It's the most wonderful time of the year* ja kuidas elujõud lõhnab

Mine is the sunlight, mine is the morning

*Jaa, ma tean küll, et nii uskumatu, kui see tundub, see fraas on jõululaulust. Kuidas keegi saab jõulude kohta öelda niimoodi, see ei mahu mu peasse. Ok, võibolla neile on see tõesti kõige ägedam aeg aastas, kes beibi-Džiisasega kuidagi emotsionaalselt seotud on, aga ma vist väga ei ole. Samas selles laulus ei ole väga palju viiteid eelnimetatud venna grandioossele sünnipäevale. Võinoh, isegi kui ma oleks temaga emotsionaalselt seotud, ei saa talv mitte kuidagi SELLEGA võidelda, mis JUST PRAEGU väljas on. Ajaloolise täpsuse huvides on täna 28.mai ja väljas on peaaegu 30 kraadi ja täna avasin ära ka basseinihooaja. Sellised ilmad on olnud juba vähemalt nädal aega kui mitte rohkem ja ma ei saa olukorraga mitte rohkem rahul olla.

Taevalikud helid

Samas mu süda ei hüppa sees õnnest, nagu ma tahaks. No muidugi ma olen väga rahul selle ilmaga, vägaaaaa rahul ja mulle väga meeldib see ilm ja kõik, aga see ei ole nagu tunne. Aga ma tahaks, et see oleks tunne, isegi füüsiliselt tuntav tunne, et süda hüppab rõõmust. Ma tahaks seda tunnet, aga ma ei oska seda enam. Ja muidugi, loomulikult olen ma tänulik nende suurepäraste ilmade eest ja selle basseini eest ja selle silmipimestavalt rohelise looduse eest ja võimaluse eest paar tundi lihtsalt basseinis ja selle ääres lebotada ja absoluutselt mitte midgi mõelda. Ma olen VÄGA tänulik. Aga mu süda ei hüppa ja ei laula. 

Miks kevad ei võiks olla niisama pikk, kui need lõputuna tunduvad pimedad ja koledad sügise ja talvepäevad? ah? Kus on õiglus? Mind ajab kohutavalt vihale, et ma olen kogu see aeg mõelnud, et "homme ma tõusen vara üles ja lähen seda imetegu nautima, seda lõhnavat õhku sisse imema". Ja kui homme kätte tuleb, siis ma olen ikka nii väsinud, et mitte mingi motivatsioon mind sealt voodist välja ei aja. Ja mul on sellest kohutavalt kahju, et need sellised päevad on nii loetud ja ma ei suuda end voodist välja ajada, et neid nautida. Sest et juba kuu aja pärast hakkavad ööd tasapisi pikemaks minema ja loodus tasapisi talveunne minemiseks valmistuma. Ja mulle ei meeldi see üldse.

Üleüldsegi, keegi võiks leiutada mingi võimaluse seda kevadist lõhna kuidagi konserveerida. Ma ei tea, mis lõhn see on, aga see on lihtsalt imeline. Toomingad, sirelid, kastanid, maikellukesed, rakvere rõiped kõik eraldi ja koos... Vanasti pani see mul südame rõõmust hüppama, praegu on lihtsalt parem kui maailma kõige parem parfüüm. Ma olen kindel, et see inimene võiks sellega miljardeid teenida - meeleoluhäirete ravimina näiteks. Võib niisama self-care parfüümina müüa või siis teraapiana - lased ruumi seda lõhna täis + sobilik õhuniiskus, et kes eelistab hommikuudu, kes päikesepaistet ja siis lihtsalt oled seal ruumis ja naudid seda. Kui elujõul on lõhn, siis see lõhnab just nii. 

Muidu midagi huvitavat ei ole, või no isegi kui on, siis ma ei viitsi kirjutada (ega sellest mõelda) :D

Tänulik vol 2 - Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala ja 3d prinditud kala

0 People per hour

Vahepeal tuli mulle veel meelde, mille üle ma ilgelt tänulik olen. Selle üle, et mul on sisuliselt kiviga visata Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala koos oma taimede, puude, loomade ja lõhnadega. Ja mitte eriti paljude inimestega. Ma saan seal päris pikka aega veeta ilma ühtegi hingelist nägemata ega liiga suuri märke inimtegevusest märkamata. Kõik on vaikne. Inimesi/tunnis suhe on päris hea! St väike. Oi ma armastan vaikust, õigemini linnulaulu, inimeste puudumist, müra ja kihisemise puudumist, naturaalseid lõhnasid ja värve!

Ma tegelikult ei teadnudki, et see maastikukaitseala loodi alles 20 aastat tagasi. 2004. aastal võitlesid selle välja mingid tublid inimesed. Alternatiiv oleks olnud - autoteed, müra, veel mingid suuremad ja väiksemad ehitised. No katastroof ühesõnaga. Nii et ma olen väga tänulik neile inimestele! 

Nomsies

Samas ei suuda ma mitte mingil viisil aru saada, kuidas tuleks kellelgi üldse idee sellisesse suurepärasesse kohta mingeid autoteid ja mingeid maju ehitada?! dafuk?! 

more nomsies

Ma tahtsin tegelt millestki muust ka kirjutada, aga vot ei tule meelde, millest! 

A! tuli meelde! ma testisin siis 3D prinditud kala ära. Dsiisas. Näidake palun mulle seda inimest, kes seda sööb, sest no see oli rõve. Ma tõesti tahaks rääkida sellise inimesega, kes seda sööb. Sest see oli tõesti rõve. Ma ei oska isegi kirjeldada, mis maitse või lõhnaga see oli - sest see oli lihtsalt nii rõve. Mõni toit, mida ma testinud olen, a'la need ikoonilised plant-based külmtoidud, need olid lihtsalt meh ja üle hinnatud. Aga vot seda "kala" ma ära süüa ei suutnud, sest see oli sõnaotseses mõttes rõve. Ja ma ausalt proovisin!! Üritasin isegi panna hea küpsise peale ja puha. Ainult üks asi oli veel rõvedam - sama firma "kalamääre". See oli ikka totaalne rõvedus. Ma ei saa aru, kes seda sööb :D 

Rimi on ka muidugi parajad tropid. Ma olen harjunud vaatama säilivuskuupäevi ja esimesel "kalal", mis mulle pihku juhtus, oli säilivuskuupäev juba eile möödunud.. No ilmselgelt see oli juba vihje, et ära osta seda saasta. 

see on crap

DO NOT EAT!!

Agajah, tulevik tundub tume. Sellesmõttes, et jaa. Igasugune loomatootmine on laastav ja kas te teadsite, et loomsest toidust tuleb ainult ~20% kogu maailmas ära söödavast toiduenergiast, samas kui selle toidu tootmine võtab ~80% kõgist toidutootmiseks kulutatavatest ressurssidest. Vot. Aga sellist saasta süüa ei tundu küll elamist vääriv elu. 

Nii et siit veel üks asi, mille üle ma tänulik olen - võimaluse üle süüa enamvähem ok, enamvähem maitsvat ja mitte totaalset s***a. 

Enesevalitsuski võiks omandada demokraatlikuma iseloomu*

Täna ma ei tee midagi. Seda

Pole ammu midagi isegi kirjutanud. Vahepeal oli isegi mingeid mõtteid, aga lihtsalt ei viitsinud. Ja nüüd on kõik meelest läinud sest ma ei mäleta ilmselt varsti oma nime ka mitte.

Eile hommikul ärkasin üles ja teadsin kohe, et täna on see päev, mil ei peaks üldse voodist välja ronima. Aga ma siiski tegin seda, ja selgus, et see oli väga paha mõte. Sest absoluutselt mitte misiki ei toiminud. Mul polegi isegi päris ammu sellist päeva olnud. Ma tean tegelt küll, miks niimoodi juhtus. Ma lihtsalt kurnasin ennast ära. Muidugi kurnamine ja "liiga palju" on suhteline - vana mina oleks ilmselt seda pidanud sääsehammustuseks, aga ma ei ole enam see vana mina. Ma olen täiesti uus inimene! :D ja selle uue inimese litsus täiega laiaks ühe väiksema snäkilaua korraldamine, paari kingituse hankimine ja pakkimine ja natuke arvutis joonistamine. Unbelivable. Aga see toimib nüüd iga kord - kui ma olen põnevil ja teen midagi paar päeva, siis järgmised paar päeva olen laiaks litsutud. Aga ega ma ei süüdista kedagi. Mul endal oli põnev ja protsessi jooksul ma mingit väsimust ei tundnud. Ehk siis võib.olla saaks süüdistada iseennast. Täpsemalt võibolla oma intellektuaalsust, kes on türann (psühholoogi sõnad). "oleks hea, kui ka enesevalitsus omandaks demokraatlikuma iseloomu!" (Alliksaar, aga mitte sõnasõnalt, täpset tsitaati ei mäletagi).

Näiteks oli mul vaja ühte rakendust kasutada, aga see esiteks kaotas ära mu sisestatud asjad, siis kaotas ära veel teistkord ja kolmandat korda lihtsalt andis suuri punaseid erroreid.. holy fuking shit, miks see IT nii alla käinud on meil. See on see AI kirjutatud ja AI testitud kood või lihtsalt puhs pohhuism?

matcha latte on kindlasti õnnestumine

Viimasel ajal on kuidagi eriti palju jamasid olnud, võibolla neid on varem ka olnud, vb praegu kirjutatakse lihtsalt rohkem. But pretty shitty.  Ma mõtlesin isegi ajaloo tarbeks mingi postituse teha, kus kõik see crap on kokku kogutud, aga ma ei tahtud selle kakaga lihtsalt tegeleda ega sellele mõeldagi. sest see on nii rõve et ma isegi ei taha sellele mõelda. Ja siis hakkab mingi programm, kus ma tahtsin midagi natuke teha, näkku panema! AAAAAAAAAAA!!!

Ma kõiki viltuminemisi ei mäleta, aga olulisemad, mis praeguseks meeles on: 

1. Tahtsin ostajeje pakki posti viia, ja kuna Smardil on selline kaval süsteem, et kui õigesse automaati viid, siis see sorti ei lähe vaid kohe saab saaja sõnumi ja oma paki ära tuua. Kuna Magistral (kuhu pakk pidi minema) ei ole minust kaugel, siis mõtlesin, et viin siis sinna. Mis te arvate, kas see smardi automaat oli surnd? JAH.

2. Käisin seal ringil bussiga, selle tee jooksul õnnestus mul ära kaotada oma nahkkindad. No mitte katastroof, sest mul on vast mingi paar veel kusagil ja need olid head Reservedist odavalt skooritud aga täitsa OK nahkkindad, aga no ma ei ole vist väga kurb isegi. Aga et nagu wtf kõik järjest?! 

3. Muidugi pidin pakiga siis roomama teise smardi automaadi juurde. Aga no natukene liikuda sai, see ka hea. 

4. Tahtsin süüa kilusid leivaga. Ma leiba palju ei söö, ilmselt see seletab, et kui ma leiva külmkapist välja võtsin, siis see oli puha hallitanud.. Nii et ma ei saanudki kilu süüa. 

5. midagi oli veel, aga ei mäleta

Det är ju jag

Muidugi tegelikult on need väga väikesed probleemid, õigemini ei olegi probleemid ja tegelt ma ei läinud isegi vihaseks ega midagi, vaid lihtsalt ei suutnud ära imestada et wtf ma ikka oleks pidanud ennast kuulama ja mitte üles tulema. Ma ikka ei ole harjunud sellega, et väsimus on nüüd osa minu isiksusest. No ok, see tarkvaraprobleem ajas küll vihale, dafuk, te ei saa siis korralikult teha.. 

Selle postituse lõppu sobib hästi minu uus laul. No või mitte nii uus, ma kirjutama hakkasin neid sõnu jaanuaris ,aga viimased kohad kirjutasin täis alles mõned nädalad tagasi. Võimalik, et mõne rea veel kirjutan ümber, aga ma olen sellegipoolest endaga väga rahul. Laulda Restless Heart Syndrome viisil. 

ma ise ka ei tea

Ja üleüldse, mulle oleks vaja ROHKEM sära ja muusikat mu ellu. Soovidega peab ettevaatlik olema muidugi, aga. Mul on 1 täiesti uus laul veel, millega ma olen ka väga rahul. aga see teinekord.

Ma teada sain, mis juhtub siis
kui eluisu/rõõmu elu kaasa viib
kui udusse kaob silmapiir
ja tassi täidab igav liiv

siis süda ainult muretseb
vaid igikelts on alles aju sees
siis nutumaik on igal lool
märg värv on ümber igal pool

olen närbund, end nurka värvind
ei vii siit välja ühtki teed
ei põgeneeeeeeee..


ei kandnud enda eest ma hoolt
kui voolas värvi juurde igalt poolt
ükskõik kui kaua vastu pead
ei tule sellest miskit head

siis põrguks muutub pelgupaik
on otsas ketšup, alles saepuru vaid
ja ilma jään ka viimsest väest
kui viskan lõpuks pintsli käest

Olen kursis, mis mind murdis
ma tahtsin olla tubli vaid
mitte pisaraid!

olen närbund, end nurka värvind
mul ühesuunaline teee
ütlen välja, kui käin alla:
ma enda hirmsaim vaenlane
nüüd on teada see

(mitu korda)
olen närbund, end nurka värvind
mul ühesuunaline teee
ütlen välja, kui käin alla:
ma enda hirmsaim vaenlane!

Millest ma unistan ja mille eest tänulik olen

Mina avastasin, et mina unistan veel kahest asjast (muidugi peale selle, et ma ärkaksin peas selgus, südames rõõm ja hinges rahu):

1. et ma oskaksin kirjutada nii, et lugejatele kohale jõuaks õigesti, mis värk on. Suudaksin kirjeldada reaalsust nii, et vähegi samas semantilises väljas olevad inimesed saaksid asjast aru. Päris iga tuhajuhan ei pea, aga mingil määral intelligentsed inimesed võiksid. 

2. et ma oskaks süüa nii, et paksuks ei läheks, aga oleks tunne, nagu oleks külluslikult söönud. No täitsa hale, isegi seda ei oska ilusasti lühidalt kirjutada. 

Muuhulgas selgus, et positiivne psühholoogia on päriselt mingi teema, nii et asjad, mille üle ma olen tänulikud, mis ei ole sellised "tavalised" asjad nagu pere, kodu jne. ütlen kohe ette ära, et kindlasti on all-loetletud headest asjadest ka mingeid haiglasi erandeid, aga sellele praegu ei keskendu. Ma olen kogu elu ainult erandeid otsinud, nüüd võiks vahelduseks ka põhivoogudele tähelepanu pöörata.

1. Ühistransport. Tasuta, sõidab päris tihti. Minu meelest need bussi- ja trollijuhid on vapsee kangelased. Esiteks neil on tohutu vastutus kogu selle bussitäie rahva ees. Nad peavad navigeerima liikluses, mis on räigeid värdjaid täis. Nad peavad üles tulema hommikul vara ja sõitma õhtu hiljani välja. Neil on väga väga vähe privaatsust, õnneks koroonaga seoses on nüüd bussijuhtidel ka kinnised kabiinid, varem olid seal tuuletõmbuse ja igast tontide meelevallas. Ja lõpetuseks, aga mitte sugugi vähetähtis - pissil ei saa käia nii nagu vaja oleks. Ma ei suuda tõesti aru saada, kuidas nad hakkama saavad selle imetrikiga. Ja kõige selle juures peavad nad jääma soliidseks, vaoshoituks, rahulikuks (A'la Allan Roosileht Turvamees).

2. Sahajuhid-tänavapuhastajad. no mis ma oskan öelda - seda rõvedat lund muudkui sajab, aga kummalisel kombel on tänavad üsna puhtad. Ükskord tuli mulle kõnniteel väike sahk vastu ja ma põikasin ruttu sisse mingisse "orva", et sahamees saaks mööda minna. Ta isegi mind nähes aeglustas käiku, et ma jõuaks :D Ma lehvitasin talle ja ta isegi lehvitas vastu. Loodetavasti tal läks tuju selle peale paremaks. 

3. Mets. Ikka paras luksus on, kui mets on mõne sammu kaugusel oma värske õhu ja mingil määral huvitava loodusega. Ja värske õhuga. Ma ei kujutaks ette, kui ma peaks elama kesklinnas, siis ma vist kohe hüppaks aknast alla, sest kesklinn on ikka üks väga trööstitu koht. Vaata kui kole see välja näeb?!

4. Edit: osta-jeje. Kui ma raamatupoest ei raatsi raamatuid osta, siis üldjuhul neid on osta-jejes ikka saada. või vähemasti kusagil raamatukois vms kasutatud raamatute pleisis. Asendamatu! rääkimata sellest, et osta-jejes saab oma kasutut kraami maha müüa ja mõnikord seda isegi ostetakse, jee, topeltvõit! 

Aga tagasi selle unistuste teise punkti juurde. Nimelt mul on nüüd laua peal kaks toitumisalast raamatut, mis väidavad täiesti vastupidiseid asju :D Ok, ma ei ole veel lõpuni jõudnud, aga juba kohe esimestel lehtedel ilmnesid huvitavad asjad. Nevermind minu viitekirjeid, need ei pretendeeri mingile korrektsusele praegu, ma lihtsalt proovin siinkohal oma arusaamist kuidagi... eee....eee süstematiseerida sest ma olen väga suures segadues.

1. Tim Spector, Purustatud toidumüüdid ehk Miks meie senised tõekspidamised toidust on enamasti valed, 2020, ingl.k Spoon-Fed, Why almost everything we've been told about food is wrong.

2. dr Joshua Wolrich, Toit pole ravim ehk kuidas väärinfo kahjustab tervist, 2021, ingl.k Food Isn't Medicine. 

Huvitavad raamatud

Wolrichi raamatu pealkiri isegi ütleb, et toit pole ravim. Samas Spectori raamatus lk 16 "Toit on kõige tähsam ravim, mis meil on". 

Mõlemad raamatud käsitlevad vahelduvpaastu/intervallpaastu (ingl.k intermittent fasting, ma kahjuks ei tea ikka veel, mis on eesti keeles korrektne sõna selle jaoks). See tähendab, et toidu manustamise aega lühendatakse ja see peaks viima vähemale kalorite tarbimisele ja sellega seoses ka  veresuhkru-hüpete vähenemisele, mis omakorda aitab kaasa nii tervise paranemisele kui kaalulangusele. 

Spector käsitleb seda müüdi "hommikusöök on kõige tähtsam toidukord" kontekstis, milles väidab, et pikem söögivahe on hea, kuna aitab kuidagi kaasa soolestiku mikrobioomi talitlusele (bakterid saavad rahus ehitada, kui toitu peale ei tule). Ka ei vasta tõele, et hommikusöögi söömatajätmine mõjutab kuidagi kehvasti keskendumisvõimet. Ahjaa, ja hommikusöök üldsegi "standardiseerus" siis, kui leiutati mitteriknevad ja lihtsalt valmistatavad ultratöödeldud toidud nagu hommikuhelbed. Varasemalt olid eri kultuurides erinevad hommikusöögid vastavalt sellele, mida oli lihtne valmistada ja mis ei läinud riknema külmkapi puudumisel. 

Wolrich samal ajal lk 191 väidab, et vahelduvpaast on eesõigustatud nälgimine ning on äärmiselt kahjulik, kuna õigustab halba suhet toiduga ning soodustab toitumishäirete varjamist ja puhtaks pesemist. Samuti rõhutab ta, et tegelikult ei pruugi olla kaalutõus halb vaid hoopis tervislik. Ja siis lõpuks ta väidab veel, et ainevahetuse toimemehhanismi arvestades ei ole vahelduvpaastul tegelikult kehakaalu alandamisele mingit olulis mõju (ega ka vananemisprotsessi aeglustamisele). Ja et mingid uuringud seda toetavat ka. Et inimese ainevahetus on evolutsiooniliselt nii üles ehitatud, et oma ainevahetuse toimimist ei ole võimalik muuta, et keha varusid ei talletaks, "kuna kaalulangus ei soodusta ellujäämist".

Pealegi, toidust teadlik loobumine on ikkagi rikka valge inimese privileeg. 

No kas nüüd saate aru, miks ma segaduses olen?

Vähemalt ühes asjas on nad ühel meelel - uurimusi on tehtud palju, kuid kuna toit mõjub inimestele erinevalt ning igasuguseid taustafaktoreid, mida pole võimalik kontrollida (nt uuritavate sotsmajanduslik staatus ehk rikkamad saavad endale lubada paremat), on nii tohutult palju, et mingeid adekvaatseid järeldusi on raske teha. Samuti ei ole adekvaatsed uuringud eriti toetatavad, sest nad  teeni toidutööstuse huve (toidutööstus tahab, et me sööksime rohkem ja niimoodi nad juurutavad pidevalt tooteid ja reklaamivad neid, mis ei pruugi olla sugugi kasulikud, nt hommikuhelbed). 

Veel ühes asjas on nad ühel meelel - et kuna sama toit mõjutab erinevalt eri inimesi, siis ei ole olemas mingit ühtset valemit. Nt Spector tegi katse enda ja oma naisega - kuidas mõjutavad erinevad toidud glükoosipiigi kõrgust. Spectorile mõjus glükoosi suurel määral tõstvalt "tavaline tervislik" hommikusöök ehk helbed. Veresuhkur tõusis 5.5mmol/l kuni 9.1mmol/l, mis on üsna suur piik. Seevastu tema naisel sama asja tarbides olid numbrid 4.1mmol/l - 5.7mmol/l. Sama teema kordus ka tuunikalavõileivaga, riisi ja pastaga, et kahel erineval inimesel olid mõjud veresuhkrule erinevad.

Wolrich ütles aga, et see on fine, kui hommikul lihtsalt pole kõht tühi, et siis ei pea sööma. Aga kui ikkagi on tühi, siis ei tohi näljatunnet ignoreerida. Ja siis selle pealt ta jõuab edasi intuitiivse toitumiseni. Peaks selle kohta ka mingi raamatu hankima. 

Ma ise jõudsin järeldusele, et ka kultuurilised põhjused soodustavad teinekord (minu meelest) ebatervislikku toitumist. Nt nagu et sünnipäeval peab kindlasti sööma magusat torti, et jõulude ajal tuleb üldse hästi palju süüa ja siis kõik need piparkoogid, vastlakuklid ja grill-liha. Muidugi kõiki neid asju võib süüa, aga mina hetkel (nende raamatutega mitte lõpuni jõudnuna ja üldse asjast mitte midagi teadvana) usun ikkagi, et tasakaal on hea (aga mitte päris nii, et sardell ühes ja kukkel teises käes).

Selveris kõrvuti vastlakukkel ja piparkoogitaigen, 09.01.2024

Julen är här

No ei teagi kohe, kuidas ja kust alustada. Mingil imelikul kombel on mul üle ma ei tea mitme aasta mingi arusaamatu jõuluootus. Mitte et mul tegelikult midagi oodata oleks, aga mul on huvi jõuludekoratsioonide vastu ja jõulukingituste tegemise ja pakendamise vastu. Isegi natuke maniakaalne huvi. Samuti olen jälle nagu eelmiselgi aastal ära vaadanud mitmeid täiesti ajuvabasid heatuju-jõulufilme, kus on alati üks stsenaarium, aga osad on veel halvemad kui teised. Eelmisel korral kui ma neid vaatasin, siis olid vähemalt mingid printsessid või vähemasti krahvinnad, lossid, mõisad jne. Nüüd keegi saab B&B ja keegi teine farmi, kommipoe.. väga igav. Ühendavad jooned neil filmidel on:

1. sellel aastal tundub olevat läbivaks teemaks naistel tumepunane (või tumeroheline) ja meestel sinine mantel + tartan sall. Ilus vaadata, tumepunane mulle meeldib ja tartan meeldib ka. Aga tundub, et kõigil neil filmidel on olnud sama kostüümikunstnik ja seda ei ole kuidagi püütud varjata.

Punane ja roheline ja tartan, vt ka ülejärgmist pilti

2. kõikjal on ülemõõdulised jõuludekoratsioonid, lausa uskumatu. Kah üsna ilus vaadata, aga huvitav kas kellelgi tegelikult ka nii palju jõulukaunistusi on?

Nii palju jõuludekoratsioone?! ja tartan ja punane mantel

3. stsenaarium on täpselt ühesugune ja pärast kasvõi tosina sellise filmi vaatamist ei ole enam võimalik kindlaks teha, mis oli mis filmis, mis oli filmi pealkiri jne. Võibolla on see ainult minu aju-udu, aga ma ei mäletaks ühtegi nende nime ega mis täpselt toimus. 

4. Filmis on alati üks pool, kelle elus toimub kohe alguses mingi pöördeline hetk - kas kutsutakse ootamatult kusagile, saab päranduse vms vms vms. Ainult et see, mis juhtub, on natuke kehvasti ajastatud äraharjunud elu mõttes - samal ajal oleks vaja mingit tähtsat projekti, väljakutset, elumuutvat klienti vastu võtta, aga ei saa, sest see asi juhtus.

5. Üldjuhul on sellel esimesel poolel mingi teine pool, kes on sort of ok, aga noh tegelt selline mugav ja igav variant.

6. Toimub mingi ootamatu dramaatiline kohtumine kolmanda osapoolega. Tavaliselt kas keegi jookseb kellelegi niisama otsa, kallab kohvi sülle vms vms vms. Kohe tekib kahevahel mingi emotsioon ja kui võrrelda eelmiste filmidega, mida ma vaatasin (neid oli palju), siis kui varem käis mingi õudne kass ümber kuuma pudru tiirutamine, siis praegu antakse ikka üsna selgelt märku vastastikusest huvist. 

Dramaatiline kohtumine

7. Mingil hetkel jõuab kätte esimese osapoole jaoks pöördelise otsuse tegemise hetk. Esialgu ta mõtleb tavaliselt jätkata oma vana poolelijäänud eluga ja seda teistele teatades on kõik uued sõbrad ja tuttavad väga mõistvad, ala "jaja, see on ju su unistus, sa pead enda peale mõtlema jne jne jne". Keegi ei solvu eriti nähtavalt. Väga mugav vaataja seisukohalt, sest kes tahaks mingit draamat vaadata, just draama puudumise tõtu ma neid filme ju vaatangi. 

Ilmselgelt ta on väga mõistev

8. Lõpuks saab esimene pool ikkagi aru, et vana elu ei ole jätkusuutlik ja kõik on muutunud, vanad tööd, tegemised ja aastatepikkused saavutused ja unistused võib aknast välja visata ja kõik on väga õnnelikud, isegi üksijäänud teine osapool on sort of õnnelik. Noh tegelikult ma hästi ei usu, et nii lihtsalt käiks, aga no unistada võib. 

9. Sel aastal on oluliselt vähem oma supervõimete leidmist. Pigem on see uus alternatiiv lihtsalt mingi natuke teistsugune elu natuke teistsuguses kohas.

Eino tegelt need filmid ei ole halvad sest tekitavad vähemalt korraks mingi hea tunde (kuigi nad tegelt on ikka väga halvad). Ja nad ei nõua eriti mingit süvenemist, sest et ka lihtsakoelise mõrvafilmi vaatamine käiks praegu ülejõu. Aga ma mõtlen, et kellele tegelikult neid filme tehakse, kõik inimesed pole ju nii fucked up nagu mina, või tõesti on niisuguseid inimesi, kes eelistavadki selliseid filme?

Siis ühe asja sain veel oma nimekirjast "mida ma elus teha tahan" maha tõmmatud. Küpsetasin lussekattereid ehk rootsipäraseid safranisaiu. Panen siia kirja ka, et ära ei unueks, päris head olid. 

Lussekatter

175ml piim / kohvikoor
50gr hapukoor (aga võib ka panna lihtsalt piima/koort rohkem)
50gr suhkrut (originaalretseptides on tegelikult natuke rohkem, aga noh liiga palju suhkrut pole mõtet süüa, sellest 50grst täiesti piisab)
pärm (25gr tavalist või 1 pakk kuiva)
~500 gr jahu
50gr või (võib panna ka vähem kui kohvikoort kasutada)
2 muna
safranit tunnetuse järgi. Müüakse tavaliselt 0.5gr pakis, sellest imetillukesest pakist jätkub ikka paariks-kolmeks-neljaks korraks.
NB! safranit tasub panna pigem vähem kui rohkem, sest liiga palju safranit teeb asja mõruks. Samuti tasub jälgida, et seda safranipiima kusagile peale ei läheks, sest jätab koheselt pleki suuremale osale materjalidele.
Taigna kätega segamisel tasub vähemalt esialgu olla seetõttu ka ettevaatlik (pärast pole vaja enam küüsi lakkida, sest on niigi ilusad kollased :))

Kaunistuseks rosinaid vms kuivatatud puuvilja tükke, et kassid ilmekamad välja näeksid (neid võib enne vees või alkoholis leotada)
Sellest kogusest tuli mul ca 11 kassi.

1. Aja piim/koor soojaks, aga mitte keema, pane sisse safran ja lusikatäis suhkrut, sega ära kuni suhkur on sulanud.
lase jahtuda nii et on lihtsalt soe (mitte kuum, katsu nt näpuga). Pane pärm sisse ja lahusta ära, lase ~10min seista, et pärm tööle hakkaks (st vahutama). 

2. Vahepeal sega kokku jahu, ülejäänud suhkur ja näpi sisse või (ja koor kui seda paned) (nagu juustuküpsiste või soolapulkade tegemisel).

3. Seejärel sega safranipiim, jahu ja munad ühtlaseks taignaks. Kui väga kleepub, lisa jahu juurde. väga palju rohkem jahu ei tasu panna, sest taigen muutub vintskeks ja saiad tulevad nagu saepuru.

4. Pane taigen kerkima mõnusasse sooja kohta, kerkib umbes tund aega (mina panen tavaliselt vannituppa põrandakütte peale).
5. Kui on kerkinud, siis võta kausist välja, sõtku veel natukene ning jaga ~60gr juppideks, millest tee vorstikesed, soovitavalt 20+ cm pikad, mis keera rulli nii nagu soovid. Pane kassidele silmadeks rosinaid või kuivatatud puuviljade tükke.

6. Pane kassid ahjuplaadile ning lase rätiku all ca pool tundi kerkida. NB! plaadile pannes tasub jätta päris suured vahed, kuna kassid paisuvad nii enne kui ahjus päris kõvasti.

Takkajärgi ma mõtlen, et äkki mul need vorstid olid liiga paksud, et kui ahju panin ja veel kerkisid, siis ei paistnud enam ilusad "krussid" välja :( Järgmine kord olen targem.

7. Poole tunni möödudes pintselda lahtiklopitud munaga, et tuleksid ilusad ja läikivad.
Ahi pane pöördõhu režiimil 190 kraadi peale ja küpseta 10-12 minutit. Jälgi! Vajadusel keera pann ringi, kui küpsevad ebaühtlaselt! Erinevad ahjud küpsetavad erinevalt, mitte-pöördõhu puhul tuleb ilmselt temp suurem panna. Soovitatakse 205-220, aga minu (ja minu ahju) jaoks see tundub mindblowing palju.

Pärast väljavõtmist lase veel natukene seista rätiku all. 

Ahjaa ja siis veel käisin shoppamas stokmannis, kuna oli kesklinnas vaja arstil käia, sest et kesklinna ma vabatahtlikult ei lähe. Oi ma shoppasin mõnuga! Midagi ei ostnud, aga dsiisass tehakse ikka ilusaid villaseid mantleid mõnikord. Üllataval kombel ilusaid kleite väga silma ei jäänudki, ainult mantlid. 

Ja jube diskrimineerimine. Meestele pakutakse täiesti normaalseid palmikutega kampsuneid mingi 50-60€ eest. Naiste kõige odavam oli umbes 100€. Einoh. 

Ja ikka kui ilus on beeži ja tuhksinise kombinatsioon. Pilt on muidugi kaka, aga you'll get the idea. Kaupsis oli mingitest üsna suvalistest kunstlilledest (isegi mitte väga kallitest) tehtud mingi üllatavalt ilus "lilleseade". Ikka mõned inimesed oskavad.

Vähemalt poole kohaga Cassandra

Sõnadega tuleb ettevaatlik olla. Ma mäletan, et ma kunagi kirjutasin, et ma ootan suure huviga, millal tuleb see hetk, kui ka hingamine liiga raskeks osutub. Tatarataaa!! see hetk tuligi hiljuti kätte! Mingil hetkel hakkas sügavalt hingamine olema raske, pea käis koguaeg ringi ja saturatsioon langes. Mitte et mu mõõtur mingi kalibreeritud oleks, aga siiski võrreldes varasemaga olid näidud väiksemad. Kuna olukord tundus halb, siis sain mõned kopsuarsti ajad ja mõne huvitava kogemuse võrra rikkamaks: kompuuter ja puhumistestid. Kompuuter oli huvitavam, lausa mindblowing, kui aus olla. Puhumine ei olnud nii huvitav, aga siiski muljetavaldav. Et kuidas on välja mõeldud, kuidas kopsu toimimist objektiviselt mõõta. Et kontrollida, et seal kõik need kolm protsessi, mille abil hingamine toimub, aga mille nimesid ma ei mäleta, korrektselt toimiksid. Uuring ei olnud kole ega hirmus, tüdruk, kes seda läbi viis, oli väga sõbralik. Aga õudsalt köhima ajas. Üldse seal PERHis olid väga sõbralikud kõik.

Kompuutertomograafia oli seevastu palju huvitavam, st kuidas loogika on üles ehitatud, et bugid end ise avaldaksid. Seda asja tehti sellisest toreda nimega kohas nagu nukleaarmeditsiini osakond. Kõlab juba muljetavaldavalt. Ega ma teaduslikult midagi ei tea sest, aga üldpõhimõttes - veeni tilgutatakse kergelt radioaktiivset glükoosilaadset ainet. Kui kusagil on mingid "kolded", siis nende ainevahetus on teistsugune kui tervetel kudedel - ehk siis nad hakkavad seda glükoosi endale sisse imema, sest neile meeldib glükoos, kuna see aitab neil kasvada, nom nom nom, ja nad on aplad. Aga see pole tavaline glükoos, ta on juhtumisi radioaktiivne. TÜNKS! Ehk siis kompuutertomograafias need bugid paljastavad end, sest nad sõna otseses mõttes helendavad pildi peal. FUN! Kes selliseid asju välja mõtleb - minu lugupidamine! Protseduur ise oli natukene hirmus, st kanüüliga koos tuli tõsta käed mingil hetkel kiirelt üle pea. Mulle ei meeldi kanüülid üldse, veel vähem kanüüliga kätt liigutada. Samuti tegi see kompuuter kiirendamisel päris hirmsat häält, aga ma panin silmad kinni ja siis ei olnudki nii hirmus. Pärast pidi palju vett jooma, et enam ise pimedas ei helendaks. Seda keegi ei öelnud, ma ise otsisin välja selle info :D 

Fun fact: selle glükoosisõltuvuse "abil" saab samal viisil osasid õgardeid maha ka tappa - "rohi" paaritatakse glükoosiga, tüübid imevad selle sisse oma apluses ja - vsjoo, baibai.

Ühesõnaga, see kompuuter oli tõenäoliselt minu selle aasta suursündmus ilmselt. Sest minu elus ei juhtu eriti midagi, ma olen selline tohutu vormitu värvitu klomp puhast igavust. Ei ole mul silmapaistvat lauluhäält, peenikest keskkohta, pikki jalgu ega isegi mitte suurepärast huumorimeelt. Ega üldse midagi, mille vastu keegi võiks huvi tunda või mis võiks kellelegi mingit väärtust luua. Ega nii pole ka ilus enda kohta öelda, aga no ma ei saa aru, kus ma valesti läksin. 

Aga vähemalt ühe asja üle on mul hea meel - mul on aega, et süveneda. Millesse siis iganes. Kompuutri tööpõhimõttesse. Glükoosi toimimisse. Rootsi keelde. Ma ei pea kõike haarama lennult, lugema diagonaalis ja meeleheitlikult kartma, et äkki midagi jäi kahesilmavahele. Ja kui arst tahab aega panna, siis ma saan südamerahus öelda, et "mulle sobivad kõik ajad". Ei ole mingit kombineerimist, prioriseerimist, planeerimist, kattuvusi, ümberplaneerimist ja muud saasta. Ma arvan, et see on küll absoluutselt esmakordselt mu elus.

Juhtusin unenäituselt ka läbi hüppama (tegelikult aga käisin hoopis hingamist toetavate seadmete workshopil, mis juhuslikult oli samas kohas). Ma ei teadnudki, et mu osade unenägude kohta on lausa eraldi kategooria - lohutusunenäod. Need on need, kus ma näen, et ma olen huvitav, populaarne ja tore inimene. 

See lõige küll kedagi ei kaunista

Ah. Ivo juurde sattusin ka põgusalt. Who the fux oleks huvitatud pruunist kostüümist? Või pruunist vestilaadsest tootest? Ok, kangas oli vastuvõetav (puuvill + nafta), aga kes selle värvi välja mõtles, ah, ja mis tal viga oli? Kõhulahtisus?

 

Jah, Prismas on ka pruune (ja meriinovillaseid) asju müügil, mida ma isegi kaalun osta. Kuidas prisma saab endale müüki võtta mittekakapruunid asjad, aga Ivo laseb toota kakapruunid?

Pruun a'la prisma. Erinevust näete?

So long and thanks for all the fish!

punane kärrrbzzezeen

Selle kevadega saab otsa seitseteist aastat hobiõppejõu karjääri. Hobiõppejõud on see, kes selle asemel, et pärast tööd koju, trenni, teatrisse vms minna, tuleb ülikooli ja hakkab õpetama. Kuna 17 aasta on päris pikk aeg, siis on sobilik hetk teha tagasivaade. Miks ma varem ei teinud, oli see, et mulle ühe retsensiooni eest oli raha välja maksmata (retsensioon valmis mais, raha sain kätte juuli lõpus) - nad millegipärast arvasid, et retsenseerimine on tasuta töö :D kamoon, kas te suudate seda uskuda?! Ja siis ma ei viitsinud vahepeal seda juttu ära lõpetada ja nii saigi alles praegu.

Reaktsioonid minu lõpetamisele on muidugi märkimist väärivad. Juhendatav, kellel jäi kevadel kaitsmata (sest ta ei suutnud aineid ära teha) ja kellelele oma isikliku e-maili aadressi andsin, et nii kõige lihtsam kätte saada, ei vaevunud midagi vastamastki. Teine, kes soovis juhendatavaks hakata, kellele vastasin, et tervislikel põhjustel ei saa, ka ei vastanud midagi. Kool vastas lihtsalt lakooniliselt, et ok, saa terveks. Ehk hea näide sellest, et maailma nälga ei ole võimalik leevendada, kui midagi annad, siis seda võetaksegi iseensestmõistavana. Aga vot mul ei ole enam midagi anda, sest mul endal on tuba külm ja ahjud lõhki külmunud! Nii palju olen ära andnud, et endale on ainult tühi hing jäänud (teist t-ga asja isegi mitte). Nii et ma tõsiselt loodan, et kõik need sajad inimesed, kes mu aines on käinud ja keda ma olen juhendanud, on saanud natuke midagi rohkemat, kui ainepunkte või kraadi. Sest et muidu oleks veits "keegi andis ära oma hinge ja sai vastutasuks toosi tikke". Üks näiteks just sel kevadel kaitses ja lõppsõnas ta tänas komisjoni (kes küsis veitsa kiuslikke küsimusi) ja tänas töökaaslasi ja tänas peret (kes olid ühed vastutulelikud ja teised kannatlikud ja toetavad), aga vot juhendajat, kes üle kahe semestri pea iga nädal tund aega kõnes istus ja üritas seletada, kuidas seda tööd ikkagi tuleks teha, nii et ära kaitsta saaks (sest õpitust oli üsna vähe pähe salvestunud), vot juhendajat ei tulnud meelde tänada. No palju tänu. Ma ise arvan, et ma olin ka ikka üsna kannatlik ja võrdlemisi toetav.

Ussilakk

Tihti mõeldakse, et see õpetamine on mingi lihtne asi, lähed ja mölised lihtsalt ja vsjoo. Aga mida ei nähta, on see, kuivõrd palju võtab aega materjalide ettevalmistamine (igal aastal on vaja asjad üle käia, et need oleks asjakohased, vähemalt minul küll), tööde hindamine/tagasisidestamine ning lihtsalt tudengitega suhtlemine, kui neil mingid küsimused jms on. A võibolla mõnele ongi lihtne, ei ole üldse välistatud. Äkki ma olengi 17 aastat tegelenud millegagi, millega ei peaks.

Aga see ei ole õnneks mitte kogu see seitseteist aastat valdav tunne olnud. Ehk siis - miks ja millal ma üldse õpetama hakkasin? Ma arvan, et see sai alguse juba kooliajal - põhikoolis üritasin õpetada pinginaabrile matemaatikat (mitte kuigi tulemuslikult), keskkoolis teenisin isegi mingil määral taskuraha, õpetades soovijatele arvutikasutaja oskustunnistuse eksami jaoks vajalikke oskusi. Miks? Ei oska enam takkajärgi öelda. Arvatavasti kombinatsioon sellest, et ma ise oskan, ja teiseks soovist meeldida/aidta/kasulik olla. Ultimate people-pleaser, nagu ma olen. 

Ülikoolis sattusin seltskskonda, kus õpetamine oli tavaks ja kuna ma ise näitasin huvi üles (sest noh, ma arvasin, et ega ma muud ei oska kui õpetada), siis antigi mulle võimalus. Aga ütleme ausalt, ega neid, kes õpetada tahavad/nõus on, liiga palju ei ole kunagi olnud :D. 

Olgu ka ära öeldud, et õpetamist olen ma teinud alati täiskohaga (vahel rohkem kui täiskohaga, sest ettevõtlus on mõnikord 24/7 töö, kuigi ma seda ise ei afšeeri) töö kõrvalt. Välja arvatud kõige esimene semester, kus ma õpetasin terve esmaspäeva kella 8st 16:30ni, ehk siis tööst oli mul sel ajal see päev vaba. Aga see oli september'05 - jaanuar '06. Ja ma olen tänulik oma tööandjale, et ka tema õpetamist soosis ja selles mingit kasu nägi ja seega isegi päeva selleks otstarbeks vabaks andis palka vähendamata. 

Fun fact veel - oluline osa inimesi, kes muidu mind isegi suht ok inimeseks pidanud, kui saavad teada, et ma õpetan ülikoolis, muudavad oma suhtumist minusse - halvemuse poole. Nii et viimasel ajal ma absoluutselt pole maininud oma projektideski, et "oi mul on õhtul tudengid". Sest jumal teab, siis vaja veel topelt end tõestama hakata, et ei, ma ei ole mingi akadeemiline elukauge kuivik. Võibolla olen ka? Noh, enda arvates ei ole. Kuigi kas ma väga hoolin teiste inimeste arvamusest? Väga ei, aga siiski pole mõtet oma elu keerulisemaks teha, kui seda saab vältida. 

Niisiis ma ei ole sugugi alati õpetamist vihanud. Tegelikult on see mulle päris palju andnud - põhiliselt mainitud eduelamust ning tunnet, et olen kellelegi vajalik. Tore fakt alustamise ajast - materjale ette valmistades ma valju häälega etlesin materjali läbi, st nagu prooviesinemine vms vms vms. Võib arvata, kui palju mul kõige selle peale aega läks :D Aga ma tahtsin hea olla ja endale mitte piinlikkust valmistada. Mingil hetkel sain aru, et esinemine läks lihtsaks, hetkel esinemisnärvi üldjuhul mul enam ei teki. Varases nooruses ma pabistasin esinemise pärast nii rõvedalt, et põhimõtteliselt mingist viimasest esinemisest mind lausa vabastati, ehk siis 9ks klassiks mul olid närvid täielikult läbi - aga õnneks noorest peast asjad veel taastuvad ära. Kui praegu mingi selline asi juhtuks, oleks ma ilmselt elulõpuni kusagil hullumajas. Nii et aitäh ka selle eest! 

Mingil hetkel sain aru, et ma oskan ka reaalselt õpetada, st saan aru, millest inimesed aru ei saa. Oli muidugi raskeid aegu, aga pigem mitte tingitud õpetamisest vaid tööst, mis tuli ju samal ajal ära teha - nt kõige ekstreemsem oli see, kui ma ükskord oma loengus peaaegu magama jäin. Suu vatras edasi, aga ise tundsin, kuidas silmad lihtsalt vajuvad kinni. Oli see aeg, kus ma öösel vast 3 tundi maganud olin. Aga õnneks noorus on ilus aeg ja kannatab teha niimõndagi. Lihtsalt ta (noorus) ei tule iial tagasi.

Kõige ekstreemsem stresstest oli too semester (või oli neid isegi paar?), kui ma andsin paralleelselt kahte ainet - Töökindlust TTÜs ja testimist IT Kolledžis. Vot see oli karm. Mäletan sellist päeva, kus hommikul kell 8 tuli tööle minna (ei olnud veel kodukontoriperiood), kella 16ks? TTÜsse, kella 18ks IT Kolledžisse, ja kui seal lõpetatud (ilmselt siis 21 paiku?), siis kontorisse tagasi livet tegema ja koju pärast 23 õhtul. Järgmisel hommikul jälle 8st tööle. Ma kirjutan ja imestan, kuidas ma suutsin. Aga noh, tundub, et ma kulutasingi oma energia ära inimeste peale, kes sellest üsna vähe pidasid. See tellija, kelle heaks ma siis jälle töötasin.. seal ogranisatsiooni mõttes olen ma üldse persona non-grata (sest neil on asjad ikka väga katki jätkuvalt ja nad väga ei talu, kui keegi seda neile ütleb - mingi organisatsioonikultuuri teema - "kõik mis teeme, teeme ringi!!") ning konkreetselt see tellija esindaja ei tunne mind poes äragi, kuigi ma päästsin ta mitmel korral suuremast jamast. Nojah. Ehk siis õppetund, et vaata, kelle heaks sa panustad.

Tagasi õpetamise juurde. Eks ma niimoodi aja jooksul tasakesi kulusin ja kulusin, hakkasin tundma järjest vähem eduelamust ja rohkem väsimust, kuni see väsimus ei kadunudki enam ära ning eduelamus asendus ebaeduelamusega; mingihetk tuli koroona, sain isegi e-õppe päris hästi selgeks. Ma arvan, et kui koroonat ei oleks olnud, siis ma oleks juba kusagil hullumajas. Siis tuli koroonajärgne ja tuli klassi tagasi tulla. Sattus selline lend, kes suures osas olid tulnud ainult ainepunktide pärast. Sellest (suhtumisest) saab aru, kui oled seitseteist aastat asja teinud. Vähemalt mina saan - seda on varem ka olnud, lennud ON erinevad. 

Teisest küljest muutus väsimus talumatuks ja muutusin üleöö vastikuks kibestunud tühja hingega moroniks. Selliseks inimeseks, kellega ma ei tahaks ise küll vabatahtlikult suhelda. Tegelikult oleksin pidanud lõpetama juba aasta tagasi, aga kuidagi ma magasin selle hetke maha, kus ütlema oleks pidanud, et kuulge, järgmine aasta ma ei tule. Eks tegelikult olen ma seda mõtet juba varem ka mingitel hetkedel mõelnud, aga alati leidnud jõudu ja vajadust jätkata. Erinevatel põhjustel - tuleb mingi eduelamus, mis tuhmistab raskustunde; mõte, et kui mina ei õpeta, siis kes õpetab jne jne jne. Kuni siis sel aastal mingil veebruari teisel-kolmandal nädalal tekkis kindel veendumus, et see, mida õpetamine võtab, ja see mida annab, need ei ole enam tasakaalus. Sest võtab kogu eluisu ja -energia ja annab ainult negatiivseid emotsioone. Kui koht minust tühjaks jääb, siis tuleb keegi, ja täidab selle minust paremini! Aga mu keskhinne oli sel aastal 4.81 nii et jah, vähemalt ma suutsin ära feikida, et tegelt ma pole ikka tropp.

Ma loodan, et nüüd sellele öeldes EI, on mul veel aega ja võimalust millelegi kunagi kogu südamest JAH öelda. Kuigi hetkel ei ole sellist tunnetki, et võiks kunagigi peale tulla tahtmine midagi teha või millelegi JAH öelda.