Kleiditraagika

Ma mäletan, et kui Klementi (PTA) kunagi "õhtale" läks, siis mul oli kerge paanika. Et issandjumal, kust ma nüüd kleite saan?!?!??! Kleidid teatavasti on üliolulisel kohal minu elus. Päriselt ka. Et kas ma pean nüüd teksasid ja jopesid kandma hakkama, oh õudust.

Klementi asju ma meenutan siiani hea sõnaga. Kusagil on täiesti olemas mingid kõige esimesed seelik ja pluus, mis ma sealt kunagi ostsin, maksid vabrikupoes vist kumbki umbes 90 krooni. Vt altpoopt pilti aastast 2006. Samuti olen ma sealt aastate jooksul mitu mantlit ostnud. Ka mu esimene mantel (keskkooli ajal) oli Klementi oma. Ma mõtlen ikka tõelist, sooja, villast, pikka talvemantlit, mis kannatas käia siis, kui talved olid ikka lumised ja ma veel autoga ei sõitnud. Mis oli ammu. Vaata altpoolt mantlipilti, mis on aastast 2010.

Samuti olid Klementi rõivad kohandatud kahe (kui mitte isegi kolme) pikkusgrupi kandjate jaoks. Mina muidugimõista olin kõige lühema grupi esindaja ja mingil ajal sain ma sealt isegi õige pikkusega viigipükse osta - sellist luksust pole hiljem enam olnud. Vaata tõenduseks pilti, aasta oli 2009. "Normaalsete" inimeste püksid on mulle pikad. Kostüümid õnneks on tavaliselt parajad, allpool pildil on PTA siidist kostüüm, aasta on 2010. Vot siidist kostüümi pole mulle pärast seda küll ette jäänud.
Tol hetkel, 2011, kui Klementi pankrotti taotles, tundus nt Montonist asju osta mulle ilmvõimatu - kummalised, arusaamatud disainid, ebakvaliteetne töö.. Praegu tuleb tunnistada, et hiljem ma siiski olen Montonist üht-teist ostnud. Nälg ajab härja kaevu ja tegelt asi on ikka palju, palju paremaks läinud võrreldes 2011. aastaga. Aga siiski on arenguruumi veel oi kui palju.

Kui Baltika teatas, et ta esialgu ainult tootmise Eestis paneb kinni, oli korraks sarnane paanika. Ega ma täpselt ei tea, mida see tähendab, kas ja kuidas nt kvaliteedile mõjub.. või mis konkreetsed asjad üldse Eestis õmmeldi... Vbla tõesti aind meeste formaalne rõivastus, a'la Baltman, mis on kvaliteedilt täiesti ok. Aga siiski. Teeb muret. Võibolla peab ikka ise õppima õmblema?!

Baltika on tegelikult suuremas-väiksemas miinuses olnud juba kümmekond aastat, mis tegelikult paneb natuke imestama, et nad justkui varem midagi märgatavat ette pole võtnud. Et tšillisid niisama ja ootasid, et ou, aga äkki läheb ise paremaks?! Ega ma teabmis kergetööstuse ekspert pole, aga kleitide ostmise ja kandmise pikaajaline kogemus, veidi oskusi ning visioon heast riidest on mul siiski olemas. Sedaenam et tihti kusagil uute riiete poes käies (a'la Kaubamaja) tuleb mul must masendus peale... et kes need inimesed on, kes selliste asjade eest sellist raha maksma nõus on?!?! Selles mõttes on Baltika poed mõnes mõttes isegi paigas hinna-kvaliteedi suhtega.

Aga nagu ma ütlesin, siis arenguruum on suur. Seega mõned tähelepanekud ja lahked soovitused, mida võiks ükskõik kes, kes tahab, et ma ta kleiti ostan, järgida. Kuna ma meesterõivaid väga tihti ei kanna, siis alljärgenv on pigem naistemoe näitel. Ja peamiselt kleitide, sest kleit (eriti pika varrukaga kleit) on üks kohutavalt tänuväärne asi. Ei mingit kombineerimist. Lihtsalt selga ja vsjoo.

1.  Vaadake ja testige enne hankimist oma materjale. Kasvõi veidi. Elava näite huvilistel, mis juhtub, kui ei testi, soovitan minna vaatama Veerenni vabrikupoodi. Seal on stangede kaupa kleite, mis on sõnaotsesemõttes topilised juba poes riidepuu peal! Kes neid ostma peaks ja miks? IMHO, sellisest kangast ei peaks üldse midagi õmblemagi!! Sellist kangast, mis pealevaatamise peale topiliseks läheb, ei ole vaja tootagi! See ei ole muidugi "õnneks" vaid Baltika viga. Kaubamaja on täis Ralph Laureni effing kalleid kleite, mis on ka nii piinlikult topilised.... Tolle Laureni topimaterjali kiituseks võib vähemalt seda öelda, et ta on veniv ja mugav. Erinevalt Baltikast. Mis viib järgmise punktini.

Topiplahvatus Baltika näitel

Topiplahvatus Ralph Laureni näitel

See Mosaici plastmantel oli muidu päris efektne... paar korda sain kanda, enne kui topiliseks läks

2. Valmisõmmeldud asi peab olema ka mugav kanda. Venimatust õhemast või paksemast polüestrist keha järgivad rõivad ei ole üldjuhul mugavad kanda ja seetõttu neid ei osteta. Polüestrist võiks üldse õmblemata jätta. See on ikka nii üllatav, kuivõrd kehvast ja kehavaenulikust kangast suurem osa toodangut on. Lähen kasvõi tavalisse kõige odavamasse kangapoodi a'la Abakhan - seal on lademes miljoneid kordi mõnusamaid kangaid. Tundub, nagu oleks need Baltika kangad kusagilt allahinnatud kangaste kõige alumiselt riiulilt võetud...

3. Mõelge, mis on  rõivaste stiil, proportsioonid ja kui suurele % rahvastikust need sellisena mõeldud on. Ja vanus ON näitaja (erinevalt Montoni disaineri  ajakirjas Mood väljendatud eksiarvamusest). Mõnedest muidu ilusatest kleitidest võin mina suu puhtaks pühkida, sest need on lihtsalt mõeldud paaaaalju pikemale kandjale. Selline kleit istub hästi ainult väga pika ja väga täpselt paigas mõõtudega inimesel. Kui paljud meist sellised 90-60-90@175+cm on? Ok, mõni vbla tõesti läbi elu astub tütarlapselike modellimõõtudega, pole rinda ega puusa ega kõhtu, aga üldjuhul siiski mitte. 30+ teeb elu juba oma korrektuurid. Ja elupõlised tibid kannavad ikka gutsimutsit, mitte Baltikat. Nii et lõiget kavandades tasuks mõelda, kui palju neid on, kellel see reaalselt seljas istuma hakkab. Selles mõttes tore, et A siluett on Baltikas laialt kasutusel (kuigi praegu läheb mulle juba veits igavaks, sest igalpool on seda A-d liiga palju). See, kui õige pikkus ja vastuvõetav kangas/värv on, on paljudele sobiv valik. Mis viib järgmise teemani.

See Montoni kleit on muidu täitsa kena, aga kole lühike @2012

4. Kleitide pikkused on teema, mille toon lausa eraldi välja. Kas ebamõistlikult ja ebaproportsionaalselt lühikesi kleite ja ametlike kostüümide juurde miniseelikuid teha on oluliselt odavam, kui paar kuni 5 cm pikemad teha? Mul on mitu jäänud ostmata, sest kleit ise on ok, aga ... miks nii kuradi lühike?! isegi mulle! Põlv võiks ikka sees olla.  Mida rohkem vanust või mida kõrgem ametipositsioon, seda rohkem ikkagi seelikupikkusele tähelepanu pööratakse. Ma ei ole kivistunud arusaamadega, aga see reegel omab mõtet. Ehkki ma ei hakka hetkel siin selgitama neid praktilisi ja esteetilisi kaalutlusi, miks mini ei ole kandmiskõlbulik asi. Ja tean kindlalt veel samamoodi mõtlevaid inimesi, kellel ka on niimõnigi kleit jäänud ostmata, sest liiga lühike on.

Mis siin toimub??

5. Lõike ja kanga kokkusobivus. Igast kangast ei saa igat asja teha. Ei toimi lihtsalt. Jääb veidi kole kuni lausa hirmus. Halvemal juhul rebeneb. Näide: Vaatan (vist Mosaici) poes mannekeeni selja tagant, et jõle ilus punane plisseeritud alaosaga kleit... Lähen lähemale, vaatan, et ok, õhuke polüester, kahtlane, kas on mugav. Ok, vaatan edasi, nüüd juba eestpoolt. Ja mis ma näen! Sellest õhukesest polüestrist on üritatud õmmelda särkkleit! Loomulikult ei tule välja, nööbiliist seal suht normaalse plisseeri vahel lihtsalt karjub oma ebakorrektsuses (vt kõrvalt pilti)! Böäh. Jäi ostmata. Isegi kui polüestri oleks vbla andestanud. Teine näide: Baltika vabrikupood, pool stangetäit õhukesest batisti moodi kangast ehk õhulisemat laadi suvekleite. Kõigil kiilukujuline kaeluseviimistlus rebenenud või kohe rebenemas. Disainiviga - see materjal lihtsalt ei talu sellist töötlust ehk teistmoodi oleks pidanud kaelaaugu töötlema. Vahepeal tundub sääraseid esemeid vaadates, et disaineritel õmblustehnilisi teadmisi väga ei ole..


6. Otsustage ära, mida te üleriiete osas teha tahate. Jutu alguses kirjeldatud toimivat TALVEmantlit PTA näitel ei ole võimalik Baltika poodidest enam osta. Suurem osa talvemantlikujulisi esemeid on a) plastikust ehk külmad ja näevad viisakad välja maksimaalselt ühe talve b) ebapraktilise lõikega - lühike/suurelt avatud reväärkraega/kapuutsita/taskud kummalises kohas c) lihtsalt effing õhukesed ilma igasuguse vatiinita - kantavad 0+ kraadi juures. Neid villast meenutavaid plastjakikesi ei ole vaja tohututes kogustes toota, sest aeg, kui neid meil kanda saab, on väga lühike!

Bastioni villane korralike tikanditega kostüüm @2013

7. Disaine ma ei hakka siin väga kritiseerima, sest ilmselt maitseasi, aga ... Ivo Nikkolo, mis tihti materjalide osas on ennast heast küljest näidanud... disainidega pingutab üle (või alla?). No kes neid kotte kannab? Vabrikupoes on nood kõik stange peal reas.. aastaid juba.. Värvid? Mingid beežid, hallid, kakid... Bastion vanasti mulle meeldis, oli naiselik AGA väljapeetud.. praegused pitskleidid, satsid, volangid, lehvid jne kukuvad viimasel ajal pigem maitsetult välja... Võib.olla ka natukene liiga 2000ndad. Tore, et Monton ka vabaajariideid teeb, aga ma loodan, et dressid, triibud, kirjad ja trikotaaž siiski täiega üle ei võta. PS! Ma ei ole täielikult dressivastane, nt mul on PTA dressid ka, aastast 2000-midagi ja ma olen neid mõnikord isegi kandnud! Ka tootmisdefektiga - must kangas andis valgele värvi, mistõttu ma neid äädikavees loputasin esialgu. Pead lihtsalt teadma selliseid trikke, kui tahad olla nagu mina :D Mosaici kohta ei tulegi otseselt midagi hirmsat pähe, v.a need kleidid, mis on muidu toredad, aga disainitud way pikematele inimestele kui mina.

PTA dress @2006

Monton 2019 kevad
Kas ma peaks vaadates seda i.k kirja uskuma, et te olete päriselt ka oma juurte üle uhked?

8. Mulle on jäänud mulje räigest ületootmisest. Vabrikupood on lookas aastaid seisvatest asjadest, mida 70% allahindlusega ka ära ei osteta. Mood ajakiri kirjutas just, et (Montonil) "iga kuu tuleb uus kollektsioon, aastas tuhatkond uut disaini". Äkki teeks siis veidi vähem (nt 700?), kui suur osa neist seisma jääb?? Aa, ja kui poole tunniga disainer 10 disaini välja peab mõtlema, siis .... ei saagi sellest midagi väga kõrgetasemelist oodata... (see info 3min per disain kohta on ka märtsikuu Mood ajakirjast).

Appiappi ma ikkagi kõigele vaatamata loodan, et Baltika päris pankrotti ei lähe ja edaspidi toodab ka viisakaid kantavaid riideid (vähendades eelnimetatud feilide osakaalu). Või siis keegi teine hakkab mulle kleite tegema. Sest no tõesti, kust ma muidu saan normaalseid asju?! ma ei  lähe haa-ja-emmi või teistesse analoogsetesse kohtadesse ju - seal on kõigis ülalnimetatud punktides olukord miljon korda hullem! Viisakat asja sealt pole lootustki leida. ;(

Bastioni villane jakk ja Montoni üsna kena kudumkleit, mida dekoltee tõttu tööle selga panna ei saa @2013
Allpool on sama jakk @2017 ja Mosaici täiesti õnnestunud orhideekleit

Kokkuvõtvalt: mu point on, et samu riideid, kui need on klassikalise disainiga, kvaliteetsest materjalist ja istuvad, saab kanda aastaid kui mitte aastakümneid. Riideid, mida ebamugavuse, mitteistuvuse või lihtsalt ebakvaliteetse materjali tõttu ei osteta või kord pärast kandmist hüljatakse, ei ole suurt mõtet toota nii üüratutes kogustes.

Eraldi äramainimist märgib PTA laia seelikuosaga mantel, mille ma reaalselt lõpuks ribadeks kandsin.
Üks tuttav ütles, kui ma see mantel seljas, kübar peas ja vihmavari+käekott käes talle külla läksin, et ma olen ehtne Mary Poppins! Selgelt on mul kunagi olnud paremaid päevi.

PS. Ma vaatan, et ma olen aja jooksul figureerinud ikka väga erinevates creme de la creme Baltika grupi kostüümides. Huvitav, miks keegi mind esindusnäoks ei ole palunud? Liiga lühikesed jalad? Liiga väikesed silmad? Teisisõnu, just õige inimene katsetama, kas need asjad ei ole jälle tehtud mingitele moepüünelt alla astunud inimriidepuudele.

Aastaid vana (st sekonhandist pärit) aga täiesti kobe Mosaici hõbedane haapsalu pitsi aineline kudumkleit

Puuviljakotid - mis need veel on?

Ettevalmistused juuretisega EV101aftekaks hommikul kell 6

Vabariigi aastapäeva afterpartyl tööjuures said soovijad lubada midagi, mida nad (teisiti) teevad, et Eesti veel parem saaks. Mina lubasin juba ammu plaanis olnud asja, et õmblen endale ometigi ükskord need kardinariidest puuviljakotid, et ei peaks poes kilekotte tarvitama. No neid õhukesi, millesse pannakse apelsinid, porgandid jm kaaluviljad. Suuri kilekotte ei tarvita ma juba vast 10kond aastat, alati on kangast kandekott või mitu käekotis olemas. Mingit teist asja (ei usu, et keskkonnaga seotud) lubasin ka, aga seda ma kahjuks enam ei mäleta :( Igatahes, minipuhkuse jooksul suutsin ainsa mainimistväärt asjana posu neid kotte õmmelda. JUHU! Lisaks lubaduste andmisele tegin leiba. Kontoris. Nagu eelmisel aastal. Ja loodetavasti ka jägmisel.

Ehkki mul on see kotimõte olnud juba ilgelt ammu, siis tegudeni jõudsin alles praegu. Tundub, et tegudeni jõudsid ka teised, sest nt Rimi pakub nüüd ka võimalust oma karpi valmistoitu osta. Oi kohe kahju, et ma üliharva Rimis käin ja veel kahjum, et ma veel harvem valmistoitu ostan, irw. Muidugi tänuväärt on see, et nad paberil spämmi enam postkastidesse ei pane - milleks mulle kettide X, Y, Z ja N lehed, kui ma nedes poodides peaaegu kunagi ei käi?! Isegi kui käiks, siis kas ma ostaksin selle järgi, mis seal pamflettides on? Või mis kasu mulle neist olema peaks? Ok, Selveri omades on mõnikord retsepte, see on ju tore tegelikult. Aga siiski.Need lähevad üsna otsejoones paberijäätmetesse. Jah, ma sorteerin eraldi paber/pappjäätmed, pakendid ning olmepraht. Ei ole ebamugav. Ausalt. Võiks muidugi ka biojäätmed eraldi panna, aga ei ole selleni jõudnud veel.

Ja pidu pärast pidu. Leib tuli välja, jee!

Ja Kaubamajal tuli mingi kampaania välja (nende klantspaberil kvartalikirjast lugesin), et "andke meile ideid, mida plastpakenditega teha, saate 5000€". Ja kilekotid läksid neil tasuliseks sellest aastast - ega ma muidu ei teaks, aga ükskord vanal aastal mingeid nõusid ostes sain müüjalt kiita, et "oi kui tore, teil juba oma kott olemas, ega uuest aastast, jaa, on kõik kilekotid tasulised". Muidugi kena, et keegi tunnustas, aga .. loomulikult mul on oma kandekott kaasas kogu aeg,  sest mida ma nende suurte kilekottidega muidu pärast teeksin?!?!?! Mõned väidetavalt kasutavad prügikotiks, aga ... aga .... need ei pea seda prügi kinni ju, vähegi niiske läga tuleb sealt läbi...

Neid peenikesi mitmekordselt kasutatavaid puuviljakotte müüakse muidugi poes ka, aga miks osta, kui võib ise teha. Esmalt oli tarvis hankida sobilik kangas. Loomulikult ei ole mõtet keskmise konna sõbralikkuse nimel minna poodi UUT kangast ostma. Läksin Humanasse, oli 2€ päev, väljusin kontrolli alt ja niisiis sain vähese raha eest väga palju kangaid. Ega ma ei tea, miks mul neid nii palju vaja oli, ilmselt ma ei osanud valida. No ja ülejäänud pitsist võib alati satsiseeliku ka teha, neid ma olen mitu tükki varem teinud juba :D

Õmblesin nii korralikult kui suutsin, aga peab mainima, et õmblused on ikkagi kõverad. Ei tea mina, kas asi on kogemuste või töövõtete puuduses või lihtsalt värisevas käes, aga õmblused tulevad mul alati kõverad. Väikesest peale, kui käsitöötunnis õmblema pidi, tulid kõverad. Siiamaani ei ole korda läinud. Aga ok, don't let the perfect be the enemy of the good. Vast nad siiski koos püsivad, sest kõik õmmeldavad küljed õmblesin pesuõmblusega, see on asi, mis on mul kooliajast meeles ja tihti osutunud üsna kasulikuks.
Paelasid oli ka vaja. Kuna keskmise konna sõbralikkuse projekt, siis väiksemad kotid said taaskasutuspaelad. Nimelt kleitidele (mida mul on palju), pannakse mingil arusaamatul põhjusel sissepoole mingid ... paelad... Ma ei tea, milleks nood head on, v.a ebasobival hetkel kaenlaaugust või kaelaaugust nähtavale ronimine. Ehk siis - kõik need olen ma ära lõiganud, kasutanud üldiselt orhideede õievarte sidumiseks, aga osa on jäänud ka tulevasteks päevadeks alles. Ja näe, nüüd läkski vaja. Kuna nood paelad on kindla pikkusega, siis suuremad kotid said siiski otse rullist uue paela või nööri.

Kilekotte ma pole kunagi kaalunud, aga pisike riidest kott kaalub umbes 2-3 grammi. Suurem õhukesest riidest kott umbes 9 grammi ja õige suur paksemast riidest kott (sellega julgeks ka apelsine osta) umbes 17 grammi. Nii et isegi kui poes kotiga koos kaaluda (mis ilmselt oleks oluline nt Prisma iseteeninduskassa puhul, sest see näib võrdlevat kaalusid), siis oluliselt peale ei maksa. Kunagi võib-olla riputan siia plogisse ka ühe retsepti, mille jaoks materjalide hankimisel neid kotte ohtralt vaja läheks, sest seal on lihtsalt nii palju igasuseid köögivilju kasutusel.

Ühe kaheeurostest kangatükkidest kasutasin täielikult ära, sain 4 väikest ja 4 suurt kotti ehk siis 25senti tükk. Kollast tervenisti ära kasutada ei jõudnud, see oli suurem, aga sealt sai 7 kotti (2 suurt, 5 keskmist) ja saaks veel. Niisiis päris rahakotisõbralik projekt ka, poest ostes need puuviljakotid maksavad ikka mitu euri. Lisaks sai kass ka endale mänguasja ühe kardina satsi näol. Talle meeldivad hirmsasti igasugused ribad, paelad, nöörid. Ainult et nüüd, kui väikesi kilekotte enam ei teki ja vanad varud otsa saavad, pean kassi pissi termineerimiseks mingi muu viisi välja mõtlema.. Varem läksid kassipissipallid nendesse peenikestesse kilekottidesse... 

Udune kass uue mänguasjaga

Kui keegi nüüd mõtleb, et "oi mis minust ja minu paarist kilekotist ikka suures plaanis muutub", siis soovitan tutvuda Hando Runneli luuletusega, ning mõelda. A mis juhtuks kui rohkemad mõtleksid "ohmisnüüdminaväiketähtsusetumutter" asemel "minust sõltub!"?

Muuda ennast, muutub maailm,
mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu;
kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat, näiteks,
nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu!
Jää sa iseendaks, jälle muutub miski:
muutuv maailm paigale jääb sinu jagu, --
tekib hõrendus, käib pauk ja jälle miski
kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu!

Ma 'i viitsi sel teemal elaboreerida praegu, et mis on N inimese poolt M kilekoti tarvitamatajätmise ja selle üle uhke olemise otsesed ja kaudsed tulemused, eks seda on tehtud ka igas't' teadlaste poolt. Ja et mida veel võiks või peaks tegema, et nt jätkuvalt loodusest toitu hankida saaks ja kilekott ei oleks juba ostes kalaga kaasas (selle kohta oli mingi hea pilt kusagil). Või et kunstkarusnahkne kasukas (või mistahes naftatööstusest pärit riideese), mis on üldjuhul kasutuskõlblik ja kena väga lühikest aega, ei ole tegelikult keskkonnasõbralik (ega üldjuhul ka humaanne) valik.

Aga kujutate ette, et mõni fänssi influennser postitaks omale instasse pildi šopingust taaskasutatavate puuviljakottidega, mis siis lahti läheks?
Ma teeks ise, aga a) mul ei ole instat b) ma ei ole influensser, nii et suht lootusetu. :D

Tšilli hängib

Siiski, kui mõnel lugejal hakkas nüüd kripeldama, et "ou tahaks kaaa seda taaskasutatavat puuviljakotti". Siis arvestades, missuguse koguse ma neid tegin, ma võin mõne ära anda, lihtsalt küsi :)

Mee ja küüslauguga sojakastmes marineeritud praetud tofu. Tuli lihtsalt selline tuju.

Õnnelike lõppude terviseks

Pole päris ammu siia midagi kirjutanudki. Hetkel on selline kummaline "vahepealne" aeg. Üks pikem projekt lõppes jaanuariga ära (~1.5 aastat seekord) ning ülikoolis õpetamine lõppes ka selleks korraks ära, sest rohkem enam praegu lihtsalt ei jõudnud. Selle erisusega muidugi, et juhendatavaid tuleb vist üksjagu kevadeks. Pakun et mingi ~10 tööd, ehkki kõik ei pruugi alati lõpuni jõuda. Viimane seltskond, keda ma sügisel õpetasin, suhtus minusse kuidagi... hästi...., mis on neist äärmiselt kena. Mitmeid neist siis juhendangi - nende täiesti vabal valikul.
Muidugi leidis organism, et nüüd tuleb kasutada juhust ja jääda haigeks ja olla haige kõigi nende aegade eest, kui ei saanud. Ja selle eest, et omanik sundis teda sööma saasta*, ei võimaldanud mõistlikult puhkust, värsket õhku ega isegi mitte chillimist, sest koguaeg oli ju vaja stressata ja muretseda kõige ja kõigi pärast. Seega - nüüd tuleb tagasi teha (organismil tema omanikule). TÄIEGA!
Aga veel enne seda, kui need eelnimetatud asjad haigusega lõppesid, lõppes ära eelmine aasta ning oli väike pidu - sealt ka väike retsept kõigi õnnelike lõppude terviseks (sööge ja libiido tõuseb). Igatahes saab siia nüüd väike kokkuvõte ja mõned mõtted tulevaseks talletamiseks. Võiks küll kokku kolm erialdi postitust teha aga - ei viitsi. Kes lõpuni lugeda ei jõua, see ei saa teada, kuidas söövad austrit need, kes austrit ei söö!

Niisiis, IT-jutt

Sain kingituseks sellise toreda pildi ja
veel ühe pildi ja täpselt õiget värvi salli.
Müstika, kuidas kümmekonna värvi hulgast
osutus valituks just õige :O

Mu projekt, mis lõppes, oli tore. Ja alati, kui ma seal käin, saan ma hästi palju targemaks. Tiim oli tore ja mul on hea meel, et mul just selline tiim oli. Aga kurb asi on see, ka kõige toredam tiim ei too pikaajalist tulemust, kui ei ole aimu, mis see tulemus on ja kuidas see teiste tiimide stuffiga koos töötab. Niiet inimesed, kes agiilset maailmapilti promovad ja juurutavad, tähelepanu. Palun saage aru, mõtlemist ja suure pildi kokkupanemist ja hoidmist ei saa asendada mingite rutiinide, standuppide, unit testide, continuous integration vms fänssilt kõlava asjaga. Ok, vbla mingis startupis põlveotsas esimesed 6 kuud saab, aga pärast seda laguneb see õhinapõhine maja laiali. Üldjuhul teevad selle mõtlemise ja suures pildis pusletükkide kooshoidmise ära sellised tegelased, kelle rolli nimi on ANALÜÜTIK. Kui analüütiku roll (nimetusena) kaob ära (mingi kummaline arusaam agiilsusest), siis mõtlema ja sünkima teiste pusle osadega peab ikkagi keegi. See ei ole väike töö. Aga kui seda ei tehta, siis esialgu on lihtsalt segadus ja ajapikku teeb iga nurk lihtsalt endale oma pusle. Ja kõik. Progejate initsiatiiv iga detaili majapealt taga otsida lõpeb mingi hetk ära. Welcome2silo! Welcome2AgaMeilOnKõikKorrasVigaOnTeil.
A, ja scrum on lihtsalt üks paljudest inimeste juhtimise metoodikatest (protsess, kui täpne olla - see on ju vastik sõna, onju, sest protsess on pähh ja bürokraatia *iroonia*). Teisisõnu lihtsalt üks tühi vorm, mis tuleb oma sisu ja talupojamõistusega ära täita. Scrum ei tööta kellegi eest. Ta lihtsalt soodustab tänu ekstra-kommunikatsioonile, et probleemid ilmenvad jooksvalt ja tiimiliikmed ei jää oma muredega üksi (kui õigesti tehakse ja keegi murede lahendamisega tegelikult tegeleb ka).

Ärge mõistke mind valesti. Ma ei ole agiilsuse vastu. Kindlasti mitte. See on hulga palju parem kui 3 aastat ette teha hange fix nõuetega (vigastega) ja siis instantsidele 4 aasta pärast ära põhjendada, miks õuna asemel tuli välja kartulipuder (isegi kui on suht ok kartulipuder). Olen ka seal olnud.
Aga kaine mõistus võiks sellegipoolest säilida, sest milleks kummardada pimesi kellelgi kusagil mingitel tingimustel toiminud muinasjuttu? Protsessid ja reeglid ei ole kunagi kellegi eest mõelnud ja ei tee seda edaspidi ka. Mul lihtsalt on see maailmavaade, et mulle meeldib teha häid asju hästi (ma usun, et ma olen sellest ka kusagil kirjutanud, kuidas ma selle nakkuse sain). See nõuab igatahes kõigilt palju rohkem pingutust kui niisama kusagile nurka suvalise jura kokkupunumine. See käib ka kõigi teiste valdkondade kohta, mitte vaid IT.
Lõpetuseks panen siia mõtetelugejast kolleegi joonistatud pildi sellest, KUI agiilne ma olen (isegi toidust mõtlen acceptance kriteeriumides) :D

"Hobi" lõppes ka ära

Veel enne seda lõppes ülikoolis õpetamine ära, sest nagu öeldud, ei jõudnud enam. See on mu "hobi" olnud juba juba 2006. aastast alates ja noh, ükskõik kui huvitav see alguses tundub, ei ole hea mõte 1.5 koha peal töötada pikaajaliselt. Kõrvaltvaatajal on lihtne arvata, et mis see õpetamine niiväga ära pole. Aga minu puhul tähendab see seda, et a) tunnid on vähemalt 1x nädalas kell ~18-21, sest tööpäeva ju ei raatsi raisata b) kaugõppe puhul on tunnid ka teatud nädalavahetustel c) õppetunnid vajavad ettevalmistamist isegi juhul, kui igal aastal on jutt umbes sama - siis - andke andeks, mina iga aasta sama juttu ajada küll ei suuda, sedaenam, et ma olen aasta jooksul ju targemaks saanud?!?! d) üliõpilaste tööd vajavad tagasisidestamist. Selle viimasega on mul olnud koguaeg kõige raskem ja viimasel korral ma lihtsalt tagasisidestasin kõiki juba harjutustunnis. Suuliselt. Great success!

Ekstreemseimad olukorrad on arvatavasti olnud kahe aine andmine samal semestril (julgelt 100+ tudengit) ehk auditoorne töö kell 14 kooli ja kell 21 koju. Juba rohkem aastaid tagasi hakkas ühes loengus RÄÄKIDES reaalselt silm kinni vajuma (sest öösel oli reliis ja väga palju magada ei õnnestunud). Pühapäevanehommikune loeng-harjutus pärast kevadist kellakeeramist on ka üsna ebameeldiv (ma ei salli kellakeeramist silmaotsaski). Vot sellised eredad mälestused, mis aga ei tähenda, et ma neid kogemusi ei hindaks.

Vastukaaluks on muidugi see, et tudengid on üldjuhul väga toredad. Eriti kui on selline õnn, et aine on (osadele) tudengitele vabatahtlik. Aga esimese külje peale tagasi keerates, et ega keegi selle eest nagu otseselt aitäh ka ei ütle. Mitte et ma oleks seda õpetamist teinud mingi presidendi aumärgi nimel vms, aga noh väike tunnustus kusagilt kuluks ära. Aga ei. Vbla asi minus, aga ma ei tundnud, et ühiskond või keegi (peale tudengite) üldse seda kuidagi, mingilgi viisil väärtustaks. Loomulikult mõned tudengid andsid mulle tagasisidet, mis isegi mind rõõmustas, näiteks: "väga pühendunud õpetamisele. Annab kõik enda poolt, et innustada tudengit ainest aru saama. Tagasiside on alati kiire ja detailne ning suudab suunata mõtte liikuma."

Ja vist parim tagasiside, mis ma üldse aegade jooksul saanud olen (mingi paar aastat tagasi testimise aluste aine kohta): "Siiani üks parimatest. Jäi mulje nagu oleks pigem osalenud kallil koolitusel - teoreetiline materjal oli koheselt seotud praktiliste ülesannetega, mida tehti kohe ja mis panid ka mõtlema."

Olen ka täiesti peresõbralik õppejõud.
Kui klassis on mitu tahvlit, siis ma pole kade.
Pildil mina ühe noore tudengi silmade läbi
(ema natuke aitas pärast)

Aitähaitähaitähaitähaitäh ja kummardus!! Positiivne tagasiside ON oluline (nagu süsteemiteooriast vast mäletate, ja süsteemiteooria mulle meeldib, sest see on nii loogiline), et tegevus jätkuks ja paisuks. Kui tagasiside puudub/on negatiivne, siis signaal sureb pikapeale ära. Küsige härra Rüsternilt, kui mind ei usu, kes ütles, et "Tagasisided on kõigi praktikas kasutavate süsteemide efektiivse toimimise aluseks."1. Nii et elagu tagasiside. Tudengitele ma ka alati ütlen, et antagu tagasisidet (mulle võib negatiivset ka, kui see actionable). Sest see on ainus viis paremaks saada.

Lõppude lõpuks on mul tõeliselt hea meel, et kõige viimaseks juhtus mulle sel sügisel aine, mida ma varem polnud andnud, ja eelneva õppejõu kingad olid tõttöelda ka ikka üsna suured. Et mitte öelda aukastustäratavad. Aga ka mu enda jaoks üllatavalt õnnestus kogu see asi üllatavalt hästi. Targemaks sain ka jälle.
 
Kõigele vaatamata tekib lõpuks küsimus, et mis mu eesmärk on - teha 24/7 tööd või teha midagi muud ka. Hetkel olengi juba mõnda aega mittemidagi teinud - sest et ma ei mäleta enam, mida ma teha võiks. Vanasti mul tulid suurepärased mõtted ajal, kui ma voodis und ootasin. Nii head, et ma ei jõudnud ära oodata järgmist päeva, et saaks tegutsema hakata, või siis tulin kohe üles (kui mõte oli koheselt teostatav). Vot sellised mõtted mul olid. Aga mingiaeg hakkasin ma lihtsalt kukkuma voodisse (või suvalisse kohta), isegi veendumata, et mul magamiseks sobivad riidedki seljas on. Ja loomulikult sellises seisus mingeid mõtteid oodata on palju. Niiet nüüd ootan, millal "uinumishäired" naasevad. Ei tasu ikka maalima kütma hakata, kui endal on tuba külm. See lõpeb ainult ühtemoodi - et lõpuks külmuvad ka oma ahjud lõhki.

Ülikooli kohta veel üks asi. Ma ei ole oma juhendatavate arvu kokku lugenud (neid töid on üle 70, siis läks lugemine sassi), aga mul on hea meel, et ma olen niimitmekümne inimese kraadivõrra kangemaks muutumisele kaasa aidanud. Ja võib-olla aidanud jätta ülikoolist ka mingil määral hea mulje. Sest et jällegi kõrvaltvaatajana kuulates teiste jutte ja arvamusi, siis näib ülikool üks jube hirmus asi ja õppejõud enamasti otse põrgust. Millest on veits kahju. Eks ma olen ka juhendajana end aeg-ajalt eksinult tundnud - ma ei saa aru, kuidas juhendada, et saaks hea töö - eks need asjad on erinevatel põhjustel mõnedes institutsioonides lapanud. Aga ma olen teinud oma parima, et seda imelikku müüti, et ülikool on õudne koht, murda. Teadmiseks, et õppejõud üldjuhul on ikkagi tudengi "poolel". Minul endal on ülikoolist valdavalt head mälestused :) Õppejõud olid mõistlikud, ehkki mitte kõik showmehed-naised, nagu praegu oodatakse. Ok, üks progemise õppejõud (ulme vend) oli veits šovinist, aga kui talle ikkagi ära selgitada, KES ja KUIDAS need lahendused tegi (MINA), siis ei olnud tegelt ka tal kobisemist, isegi kui ta väga püüdis. Ja ta püüdis. Ise tehtud - hästi tehtud. Mulle pole kunagi meeldinud kui mind kahtlustatakse pattudes, mida ma ei teinud. :P

Onju ilusad?

Austrid

Ja lõpuks lubatud retsept. Sattusin vaimustusse austritest - nad on niii ilusad! Eks ma olen varem ka juba vaimustuses olnud igasugustest mereloomadest. Niisiis mõtlesin hankida aastalõpupeoks austreid. Aga mulle tundub, et teised ei jaga minu vaimustust nende osas. Niisiis sõin ma paar läbi suure häda hangitud austrit ära (veiniäädika-punase sibula vinigretiga väga hea (mm)). Ja ülejäänud otsustasin ära küpsetada. Keegi ei virisenud :D

Austrid tuleb avada. Selleks on vaja spetsiaalset austriavamise tööriista. Minule teadjad soovitasid lühikese ja kitsa teraga nuga. Muidugi nad teavad, millest räägivad, sest nad hooajal iga nädal austritest toituvad - sest neil on see võimalus, tuuakse koju kätte ja puha - aga nad elavad ka tõelises mereriigis - olen väga kade... Aga soovitus toimis hästi, vt pilti.

 Kuna austrite avamine on plögane tegevus ja austrikarbid ise on kah teravad ja krobelised, siis võib kinda kätte panna. Minul kinnast ei olnud, aga võtsin ühe pehme käteräti. Ja põlle panin ette.
Auster tuleb võtta pihku (õpetused räägivad) aga mina panin lihtsalt selle käterätikust padjakese peale ja kui asjaks läks, siis hoidsin käterätiku teise otsaga kinni. Auster peab pihus (või ees) olema nii, et kumer pool ("kausike" kus auster sees on) on allapoole ning terav ots sinu poole. Siis saad hakata sealt kusagilt urgitsema, et saaks noa karbipoolte vahele lükata. Õpetustes oli, et kusagilt küljepealt peaks õnnestuma, aga mul ei õnnestunud. Kõige lihtsam tundus sealtsamast terava otsa lähedusest. Urgitsed, torkad noa poolte vahele ja murrad karbipoolte hinge (terav ots) lihtsalt katki.
Auster kinnitub nii karbi ülemise kui alumise poole külge, seega järgmiseks sammuks on ülemine kinnitus läbi lõigata, et pealmise karbipoole pealt ära saaks võtta. Selleks liigutad nuga karbipoolte vahel, susid piisavalt seda ülemist karbipoolt, kuni see pealt ära tuleb.
Edasi tuleb veel ka alumine sulgurlihas lahti lõigata, et saaks mugavalt austri maitsva sisu nahka panna. Soovitatakse ka auster seal karbi sees ümber pöörata - nii vist vaatepilt lihtsalt ilusam vms.
Nüüd tuleb austrid ilusti üle vaadata, et koorepuru sees poleks ja esmane vesi väidetavalt valatakse ka karbist välja (varsti tekib uus asemele).

Värskelt süüakse austreid kas sidrunimahlaga või siis (punase) veini äädika+punase sibula vinegretiga (minu lemmik). 
Grillimiseks panin igale austrile peale väikese tüki võid ning natukene panko riivsaia. Sobib ka tavaline riivsai, panko on lihtsalt suureteraline ja ekstra krõbe Panin ahju grillrežiimile ning 8-10 minuti pärast peaks või olema sulanud ja riivsai ilus kuldpruun.
Austrite juurde vedelaks maitseaineks muidugi Chablis. 

Mõned notificationid austrite kohta veel:
1. Austreid hoitakse külmkapis jää peal, aga vee sees hoida ei tohi.
2. Kiles austreid hoida ei ole hea mõte, nad on ikkagi elus ja kiles nad lämbuvad ära. Nii et poest otse siuhti koju ja austrid kilest välja!
3.  Austri karp peab olema kinni. Kui ei ole, siis näperda karpi - kas tõmbub kinni? Kui ei, siis viska minema, kui ei taha toidumürgitusega riskida.
Itadakimasu! Vahepeal olen küpsetanud ja ära söönud veel palju mereloomasid, sest ma ju lubasin endale, et ma saasta enam ei söö, aga mis ja kuidas, sellest võibolla mõni järgmine kord.

Noms noms

* saasta söömise all ma pean siinkohal silmas seda, et olin "sunnitud" käima lõunat söömas Metsa nimelises "lõunarestoranis". Sest ma olen laisk ja ei raatsi lõunast 1000 tundi raisata kusagil mujal söömas käimisele. Aga vot umbes aasta pärast igapäevast lõunatamist seal läks tervis lihtsalt nii halvaks, et ise ka ei kujuta ette. Kindlasti oli ka muid faktoreid, kuid seal järjepidevalt toituda ma ei soovita küll kellelgi. Võibolla millalgi teen pikema jutu. Igatahes lubasin endale, et saasta ma enam ei söö, vähemalt mitte pidevalt.

Ramen

https://pixabay.com/en/nagano-monkey-onsen-japan-3068677/

Sellise ilmaga ma parima meelega suleksin end mingisse sooja kohta, istuks kuumaveeallikas (ok, hädapärast sobib ka kunstlik), toituks headest asjadest, kuulaks muusikat, loeks võibolla mingit raamatut ja aju ei liigutaks (või kui siis ainult mingitel tõeliselt huvitavatel teemadel). Mitte mingil tingimusel ei läheks ma välja.

Tehniliselt kehtib väljend "selline ilm" minu puhul suurema osa aastast kohaliku kliima kohta. Ma olen täiesti ebatüüpiline eestlane selles mõttes, et kui suvel suurem osa kurdab, et kuumus võtab hinge seest, midagi teha ei jõua ja ei saa, siis minu jaoks on see parim ilm üldse. Näiteks nagu sel suvel. Lihtsalt palju tuleb juua. Kevadel on oma võlu, ärkamise ja kasvamise ilu. Ja loomulikult SEE lõhn, mis on nagu esimene armastus, paneb südame kiiremini lööma jne jne jne. Paraku linnas enamasti seda ei tunne. Aga noh, kevad on ka mu lemmikaastaaeg. Sügis ja talv seevastu... Sal Saller laulis selle kohta, et: "mina ei armasta külma ja lund ma ei seedi, talverõõmud on minu jaoks täielik piin". Ma olen 200% temaga nõus.

https://www.flickr.com/photos/jpellgen/page43

On kindlasti kohti, kus sügis ka ilus välja näeb. Nt jaapani aias, põhimõtteliselt võib silmad peast vaadata ja ikka ei saa küllalt. Teisest küljest jällegi - jaapani aias on aastaringselt ilus, sügis lihtsalt ei suuda seda rikkuda. Sügise Jaapanist mul pilte paraku ei ole, nii et pidin ühelt fotograafilt laenama. Siin on neid palju.
Olgu aiaga kuidas on, aga sellise ilmaga lageda taeva all kuumaveeallikas ma istuksin küll. Nagu ahv. Juzudega (väikesed tsitruselised). Üleüldse on mu elukohavalik täielikult ebaõnnestunud, mul on patareid lihtsalt liiga väikese mahutavusega :/

Mõtisklus hirmsa ilma, kuumaveeallikate ja hea toidu teemal tekitas minu silmade ette pildi ramenist ning tuletas meelde, et kunagi ma plaanisin sellest kirjutada. Aeg tundub sobiv, sest tegemist on igati soojendava ja päevakohase toiduga. Tõsi, mina teen-söön ramenit aastaringselt. Sest ma olen lihtsalt nii külmavereline.

Ramen in progress

Ramenit seostatakse Jaapaniga, aga tegelikult on see pärit hoopis Hiinast. Jaapanlased laenasid seda, nagu nad laenasid Hiinast palju teisigi asju.
Põhimõtteliselt on tegu supilaadse tootega, mis koosneb alati kolmest komponendist:
1. puljong
2. nuudlid
3. lisandid.

Jaapanis saab ramenit vist küll igal pool, kõik kohad on ramenitoitlaid täis. Tegemist on tegelikult kiirtoiduga. Puljong on ramenitoitlas varem valmis keedetud, see võtab kaua aega ja usutavasti on retsept iga koka suur saladus, mida lihvitakse aaaaaastaid (nagu nad kõike lihvivad?). Nuudlid valmistatakse tihti ka kohapeal ning keedetakse õigel hetkel suurte sõelade sees. Pannakse kõik suurde kaussi kokku ja lisatakse igasuguseid häid asju veel peale. 5 minutit ja valmis!

See (paremal) on päris jaapani ramen. Peaks olema tonkotsu

Ramenit maitsestatakse kas sojakastme, soola või misopastaga - seda asja rääkis jaapani keele õpetaja kohe enamvähem esimese asjana, järelikult see peab olema oluline fakt :D Võib veel kohata ka tonkotsu ramenit, mida lisaks ei maitsetata, aga mille puljong on keedetud sea kontidest, hästi, hästi, hästi kaua (5-8 tundi), ning see on tavaliselt üsna rasvane (üdi - mu arm). Seejuures see rasvasus mind absoluutselt ei häiri. Samas - ma söön ungari pekki ka, nii et mine võta kinni kui põhjapanevaid järeldusi saab sellest teha.

Kui mälu ei peta, siis Washoku Story restoran pakkus/pakub tonkotsu ramenit. Autentsust ei oska kommentaarida. Tokumarust mul kummalisel kombel ei olegi ühtegi pilti, ehkki sealset ramenit julgen ma küll kohe päris kindlasti soovitada. Seda testinud jaapanlane ütles ka, et nom, nom, nom. Testitud, töötab.

Washoku story ramen, kuidagi imeliku nurga alt

Kuna mulle ramen hirmsasti maitseb, siis ma võtsin end ükskord kokku ja hakkasingi tegema, sest no kui raske on teha nuudlitega puljongisuppi?? Ega tegelikult ei olegi, lihtsalt ühegi jaapanlase peal pole mul veel õnnestunud seda testida, et kas nemad ka aru saaks, et see peaks ramen olema :D

Kõigepealt tuleb teha puljong. Puljong on tänuväärne asi. Esiteks seepärast, et sama puljongit saab nt kasutada ka risoto tegemiseks. Teiseks seepärast, et teda saab suurema koguse korraga valmis keeta, ja siis mitu päeva tarvitada.

Päris jaapani (miso) ramen mingi krabipulgalaadse tootega (naruto)

Seakondist puljongit peaks keetma kaua-kaua, aga kuna ma ei taha olla elektrifirmade kuldsponsor, siis minu puljong on enamasti kas juurviljadest või kanast ja juurviljadest (porgand, sibul/porru/küüslauk, ingver). Lihtne puljong ei ole mingi kunst - viskad need ülalnimetatud asjad vette ja keedad. Ok, ma tavaliselt praen ka neid enne veidi-veidi. Juurvilju keedan ma ~45min ja tuli võiks olla agressiivsem. Kana jaoks läheb 1.5h või nii. Kanapuljongi puhul ma üldjuhul lisan keemise ajal ka vett, kui tundub, et puljongit väga väheks jääb.

Kui tekib küsimus, et missugusest kana osast puljongit teha, siis minu pakkumine on, et poolkoivad on kõige paremad. Võib muidugi tiibadest ka, või supikogust. Nahk ja kondid on olulised asjad, sest seal on rasv ja muud toredad ained, mis nt on ka liigestele kasulikud. Fileed ma supi jaoks ei soovita, ehkki see on sügavalt isiklik asi, kes mida sööma nõus on.

Kanade puhul tasub enne päris puljongimist kanad väikese veega korraks keema lasta ja see vesi ära visata - see ei näe liiga isuäratav välja. Muidugi võib vahu ka lihtsalt pealt ära korjata - jällegi maitse asi. Mul on aeg-ajalt üldse raske poest mingit liha osta, sest see tihti lihtsalt näeb niiiii halb välja...

Siin on erinevad dashid ja misosupi pulber

Kui ma tahaks seast puljongit teha, siis ma valiks kindlasti mingid ribitükid, sest ribi on sea juures minu arvates vaieldamatult kõige parema maitsega koht. Ega tegelt ma ei tea, mis kontidest jaapanlased seda tonkotsu puljongit teevad. Igatahes süldi moodi see ei maitse (st ma omast tarkusest välistaksin koodi ja jalad sest neil on minu arvates üsna spetsiifiline maitse)...

Puljongit, nagu kõike muudki, võib muidugi ka keeruliseks ajada - lisades sinna tuunikalahelbeid (bonito) või tuunikalahelvestest ja kombu vetikast keedetud asja, mida nimetatakse dashiks. Kui leidub, võib puljongisse panna ka shiitake seent. Üldjuhul on nad müügil kuivatatult, seega enne peab neid mõnda aega leotama (leotusvesi sobib ka puljongisse). Selveris olen näinud muide ka värskeid. Kuna kobu sellel kraamil on üsna spetsiifiline maitse, siis neid soovitan kasutada hoole ja ettevaatusega.

Need on just need nuudlid, mida ma ma pigem EI kasuta ramenis

Nuudlid on samuti maitse asi, aga mina eelistan kasutada ikkagi aasia(päraseid) nuudleid. Eks jaapanlastel on ka nuudlindus täiesti omaette teadus (nende nuudlid on ju värsked!), aga ka meie kaubandusvõrgus on päris palju sobilikke variante saada. Mina eelistan munanuudleid või "volditud" wok nuudleid või päris jaapani/hiina nuudleid (udon on märksõna). Seevastu tatranuudlid (soba) on mõeldud eelkõige külmade toitude jaoks ja Santa Maria spetsiaalsed ramen nuudlid ei ole ka minu meelest parim valik (liiga peenikesed). Õige maitse tekkimiseks on oluline, et nuudlitele söömisel seda puljongit üksjagu külge jääks, sest milleks seda üheülbalist süsivesikut ikka muidu süüa :)

Siin ongi tatranuudlid kasutusel, sest nälg ajab härja kaevu

Kui puljong ja nuudlid valmis, siis võtan kausi, panen sinna puljongit, maitsestan vastavalt tujule kas supilusikatäie sojakastmega või pakikese misosupiga. Ja panen nuudlid sinna sisse.


Jäänud on veel kaunistamine. Siin on palju valikuid. Kõige tavalisemad on keedumuna, mais, norileht (vetikaleht, mille sisse sushisid keeratakse), seened (shiitake), bambusevõrse. Minu rameni peal on tavaliselt ka osa puljongis osalenud porganditest. Jaapanlased aga teevad need porgandid jm stuffi, mis nad sinna peale panevad, hästi ilusaks. A'la lilleõiekujuliseks. Neil on raudselt mingid spetsiaalsed lõikurid selle jaoks...
Mõni teab rääkida, et roheline sibul on kindlasti väga oluline garneering/maitseaine ise tehtud rameni juures. Ja siis veel loomulikult aeglasel tulel küpsenud seakõht/läbikasvanud liha ehk chasu.

Siin on vist veiseliha hoopis?

See on tõeline elektrifirma kuldsponsori toit, sest asja idee seisneb selles, et maitsetatud lihatükk pannakse esialgu ~45min-ks küpsema kõrgemale temperatuurile (ma pakun et ~200), ja siis küpsetatakse olenevalt lihatüki suurusest veel paar tundi ca 150 kraadi juures).
Muidugi kui kellelgi on päris tulega ahi, siis ei pea kedagi sponsoreerima. Mul lihtsalt ei ole, aga usutavasti saaks ka seal kauaküpsenud siga valmistada.

Eks igaüks võib oma nuudlisupi retsepti kokku panna ja teha nii, kuidas meeldib. Ma ei tea, kas minu omasid sobib rameniks nimetada, aga vähemalt ma ise olen rahul. Mul ei ole parasjagu rohelist sibulat? Ei pane siis. Ainult tatranuudlid on käepärast? Kah ei tapa. Don't let the perfect be the enemy of the good.
 
Puljongi jaoks vajad:
1. 2 liitrit vett
2. 2 keskmist porgandit
3. 10cm tükk porrut (hele osa) / 1 sibul / küüslauku
4. paari cm pikkune tükk ingverit
5. kanapuljongi puhul ka ~4 poolkoiba
Kui tahad kautada dashit või kombut ja tuunikalahelbeid või shiitaket, siis neid pead maitse järgi ise timmima.

Kaunistamiseks vastavalt võimalustele ja soovidele:
1. roheline sibul
2. keeduporgandid
3. keedumuna
4. seened (praetud)
5. konserveeritud bambusevõrsed
6. mais
7. norileht vms vetikas
8. chasu sealiha vms liha

Chasu sealiha:
1. ~500 gr sealiha (ribiliha, kõht, mingi ilus läbikasvanud tükk, pekki peab kindlasti olema)
2. sojakastet
3. mirinat (või saket või lihtsalt mett)
Mõlemat maitseainet peaks olema nii palju, et saad liha korralikult kokku mäkerdada.


Ma täna ramenit ei teinud, sest ei viitsinud. Vaatamata sellele, et see on tegelikult niiiiii lihtne. Selle asemel jõin teed ja praadisin turska. Kui teepaki peale on kirjutatud Karel Capek, siis ei saa see ju olla väga kehvem. Ega ei olnudki, jube hea tee oli. Tuleb välja, et Jaapanis on sellenimeline tee-kaubamärk :O

Ai, ai, nii must testija sai

Et tänase testijate päeva puhul kõik ilusasti ära rääkida, siis peab alustama sellest, et üksõhtu, mitte väga palju aega tagasi, tegi Kert mulle pöördumise:
[17.07.2018 23:00:17] Kert: https://www.youtube.com/watch?v=hEcjgJSqSRU Sul ei haagi mingit sõnade inspiratsiooni selle looga? :D
[17.07.2018 23:02:51] Maili: ikka võin mõelda (nod)
[17.07.2018 23:03:00] Maili: hea materjal
[17.07.2018 23:09:13 | Edited 23:16:40] Maili: ai ai nii must testija sai, jahin päevast päeva buge, teen progejal pai (music) - annab võimaluse rääkida kõigist erinevatest variantidest kuidas (bändi liikmed) testimisse on jõudnud :D

Nii et pool refrääni sai valmis 10-15 minutiga. Hea materjal tõesti! Ülejäänuga tuli veidi vaeva näha. Panen siia igaks juhuks kirja, juhuks kui pärast peaks olema tegu mingi kuulsa testijate hümniga vms. Siis on ajaloolastel huvitav uurida, see laul ise on ka juba huvitava ajalooga :D

Selffiii!!!!

Niisiis, kõhutasin järgmisel õhtul ühes mitte üldsegi viletsas hotellis voodil ja mõtlesin, et umbes, et: "hm, ei ole lootustki kõlalt sarnaseid sõnu välja mõelda, sest see laul nii originaalis kui Weid Al Yankovichi variandis on üks paras vabavärss".

Kuulasin nii originaali kui Sagat mitu-setu korda, kuni mingi pattern hakkas tekkima ja meelde jääma. Minu noorusaegadel oli Madonna teinud sellestsamast oma versiooni, mis mulle üldse ei meeldinud (ega sellel on originaaliga imho suht vähe pistmist ka), nii et laul ega sõnad mul kaugeltki väga tuttavad polnud.

Yankovichi versioon seevastu on üliõnnestunud. Don McLean ka ise tunnistas millalgi, et ta on kontserdil hakanud Yankovichi sõnadega laulma, kuna tema (McLeani) lapsed lihtsalt kuulasid mingil hetkel toda versiooni lõpmatuseni. Originaali sõnade tähenduse kohta McLean ütleb, et neist ei ole väga palju mõtet mõtet otsida, sest need lähevad kunsti valdkonda. See on küll üldiselt teada, et "the day the music died" all peab autor silmas 3. veebruari 1959. aasta lennuõnnetust, kus hukkusid Buddy Holly, Ritchie Valens, J.P. Richardson.

Minul tuli refrääni teine osa kõigepealt. Ja siis salmid, kõigepealt teine salm, siis viimane, siis kolmas, ja esimene oli muidugi kõige raskem.

Väljas oli päeval olnud mingi 30+ kraadi ja mul seljataga suure hulga sammudega, aga ülimalt kordaläinud päev. Soojus (enamik inimesi pigem nimetab seda palavuseks?) teeb imesid. Vähemalt minuga. Õige ilm on ikka see, mis üdist ka jää välja sulatab, ja sellist pole muarust juba aastaid olnud.

Alvar Aalto on ka täitsa ok, leidsin ta lõpuks ikkagi toast üles, see kaart oli lihtsalt kaudne vihje.

Niisiis, see laul on inspireeritud kõigist mu üliägedatest kolleegidest ja pühendatud kõigile endistele, praegustele ja tulevastele testijatele kogu universumis.

Inimesest saab testija (American Pie by Don McLean)*

1. Aastaid tagasi

Tuli teha valik,

Mida ette võtta eluga.

Ei saandki kaua oodata,

Elu ütles: saab sinust testija“

ja sõit läks lahti Keemia peatusest.

Veel pidin üht-teist õppima,

Näiteks kvaliteeti juhtima,

Aga üldiselt võib julgesti väita,

Et elu ise koha kätte näitab!

Kuigi vahel kõik on liiga pekkis

Head tunnet millestki ei teki,

Kurta pole põhjust palju

kuigi see on veres mul.

Ref: Ai ai, nii must testija sai

Jahin päevast päeva buge,

Teen progejal’ pai

Ja suurim eesmärk on mul,

Et hästi lä’eks laiv,

Oleks kasutaja õnnelik vaid,

Elu bugivõrra paremaks sai.

2. Palju aega tagasi,

Tegid hoopis muud, näis kauge siis IT

Kuid vajas muutust see karjäär.

Mis küll oleks põnev amet, hea

Kui nagu terav nuga võid sul lõikab pea,

Ja kvaliteeti elus tähtsaks pead?

Eks vahel peab ka riskima,

Ja siis on hea kui jala uksevahel’ saad,

Ja ma ei püüa üldsegi väita

Et on lihtne see, kuid vahepeal mõikab!

Tuleb iseseisvalt palju õppida

Ja panna mängu veenmisoskus kui ka loogika,

Kuni oledki valmis (päris) testija

sest see on veres sul.

Ja nii sa laulad: ai ai ...

3. Koolis kaua õppisid IT’d

Et saaks vaid progeda, tundus põnev siis,

Või lihtsalt vastuvõetav (tulus) töö.

Analüütikuks sul oli saada soov?

Või adminniks, kelle põhitööks on vaev ja hool,

Eks proovida ju võib nii üht kui teist.

Pole vahet, ega algul keegi tea,

Mis see „IT“ on, mida teha on hea,

Võib jama endal’ ette ju heita,

on õige valik ainus, mis aitab!

Pole oluline järjekord,

kõik kogemused räägivad sinu poolt,

On parim siiski testida

kui see on veres sul.

Ja nii sa laulad: ai ai ...

4. Meil palju erilisi lugusid,

Kuid lõppevad kõik samuti,

Lihtsalt peakuju on õige sul

Ükskõik, mida varem tegid sa,

Pole põhjust, miks ei peaks sa testima,

Milleks oma annet muule raisata?

Sest kes siis ikka parandaks me maailma,

Üks bugi korraga,

Ja kus vaid viga näed laita,

seal testija tuleb ja näitab!

Ja vabal ajal kui kusagil

näeb bugi, teeb põhjaliku raporti,

Sest muidu ju ei parane midagi,

ja see on veres meil.

Ja nii ma laulan: (ai ai ... ) *N

 

 *Esimene salm (klaveriga) ja esimene refrään (kitarr lisandub) lähevad aeglaselt, edasi kuni lõpuni kiirelt, siis paus, ja siis saavad kõik kaasa laulda *N refrääni

Armastuse, bugide ja kõige muuga,
Bonni Mailer

Laulus on ikka väike faktiviga, nimelt ma ei *saanud* mingihetk testijaks, vaid ma juba sündisin sellisena. Mingihetk hakkasin lihtsalt sellena tööle :D Nüüd hakkan testima seda karbitäit: