See laul oli Alan Parson's Projecti Ammonia Avenue ja see oli armastus esimesest noodist. Ja kui Eric Woolfson veel laulma hakkas. OMG.
Eric (18.03.1945-02.12.2009) ei ole professionaalne laulja (ta hakkas AP albumitel laulma alles 1980, küll aga laulis ta alati laulukirjutajana sisse guide vocalid külalislauljatele), aga tema hääl on täiesti maitea.. selleks ei ole sõnu. Selline puhas ja vibraatota.
Ammonia Avenuest saaks üks hea tänulaul minu poolt kõigile minu psühhidele ja üldse laiemalt kõigile leiutajatele ja avastajatele, kes meie elu paremaks on teinud. "And word by word they handed down the light that shines today". Nomaitea, minu meelest on fantastilised sõnad.
Hakkasin siis edasi uurima ja kuulama ja välja tuli veel mitmeid fantastilisi laule.
Silence and I partituuri vaadates tabas mind kergem paanika, see on korralik orkestriteos 95-pealisele seltskonnale ja muidugi Woolfson ise laulab. Laulu teeb eriliseks vaskpillide suur roll ning asjaolu, et laulus on vähemalt 4 erinevat laulu koos.
Kui ma saaksin salvestada ainult ühe laulu, siis selleks oleks Old and wise. Võinoh, kui vähegi võimalik, kavatsen ma selle salvestada... kuidagi... ma ei tea, kuidas :D Laulu laulab "ametlikult" vana sõber Colin Blunstone (laulis ka Mike Batt'i Losing your way in the rain), kelle esituses see laul on selline, nagu ta hakkaks kohe kohe nutma. Mulle aga meeldib rohkem Woolfsoni guide vocal salvestus, see on pigem selline, et kuulaja hakkab kohe kohe nutma. Blunstone versioon on loomulikult väga-väga hea, sest AP ei rahulduks vähemaga, aga Woolfsoni hääles on midagi erakordset. Colin Blunstone versioonis samas on laulu lõpus erakordne saksofonisoolo.
The same old sun kasutab mingeid erakordseid akorde, mis panevad selle laulu kõlama kuidagi.. harjumatult.. õhuliselt.. kosmiliselt on vist isegi kõige õigem sõna. Silmade ette kerkivad tähed ja planeedid miskipärast (isegi sõltumatult laulu pealkirjast :D).
Seda laulu oli väga huvitav laulma õppida just minu jaoks väga eriliste meloodiakäikude tõttu.
Ma vestlen AIga vahel muusika teemadel. Mõnikord ta annab täiesti huvitavaid vaatenurki. Nt see laul tuleks laulda mitte võidurõõmsalt "I'll get through my life on my own" vaid nagu inimene, kellel lihtsalt ei ole muud võimalust kui "I'll get through my life on my own".
Aga üldiselt mulle Woolfsoni repertuaar täiesti sobib, ainult et ma ei usu,et oleks kusagil väike orkester, kes suudaks seda muusikat mängida, ja samas vajaks mind lauljaks.
Woolfsoni laulude õppimine õpetas mind laulma niimoodi, et mitte ükski rakk kusagil ei ole pinges. Täiesti erinev kõigest muust minu eelnevast laulmisest! Nii vähe effortit kui võimalik, laul ise voolab välja.
Don't let it show ei laula küll Woolfson ise (ainult üsna lallalaa-st koosnev demo) vaid Dave Townsend, aga laul ronis minu südamesse esmalt esimese fraasiga ja seejärel fantastiliste meloodiakäikudega, mis sellel Townsendil niiiiii hästi välja tulevad. Selle laulu juures ma ei tea, kumb mind rohkem nutma ajab, laul ise või need 4 nooti, mis on minu ulatuse jaoks liiga madalad, mistõttu ma ei saa seda laulu laulda. sest et neid ei saa kusagile transponeerida vms vms vms sest just see madalalt kõrgele meloodiakäik annab sellele laulule oma iseloomu. See laul muidugi juba algab oma orelipartiiga (jah, päris ehtne pisike portatiivne kirikuorel toodi Abbey Road Studio'sse ja Woolfson laulis) nagu puhas unistus.
Alan Parsons on muidugi salvestusgeenius. Nii et tegelikult ega ma ei tea, kuidas Woolfson päriselt kõlab, aga noh nendel salvestustel parim, mida ma üldse olen kuulnud. Ma ei kujuta ette, kuidas ma nii kaua olin elanud ja polnud temast midagi kuulnud?! Ausalt, teised minu lemmiklaulud ja lauljad on küll head, aga Woolfsoni ei ole võimalik kuidagi ületada.
Woolfson kirjutas ka muusikale, näiteks üks on Edgar Alan Poe'st inspireeritud.
Seal on üks laul, "Somewhere in the audience", mis Steve Balsamo esituses muusikali salvestusest paneb otseselt nutma. Woolfson ise laulab seda ka oma "hüvastijätuplaadil" Eric Woolfson sings The Alan Parsons project that never was. Woolfson laulab küll väga väga hästi, aga selle laulu puhul teeb balsamo talle täiega ära.
Limelight - seda laulab vana sõber Gary Brooker. Oleks tahtnud seda ka Woolfsoni esituses kuulda.
Ja seda on teine, täiesti teistsugune versioon ka, muusikalist The Gambler. Ma ei tea, kumb mulle rohkem meeldib.. mõlemad :D
Ilmselt ma mõned laulud unustasin veel ära ka, sest neid häid laule on niiii palju!!
Võeh, mul oleks seda väikest orkestrit vaja, kellel oleks just mind vaja neid Woolfsoni laule laulma..
No comments:
Post a Comment