krakaueri Hõredasse õhku. 
Hõredasse õhku tundub mingi reliikvia olevat, sest et seda oli väga raske taaskasutusest norm hinnaga hankida. 

Muidugi olid need 1996. aasta Everesti katastroofist ja muidugi olid need põnevad. 
Samast katastroofist hakkasin lugema ka Becki raamatut Left for dead, aga jäi pooleli. 
Ja siis veel on pooleli samast sündmusest Lene Gammelgaardi raamat Climbing high, mis mulle meeldis isegi võib-olla kõige rohkem, sest seal rääkis see Lene ka oma mõtetest ja tunnetest, nagu päeviku vormis vms. Kaks viimast on inglise keeles, nii et veidi olen enda üle uhke, et olen suutnud lausa inglise keeles raamatut lugeda. 

Hõredasse õhku ja Tõus on pigem sellised ... kronoloogilised... ja kui juutuubi videosid vaadata, siis mõned mountaineerid räägivad ka, et Hõredasse õhku kaldub detailides ka pigem väljamõeldise kui reaalsuse poole. 

Veel lugesin läbi Dopamiinisõltlased millalgi, ei mäleta, millal täpselt, ja ei mäleta väga, mida seal tarka ka räägiti. Aga no pmtselt me oleme kõik sõltlased sest see on meid kogu selle aja elus hoidnud. Lihtsalt tänapäeval on selle dopamiini kättesaadavus palju lihtsam ja nii ongi nendest lihtsatest asjadest sõltuvus kiire tekkima. 

Jah, varem ma pidin ise nt midagi valmis heegeldama või tegema, et oma dopamiin kätte saada. Nüüd lähen teen shoppy shoppy lihtsalt. 

Hoopis huvitavam oli 6 elumuutvat ainet. Sealt just dopamiini ja serotoniini peatükid. 
Kiire vs aeglane dopamiin - kui oled kiiret dopamiini täis topitud, siis aeglase järgi enam isu ei ole ja siis ongi nii, et midagi kunsti, loomingut vms enam teha ei viitsi. Täpselt minu probleem! Näiteks raamatute lugemine oleks ka üks asi, millega aeglasemat dopamiini tekitada. Kirjutamine oleks ka. 

Veel lugesin Jaan Aru Loovusest ja logelemisest, mis kenasti haakub eelmiste teemadega. Seda oli lisaks veel ka naljakas lugeda, sest et vennal on ikkagi päris hea sõnaseadmisoskus. Aga midagi väga uut ja revolutsioonilist ei koorunud sealt välja. Pigem see, mida ma varem ka teadsin - et mingi "läbimurre" (heureka või mõttevälk nagu tema ütleb) toimuks, peab eelnevalt ajuga kõvasti tööd tegema eelnevalt. Ja siis rihma lõdvaks laskma. Pingutus + lõdvestus! Ja igavus. Vist sellepärast mul polegi grandioosseid mõtteid, et mul pole kunagi igav. 

Ja et nutiseadmes skrollimine ja ai kasutamine on saadanast sest et aju mandub ära, eriti laste puhul, sest nad pole veel oma huvi ja loovust üles leidnud ja ilmselt ei leiagi, kui koguaeg midagi lihtsat asenduseks pakutakse. Võeh, ma vihkan seda aiaiaiai värki, kuidas seda massiliselt kasutatakse saasta produtseerimiseks. 

Aa siiski. See oli ka minu jaoks uudne vaatenurk, et inimesed ihaldavad just uudsust. Ja nad püüavad seda igal võimalikul viisil hankida, vanadel aegadel nt maadeavastamise jm vaeva nõudvaga. Aga tänapäeval tänu nutineedusele on uudsus odav. Ja aju valib enamasti selle tee, mis aitab tal ressursse kokku hoida ehk siis mõtlemine ja ise loomine on raske ja kulukas, aga scrollimine on lihtne. Ja siis ongi nii, et "Seega vahetu tulu/kulu suhe on facebookil parem kui innovatiivsete ideede loomisel ja aju valib esimese. Instagram võidab ise kunsti tegemise. TikTok seljatab heliloomingu. Twitteri sirvimine saab tähtsamaks kui teadus" (samast raamatust lk 47). 

Ja et ajud ongi väga erinevad ja neil tulevad hästi välja erinevad asjad. Seeetõttu ongi oluline, et lapsed palju igasuguste erinevate asjadega tegeleksid, et suurem tõenäosus oleks "pihta" saada millelegi, mis just temal hästi välja tuleb. Muidugi see võib ilmneda alles kunagi täiskasvanueas ka, ehk siis ma veel ei kaota enda osas lootust. Aga vähemalt olen ma lapsepõlves igasugu erinevate asjadega kokku puutunud, mille eest ma kahtlemata olen tänulik. Näiteks tervise abc eest, mida ma huviga lugesin, ja kivide ja taimede eest. 

Veel lugesin ühte artiklit viha haldamise kohta. Et viha kui tunne on täiesti ok aga viha ajel käitumine on juba iseenda valik. Ehk siis me oleme manipuleeritavad, kui me valime vihastavatele stiimulitele alluda. Sealt meeldejätmiseks üks tore tsitaat: Mulle isegi vahel tundub, et see on praegu maailmas ja ühiskonnas nagu korraldatud nii, et inimene ei mõtleks. Aga sellel on ka oma eesmärk ja ma arvan, et see eesmärk ei ole üldse hea.
https://www.ohtuleht.ee/melu/1163021/vihajuhtimise-opetaja-sergei-drogin-viha-pole-meile-antud-mitte-selleks-et-vihastada-teiste-vaid-iseenda-tegude-peale-

Seligmani Ehe õnn ja Anders Hanseni Tugev aju ootavad veel lugemist. 

Veel lubasin lugeda rootsikeelseid raamatuid ja oh imet - lugesingi ühe soojaga läbi Per Anders Fogelströmi Mina drömmars stad ja Barn av sina stad. Tõe huvides - lättläst ehk lihtsustatud keeles variant. Omgg need olid head raamatud. Rääkisid sellest, kuidas 1860ndatel üks rootsi maapoiss tuli jala stockholmi ja kuidas tal seal läks, ja teine, kuidas tema lastel ja lastelastel elu oli. Tegevus lõppes 1900. Aga on olemas veel 3 järgmist osa - sama suguvõsa käekäik kuni 1960. Aga sellele peaks ise järele minema kusagile soome või rootsi, sest et seda lättläst versiooni ei ole võimalik tellida kusagilt!!!! AAAAAA!!!!

Muude lubadustega ei ole midagi revolutsioonilist läbimurret toimunud, aga ma ei peksa end näkku. 

1. Müüa maha veel rohkem seisma jäänud asju. No ei õnnestu. Kas mu asjad on kehvaks jäänud või siis inimesed vaeseks, aga nii kehva müügiaastat pole mul veel olnud! Ma ise kaldun arvama, et inimesed on lihtsalt vaesunud! 

Kuivatatud kanaasendaja

2. Rohkem taimetoitu ei ole ka õnnestunud süüa. Vahepeal olin mingil perioodil täiega pigem hoopis lihaaaaa poole kaldu. Kergelt roosakas sea sisefilee ja värki... Aga ma siiski jätkan katsetustega. Käisin isegi aasiapärate taimetoitude koolitusel, peaks need retseptid üles otsima. Need olid rohkem sellised külmema aja retseptid minu meelest. Ja siis Mati taimsete toodete "loosimängus" osalesin pildiga kuidas kalaloogist teha aasiapärane salat. Ja kapist leidsin mingid kuivatatud "kanasendajad" - neid panin fritüüri ja sõin risotoga. Fritüüris lähevad mõnusaks krõbedaks!

3. Ostlemine... ilmselt on vähenenud hangitavate asjade arv ja kogus ja shoppamisele kulunud aeg, aga mitte koondsumma. See tendents oli juba eelmisel aastal, et sobilik kiire dopamiin on läinud kallimaks... Aga noh taaskasutuses olen küll vähem ostelnud. Nõusid olen ka ostnud, ja disainvaase :D 

4. kosmeetikatooted, näohooldus, lõhnad jm - ei ole kahjuks suutnud end tagasi hoida.. Euroapteegi soodukad ei tule ka kasuks, kogu aeg tahaks midagi uut (!!!) ja põnevat. Need kaasapandud testerid eimõju ka üldse hästi - tahaks neid tooteid kõiki :D Okei testerid on ka head, sest neid saab ikka korralikult kasutada. Jah, ma pidin minema üle Lumi toodetele, aga noh ei ole läinud. Ma siiski ei kaota lootust!

Rohkem ei tule praegu midagi huvitavat meelde. Ahjaa, positiivse psühholoogia praktiseerimisele peaks taas rohkem tähelepanu pöörama. Ja läbi töötama need positiivse psühholoogia materjalid, mis ma kunagi hankisin. Muidugi abiks oleks, kui need välja printida ja ära köita, aga kas ma raatsin selle peale raha kulutada... 

Aasiapärane salat mati kalaloogiga

Eric, kus sa oled terve mu elu olnud?! ehk armastus esimesest noodist

Eelmisel aastal umbes oktoobris-novembris klikkisin ma juutuubis ühe väga imeliku pildi ja veelgi imelikuma nimega loo peal. Pärast seda pole maailm enam endine. See oli arvatavasti parim asi, mis ma 2025. aastal tegin. 

See laul oli Alan Parson's Projecti Ammonia Avenue ja see oli armastus esimesest noodist. Ja kui Eric Woolfson veel laulma hakkas. OMG. 
Eric (18.03.1945-02.12.2009) ei ole professionaalne laulja (ta hakkas AP albumitel laulma alles 1980, küll aga laulis ta alati laulukirjutajana sisse guide vocalid külalislauljatele), aga tema hääl on täiesti maitea.. selleks ei ole sõnu. Selline puhas ja vibraatota. 

Ammonia Avenuest saaks üks hea tänulaul minu poolt kõigile minu psühhidele ja üldse laiemalt kõigile leiutajatele ja avastajatele, kes meie elu paremaks on teinud. "And word by word they handed down the light that shines today". Nomaitea, minu meelest on fantastilised sõnad. 

Hakkasin siis edasi uurima ja kuulama ja välja tuli veel mitmeid fantastilisi laule. 
Silence and I partituuri vaadates tabas mind kergem paanika, see on korralik orkestriteos 95-pealisele seltskonnale ja muidugi Woolfson ise laulab. Laulu teeb eriliseks vaskpillide suur roll ning asjaolu, et laulus on vähemalt 4 erinevat laulu koos. 

Kui ma saaksin salvestada ainult ühe laulu, siis selleks oleks Old and wise. Võinoh, kui vähegi võimalik, kavatsen ma selle salvestada... kuidagi... ma ei tea, kuidas :D Laulu laulab "ametlikult" vana sõber Colin Blunstone (laulis ka Mike Batt'i Losing your way in the rain), kelle esituses see laul on selline, nagu ta hakkaks kohe kohe nutma. Mulle aga meeldib rohkem Woolfsoni guide vocal salvestus, see on pigem selline, et kuulaja hakkab kohe kohe nutma. Blunstone versioon on loomulikult väga-väga hea, sest AP ei rahulduks vähemaga, aga Woolfsoni hääles on midagi erakordset. Colin Blunstone versioonis samas on laulu lõpus erakordne saksofonisoolo. 

The same old sun kasutab mingeid erakordseid akorde, mis panevad selle laulu kõlama kuidagi.. harjumatult.. õhuliselt.. kosmiliselt on vist isegi kõige õigem sõna. Silmade ette kerkivad tähed ja planeedid miskipärast (isegi sõltumatult laulu pealkirjast :D). 
Seda laulu oli väga huvitav laulma õppida just minu jaoks väga eriliste meloodiakäikude tõttu. 
Ma vestlen AIga vahel muusika teemadel. Mõnikord ta annab täiesti huvitavaid vaatenurki. Nt see laul tuleks laulda mitte võidurõõmsalt "I'll get through my life on my own" vaid nagu inimene, kellel lihtsalt ei ole muud võimalust kui "I'll get through my life on my own". 

Aga üldiselt mulle Woolfsoni repertuaar täiesti sobib, ainult et ma ei usu,et oleks kusagil väike orkester, kes suudaks seda muusikat mängida, ja samas vajaks mind lauljaks. 
Woolfsoni laulude õppimine õpetas mind laulma niimoodi, et mitte ükski rakk kusagil ei ole pinges. Täiesti erinev kõigest muust minu eelnevast laulmisest! Nii vähe effortit kui võimalik, laul ise voolab välja. 

Don't let it show ei laula küll Woolfson ise (ainult üsna lallalaa-st koosnev demo) vaid Dave Townsend, aga laul ronis minu südamesse esmalt esimese fraasiga ja seejärel fantastiliste meloodiakäikudega, mis sellel Townsendil niiiiii hästi välja tulevad. Selle laulu juures ma ei tea, kumb mind rohkem nutma ajab, laul ise või need 4 nooti, mis on minu ulatuse jaoks liiga madalad, mistõttu ma ei saa seda laulu laulda. sest et neid ei saa kusagile transponeerida vms vms vms sest just see madalalt kõrgele meloodiakäik annab sellele laulule oma iseloomu. See laul muidugi juba algab oma orelipartiiga (jah, päris ehtne pisike portatiivne kirikuorel toodi Abbey Road Studio'sse ja Woolfson laulis) nagu puhas unistus. 

Alan Parsons on muidugi salvestusgeenius. Nii et tegelikult ega ma ei tea, kuidas Woolfson päriselt kõlab, aga noh nendel salvestustel parim, mida ma üldse olen kuulnud. Ma ei kujuta ette, kuidas ma nii kaua olin elanud ja polnud temast midagi kuulnud?! Ausalt, teised minu lemmiklaulud ja lauljad on küll head, aga Woolfsoni ei ole võimalik kuidagi ületada. 

Woolfson kirjutas ka muusikale, näiteks üks on Edgar Alan Poe'st inspireeritud. 
Seal on üks laul, "Somewhere in the audience", mis Steve Balsamo esituses muusikali salvestusest paneb otseselt nutma. Woolfson ise laulab seda ka oma "hüvastijätuplaadil" Eric Woolfson sings The Alan Parsons project that never was. Woolfson laulab küll väga väga hästi, aga selle laulu puhul teeb balsamo talle täiega ära. 

Limelight - seda laulab vana sõber Gary Brooker. Oleks tahtnud seda ka Woolfsoni esituses kuulda. 

Ja seda on teine, täiesti teistsugune versioon ka, muusikalist The Gambler. Ma ei tea, kumb mulle rohkem meeldib.. mõlemad :D 

Ilmselt ma mõned laulud unustasin veel ära ka, sest neid häid laule on niiii palju!!  

Võeh, mul oleks seda väikest orkestrit vaja, kellel oleks just mind vaja neid Woolfsoni laule laulma..