Sunday, June 30, 2024

Maailma kõige kättesaamatum riideese ning kõik on katki, kõik on pekkis

Stiliseerimisnäide

Pole ammu midagi kirjutanud, mõtlesin, et teeks moepostituse, moest pole viitsinud ega olnud midagi kirjutada juba tükk aega. Aga siis analüüsisin olukorda ja taipasin, et ei, see, et ma moepostitust tahan teha, see on hoopiski ühe teise asja kõrvalnäht ning tõenäoliselt mitte kõige tervislikum toimetulekumehhanism. Ehk siis see oli hea, kui ma moest mõelda ja kirjutada ei tahtnud. Kuigi veidi mõtlen ma moest kogu aeg. Hetkel on see aga mingi haiglane kinnisidee.

Niisiis tuli mul möödapääsmatu vajadus hankida endale a) teksad ja b) mu otsing valgete ilusate suve pükste osas on ikka tulutu. Sest et mõned, mis ma olin kokku kraapinud, sel suvel enam ei istunud. Ja nagu ma mingi aasta kurtsin, valgeid linaseid ilusaid pükse on võimatu leida nii taaskasutusest kui ka uuest peast. 

Teksade mõte oli mul ammu olnud, sest et mu peas oli idee stiliseerida oma ilusaid buklee jakke valge lihtsa topi ja teksadega. Väga šikk! Ainult et teksade puudumise tõttu oli see jäänud ainult ideeks. Ma üldiselt ei kanna väga pükse ja mulle tuli ka meelde, miks. Pükse, sh teksasid ei ole võimalik osta nii lühikeste jalgadega inimesel nagu mina. Mul on ikka väga lühikesed jalad. Erandiks on ainult need üliliibuvad kukekad, mis aga minu meelest mitte kedagi, sh mind, ei kaunista. Nagu sardellikene. 


Niisiis lappasin ikka väga mitmes taaskasutuspoes tohutuid meetreid teksasid läbi ja täiesti tulutu, ma ütlen! Võimatu leida sellist teksat, mis kõigile mu vajadustele ja soovidele vastaks. Soovid on järgmised: 

1. Bootcut ehk klassikaline alt veidi laienev ja samas puusadest korralikult ümber lõige. Sest et midagi pole parata, olgu moes mom või boyfriend jeansid (öäk) või need üliliibuvad sardellikestakesed, need lihtsalt mitte kuidagi ei sobi mulle ja ma lihtsalt olen veendunud, et riided peavad inimest (sh mind) kaunistama. Kas te üldse teadsite, et bootcut lõige on pärinenud meremeestelt - lihtne üle saabaste tõmmata ja üles rullida, kui tekki vaja puhastada. Minu puhul on bootcut ideaalne eelkõige seetõttu, et mul lähevad jalad pahkluust väga (võiks öelda et isegi ebaproportsionaalselt) peenikeseks ning bootcut varjab selle kenasti ära. No ok, muidugi võib mõelda, et äkki tegelikult ma peaksin peenikesem olema, et no siis poleks reied ja pepu nii suured, et võrreldes pahkluuga ebaproportsionaalsed.. aga no ei viitsi oodata seda aega.  Lisaks annab pikem bootcut ka võimaluse end optiliselt või kontsaga natuke pikemaks venitada. St jalgu pikemaks venitada. Tuli välja, et bootcut lõikega teksasid oli kõigis nendes stangemeetrites üksikuid võrreldes kõigi teiste fittidega!

2. Kõrge vöökoht. Esiteks on madal vöökoht kohutavalt kole ka peenikese inimese seljas ja teiseks on see kohutavalt ebamugav. Kogu aeg nagu tahaks püksid maha tulla. võeh.

3. Ei mingeid ribastamisi, sest see on lihsalt kole. Ega mingeid üleliigseid kaunistusi, ebavajalikke õmblusi, detaile vms. 

4. Lõpuks võiks vööst ja pikkusest ka paras olla. Ma ei oskagi öelda, kummaga on keerulisem. Kvaliteetsed firmad vähemasti toodavad eri pikkuse ja vööümbermõõduga pükse, nii et mõnesid lühikesele kasvule mõeldud pükse tõesti nägin. Vööümbermõõduga on huvitavam. Nimelt püksid, mis on puusast parajad, kipuvad vööst olema liiga laiad, sest mul on lihtsalt hetkel vöö võrreldes puusaga niivõrd palju väiksem. Pikkust saab alati ju maha võtta, aga ma olen sellest loobunud - ise teha hetkel ei viitsi, sest see nõuab liiga palju mentaalset suutlikkust, ja kusagile teha viia ka enam ei taha, sest moneyz ja pärast siis tuleb välja, et ei saagi eriti kanda, kuna ei istu enam. Mul on mitmeid selliseid paare.

Ühesõnaga kuna soov teksasid stiliseerida läks vastupandamatuks, siis pärast miljonite kilomeetrite kasutatud pükste stangede läbilappamist läksin lihtsalt Kaubamajja, kus oli SUUUUUR ALLAHINDLUS (no mitte nüüd niii suur aga lugege seda fraasi mõttes minu või Saatpalu esituses - kõlab ju hästi?). Ja sealt oleks ma ka peaaegu niisamatargalt ära tulnud, sest valdav enamus mudeleid olid sardellikestad või mom ja boyfriend õudukad.  Õnneks Levi'sel oli 2 mudelit bootcutti ja isegi oli minule sobilikku suurust (st pikkuse ja ümbermõõdu kombinatsiooni). Jeeii! Ei suutnud end pidurdada ja ostsin kaks paari - helesinised ja mustad, sest et noh osasid bleisereid on parem ühe, osasid teisega sobitada :D Ei, ma ei ole täie mõistuse juures, aga ma selle postituse alguses just seda ju ütlesingi. Aga ma ei suuda sinna midagi parata.

Ilusaid valgeid linaseid laiu vööst hästiistuvaid pükse pole ma ikka veel leidnud.. Seega andsin alla ja ostsin Noisy May valged teksad (ainukesed, mis vastasid eelnimetatud nõuetele, Weekendist. Weekend on ikka ka päris hea pood). Aga see-eest maksid ainult umbes 20 raha. Great success! 

Ja ma pean tunnistama, et teksamajandus on ikka teinud vist mingi revolutsiooni läbi. Vähemalt need teksad, mis mina ostsin - nad ei ole isegi vööst ahistavad ja pigistavad ja soonivad. Vaid üsna mugavalt venivad noh nagu minu pikaajalised vahepealsed lemmikud - retuusid :D  

Nii aga nüüd siis selle juurde, miks mul selline ebaterve moehullus hetkel on. Pealtnäha võib tunduda, et ma olen 24/7 moehull ja see on ka tõsi. Aga ma ise ennast tunnen ja hetkel ma tunnen ära ebaterved kompensatsioonimehhanismid. 

Niisiis ma olen nüüd umbes 2-3 nädalat teinud ühte projekti. Süsteemi äriloogika on varasemast tuttav, sest selle süsteemi vana versiooni ma olen kunagi päris pikalt ja edukalt testinud, aga sellest ehitatakse uut versiooni ja mingi mitu aastat tagasi ma hullult oleks tahtnud selles projektis osaleda. Aga siis öeldi kõigist allikatest, et "ei, meil testimist eraldi ei ole, arendaja ja kasutajad testivad". Ahjaa, LIVE tähtaeg on 01.01.2025 ja seda edasi lükata ei saa. Ja see mõjutab enamvähem kõiki eesti inimesi. No nagu euro kunagi oli umbes. OK. 

Läks vaikselt kaks aastat arendust mööda  (kasutajad ei testinud väga ja arendaja ka mitte väga) ja siis sel kevadel võeti minuga sealt ühendust,et ou kuule ilgelt pekkis on, tule päästa. No ma hästi ei saa aru, kuidas ma seda asja päästa saaks, sellesmõttes, et ma ei oska aega tagasi ju keerata ja ma ütlesin ju selle projekti hanke ajal juba, et ou. Nii suurt ja tähtsat projekti, pealegi võrdlemisi keeruka äriloogikaga (ei ole mingi e-pood või asi, millega iga tädi maili oma eraelust tuttav on) ei peaks testima ainult arendaja ja kasutajad. Sest arendaja ei oska ja mõnikord ei viitsi, kasutajatel ei ole aga aega (sest neil on oma muu töö). Aga nojah, ma juba millalgi varem ütlesin, et ma olen paras Cassandra - kui ma midagi ütlen, siis keegi ei kuula, ja pärast nutavad veits. Kurb. See oleks võinud nii hea projekt olla. Kõik oleksid võitnud, kui nad mind kohe alguses mängu oleks võtnud. Võinoh kui mitte mind, siis mingi pädeva testija.

Aga ei ole. Sest et vaatamata 2 aastat kestnud arendusele seal ei tööta hetkel mitte midagi. See süsteem mitte lihtsalt ei ole bugine vaid ta koosnebki bugidest. Ja noh sinna projekti minnes ma lootsin, et ma tean seda äriloogikat. Tühja. Esmajoones pean tegelema just sellise tükiga, millega ma varem väga vähe kokku puutusin, sest see töötas ja keegi ei julgenud näppida.

Ühesõnaga, ma olen nüüd selle 2-3 nädalaga langenud tagasi peaaegu samasse kohta kus ma aasta tagasi olin. 

- Kogu aeg on tunne, et aega ei ole

- metsas ega isegi ujumas pole käinud, sest aega ei ole

- koguaeg on mõtted kas toidu (maiustuste, mida ma vahepeal üldse ei puutunud, sest lihtsalt ei tundnud absoluutselt vajadust) või moe peal (kogu vaba aja veedan kusagil virtuaalses või reaalses (taaskasutus)poes, et kas oleks midagi, mida saaks endale hankida.

- ootan iga sekund ja minut ja tund, et millal ometi see nädal läbi saab (st puhkepäevad)

- hommikul ei suuda üles tulla

- pärast tööpäeva midagi teha ei suuda peale magamise

Kurb. Ja ma mingi hetk mõtlesin, et noohhh see projekt on mul nüüd siis proovikivi, et kas ma õpin ära oma vead, et kuidas enda eest hoolt kanda ja mitte end nurka värvida. Kuigi peab tunnistama, et ma olen suuteline kell 17 töö ära lõpetama ja vahetevahel sellele isegi mitte mõtlema, siis jah, need eelnevad tulemused räägivad enda eest. Ma olen seal mingi eelmise postituse jutuks olnud ühesuunalisel teel liiga kaugele läinud ja tagasi enam ei saa. Tupik.

Ahjaa. "Kõik on katki, kõik on pekkis" on läbiv fraas minu kirjutatud laulusõnadest (Nirvana Smells like teen spirit, minu Lõhnab hotfixi järele). Selle laulu sõnad kirjutasin ma 2018. aastal ja see laul on pühendatud kõigile mu kõige halvematele projektidele (üks oli just lõppenud). 

Enjoy! Sest et mina naudin neid sõnu täiega ja olen nende üle uhke. Kahjuks need iseloomustavad täpselt seda käimasolevat projekti. Mitte midagi ei ole muutunud. Lihtsalt mina olen omadega läbi. 

Lõhnab hotfiksi järele

 Meil homme laiv, kuid jirasid on

veel testimata boardi peal tonn

veel avatud seal ammused vead,

Oi ei, ma tean, mis tulema peab

(Oi ei oi ei oi ei hotfiks)x3

Oi ei oi ei oi ei

 

Arendaja ainult veidi

Refaktooris, kõik läks katki

Enne laivi kõik on pekkis

ainult feilid regretestis

(kõik on katki, kõik on pekkis)x2

 

2x salmi introt

On roheline unit test

ja kõigil üsna kama on sest

et kohe ilmnevad uued vead

Sest tsüklist eal vist välja ei vea

 

(Oi ei oi ei oi ei hotfiks)x3

Oi ei oi ei oi ei

 

Arendaja ainult veidi …

 Kitarrisoolo 1 salm 

 

2x salmi introt

 

Ja laiviski on needsamad vead

kuid kood on kaunis nii nagu peab

ja meetrikad kõik läbi on laest

Oh aita taevas testijat vaest

 

(Oi ei oi ei oi ei hotfiks)*3

Oi ei oi ei oi ei

 

Arendaja ainult veidi

Refaktooris, kõik läks katki

enne laivi, kõik on pekkis

ainult feilid regretestis

otse laivis teeme korda

Kõik, mis teeme, teeme ringi

badger badger mushroom mushroom

Hotfiks hotfiks pole vaja, pole vaja, pole vaja, pole vaja, pole vaja, pole vaja, pole vajaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa

Tuesday, May 28, 2024

It's the most wonderful time of the year* ja kuidas elujõud lõhnab

Mine is the sunlight, mine is the morning
*Jaa, ma tean küll, et nii uskumatu, kui see tundub, see fraas on jõululaulust. Kuidas keegi saab jõulude kohta öelda niimoodi, see ei mahu mu peasse. Ok, võibolla neile on see tõesti kõige ägedam aeg aastas, kes beibi-Džiisasega kuidagi emotsionaalselt seotud on, aga ma vist väga ei ole. Samas selles laulus ei ole väga palju viiteid eelnimetatud venna grandioossele sünnipäevale. Võinoh, isegi kui ma oleks temaga emotsionaalselt seotud, ei saa talv mitte kuidagi SELLEGA võidelda, mis JUST PRAEGU väljas on. Ajaloolise täpsuse huvides on täna 28.mai ja väljas on peaaegu 30 kraadi ja täna avasin ära ka basseinihooaja. Sellised ilmad on olnud juba vähemalt nädal aega kui mitte rohkem ja ma ei saa olukorraga mitte rohkem rahul olla.

Taevalikud helid
Samas mu süda ei hüppa sees õnnest, nagu ma tahaks. No muidugi ma olen väga rahul selle ilmaga, vägaaaaa rahul ja mulle väga meeldib see ilm ja kõik, aga see ei ole nagu tunne. Aga ma tahaks, et see oleks tunne, isegi füüsiliselt tuntav tunne, et süda hüppab rõõmust. Ma tahaks seda tunnet, aga ma ei oska seda enam. Ja muidugi, loomulikult olen ma tänulik nende suurepäraste ilmade eest ja selle basseini eest ja selle silmipimestavalt rohelise looduse eest ja võimaluse eest paar tundi lihtsalt basseinis ja selle ääres lebotada ja absoluutselt mitte midgi mõelda. Ma olen VÄGA tänulik. Aga mu süda ei hüppa ja ei laula. 

Miks kevad ei võiks olla niisama pikk, kui need lõputuna tunduvad pimedad ja koledad sügise ja talvepäevad? ah? Kus on õiglus? Mind ajab kohutavalt vihale, et ma olen kogu see aeg mõelnud, et "homme ma tõusen vara üles ja lähen seda imetegu nautima, seda lõhnavat õhku sisse imema". Ja kui homme kätte tuleb, siis ma olen ikka nii väsinud, et mitte mingi motivatsioon mind sealt voodist välja ei aja. Ja mul on sellest kohutavalt kahju, et need sellised päevad on nii loetud ja ma ei suuda end voodist välja ajada, et neid nautida. Sest et juba kuu aja pärast hakkavad ööd tasapisi pikemaks minema ja loodus tasapisi talveunne minemiseks valmistuma. Ja mulle ei meeldi see üldse.

Üleüldsegi, keegi võiks leiutada mingi võimaluse seda kevadist lõhna kuidagi konserveerida. Ma ei tea, mis lõhn see on, aga see on lihtsalt imeline. Toomingad, sirelid, kastanid, maikellukesed, rakvere rõiped kõik eraldi ja koos... Vanasti pani see mul südame rõõmust hüppama, praegu on lihtsalt parem kui maailma kõige parem parfüüm. Ma olen kindel, et see inimene võiks sellega miljardeid teenida - meeleoluhäirete ravimina näiteks. Võib niisama self-care parfüümina müüa või siis teraapiana - lased ruumi seda lõhna täis + sobilik õhuniiskus, et kes eelistab hommikuudu, kes päikesepaistet ja siis lihtsalt oled seal ruumis ja naudid seda. Kui elujõul on lõhn, siis see lõhnab just nii. 

Muidu midagi huvitavat ei ole, või no isegi kui on, siis ma ei viitsi kirjutada (ega sellest mõelda) :D

Thursday, May 9, 2024

Tänulik vol 2 - Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala ja 3d prinditud kala

0 People per hour
Vahepeal tuli mulle veel meelde, mille üle ma ilgelt tänulik olen. Selle üle, et mul on sisuliselt kiviga visata Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala koos oma taimede, puude, loomade ja lõhnadega. Ja mitte eriti paljude inimestega. Ma saan seal päris pikka aega veeta ilma ühtegi hingelist nägemata ega liiga suuri märke inimtegevusest märkamata. Kõik on vaikne. Inimesi/tunnis suhe on päris hea! St väike. Oi ma armastan vaikust, õigemini linnulaulu, inimeste puudumist, müra ja kihisemise puudumist, naturaalseid lõhnasid ja värve!

Ma tegelikult ei teadnudki, et see maastikukaitseala loodi alles 20 aastat tagasi. 2004. aastal võitlesid selle välja mingid tublid inimesed. Alternatiiv oleks olnud - autoteed, müra, veel mingid suuremad ja väiksemad ehitised. No katastroof ühesõnaga. Nii et ma olen väga tänulik neile inimestele! 

Nomsies

Samas ei suuda ma mitte mingil viisil aru saada, kuidas tuleks kellelgi üldse idee sellisesse suurepärasesse kohta mingeid autoteid ja mingeid maju ehitada?! dafuk?! 

more nomsies

Ma tahtsin tegelt millestki muust ka kirjutada, aga vot ei tule meelde, millest! 

A! tuli meelde! ma testisin siis 3D prinditud kala ära. Dsiisas. Näidake palun mulle seda inimest, kes seda sööb, sest no see oli rõve. Ma tõesti tahaks rääkida sellise inimesega, kes seda sööb. Sest see oli tõesti rõve. Ma ei oska isegi kirjeldada, mis maitse või lõhnaga see oli - sest see oli lihtsalt nii rõve. Mõni toit, mida ma testinud olen, a'la need ikoonilised plant-based külmtoidud, need olid lihtsalt meh ja üle hinnatud. Aga vot seda "kala" ma ära süüa ei suutnud, sest see oli sõnaotseses mõttes rõve. Ja ma ausalt proovisin!! Üritasin isegi panna hea küpsise peale ja puha. Ainult üks asi oli veel rõvedam - sama firma "kalamääre". See oli ikka totaalne rõvedus. Ma ei saa aru, kes seda sööb :D 

Rimi on ka muidugi parajad tropid. Ma olen harjunud vaatama säilivuskuupäevi ja esimesel "kalal", mis mulle pihku juhtus, oli säilivuskuupäev juba eile möödunud.. No ilmselgelt see oli juba vihje, et ära osta seda saasta. 

see on crap
DO NOT EAT!!
Agajah, tulevik tundub tume. Sellesmõttes, et jaa. Igasugune loomatootmine on laastav ja kas te teadsite, et loomsest toidust tuleb ainult ~20% kogu maailmas ära söödavast toiduenergiast, samas kui selle toidu tootmine võtab ~80% kõgist toidutootmiseks kulutatavatest ressurssidest. Vot. Aga sellist saasta süüa ei tundu küll elamist vääriv elu. 

Nii et siit veel üks asi, mille üle ma tänulik olen - võimaluse üle süüa enamvähem ok, enamvähem maitsvat ja mitte totaalset s***a. 




Friday, April 26, 2024

Enesevalitsuski võiks omandada demokraatlikuma iseloomu*

Täna ma ei tee midagi. Seda

Pole ammu midagi isegi kirjutanud. Vahepeal oli isegi mingeid mõtteid, aga lihtsalt ei viitsinud. Ja nüüd on kõik meelest läinud sest ma ei mäleta ilmselt varsti oma nime ka mitte.

Eile hommikul ärkasin üles ja teadsin kohe, et täna on see päev, mil ei peaks üldse voodist välja ronima. Aga ma siiski tegin seda, ja selgus, et see oli väga paha mõte. Sest absoluutselt mitte misiki ei toiminud. Mul polegi isegi päris ammu sellist päeva olnud. Ma tean tegelt küll, miks niimoodi juhtus. Ma lihtsalt kurnasin ennast ära. Muidugi kurnamine ja "liiga palju" on suhteline - vana mina oleks ilmselt seda pidanud sääsehammustuseks, aga ma ei ole enam see vana mina. Ma olen täiesti uus inimene! :D ja selle uue inimese litsus täiega laiaks ühe väiksema snäkilaua korraldamine, paari kingituse hankimine ja pakkimine ja natuke arvutis joonistamine. Unbelivable. Aga see toimib nüüd iga kord - kui ma olen põnevil ja teen midagi paar päeva, siis järgmised paar päeva olen laiaks litsutud. Aga ega ma ei süüdista kedagi. Mul endal oli põnev ja protsessi jooksul ma mingit väsimust ei tundnud. Ehk siis võib.olla saaks süüdistada iseennast. Täpsemalt võibolla oma intellektuaalsust, kes on türann (psühholoogi sõnad). "oleks hea, kui ka enesevalitsus omandaks demokraatlikuma iseloomu!" (Alliksaar, aga mitte sõnasõnalt, täpset tsitaati ei mäletagi).

Näiteks oli mul vaja ühte rakendust kasutada, aga see esiteks kaotas ära mu sisestatud asjad, siis kaotas ära veel teistkord ja kolmandat korda lihtsalt andis suuri punaseid erroreid.. holy fuking shit, miks see IT nii alla käinud on meil. See on see AI kirjutatud ja AI testitud kood või lihtsalt puhs pohhuism?

matcha latte on kindlasti õnnestumine

Viimasel ajal on kuidagi eriti palju jamasid olnud, võibolla neid on varem ka olnud, vb praegu kirjutatakse lihtsalt rohkem. But pretty shitty.  Ma mõtlesin isegi ajaloo tarbeks mingi postituse teha, kus kõik see crap on kokku kogutud, aga ma ei tahtud selle kakaga lihtsalt tegeleda ega sellele mõeldagi. sest see on nii rõve et ma isegi ei taha sellele mõelda. Ja siis hakkab mingi programm, kus ma tahtsin midagi natuke teha, näkku panema! AAAAAAAAAAA!!!

Ma kõiki viltuminemisi ei mäleta, aga olulisemad, mis praeguseks meeles on: 

1. Tahtsin ostajeje pakki posti viia, ja kuna Smardil on selline kaval süsteem, et kui õigesse automaati viid, siis see sorti ei lähe vaid kohe saab saaja sõnumi ja oma paki ära tuua. Kuna Magistral (kuhu pakk pidi minema) ei ole minust kaugel, siis mõtlesin, et viin siis sinna. Mis te arvate, kas see smardi automaat oli surnd? JAH.

2. Käisin seal ringil bussiga, selle tee jooksul õnnestus mul ära kaotada oma nahkkindad. No mitte katastroof, sest mul on vast mingi paar veel kusagil ja need olid head Reservedist odavalt skooritud aga täitsa OK nahkkindad, aga no ma ei ole vist väga kurb isegi. Aga et nagu wtf kõik järjest?! 

3. Muidugi pidin pakiga siis roomama teise smardi automaadi juurde. Aga no natukene liikuda sai, see ka hea. 

4. Tahtsin süüa kilusid leivaga. Ma leiba palju ei söö, ilmselt see seletab, et kui ma leiva külmkapist välja võtsin, siis see oli puha hallitanud.. Nii et ma ei saanudki kilu süüa. 

5. midagi oli veel, aga ei mäleta

Det är ju jag
Muidugi tegelikult on need väga väikesed probleemid, õigemini ei olegi probleemid ja tegelt ma ei läinud isegi vihaseks ega midagi, vaid lihtsalt ei suutnud ära imestada et wtf ma ikka oleks pidanud ennast kuulama ja mitte üles tulema. Ma ikka ei ole harjunud sellega, et väsimus on nüüd osa minu isiksusest. No ok, see tarkvaraprobleem ajas küll vihale, dafuk, te ei saa siis korralikult teha.. 

Selle postituse lõppu sobib hästi minu uus laul. No või mitte nii uus, ma kirjutama hakkasin neid sõnu jaanuaris ,aga viimased kohad kirjutasin täis alles mõned nädalad tagasi. Võimalik, et mõne rea veel kirjutan ümber, aga ma olen sellegipoolest endaga väga rahul. Laulda Restless Heart Syndrome viisil. 


ma ise ka ei tea

Ja üleüldse, mulle oleks vaja ROHKEM sära ja muusikat mu ellu. Soovidega peab ettevaatlik olema muidugi, aga. Mul on 1 täiesti uus laul veel, millega ma olen ka väga rahul. aga see teinekord.

Ma teada sain, mis juhtub siis
kui eluisu/rõõmu elu kaasa viib
kui udusse kaob silmapiir
ja tassi täidab igav liiv

siis süda ainult muretseb
vaid igikelts on alles aju sees
siis nutumaik on igal lool
märg värv on ümber igal pool

olen närbund, end nurka värvind
ei vii siit välja ühtki teed
ei põgeneeeeeeee..


ei kandnud enda eest ma hoolt
kui voolas värvi juurde igalt poolt
ükskõik kui kaua vastu pead
ei tule sellest miskit head

siis põrguks muutub pelgupaik
on otsas ketšup, alles saepuru vaid
ja ilma jään ka viimsest väest
kui viskan lõpuks pintsli käest

Olen kursis, mis mind murdis
ma tahtsin olla tubli vaid
mitte pisaraid!

olen närbund, end nurka värvind
mul ühesuunaline teee
ütlen välja, kui käin alla:
ma enda hirmsaim vaenlane
nüüd on teada see

(mitu korda)
olen närbund, end nurka värvind
mul ühesuunaline teee
ütlen välja, kui käin alla:
ma enda hirmsaim vaenlane!

Wednesday, January 10, 2024

Millest ma unistan ja mille eest tänulik olen

Mina avastasin, et mina unistan veel kahest asjast (muidugi peale selle, et ma ärkaksin peas selgus, südames rõõm ja hinges rahu):

1. et ma oskaksin kirjutada nii, et lugejatele kohale jõuaks õigesti, mis värk on. Suudaksin kirjeldada reaalsust nii, et vähegi samas semantilises väljas olevad inimesed saaksid asjast aru. Päris iga tuhajuhan ei pea, aga mingil määral intelligentsed inimesed võiksid. 

2. et ma oskaks süüa nii, et paksuks ei läheks, aga oleks tunne, nagu oleks külluslikult söönud. No täitsa hale, isegi seda ei oska ilusasti lühidalt kirjutada. 

Muuhulgas selgus, et positiivne psühholoogia on päriselt mingi teema, nii et asjad, mille üle ma olen tänulikud, mis ei ole sellised "tavalised" asjad nagu pere, kodu jne. ütlen kohe ette ära, et kindlasti on all-loetletud headest asjadest ka mingeid haiglasi erandeid, aga sellele praegu ei keskendu. Ma olen kogu elu ainult erandeid otsinud, nüüd võiks vahelduseks ka põhivoogudele tähelepanu pöörata.

1. Ühistransport. Tasuta, sõidab päris tihti. Minu meelest need bussi- ja trollijuhid on vapsee kangelased. Esiteks neil on tohutu vastutus kogu selle bussitäie rahva ees. Nad peavad navigeerima liikluses, mis on räigeid värdjaid täis. Nad peavad üles tulema hommikul vara ja sõitma õhtu hiljani välja. Neil on väga väga vähe privaatsust, õnneks koroonaga seoses on nüüd bussijuhtidel ka kinnised kabiinid, varem olid seal tuuletõmbuse ja igast tontide meelevallas. Ja lõpetuseks, aga mitte sugugi vähetähtis - pissil ei saa käia nii nagu vaja oleks. Ma ei suuda tõesti aru saada, kuidas nad hakkama saavad selle imetrikiga. Ja kõige selle juures peavad nad jääma soliidseks, vaoshoituks, rahulikuks (A'la Allan Roosileht Turvamees).

2. Sahajuhid-tänavapuhastajad. no mis ma oskan öelda - seda rõvedat lund muudkui sajab, aga kummalisel kombel on tänavad üsna puhtad. Ükskord tuli mulle kõnniteel väike sahk vastu ja ma põikasin ruttu sisse mingisse "orva", et sahamees saaks mööda minna. Ta isegi mind nähes aeglustas käiku, et ma jõuaks :D Ma lehvitasin talle ja ta isegi lehvitas vastu. Loodetavasti tal läks tuju selle peale paremaks. 

3. Mets. Ikka paras luksus on, kui mets on mõne sammu kaugusel oma värske õhu ja mingil määral huvitava loodusega. Ja värske õhuga. Ma ei kujutaks ette, kui ma peaks elama kesklinnas, siis ma vist kohe hüppaks aknast alla, sest kesklinn on ikka üks väga trööstitu koht. Vaata kui kole see välja näeb?!

4. Edit: osta-jeje. Kui ma raamatupoest ei raatsi raamatuid osta, siis üldjuhul neid on osta-jejes ikka saada. või vähemasti kusagil raamatukois vms kasutatud raamatute pleisis. Asendamatu! rääkimata sellest, et osta-jejes saab oma kasutut kraami maha müüa ja mõnikord seda isegi ostetakse, jee, topeltvõit! 

Aga tagasi selle unistuste teise punkti juurde. Nimelt mul on nüüd laua peal kaks toitumisalast raamatut, mis väidavad täiesti vastupidiseid asju :D Ok, ma ei ole veel lõpuni jõudnud, aga juba kohe esimestel lehtedel ilmnesid huvitavad asjad. Nevermind minu viitekirjeid, need ei pretendeeri mingile korrektsusele praegu, ma lihtsalt proovin siinkohal oma arusaamist kuidagi... eee....eee süstematiseerida sest ma olen väga suures segadues.

1. Tim Spector, Purustatud toidumüüdid ehk Miks meie senised tõekspidamised toidust on enamasti valed, 2020, ingl.k Spoon-Fed, Why almost everything we've been told about food is wrong.

2. dr Joshua Wolrich, Toit pole ravim ehk kuidas väärinfo kahjustab tervist, 2021, ingl.k Food Isn't Medicine. 

Huvitavad raamatud
Wolrichi raamatu pealkiri isegi ütleb, et toit pole ravim. Samas Spectori raamatus lk 16 "Toit on kõige tähsam ravim, mis meil on". 

Mõlemad raamatud käsitlevad vahelduvpaastu/intervallpaastu (ingl.k intermittent fasting, ma kahjuks ei tea ikka veel, mis on eesti keeles korrektne sõna selle jaoks). See tähendab, et toidu manustamise aega lühendatakse ja see peaks viima vähemale kalorite tarbimisele ja sellega seoses ka  veresuhkru-hüpete vähenemisele, mis omakorda aitab kaasa nii tervise paranemisele kui kaalulangusele. 

Spector käsitleb seda müüdi "hommikusöök on kõige tähtsam toidukord" kontekstis, milles väidab, et pikem söögivahe on hea, kuna aitab kuidagi kaasa soolestiku mikrobioomi talitlusele (bakterid saavad rahus ehitada, kui toitu peale ei tule). Ka ei vasta tõele, et hommikusöögi söömatajätmine mõjutab kuidagi kehvasti keskendumisvõimet. Ahjaa, ja hommikusöök üldsegi "standardiseerus" siis, kui leiutati mitteriknevad ja lihtsalt valmistatavad ultratöödeldud toidud nagu hommikuhelbed. Varasemalt olid eri kultuurides erinevad hommikusöögid vastavalt sellele, mida oli lihtne valmistada ja mis ei läinud riknema külmkapi puudumisel. 

Wolrich samal ajal lk 191 väidab, et vahelduvpaast on eesõigustatud nälgimine ning on äärmiselt kahjulik, kuna õigustab halba suhet toiduga ning soodustab toitumishäirete varjamist ja puhtaks pesemist. Samuti rõhutab ta, et tegelikult ei pruugi olla kaalutõus halb vaid hoopis tervislik. Ja siis lõpuks ta väidab veel, et ainevahetuse toimemehhanismi arvestades ei ole vahelduvpaastul tegelikult kehakaalu alandamisele mingit olulis mõju (ega ka vananemisprotsessi aeglustamisele). Ja et mingid uuringud seda toetavat ka. Et inimese ainevahetus on evolutsiooniliselt nii üles ehitatud, et oma ainevahetuse toimimist ei ole võimalik muuta, et keha varusid ei talletaks, "kuna kaalulangus ei soodusta ellujäämist".

Pealegi, toidust teadlik loobumine on ikkagi rikka valge inimese privileeg. 

No kas nüüd saate aru, miks ma segaduses olen?

Vähemalt ühes asjas on nad ühel meelel - uurimusi on tehtud palju, kuid kuna toit mõjub inimestele erinevalt ning igasuguseid taustafaktoreid, mida pole võimalik kontrollida (nt uuritavate sotsmajanduslik staatus ehk rikkamad saavad endale lubada paremat), on nii tohutult palju, et mingeid adekvaatseid järeldusi on raske teha. Samuti ei ole adekvaatsed uuringud eriti toetatavad, sest nad  teeni toidutööstuse huve (toidutööstus tahab, et me sööksime rohkem ja niimoodi nad juurutavad pidevalt tooteid ja reklaamivad neid, mis ei pruugi olla sugugi kasulikud, nt hommikuhelbed). 

Veel ühes asjas on nad ühel meelel - et kuna sama toit mõjutab erinevalt eri inimesi, siis ei ole olemas mingit ühtset valemit. Nt Spector tegi katse enda ja oma naisega - kuidas mõjutavad erinevad toidud glükoosipiigi kõrgust. Spectorile mõjus glükoosi suurel määral tõstvalt "tavaline tervislik" hommikusöök ehk helbed. Veresuhkur tõusis 5.5mmol/l kuni 9.1mmol/l, mis on üsna suur piik. Seevastu tema naisel sama asja tarbides olid numbrid 4.1mmol/l - 5.7mmol/l. Sama teema kordus ka tuunikalavõileivaga, riisi ja pastaga, et kahel erineval inimesel olid mõjud veresuhkrule erinevad.

Wolrich ütles aga, et see on fine, kui hommikul lihtsalt pole kõht tühi, et siis ei pea sööma. Aga kui ikkagi on tühi, siis ei tohi näljatunnet ignoreerida. Ja siis selle pealt ta jõuab edasi intuitiivse toitumiseni. Peaks selle kohta ka mingi raamatu hankima. 

Ma ise jõudsin järeldusele, et ka kultuurilised põhjused soodustavad teinekord (minu meelest) ebatervislikku toitumist. Nt nagu et sünnipäeval peab kindlasti sööma magusat torti, et jõulude ajal tuleb üldse hästi palju süüa ja siis kõik need piparkoogid, vastlakuklid ja grill-liha. Muidugi kõiki neid asju võib süüa, aga mina hetkel (nende raamatutega mitte lõpuni jõudnuna ja üldse asjast mitte midagi teadvana) usun ikkagi, et tasakaal on hea (aga mitte päris nii, et sardell ühes ja kukkel teises käes).


Selveris kõrvuti vastlakukkel ja piparkoogitaigen, 09.01.2024