Koroonika vol seljanka ja moejutud

Ma olen nii moodne, isegi mantel on jälle õiget värvi

Nooniiiii vist peaaegu 2 kuud eriolukorda? Ma jätkuvalt ei tunne end ahistatuna :D Välja arvatud tavakevadine ahastus teemal, et õnn on õues, aga mina olen toas.  Tööd on olnud kõvasti, aga ma ei vingu. Töö on ok, ma selle ise valisin. Keeruliseks teeb asja tuhandes eri teemas korraga pädeva (sh iseendale) mulje jätmine. Aga eks ka see läheb mingi hetk üle. Siiamaani on alati läinud. Aga lihtsalt siiakohale väike tõdemus vaadates tagasi oma viiteteistkümnele aastale: kui jääd ootama, et töö tegijat kiitma tuleks, siis enne mädanevad aerud enne ära (ja kui aere ei ole, siis teadagi mis). End of tööjutt, see ei ole mingi tööblogi siin. Edasi tuleb veidi toidujuttu ja kevadejuttu, moejuttu ka üle hulga aja. Moejuttu polegi ammu olnud. Shopata eriti ei saa, sest mu lemmikteisekäepoed on kinni ja kui oleksid avatud, siis ma ei läheks ka sinna. Aga kuna shoppamisteraapiat ei saa jätta tegemata, siis olengi hoopis intnerneeduses shopanud. Tõsi, sealt saab pigem esimese ringi kraami...

Seljanka

Vahepeal jõudsin ma ära tüdineda kõigist nendest fäänssidest toitudest, mille retsepte ja  pilte ma siin olen kirja pannud. Tahtsin midagi teistsugust! Ema soovitas teha seljankat. Sest miks mitte - TAKi sööklas ma sõin varem päris tihti seljankat. See oli üks hea koht, vähemalt minu hinnangul täiesti söödavad kodust laadi toidud ja ülisõbralikud tädid (nad raudselt valisid oma tädisid sõbralikkuse järgi, sest mina saan väga hästi aru, kes on sõbralik ja kes on lihtsalt viisakas / täidab kohust). Paraku TAKi söökla ruumides tegutsev renovatsioonijärgne järglane ei kannata absoluutselt mingit kriitikat. Ma loodan, et sinna tuleb ruttu mingi normaalne toitlustaja, sest see  praegune on lihtsalt kallihinnaline pläust. Ja see tähendab ühte toidukohta kontorilõunatoitumiseks vähem.

Aga tagasi seljanka juurde. See ei ole üldse keeruline ja maitses ülimalt ... autentselt. Sibula ma lõikasin lihtsalt häääästi väikesteks tükkideks ja praadisin korralikult ära, sest mulle ei meeldi suured sibulatükid, võeh. Vaja on: 

Sibul (mida suurem sibulasõber oled, seda rohkem pane)
marineeritud kurk
kvaliteetsed viinerid
kvaliteetne täissuitsuvorst
tomatipasta
soovi korral kartulit
soovi korral oliive
loorberileht, terapipar
puljongit (näiteks puljongikuubikust või fondist)

Tükelda sibul väikesteks tükkideks, prae kergelt näiteks rasvas. Või õlis, kui rasva pole. Siis lisa kurgid, kuumuta natukene, et äädikas veidi välja aurustuks, lisa tükeldatud viinerid ja suitsuvorst, prae veel natukene. Lisa puljong ja tomatipasta ja maitseained ja oliivid (kui soovid). Keeda, kuni kõik maitsed on ühtlustunud. Mingi 15-20 minutit.
Kui kartulit tahad lisada, siis seda on parem teha enne tomatipasta lisamist, ja tomatipasta lisada viimasena. Kartul ei taha minu hinnangul pehmeks keeda tomatipasta happelises keskkonnas.

Tõenäoliselt minu lemmikvärvikombinatsioon
Õied läksid avanedes veel 2x suuremaks

Koostisainete saamiseks (st hea vorst ja viiner ja kala, mitte et see seljanka sisse käiks) ja niisama puhtast huvist roomasin eelmisel nädalavahetusel turule. Kala ja liha, sh väga head kulinaarset ribi ahjust tegemiseks muidugi sain, aga ohhoo! avastasin koha, kus müüakse Nurmiko tulpe. Enneolematu!!! Haldjaleiva (??)  boksis. Seega läksin see nädalavahetus jälle. Ma ei pidanud pettuma. Kuna olin kohe varakult kohal, sain oivalised oma lemmikvärvi ehk roosa-valged papagoitulbid. Nii värskelt kui on ostes üldse võimalik saada. Ja veel ühed madalad ohtrate lehtedega tumeroosad madalad, mis individuaalselt ei ole nii silmapaistvad, aga vaasis jällegi efektsemad kui need roosad papagoid. Aga tulpidega on nii, et nad ostes ei ole end veel vett täis tõmmanud ja kui kodus vaasi panna, paisuvad nad veel 2x suuremaks.
Selverist, kus ma üldiselt toidureidil käin, on pärast koroona puhkemist võimatu normaalseid lilli osta. Ma tean, sest ma jälgin pidevalt lõikelilli, isegi kui ei osta. Tundmatu päritoluga longus tulpe on neil tavaliselt väljas umbes kaks kimpu - punaseid ja kollaseid ehk mitte just minu lemmiktoone. Räige hinnaga seejuures. Ma ei saa aru, miks nad kriisi puhkedes korralikke lilli kohalikest aianditest müüki ei ole hakanud võtma?
Mulle üliväga meeldivad lõikelilled (seevastu potililli ma ei salli, v.a orhideed aga neid on mul hetkel juba piisavalt). Minu meelest head, korralikud, kvaliteetsed lõikelilled on tugevasti alahinnatud. Ilmselt on tekkinud mingi müüt, et need ei seisa vaasis päevagi. No võib-olla tõesti, kui lilledega on päikeselõõsas paar tundi hängitud ja siis suvaliselt ämbrisse visatud. Näiteks piibeleht roosiga samas vaasis tapab teise üsna kiirelt. Eks varasemast ajast ju kombeks pigem lõpetamistel, pulmadel ja teistel suurtel tähtpäevadel lilli kinkida. Lõikelill muide vajab ka hooldust, et eluiga oleks maksimaalne - vee vahetamist, varte teatud aja takka tagasilõikamist. Ja noh, müügiletil vees juba tükk aega seisnud lill tõesti ei püsi enam kuigi kaua - loogiline. Õigest kohast tuleb osta. Aga kui oskad lõikelillevärki, siis tulemus on oi kui hea. Üks asi, mida ma endale luban, kui kontorisse tagasi lähen kunagi, et toon endale jooksvalt värskeid lilli lauale.

Toidu teemal veel. Ma tavaliselt ei tee reklaami ja ei anna soovitusi, aga. Mulle meeldib ramen, nagu mõnest varasemast postitusest arvatavasti on näha olnud. Ja Tokumaru väljatöötatud "kaasaskantav" ramen on viimase aja geniaalseim leiutis. 12 punkti!

Karulauguga

Praetud kalanahaga - peale minu vist keegi sellise asja peale ei tuleks

Ei pea ise puljongit tegema ega midagi, kõik on valmis tehtud juba ja oi oi oi oi kui hästi see maitseb. Lisa lihtsalt meeldivaid lisandeid (muna, küpsetatud liha, kala, roheline sibul, tofu, idud, karulauk jne, mida parasjagu on ja mida fantaasia lubab). Ma loodan, et nad pärast suurema kriisi möödasaamist ka jätkavad. Sest ma ei satu väga tihti Tokumaru söögikohtadesse muidu, sest need on lihtsalt nii nõmedates asukohtades. Kamoon, ma ei raatsi linna teise otsa sööma sõita. Aga tellige "kaasaskantavat" Tokmarudeliveryst. Astrist ärge tellige. Nende epood on väga kasutajavaenulik, arvestatavalt bugine ja nende kasutajatugi üsna ebasõbralik. Ja toodete eest, mida ma ei saanud, raha sain tagasi 2 nädala pärast. On arenguruumi.

Karen Milleni varasem stiilinäide, vb mingi 2013

Lubatud moejutt seisneb selles, et mäletad, kunagi ma kurtsin kusagil, et üks minu lemmikbrände Karen Millen on kehvas seisus ja pani kõik poed Eestis kinni ja juba varasemast oli teada, et nad ei šipi eestisse. Täna läksin miskipärast uurima, et huvitav, kuidas neil läheb. Sellesmõttes, et Boohoo ostis nad millalgi ära. Ja see on ju teadatuntud plasthõlstimoemärk. Ja kuna nad panid kõik oma jaepoed kinni, siis ma kahtlustasin, et äkki panevad end üldse kinni.  Aga oh imet! veebipoes oli valikut koonimaani ja šipivad Eestisse ka nüüd! Nii et võibolla taastuvad aga ei mandu? Piltide järgi tundus suhteliselt sama stiil jätkuvat, nagu ka varem. Hästi palju oli pakkumises ülihea hinnaga (kui kvaliteet on sama mis varem) kudumeid ja kudumkleite. Ma ühtegi ei ostnud, sest ükski väga ei meelitanud. Neil on viimasel ajal mingi teema "maatoonidega" ehk sellised pruunipõhised soojad toonid. No pole just minu värvigamma. Rohkem ringi vaadates nägin ka ühte väga ilusat pitskleiti, aga ei hakanud seda hetkel ostma, sest mul on vähemalt 10000 pitskleiti juba.
Mulle tundub, et hinnatase on veidi allapoole liikunud. Aga samas 100% ei saa väita - sattusin lehele just sel hetkel ka, kui oli sitewide -30% ja lõpumüügitoodetelt veel lisa -15%. Lisaks on valikusse tulnud longewear ja noh, loomulikult ma pidin test-tellimuse tegema. Eks näis, mis need endast kujutavad, pildid näisid viisakad ja vaadates tavahinda võiks ollagi tegu üsna viisakate vabaaja asjadega. A muidugi see aeg, kus KM tegi udupeene ülinaiselikke a'la Zimmermann asju, see vist on möödas. Juba mõnda aega on nende stiil ja värvid mõnevõrra rohkem ... nurgelisemad.

Jaapani aeda  roomasin ka, aga ei, seal ei olnud rododendrikuid. Ma ei saa aru, kas need õitsevad nii hilja?! Ma oleksin juba mingi 2 nädalat tagasi oodanud, et teeb nupud lahti. Aga ei midagi. Kirss ikka õitses, õied olid palju palju heledamaks kasvanud.

Ja oma suureks üllatuseks avastasin, et mu vana korteri enamvähem akna alla olid istutatud ka kirsid :D Einoh iroonia missugune! Poleks vaja jaapani aia kõrval eladagi. Aga noh see on ka uus fänssi nullenergiamaja nüüd. Ja veel mingid puud, millel olid nupud küljes, pean vaatama millalgi, mis asi too on.

Koroonika vol. eimidagieeeriiliiist ohtrate retesptidega, mis näevad välja oluliselt keerulisemad kui tegelikult on

suvaline kvartalisisene õitseja

Mis uudist? Ei midagi eeeriiiliist! St põhiliselt olen teinud süüa ja teinud tööd. Oi, lausa kaks nädalat ei ole siia mitte midagi üles tähendanud. Teine müts (valge, paksemast lõngast) sai valmis, ühe laupäeva töö. Veel suutsin end kokku võtta ja 5 nädalat pärast köögilaua taga ajutist kodukontorit suutsin kodukontori kolida õigesse kontori tuppa. See oli vaja enne korralikult, põhjalikult korda teha, siis oli mõtet kolida. Sellepärast läks nii kaua aega :D
Veelkord roomasin laupäeva varahommikul jaapani aeda, et vaadata, kas rododendrikud juba õitsevad. Ei õitsenud veel. Küll aga õitsesid kirsid. Selgus, et seal siiski on paar kirsipuud. Varajase hommikutunni (ei rohkem ega vähem kui veidi enne 7-t hommikul) oli koht ülipopulaarne. Üks vend oli oma orantsi hummeri ja suure toruga tulnud roosade õite doosile järele, ja üks õde - hummerit ei näinud, aga toru oli vähemalt sama vägev. Noh. Ma ei ole väitnud, et ma oskan pildistada või et ma kavatsen selles hea olla. Seetõttu ei ole ma ka räigetesse torudesse eriti investeerinud. Ja pildid on seetõttu nagu on. Puudele eriti lähedale minna ei saanud, lausa muru peale minemist keelav silt oli üles pandud. Türil pidi ka ilukirsside allee olema, seal väidetavalt saaks tavaoludes lausa piknikku pidada.

Kadrioru jaapani aia puud, mille alla ei ole lubatud minna

Paksoi (pak choi) - kas pole ilus?

Söögilainel on ka igav olnud. Ükskord praadisin vutti paksoiga, teine kord praadisin tuunikalasteiki - jälle paksoiga. Mõlemad tunduvad oluliselt keerulisemad valmistada kui tegelikult on. Sest neid on tegelikult ülilihtne valmistada.

Paksoi on aeg-ajalt selveris ja prismas täiesti saadaval, tuleb ainult ringi vaadata ja valida ilus värske isend. Kodus tuleb ta pakist välja võtta ja mina lõikan lehed lahti ja pesen korralikult ära. Praadida on paksoid kõige parem võis, kergelt. Tänuväärne asi ka blancha peal küpsetamiseks. Sobib hästi tarvitada majoneesiga.

Tuunikalasteigi sain üllatuslikult Selverist, kus see ootas valmispakendatult isevõtmise letis, st ei pidanud küsima. Panin ta küüslaugu, oliiviõli, valge veini äädika ning natukese tüümianiga paariks tunniks marineeruma ja siis praadisin lihtsalt ära. Suhteliselt liha tekstuuriga. Ükskord sain Stockmannist tuunikala-seaseljapeki kotlette. Nonde kohta, kui ei oleks teadnud, et seal on kala sees, ei oleks öelnud.

Vutt paksoiga

Vutiga on veel kergem kui tuunikalaga. See tuleb enne praadimist (võis) lihtsalt soola ja pipraga kokku teha ning lihtsalt ära praadida mõlemalt poolelt. Minul oli eelmisest korrast vist järel chashu sea tegemise soja-sake-searasva "puljongit", mida veidi redutseerisin (st aurutasin veidi vett välja) ja kastmena kasutasin.

Tuunikalasteik küüslaugu-oliiviõli-tüümiani-valgeveiniäädika-kastmes

Praetud tuunikala

Suppi tegin ka - bataadist, porgandist, tomatist, läätstest, sibulast, fenkolist, ingverist ja tšillist. Veel avastasin maitsepärmi - see sobis hästi sinna supi sisse (pärast püreestamist lisasin).

Allolevatel piltide toimub pad thai laadne asi - paksoi ja ribastatud porgand, hiljem lisasin muna, segasin varem keedetud riisinuudlid ja pad thai kastme sisse. Laim on tegelikult serveerimiseks. Vastavalt olemasolevatele varudele võib kasutada ka hiina kapsast, lisada seeni... Kah asi, mida väga kiirelt valmistada saab.

Paksoid ja porgandid läheavd pad thai sisse

Pad Thai laadne asi valmis

Ja paar pilti silmipimestavast kevadest veel:

Kirsiõied, riisid ja torii, ja mägedest roomav udu

Mulle meeldib udu. Et selliseid vaateid on olemas?! :O

Kirsiõied ei pea ilmtingimata olema roosad või valged

Koroonika volmaiteamitmes ja mida teha, kui elektrienergia börsihind on nii madal? Chashu sealiha loomulikult!

Umbes selline näeb valmis chashu välja

Hollallaa juba kuu aega isolatsiooni! Aeg kui kuidagi uskumatult kiiresti läinud, eriti see nädal, kus oli ainult 4 tööpäeva. Arenenud riikides on muidugi esmaspäev ka vaba, nii et neil on lausa 2 4-päevast töönädalat. Või 4-päevane nädalavahetus. Ei saa ma jätta kadedusega mainima...
Igav ei ole hakanud, tegevust on. Ka juhul, kui oleks 4päevane nädalavahetus. Ja isegi kui ei oleks, siis juutuubis on ju niiii palju igasuguseid toredaid söögitegemise või autode või moevidjosid, et igav ei hakkaks niikuinii. Ma ei saa tõttöelda aru, kuidas kellelgi saab üldse igav olla. Rääkige mulle ka, kudias see käib. Mul on alati a) vaja midagi teha b) tahtmine midagi teha (isegi kui see on magamine). Nii et igav ei ole mul olnud juba väga varasest lapsepõlvest. Näiteks on mul tekkinud aega tegeleda rohkema (korraliku?) näohooldusega, sest seda saab kodukontoris teha nt silmapuhkepausi ajal. Ei viitsi kohe hommikul sellega tegeleda ja siis kontoripäevadel ilmselgelt ei tegelegi. Kui, siis õhtul, kui selleks ajaks veel täiesti koomas pole. Mine tea, äkki saan isolatsiooni lõpuks veel ilusaks. Silmaalused on küll jätkuvalt sinised, aga mitte vist kottis.

mida hinda???

Tegelikult ma vaatasin toredaid ramenivideosid juba varem, ja kuna hetkel on aega kirjutada, siis panen siia kirja, kuidas teha chashu sealiha ehk seda hautatud sealiha, mida rameni peale "kaunistuseks" pannakse. Kindlasti on mitmeid erinevaid viise, kuidas seda teha, nt võib ju ka ahjus madalküpsetada. Senikaua kuni hea tuleb, on kõik õige! Niisiis:
Vaja on ilusat läbikasvanud sealihatükki, nt seakõhtu, peekonit. Väga vähe korraga teha pole mõtet, mingi nt pool kilo on ok. Veel on vaja sojakastet ja toidusaket. Kui toidusaket pole, siis mirin ka toimib. Läheb seda kraami päris palju, aga pärast saab selle tekkiva puljongi redutseerida ja kasutada nt rameni või millegi muu maitsestamisel. Maitsestamiseks on vaja küüslauku ja ingverit.

Chashu tegemine ise on imelihtne: Kõrveta panni peal oma lihatüki kõik küljed kenasti pruuniks. Edasi võta pisike kastrul, kuhu liha sisse mahub, vala peale piisavalt (umbes lihaga tasa) sojakastet ja toidusaket/mirinat umbes pool/pool mahus, lisa juurde küüslauk ja ingver ning lase kaane all kergelt podisedes haududa. Vahepeal keera külge ka.

Kogu protsess võtab aega tund+, seega jälgi elektri börsihinda kui seda liha tegema plaanid hakata :D (kui su elektripakett muidugi arvestab tunnihinda). Või tee seda chashut lihtsalt sel päeval, kui keskmine börsihind on madalam (kui on keskmisega pakett). Kui on fixpakett, siis pole midagi teha, siis võid alati teha. Ok, naljad. Aga täna oli tõesti hea päev, sest börsihind oli nagu niiiiiiiii madal lihtsalt. Ma ei tea, kas see on mingi viga, nordpooli hinnaga läks ka kiirel kontrollil nagu enamvähem kokku, niiet ilmselt ikka tõsi. Tavaliselt asjad, mis tunduvad liiga head, et tõsi olla, tavaliselt ei olegi. Võibolla elektrienergia börsihind on erand?
Igatahes, kui tunni-pooleteise pärast tundub, et liha on kenasti pehmeks haudunud, siis võta välja ja pane külmkappi. Külmast peast on temast hea lõigata peeneid viile, mida asetada ükskõik mille peale, allpool üks stiilinäide, kui nuudleid ei olnud, aga oli tangusid.

Nagu ramen aga tangudega

Muus osas hakkasin mütsi kuduma, sest mul on valge mantel, kuhu juurde ei ole sobivat peakatet. Ja mulle meenus, et mul on mingi ebaühtlase struktuuriga lõng kunagi ostetud. Sellest pidin ma küll kuduma midagi pleedilaadset, aga kuna ma siiamaani seda ära kudunud ei olnud, siis ju sellest pidi müts saama. Muidugi ainult osast. Eks näis, mis ülejäänust kunagi saab. Aga müts sai valmis. Mõned tunnid kudumist, kuna lõng oli üsna jäme. Vardad ikka 3sed, sest siis tuli hea tihe ja soe müts.

Veel tuli mul omaarust räigelt geniaalne välkidee minna vaatama Kadriorus asuvat jaapani aeda, et äkki seal on kirsiõisi. Kusagil Jaapani saatkonna juures pidi olema juba, aga see on vanalinnas ja ainult paari puu pärast ma ei viitsi sinna minna, sest vanalinnas ei ole väga midagi teha niikuinii, kui just turist ei ole või ei taha Trendtekstiilist siidi osta. Mõlemad tingimused väärtustusid hetkel negatiivseks. Ma ei saa aru, kust ma võtsin selle idee, et äkki seal jaapani aias on neid õisi. Ei ole ju. Seal ei ole kirsipuid ju. Ei ole kunagi olnud. Ma ei tea, miks.
Rododendronid olid küll juba päris suured nupud kasvatanud, aga muud väga midagi seal vaadata ei olnud. Sest miski muu lihtsalt ei kasvanud veel. Välja arvatud kivid ja sammal, mis mulle ka muidugi ka meeldivad. Olin veel kohutavalt tubli, tulin laupäeva ommikul kell 6 üles ja kärutasin sinna kohale, aga ikkagi ei olnud paraku ainuke hingeline seal (masse küll õnneks ei olnud). Aga need ajutised roosakasvalged õied on arvatavasti minu lemmiknähtus. Selline vaatepilt, et põlved lähevad nõrgaks ja kananahk tuleb peale. Sest NIIII ilus. Nagu ka väga head muusikat kuuldes juhtub. Jaapanis on nad erilised. Isegi kui Eestis asjad õitsevad, siis see pole ikkagi see. Ma kahtlustan, et Jaapanis lihtsalt päike paistab mingi teise nurga alt, või on see nendest väävliaurudest, mis mägedest tulevad vms vms. Aga see on puhas ilu, ma ütlen. 

Kivid, minu suured lemmikud

Keegi reaalselt ELAB SEAL MAJAS, mis jaapani aia kõrval on. St keegi saab iga päev aknast või rõdult jaapani aeda vaadata.

Koroonika vol 3

Kolmas nädal ka nüüd ühelepoole saanud. Tegelikult hakkab ajaarvamine juba veidi sassi ka minema. Ükspäev ärkasin üles ja ei saanud aru, mis päev täna on. Teisipäevaks osutus. Samas ei saa väita, et sama asja mul ka muul ajal poleks juhtunud.

Õige jumekas part

Olemine on täitsa normaalne, igav ei ole. Suurem osa ajast läheb ikkagi töö tähe all. Mingi aeg tagasi juba jõudsin ära õlitada köögi töötasapinna (no kas on ilusamat asja kui valge õliga töödeldud massiivtamm?). Sel nädalavahetusel jõudsin ära pesta ka suure osa akendest, v.a rõdu klaasid, sest see on piisavalt massiivne ja ei ole veel selline ilm, et nii kaua kusagil ilma mõjude käes rahmeldada. Soe ei ole, v-a rõdu peal, kus on juba lausa palav.
Häirib, et õmblustööd on kõik tegemata ja vahetult enne eriolukorda hangitud lihula kinnaste kudumiskomplektile pole jõudnud veel isegi mitte läheneda.

Tööjuures oli retseptichallenge, sest noh, praegu on unikaalne võimalus endale ise keset päeva süüa teha. Sellist luksust ei tule muidu eriti tihti ette. Niisiis panin oma lemmikretseptid kirja. Mis on suhteliselt lihtsalt valmistatavad. Panen siia ka, siis ei unune ära.  Kusjuures ma käin aeg-ajalt ise oma plogis vaatamas, kuidas mingit sööki tehti :D 

Pardifilee küpsetamine

Part fooliumis valmis ahju minema

Võta pardifileed (tavaliselt müüakse 2kaupa), kuivata köögipaberiga marinaadist vms vedelikust, et oleks võimalikult kuivad, lõika naha sisse sälgud (aga lihasse ära lõika!) ja aseta pannile nahk allpool.
Lase kõrgemal kuumusel praadida, kuni nahast hakkab rasva välja tulema ja nahk muutub kenasti pruuniks.  See võtab ~5 min.
Pööra fileed ümber ja prae teiselt poolt ka, tunde järgi, ka ~5 minutit. Aga tunde järgi! Et ilusaks jumekaks muutuks!
Vahepeal ässita praeahi 200 C kraadi peale.
Võta kahekordne foolium ja pane oma fileed eraldi fooliumi sisse, nahk allpool (see on oluline!!). Võid sinna lisada ka praadimisel tekkinud rasva (aga ei pea). Pane maitse järgi soola ka sinna filee peale. Paki fooliumipätsikesed korralikult kokku.
Pane fooliumipätsikesed ahju ja lase seal küpseda 7-10min. Oleneb ahjust ja isiklikust eelistusest, aga minul nt 7 min ahjus on perfektne kergelt seest roosa filee. 10min on juba korralikult läbiküpsenud.
Niimoodi küpsetatud pardifileed saad kasutada ükskõik mille lisandina või siis lihtsalt leiva/saia peal.
Minule meeldib kõige rohkem külmutatud aasiapäraste aedviljadega: küpsetan selle segu ära panni peal pardirasva sees (see tekib nt pardifileede praadimisel), lõikan pardifileed õhukesteks viiludeks, viskan korraks ka natukeseks panni peale, et soojaks läheksid, ja valmis.

Üks võimalikke pardi-lõpp-produkte hiina taldrikul

Variatsioonid:
1.    Kui viitsid, siis võid pardifileed enne ööpäeva või 2 marineerida sobivas marinaadis – hästi sobib nt sojakaste või ise pressitud apelsinimahl. Pane filleed kaussi või karpi, kalla marinaad peale ja lihtsalt lase olla külmkapis.
2.    Põhimõtteliselt sobib sellele toidule hästi lisada ka mingeid muna- või riisinuudleid. Need keeda eraldi, sega köögiviljade ja pardiga ära ja nom nom.

Lohevõileivad

Võta meeldivat saia, pane sinna peale kahvliga pehmeks hakitud avokaado, lisa meeldivat külmsuitsu/sooalohet/forelli – valmis! Võid vutimunasid ka peale panna, kui on. Või kirsstomateid.

Lohesupp

Võta mingit külmutatud köögiviljasegu, minu lemmik on Maahärra aasiapärased köögiviljad. Või lisada šampinjone ka, kui on parasjagu käepärast. Samas võid meelepärased köögiviljad ka ise koorida-tükeldada. Viska kastrulisse mingi hulga veega, nii et tundub supi konsistentsiga, mitte liiga vedel, mitte liiga tumine. Lisa maitse järgi maitseianeid, nt soola-pipart või seda, mis on seal köögiviljapaki sees, aga teravamate elamuste puhuks nt santa maria red curry või tom kha maitseainet. Lase ilusasti keema.
Vahepeal lõika suupärasteks kuubikuteks nahata lohe- või forellifilee. Või miks mitte mõlemad. Tursafilee sobib ka hästi. Ja pangassius. Ja merluus. Ei diskrimineeri kedagi!!! Võib mitut ka panna!
Kui muu kraam keeb, viska kalakuubikud ka kastrulisse. Lase keema ja valmis!
Variatsioonid:
1.    Kui sul on nahaga filee, mis võib sisaldada ka kalapekki, siis alusta retsepti sellest, et viskad need kalajupid vette, lased keema, võtad vahu ära ja korjad kala välja ning puhastad ära. Ja lisad kõige lõpus uuesti.

Skagen toast ehk rootslaste krevetivõisai

Kohe näha, et minu hobiks on ilusam portselan (lisaks söögile)

Paar viilu meelepärast saiatoodet
Väikesi krevette; kui külmutatud, siis sulata ära ja nõruta võimalikult kuivaks
Majoneesi, veidi hapukoort või toorjuustu
Maitsestamiseks sinepit, sidrunimahla, tilli, pipart, soola
Kalamarja kaunistamiseks
Rösti ära saiaviilud (kes kalureid ei karda, siis võib ka või sees praadida) ja lase ära jahtuda
Sega majonees-koor-toorjuust maitseainetega sobivas vahekorras, et oleks hea maitsega. Sega sisse krevetid. Lase maitsete ühtlustumiseks natukene siesta.
Pane krevetisegu saiale, lisa kõige peale natuke kalamarja – valmis!

Skoonid

Skoonid Meisseni tassis

Skoonid pidid olema briti päritolu, aga noh, mina olen skoone saanud eelkõige just Rootsis ja nad on mulle sügava mulje jätnud. Rootslastel on küll minu meelest kolmnurksed skoonid..

Vaja on
225g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
50g võid
mingi kogus 50 ja 100 ml vahel vahukoort/kohvikoort/piima, mida parasjagu on
1 muna
soola, suhkrut (suhkru puudumisel kasutasin sortsukest agaavisiirupit)

Jahu sisse tuleb segada küpsetuspulber, sool, suhkur ja "masseerida" või, et moodustuks ühtlane pudi. Muna lahti kloppida, lahustada sortsukese piimatootega. Segada jahu sisse. Edasi lisada vähehaaval lisada piimatoodet juurde, kuni taigen püsib koos, aga ei kleepu.
Seejärel tuleb rullida taigen ~2cm paksuseks ja lõigata klaasi või piparkoogivormiga välja kettakesed. Küpsetada 225 kraadi juures ~15 minutit.

Minul tulid vist veidi liiga ... mittekrõbedad, oleks pidanud paar minutit veel kauem küpsetama.

Kui ilumeele poolest ma oleks jaapanlane, siis toidueelistuste poolest ilmselt olen ma rootslane :D
Nojahh, Jaapanis on praegu ilus.

Müts

Mask

Aaa, mütsi sain ka valmis. Üllaltavalt muretult läks, kokkuvõtmise osa improviseerisin, olen endaga rahul. Varras oleks vb võinud 3 asemel 2.5 olla, praegu tuli see mütsi selline hääästi õhuline. Tutt on puudu ja olude tõttu ei saa minna kusagile hankima ka. Lõnga jäi natukene üle, võib-olla teen ka peapaela, need peaks praegu hullult moodsad olema. Mitte et ma teaks, kas mulle peapael sobib. Kunagi algkooli ajal mul oli üks lai peapael, ilusast valgest lõngast, siniste tikanditega. Loomulikult käsitöö. Siis ma seda eriti ei kandnud, sest millegipärast jäi see kaasõpilastele silma ja muidugi mitte positiivsest küljest. Ei oot. Ilmselt polnud asi  peapaelas vaid pigem midaiganes ma tegin või olin - alati leidus midagi mis ei olnud ok, mis mainis halva sõnaga äramärkimist. Nende meelest. Aga ei hakka hetkel seda teemat elaboreerima.

Koroonika vol2

Noms noms

Mõtlesin, et panen paar mõtet nendest erakordsetest aegadest ikka kirja, kunagi pärastpoole võib-olla hea lugeda. Isolatsioon on nüüd kestnud veidi üle 2 nädala. Mina tunnen kodukontoris ennast jätkuvalt hästi. Nagu ma Koroonika vol1-s mainisin, kodukontor sobib mulle. Tõenoliselt  ma olen ikkagi piisavalt sügavalt intro. Eriti õnnelik olen ma selle üle, et pole pidevat muretsemist, kust ja mida täna süüa saab. Suurem osa inimesi võib-olla ei saa aru, milles mu probleem on. Aga ma olen varasemalt piisavalt palju aastaid ilma lõunat söömata töötanud (how stupid can one be?!) ja siis veel mõni aeg lõunati puhast tervistkahjustavat saasta tarbinud, nii et ma tean täpselt, kuhu minu latt tõusnud on. Elu on liiga lühike, et lõunat vahele jätta või üldse saasta süüa. Kodus on meelepärane toit käeulatuses ja lõuna saab ikkagi pmtselt iga hetk teha kui vaja. Isegi makroone on. Samuti meeldib mulle, et pole seda idiootset erinevate asukohtade vahel ringisõitmist, mida muidu rohkem kui mulle meeldiks, ette tuli. Sest kõik koosolekud toimuvad onlines. Väga mugav. Kui vaid screensharing kypes alati töötaks. Üks tuttav avaldas arvamust, et võib-olla töötamine selle kriisi pärast muutub, et (osad) inimesed saavad aru, et saab ka teistmoodi täiesti edukalt töötada. Mine tea.

Robotid ootavad töökäske

Varudega on hästi, nn "kriisivarude" kallale ei olegi nagu jõudnud, st purgisupid ja kuivtoidud on alles. Külmkambrist külmutatud juurvilju olen tarbinud, lisaks hankinud kala ja selle erinevatel viisidel nahka pannud. Ühe korra andsin kiusatusele järele ja tellisin robotiga india toitu! Tahtsin robotiga selverist kah tellida, aga ei õnnestunud, sest teknikal issjus. Boltiga saaks teoreetiliselt kah selverist tellida, aga 12€ kohaletoimetamise eest mu mülkasse?! no andke andeks! Söön ennem oma konservid ära. Tegelikult korra nädalas olen ka poes käinud, ikka jätkuvalt laupäeva hommikul (nagu mittekoroonaaegadelgi juba pikka aega), ära tuues kogu nädala toiduvaru vastavalt ostunimekirjale. Seekordne (st 28.märtsi) Prismaskäik oli erakordselt ebameeldiv. Tavaliselt ma prismas ei käi ja tõenäoliselt ei lähe ka enam. Mõtlesin, et noh olen eeskujulik ja käin hommikul pool 8 poes ära, et kes seal ikka nii vara hängib. Kõik on veel reedesest peost koomas. Prisma on ööpäev läbi lahti ja seal on automaatkassad. Või noh - nii ma arvasin. Automaatkassad ei töötanud. Üks kõrge usaldusväärsusega inimene ütles, et "prisma kassasüsteemi on teinud mingi pekkaniska" ja "prisma kassasüsteem on marutõbine kährik". Tavakassasid oli lahti täpselt 1!!! ja muidugi oli mingi tädi ostukäru kuhjaga täis laadinud ja kassajärjekord oli 15min pikk. Nagu wtf, tõesti!? Ma võitlesin sooviga see korv sinnapaika jätta ja selverisse minna, aga .. ma ei viitsinud ja krevette kusagile vedelema jätta ei raatsinud. Võib-olla ma ikka ei saanud sealt koroonat?!
Muidugi see, et ma head sööki söön ja kodukontoris end hästi tunnen, ei tähenda, et ma oleks ülevoolavalt õnnelik. Ei, ma olen lihtsalt asjade käigu juures mõnede asjadega (isegi veidi üllatavalt) rahul. Ja söön häid asju. Telekas targad inimesed ütlesid ka, et iga inimene mõtleb endale sobiliku kriisi haldamise strateegia välja! Ju siis söök on minu oma!
See kõik ei tähenda, et mul ei oleks kasvavat muret jobude suhtes, kes hängivad avalikes kohtades edasi nagu poleks midagi juhtunud, ja nende suhtes, kes polegi otseselt jobud, aga lihtsalt ei taipa, et praegu tuleb igal viisil vähendada kõiki vähegi võimalikke kontakte. Sest et mida kauem see jama kestab, seda sügavamalt pekki kõik ümberringi (st majandus ja tsivilisatsiooni toimimine) läheb.
Ja ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et on igav. Minul on päevad esiteks täidetud otsast otsani tööga. Võibolla on töö läinud veidi ebaefektiivsemaks, suhtlust nõudvad asjad võtavad veits rohkem aega, aga samas see tähendab vähemalt hetkel veidi talutavamat töötempot, mille eest ma olen isegi tänulik. Isegi koristada olen vähe jõudnud ja aknadki on pesemata. Köögi tööpinna suutsin siiski ära õlitada. Muus osas suutsin aga alustada mütsi kudumist, mida ma arvan, et ma esiteks ei oska ja teiseks ei jõua ka, sest selleks ajaks, kui tudengid lõpevad, on kevad käes. Aga näe - talv tuli tagasi. Esialgu vaatasin internetist mustreid ja tundsin, et ma ei suuda neist aru saada. Sest esiteks ma ei oska palmikuskeeme lugeda, sest ma pole palmikutega asja kunagi kudunud (v.a sügavas lapsepõlves, kus ma tegin lihtsalt ühe väga väikese proovitöö puhtast uudishimust, et no kuidas ikkagi see palmiku keeramine käib). Teiseks, ma ei suuda lugeda/aru saada sõnadega lahti kirjutatud kudumis/heegeldamisjuhiseid. Ja kolmandaks ei olnud internetis sobiliku kaalu ja jämedusega lõnga jaoks sobivat mustrit, nii et mõtlesin mustri siiski ise välja. Great success! Müts valmis veel ei ole, aga äkki saab, enne kui talv otsa saab.

Mida selga panna, kui välja ei peagi minema? Koroonika(TM) vol 1

Ivo Nikkolo + Monton #kodukontor #supportlocal

Mõni aeg tagasi tegin moehalapostituse põhimõtteliselt sellel teemal, et kust saada riideid, mis motiveeriksid end selga panema, kaunistaksid inemist ja motiveeriksid seega seda inemist kodust väljuma. Mulle kohutavat meeldivad ilusad kleidid, mantlid ja stuff, mis teha.

Nüüd jõudis kroonviirus meie maile ka, seega juba 13. märtsist alates olen tegutsenud kodukontoris ja seoses sellega tekkis idee kirja panna kodukontori- ja kroonviirusekogemused siiamaani. Pärast kunagi hea lugeda.
Ütlen kohe ära, et kodukontori vastu ei ole mul midagi kunagi olnud. Ma olen seda aeg-ajalt ka nädala-paari kaupa varem praktiseerinud, kui isegi ilus kleit ei suuda enam motiveerida end välja vedama vms. Distsipliinist mul puudust pole!

Kroonviirusliku kodukontori puhul panin aga tähele, et teatavad keskendumisraskused siiski tekkisid. Aga see oli pigem ärevus, et kuidas the fuck kõik üldse olema saab, kas tiimiliikmed saavad hakkama, kas keegi oluline haigeks ei jää ja üleüldse majandus kokku ei kuku ja kõik veel viiel miljonil moel pekki ei lähe.

Vähemalt tiimiliikmete kohta võib öelda, et kodukontor ei ole elu oluliselt ebamugavamaks või ebaefektiivsemaks muutnud. Oi mul on ikka vedanud selle tiimiga. Ei taha ära sõnuda, ptyiptyiptyi.

 Varude kogumise kohta mainin ära, et ma olen niikuinii harjunud umbes kord nädalas toidupoes käima ja valmistama umbes nädalajagu toitu ette. Samuti on alati külmkambris midagi juhuks, kui vot ei viitsigi poodi minna. Teades, et kroonviirus saabub varem või hiljem, tõin juba märtsi alguses veel lisaks külmutatud juurvilju ja mõned purgisupid (viimaseid ma tavaliselt ei söö, aga noh igaks juhuks). Nii et ostupaanika läks ka minust mööda, selleks ajaks, kui see vallandus, istusin mina juba oma urus ja tšillisin. Kusagil oli väga nunnu joonisklipp ekstraverdist, kes oli kodukontorist räiges stressis, ja introverdist, kes oli tekkinud olukorraga (st sotsiaalse tagasitõmbumisega) võrdlemisi rahul.
Aga nagu lubatud, moest. Kas see on kah oluline, mida kodukontoris kanda? Minu lemmik kodune riideese on talveperioodil  kahtlemata pehme hommikumantel ja suveperioodil misiganes riie, mida on võimalikult vähe. Aga kodukontoris hommikumantlis päris hea istuda ei ole, sest kui nt videokõne on, siis ei näe presentable välja. Reaalselt mul on üks koosolek juba videoga olnud ka! Mõned räägivad ka, et psühholoogiliselt on oluline teha vahe vahele töötamisele ja muule, tulla pidžaamast ja voodist välja, kui töötama hakkad. Seda ma ei oska kinnitada ega ümber lükata.

Tavaline pusa ja sametpüksid (minu teine tüüpiline variant, mida talvel kodus koanda) kah kodukontorisse vist väga ei sobi, liiga casual äkki? Noh selge, siis tuleb selga panna hiljuti šopatud Ivo Nikkolo püksid ja Montoni sametpluus! Minge ka https://www.andmorefashion.com/ ja toetage kohalikku! Näiteks siin postituses figureerivat kleiti võib-olla on veel saada! Ja ühte teist pehmet kodukleiti ka. Ma hoolimata meeldivusest endale seda ei ostnud (sest mul on niigi juba 100000 kleiti) nii et duplikaatse kleidi konflikti potentsiaal ei ole!
Viimasel ajal on Monton oma rõivastele pannud külge sildid, mis kehatüübile üks või teine asi sobib. Tore!

Aga tõsiselt, mulle see sametpluus jättis kohe väga sügava mulje, aga ma ei ole kindel, äkki see on juba välja müüdud. Neid roosakaid pükse ei ole võimalik saada, sest need olid oletatavasti näidiseksemplar ja saadud on nad Moetänavast. Kindel põhjus, miks Moetänavat külastada, kui jälle välja minna võib! Sealt saab cool'e ainueksemplare! Ükskord sain isegi nii suurepärase mantli, et mul oli lausa värvilt sobiv kübar selle jaoks olemas!

Tundub väga mugav

Teine komplekt, mida ma võibolla kaaluksin osta, on hall pehme tšilliülikond. Olgugi et polüakrüülnitriilkiust, ja ma tegelt ei tea, kui mõnus see seljas on. Topiliseks läheb kohe niikuinii, sest akrüül, aga noh nii nunnu on ju. Lihtsalt ma ei saa seda osta, sest epoes pluusi enam pole ja pärispoodidesse ma kohe kindlasti praegu ei lähe.

Aga muidu on mul koduriietuse osas grandioossed plaanid - õmmelda ökumustrilisest peenflanellist tudupüksid ja võibolla veel midagi. Mitte et mul lõiget oleks. Ja seejärel õmmelda võib-olla ka mõned siidist püksid. Aga no näis. Seniks üks ilus orhideepilt, mis sest, et vanemast ajast. Sel talvel orhideed miskipärast eriti palju õitseda ei tahtnud. Ok, õitsesid, aga mitte eriti rikkalikult. Ei kujutagi ette, mis see põhjus võis olla...

Siis oli veel sügis

Kas pole ideaalne paar selle kübaraga

Irish heartbeat

Guinness brings the oyster out of their shells
Arvatavasti parim auster, mida ma söönud olen
(siiani)

Ei-tea-kust tekkis mul järsku kole, täiesti ebaratsionaalne igatsus Dublini järele. Kuigi seal on praegu isegi veidi soojem kui siin (mingi 11 kraadi umbes päeval meie umbes 5 vastu), siis hetkel ei ole väga mõtet emotsioonile järele anda ja sinna kohale minna. Niisiis kuulasin Irish Heartbeati, lugesin Minu Dublini raamatut (mis mulle tegelt väga ei meeldi - ei suuda selle kirjutajaga samastuda) ja valmistasin erinevaid Guinnessi sisaldavaid toite katsetuseks. PS! Ma õlut üüüldse ei joo, sh Guinnessi. Aga toidud tulid kõik üllatavalt head. Toidutegemine pidi muide teraapilise mõjuga tegevus olema, kusagil oli just artikkel. Tõttöelda on toidutegemine ka ainuke asi, mida ma hetkel aeg-ajalt tõesti ka viitsin teha (as opposed to olen sunnitud tegema). WinWinWinWin situation - teraapia eest, kõht saab ka täis ja raha jääb rohkem alles (st saab tööle kaasa võtta ja samuti ei ole vaja lisastressata et kust krt täna lõunasöök hankida).
Retseptid olid mul  juba ammu olemas, aga ei tulnud meelde neid proovida. Kirja panen kõik nii, nagu nad mul Guinnessi vabriku muusjumi paberkaardikestesl on, aga 100% ma neid nii ei valmistanud. Allpool täpsemalt, miks.

Guinnessi leib (1 kopsakas leivavormi-päts)

 600gr täisterajahu
150gr tavalist jahu (mida iganes see tähendab)
75gr kaerahelbeid
2.5tl küpsetuspulbrit
1 tl soola
2.5 supilusikatäit pruuni suhkrut (minu meelest on see natuke liiast)
40gr võid
480ml piima
200ml melassi (mina kasutasin tumedat suhkrusiirupit ja oluliselt vähem)
pool pinti ehk ~240 ml guinnessi

NB! mina nisujahu puudumisel panin pooleks täistera nisujahu ja odrajahu ja tuli ka väga hea. Odrajahu sobib väga hästi! Kaerahelbeid ei pannud üldse, sest neid mul ei olnud. Suhkrut lisaks ei pannud, melassi asemel panin tumedat suhkrusiirupit (aga võiks veel veits vähem panna), võid ei pannud, aga piima asemel oli selle eest kohvikoor.

Küpsetada ahjus umbes 45 minutit 170 kraadi juures võiga hästi kokkumääritud leivavormis.
Kommentaariks saab öelda, et see "leib" on ko-hu-ta-valt hea. Eriti soojalt, eriti võiga. Tegin umbes pool kogust, sest mul ei olnud piisavalt palju kuivaineid, ja sõin selle umbes täpselt kohe ära.

Guinnessi veisehautis

200ml guinnessi (ma ei kujuta ette, kas erinevatel variantidel mingit vahet ka on, ilmselt on, aga ma võtsin esimese, mis silma hakkas, mingi classic. Tundus ohutu(m) :D)
400 grammi tükeldatud veiseliha
sibul
porgand
pastinaak
puljongit (retseptis 1 liiter - niii palju?! :O mina panin vast klaasitäie)
maitsestamiseks tüümiani, rosmariini, loorberilehte (viimane on minu leiutis)
Mulle tundub, et ma lisasin omast initsiatiivist mõned kirsstomatid ka, sest miks mitte.
Serveerida sobib nt kartulipudruga (nad ise soovitavad).

In progress

Valmistamine käib nii, et prae pannil veised kergelt läbi, lisa köögiviljad. Kalla õlle peale ja lase mõnda aega haududa. Seejärel lisa puljong ja hauta aeglasel tulel tund kuni paar.
Kah jube hea tuli.

Pastinaagi puudumisel võib pastinaagi täiesti panemata jätta ja selle asemel lisada hoopiski ... kruubid!
Ja kui minu käest küsida, siis ma üleüldsegi pastinaagi lisaksin mingi ~30min enne valmistamise lõppu, sest need lähevad lihtsalt liiiiiigaaaaa plögaks minu maitse jaoks, kui kohe alguses patta panna. Porgandid on ok panna kohe alguses.

Guinnessis marineeritud lohe

Lohe- või forellifileed (nahata)
sidruni ja/või laimi mahla ja riivitud koort
soola, suhkrut
koriandriseemneid (?!?!??!?!)
tilli
guinnessi

Kõige põnevam hetk on,
kui Guinnessi kala peale kallad

Maitsesta Guinness maitse järgi soola, suhkru, sidruni ja tilliga ning kalla kalale peale. Lase marineeruda vähemalt 24 tundi (retseptis on küll 48 aga noh oleneb, kui paks see filee on, ilmselt).
Pärast marineerumist korja marinaadist välja, kuivata ära, viiluta nagu soolalohet ikka viilutatakse. Õhukesteks viiludeks! Kindlasti mitte paksudeks nagu selveris tehakse, sest tundub, et neil ei ole neil teravaid nuge, et õhukesi viile suuta lõigata.... Terav ja kvaltieetne ja tööks sobilik nuga on väga oluline!

Serveerida sobib väga hästi guinnessi leivaga.
Selle kala suhtes on mul kahetised tunded. Liiga sidrunine kuidagi? Võibolla oli asi selles, et mul oli kalaks forell (mitte lohe), et mul ei olnud laimi ja koriandriseemneid ka ei olnud. Annan asjale veel ühe võimaluse kunagi. EDIT: andsin asjale uue võimaluse ja usute või mitte, lohega ja laimiga on asi palju jumekam!

See laul on üks nendest, mis on coverina paremad kui originaal. See on muidugimõista cover. Originaal on Van Morrisoni oma. Aga noh see laul kuidagi võtab kokku Dublini võnked, nii nagu nad minu jaoks tundusid. Mujal ma kahjuks ei ole jõudnud käia. Arvatavasti ma olin eelmises elus iirlane. Kuidas muidu põhjendada minu ebaratsionaalset armastust palmikute ja viklite vastu? Ja loomulikult AUSTRID, mmmmmmmm!

Palmikutaevas

Tahan endale roosat palmikutega mütsi kududa. AGA MA EI OSKA!!! St keegi võiks mulle sellise mustri välja mõelda, mis ilus jääb, ja siis ma lihtsalt kooksin. Ei oot, järgmised kaks või midagi nii kuud oleks kudumine liigne meelelahutus, millega ei ole ette nähtud tegeleda. Juba unustasin ära ja hakkasin unistama! Ja siis on juba kevad ja pole mütsi vaja. Ära tegele probleemiga ja probleem läheb ise ära!

EDIT 17.03.2020: Kroonviirusevärgi tõttu jõudsin kõik loengud ära anda, ainult kaitsmised jäid e-õppe peale. Vedas! Ja mine tea, võib-olla nüüd jõuaks kudumiseni ka, aga tellisin endale hoopiski lihula kinnaste kudumiskomplekti, nii et ilmselt see ei ole roosa müts, mida ma kuduma hakkan, sest et tolle juhendit mul ei ole ju. Tõenäolselt oleks see (mütsi kudumine) küll umbes ühe tööpäeva jagu tööd. NB! Tööst puhata ei saa - see käib kodukontoris edasi. Seega kududa-õmmelda saab ainult nädalavahetuseti.

Ahjaa, juutuubi esilehele ilmus mulle üllatuslikult minu isiksusetüübi teemaline vidjo. A'la et "X asja, mida ainult "need" inimesed mõistavad". Tähekombinatsioon pealkirjas äratas mingit ähmast mälestust ja kontrollisin järele, et jah, sellisesse karpi on mind mingi testiga kunagi ammu pandud küll, jah. Mitte et ma seda kunagi väga tõsiselt oleks võtnud.

Et mingid eneseabividjod mu juutuubi soovitustesse ilmuvad, noh see vbla ei ole kõige suurem ime. Aga aktuuda juutub minu isiksusetüüpi znajet??? St ma tegin seda testi väga ammu (keskkoolis või ülikooli alguses) ja kindlasti mitte internetis vaid paberil, ja olin vahepeal selle ise ka juba ära unustanud ja arvestades minu ükskõiksust horoskoopide ja muude valikvastustega testide suhtes, ilmselt mitte ka süvenenud... Aga tore, et juutuub teab minust rohkem kui mina ise! Ja tore, et mulle ka teada andis, sest nüüd ma võin rahumeeli ennast paberitega tulnukaks nimetada, sest see ma lihtsalt olen ja mitte midagi ei ole teha. Kohe rahu iseendaga majas. Täpsustuseks, et tegu on isiksusetüübiga myers-briggsi "kastisüsteemi" järgi. 

Tegelikult üks retsept oli veel - sinikarbid guinnessi-koorekastmes, aga seda ma ei teinud sinikarpide puudumise tõttu. Mul on ikka vist trauma sellest, kui ma kunagi kogemata selverist sinikarpe ostsin. No kõik läks hästi, aga siiski. Vahepeal tahaks elada kusagil, kus need värsked isuäratavad mere-elukad on kohe värskelt kättesaadaval, ilma halvaksminemise võimaluseta.