A kas te teadsite, et kirsiõied on ilusamad kui õunapuuõied, aga õunapuu omad lõhnavad jällegi paremini? Aga seda, et pärnaõied on esialgu väikesed, rohelised ja nässakad? Siiski on üks joon neil ühine - nad ei küsi, kas või millal sa tuled. Nemad lihtsalt õitsevad ja kui sa maha magad, siis võid ainult ennast süüdistada. Umbes samamoodi nagu eluga. Lihtsalt õitega on igal aastal jälle uus võimalus.
Täna mõtlesin kirjutada kevadest. Sest miks mitte?! Kevad on alati olnud minu lemmikaastaaeg. Tegelikult tuli hakkas kirjutamise idee muidugi poegima hoopiski teisest asjast. Nimelt kevade lõhnast, mis on kevade lahutamatu ja erakordne osa.
Ma olen alati unistanud, et keegi võiks kevade lõhna kusagile purki panna ja siis ma saaks seda aastaringselt ninna tõmmata. Nagu hapnikumaskiga või nii. Sest et minu meelest lõhnad on olulised. Mõjutavad inimest. Vaimselt. Mind küll. Mul on koera nina. Köögis kraanikausi kohal riiulis on mul vaniljepakike. Vanilje lõhn on niiiii lohutav. Kohvi sisse panen kaneeli, sest et kes seda ei teaks, et kaneel kaitseb kurjade vaimude vastu. Või siis mitte, aga kes teab. Kindlasti on tal (õigel kaneelil, mitte kassial) ka füüsilisele kehale kasulikke omadusi. Kellele ei meeldiks kaneelisaiad? Vannitoas on mul samuti vanill, sest miks ei. WCs on üks tühjakssaanud suveparfüümi pudel.
Oma koeranina tõttu aga ma kaugeltki igasuguseid lõhnu ei armasta ega talu - nt roosilõhnalised asjandused on mulle alati vastukarva olnud. Väljaarvatud päris roosid muidugi. Erinevatel roosisortidel, muide on väga erinevad lõhnad. Soovitan soojalt näiteks Folkloret.
Kui mälu ei peta, siis see on 'Folklore', ta õis muudab õitsemise jooksul värvi, muide
Roosi õie värvus oleneb mingil määral ka pinnasest (happelisem või aluselisem)
See on 'Jan Spek', üsna iseloomuliku veidi sidrunilise lõhnaga
Muidugi väga suur osa parfüüme on mulle ülivägavastukarva. Kuna parfüümidel on üsna kindel tava, mis värvi pudelis mis tüüpi lõhn on, siis üldjuhul ma poes näiteks kollased, punased, lillad ja muud tumedavärvilised pudelid võin vahele jätta - midagi sobivat seal vaevalt on. Aastaid kasustasin aastaid ühte ja sama parfüümi (Issey Miyake L'Eau d'Issey) kuni mingil hetkel ma sain aru, et kui ringi nuuskida, siis on võimalik ka teisi vastuvõetavaid leida.
Niisiis, mingil hetkel tuli mul mõte teha kevadelõhnade postitus - mõned nimelt on üritanud kevadet pudelisse panna, edukamalt kui mõned teised. Sest miks ma ei võiks vahelduseks parfüümidest kirjutada? Aga kui kevadest juba kirjutada, siis põhjalikult, muuhulgas ka grillitud tursast ja parfüümidest.
Grillitud tursk
Ideaalne kevadhommik on näiteks selline, kus ma tulen varakult üles ja ma ei ole väsinud. Mul ei ole külm. Lähen õue, paljajalu muru peale päikese kätte, võtan kaasa tee ja/või kohvi. Istun päikese käes, vaatan ringi, imen sisse lõhnavat kevadõhku. Või laman. Avanev vaade on päris hea, veenduge ise:
Taevassevahtimise fenomenist sain ma aru, kui mul kunagi pärast ~kaheaastast mittepuhkamist õnnestus puhata
Teen väikese ringkäigu aias, veendun, et kõik asjad on suuremaks kasvanud jne jne jne. Söön midagi head - siis kui kõht tühjaks läheb, mitte enne. Miks mitte grillitud turska salatiga. Redised - miks mitte otse kasvuhoonest. Päris hea kevadehommiku tunne on sees Roxette Milk and toast and honey laulu vidjos:
Kevadesse mittepuutuva kõrvalmärkusena võib mainida, et milk and toast some coffee, take the stuffiness out of days you hate on päris õnnestunud lüürika aastaringselt.
Hommik läheb üle päevaks. Lõpuks võib nii ka hakata igav, et võiks teha midagi kasulikku, eemaldada hulgi taimseid parasiite kasulike taimede hulgast vms vms vms. Aga ei pruugi. Sellised kevaded lähevad tasapisi üle suveks, pungad paisuvad üha, kõik kasvab ja muutub ja areneb.
Milline jumalik värv
Taimed on suurepärased organismid - ühe päevaga võib nii palju muutuda. Ma olen juba maast madalast sedaviisi lillepeenraid monitoorides nii mõnelgi korral ka sealt bugisid avastanud. Põhiliselt rooside pealt. Ilmselt ma veits metsapoole sünnist saati, aga oma isiklikul katselapil olen ma kasvatanud nii muulukaid, kuuskesid, kirsipuutoorikuid (pookimiseni ma kunagi ei jõudnud) ning otseloomulikult ka nisu (meeter korda paar maalapi peal). Rukkililled olid ka sees. Kasvuhoones oli viinamarja ka. Tagetesed ja võõrasemad, mis iga-aastaselt seemnest sadade kaupa peenrasse ja surnuaeda rändasid, noh need pole niiii huvitavad, et neist väga pikalt kirjutada. Ehkki võõrasemade "sordiaretus" oli küll üsna põnev. Ma eelistasin võimalikult tumelillasid ja isegi musti ja kogusin siis sobilikelt eksemplaridelt seemneid. Ükskord sain kätte mingi seemnekataloogi. Ilma piltideta, ainult kirjeldustega - aasta oli kusagil 90ndate teises poole. Ja oi ma siis väljusin kontrolli alt - tellisin igasuguseid põnevaid tundmatuid seemneid.
Päris hea saak, very late harvest
Kinnitan, et selliseid hommikuid ja päevi on olnud hulgi. Mingis kauges ja üsna ähmases minevikus. Pool elu tagasi. Võib-olla ei osanud ma nendest säärast suurt rõõmu tunda, kui praegu oskaks. Aga võib-olla ei oskaks praegu ka. Enam ja siin ma muidugimõista kirjeldatud luksust endale lubada ei saa, ükskõik palju tunde ma annaks või palju töid juhendaks. Või just äkki selle tõttu? Kes teab. Sel kevadel tuli 9 juhendamist ja 3 retsensiooni, aga see ei ole, muide, rekord. Rekord oli kunagi varem 12 juhendatavat, sh 5 magistritööd, retsensioone ei mäleta.
Lillepeenras kassiga, ok, tavaliseks monitooringuks veidi liiga uhke outfit
Selgelt ei ole väljas enam kevad, vaid on juba suvi
Seega parema puudumisel ma lihtsalt topin oma nina suvalistesse teeääres kasvavatesse valgete jm värvi õitega puudesse - pealtvaatajad ilmselt arvavad mind kuupealt kukkunud olevat. Kilkan selle üle, kui bensiinijaama kõrval kasvavatel põõsastel on tumepunased minilehed küljes. Ja mu telefonis on mingil perioodil igasuguste lehtede ja õite pilte oluliselt rohkem kui kassipilte. Ehkki kassipilte on ka palju. Veenduge ise:
Juurviljakasti arusaamatu fenomen
Ideaalne koht elamiseks oleks muidu selline, kus kevad algaks vara, ploomide, aprikooside, magnooliate õitsemisega, mis läheks üle kirssideks ja siis võib-olla õunteks. Ideaalne koht on selline, kus suvi on kuum, sügis lühike ja värviline. Talvel lund ei ole ning vajadusel võib aja mööda saata kuumaveeallikas koos juzudega vanni võttes nagu väike kapibara. Võib ka juzudeta. Nagu väike ahv.
See pilt ei ole minu oma, ma ei ole kunagi näinud kapibarasid vanni võtmas
Lõpuks lubatud parimad kevadelõhnakonservid mittemingisuguses järjestuses:
Like mountains in springime,
like a walk in the rain
1. Issey Miyake L'eau d'Issey Pure (2016). Kohe, kui ma selle parfüümi reklaami nägin, siis ma teadsin, et ma tahan seda. Kuna ma Issey Miyake L'eau d'Issey'd (1992) ja tema kergemaid nn suvevariatsioone olen pikaajaliselt tarvitanud, siis julgesin niimoodi ilma proovimata selle hankida. Ei pidanud pettuma, on tõesti konkreetselt kevadelõhn (minu meelest maikellukestega) ja meeldib mulle tegelikult isegi veel rohkem kui mu tavaline issey-vesi ja rohkem kui Absolue (mis on pigem talvelõhn ja mitte päris minu maitse). Issey uuem kevadlõhn Pure Nectar (2018) on ka proovitud, aga ei ole üldse minu maitse, sest on liiga roosine.
2. Annayake Pour Elle(2000). Seda lõhna on lihtsalt raske kommenteerida. Ükskord ma kohendasin mingit kleiti riidepuu peal vms vms vms ja tundsin, et süda hakkab kiiremini põksuma, et wtf rütmihäire või. Aga ei olnud, hoopis tekkis küsimuse, et mis siin nii hästi lõhnab. Siis sain aru, et aaa, Annayake oli sellele oma jälje jätnud. Pour Elle on rohelisem ja tsitruselisem kui Pure, mis on pigem magusapoolne. Huvitav tähelepanek - pudelit on karbist veidi tülikas välja võtta. Tean, sest mul on parfüümid alati oma karbi sees. Sest ilmselgelt mulle meeldib, kui asjad on karbi sees.
3. Jo Malone Blue Hyacinth (2017). Eelnimetatutest tugevam ja intensiivsem, üsna arusaadavalt ongi hüatsindi lõhnaga. Hüatsint mulle väga meeldib ja kuulub kindlasti kevade juurde. Aga ma olen kuulnud, et paljudele on kaugelt liiga vänge isegi päris tavaline potis õitsev hüatsinditaim. Jutuksolev parfüüm on N korda vängem. Seega, kui teised on suhteliselt ohutu valik, kui kevadlõhnad vähegi sümpatiseerivad, siis sellega võib-olla tasub ettevaatlik olla.
Lisaks mainin ära ühe, mis võiks teoreetiliselt olla ka kevadelõhn, aga ei ole seda absoluutselt mitte. Elizabeth Arden Green Tea Cherry Blossom. Üldjuhul mulle Green tea variatsioonid on alati meeldinud, aga see oli täielik ebaõnnestumine. Jube lääge ja seebise järellõhnaga. Aga need rohelise tee asjad on kõik pigem suvelõhnad. Sellised kerged, jahutavad.
Ja kui juba, siis Keiko Mecheri Hanae ei ole ka üldse see, mida kirjeldusest võiks arvata - ehk siis kevade jaoks liiga magus ja terav.
Kõigi nimetatud lõhnade püsivus on hea, sest see on enamvähem ainuke asi, mida ma hindan peale selle, kas asi mul pea valutama paneb või ei.
Mina valin kevade. Kevade peale saab alati kindel olla. There's no place like kevad.
Mul oli ammu plaanis ära proovida sinimerekarpide küpsetamine. Aga ei olnud jõudnud end kätte võtta. Ühel kenal hommikul selverisse minnes olid külmaletis, ohhoo, sinikarbid. Elusad pidid olema (kirjade järgi). Ma siis võtsingi ühe kilose pundi.
Suur osa karpe ujub väikese laibagaasi mõjul pinnal
Läksin kohe suure õhinaga koju, hakkasin noid küpsetamiseks valmis panema. Et nad jumala eest ära ei sureks, sest noh, poes neid jää sisse mulle küll ei pakendatud, nagu viisakates kohtades üldiselt tehakse.
Teate ju küll, et kõigepealt tuleb karbid panna suure hulga vee sisse, ja ära visata need, mis peale tulevad.
Ilmselgelt on nood ujukid kõrvaloleval pildil läinud käärima. Ok, kuigi laipu oli küllaltki palju, viskasin nad heaga minema. Edasi uurisin ülejäänud karpe, aga nood vaesekesed olid ka surnud kõik.. karbid irvakil et mitte öelda ammuli, ei mingit elumärki.
Arvake ära, mitu kinnist, normaalsena tunduvat karpi oli? VIIS tükki lausa! Palun, palun ärge naerge, vbla selverist ei tohigi karpe osta, aga mina seda ju ei teadnud enne, kui ma olin ära testinud.
Kuna ma siiski kastme jaoks olin vaimu juba valmis pannud, ei saanud sellega siiski lõppeda mu püha üritus. Sest kui poest saab p***a, milleks tuleb tänapäeval arvatavasti pidevalt valmis olla, siis tuleb võtta külmkambrist midagi, mis kõlbab süüa. Antud juhul tundus, et krevetid sobiksid ka. Võin etteruttavalt öelda, et soust sai kohutavalt maitsev. KOHUTAVALT, ja ma ei liialda. Hiljem mõtlesin, et aaagaaa miks krevetid peavad olema?
Kanaliha sobib ka (kui õnnestub saada poest sellist kanaliha, mis ei haise juba ostmise päeval). Ja siis saab toda sousti panna nt makaronide peale. Või süüa niisama krõbeda saiaga.
Nüüd te kindlasti ei lähe selverisse karpe otsima, aga ilmselt te tahate teada, kuidas seda kohutavalt maitsvat sousti tehakse.
Kõigepealt tuleb veenduda, et on vajalikke koostisaineid. Minul nt fenkolit millegipärast ei olnud ja kuna selverist oli kopp ees selleks korraks, siis käisin kassimarketis (esimest korda üle jumalteabmisaja) - ja oh üllatust, see oli täiesti viisakas pood ja seal oli isegi fenkolit!
Kogused on allpool umbes 1 inimesele saiaga söömseks või kahele pastakastmeks. Niisiis:
* 1 - 2 sibulat
* 1 - 2 küünt küüslauku
* fenkolit ja/või varssellerit olenevalt nende vastuvõetavu tasemest 1 kuni mitu "kihti". NB!! isegi kui sa ei ole nende asjade sõber, siis veidi soovitan ikka panna. Võid välja korjata tükid enne koore lisamist, aga maitsele annavad need palju juurde.
* tšillit vastavalt ootustele teravate elamuste osas
* kirsstomatit 10kond
* tüümiani mõned oksakesed
* võid praadimiseks
* Kindlasti musta pipart maitsestamiseks, soola ilmselt ka
* Vahukoort (pigem pastakastmeks) või rõõska koort (pigem niisama saiaga söömiseks)
* Valget veini, tavaliselt kasutatakse kuiva. Mul oli nt mingi Grüner Veltliner, mis on üsna "kerge"), aga võib proovida ka poolmagusatega, täitsa erinevaid huvitavaid maitseid võib nii saavutada. Rukolas nt tehakse pastakastet .. eee... Marsalaga, seda võib samuti proovida. Minumeelest on nad ka põltsamaa kuldsega teind.
* sinikarpe või krevette (kui koorega, siis suuremat sorti) või kanalihatükikesi
Roosad loomad päästsid päeva
Kõigepealt tuleb praadida sobivasse granulaarsuse astmesse viidud sibulad ja fenkolid ja/või varssellerid. Loomulikult tuleb kõik praadida või sees. Kuni sibulad kergelt kuldsed on ja muud asjad kergelt pehmed. Küüslauku ma väga praadida ei soovita, ainult kergelt kuumutada, muidu läheb mõruks. Tšilli võib ka julgelt praadima panna, tomateid soovitan soojalt ka praadida, saab palju parem. Krevetid võib eraldi kergelt läbi praadida aga ei pea. Tundub, et ma olen praadimisfriik, aga kõik asjad on paremad, kui nad on praetud. Või sees.
Kui kõik need asjad on ära praetud, tasub need panna sobiliku suurusega-laiusega (just karpide puhul pigem laiemapõhjaline) haudumispotti (et kuuma panni jaheda veiniga mitte "ehmatada" - muidugi oleneb pannist, aga pean vajalikuks mainida) ja siis tuleb vein sinna peale kallata. Mingi 200+ milliliitrit. Ja siis hautada, kuni alkohol on välja keenud. Selleks läheb võibolla 7 minutit. Seejärel lisada sortsukene vahukoort, lasta veel mõne minuti podiseda. Siis mina viskasin sinna sousti sisse oma 5 sinikarpi ja mõned koorega krevetid. Sina viska sisse need loomad, mis sul parasjagu käes on ja meeldivad :D
Mereande tuleb seal lasta podiseda samuti nt 7 minutit (vahepeal tuleb segada), karbid peavad avanema. Mis ei avane, tuleb minema visata. Kaua keeta ei ole mereande mõtet - muidugi kui ei ole soov mereannimaitselist närimiskummi teha.
Mina eelistan koorega krevette, sest et just nendest kreveti koortest tuleb väga hea maitse. Kes oleks arvanud, et koortest on midagi kasu? Ja üleüldse söön ma viimasel ajal rohkelt krevette, jälgin, et külmakambris alati oleks, lootuses, et varsti lähen roosaks nagu flamingod.
Üllatuslikult ei olnud mul flamingode pilti, seega panen tursa oma
Kellele mereannid väga ei meeldi, võib teha ka kanalihatükkidega, aga sel juhul pisikestega. Toimib samamoodi, et viskad need kanatükid sinna kastme sisse ja lased 7 minutit haududa.
Itadakimasu!
* Pealkiri on Artur Alliksaarelt laenatud, mulle tundus sobivat. Räigelt hea on see Alliksaar!! A'la "Harju lohistama järel oma varjude karju. Iga mätas peab kandma oma sammalt ja marju". Aga selles mõttes sobiv, et ok, sinikarpe ei saanud, aga sellegipoolest sain täiest taaskasutatava ja konfigureeritava sousti retsepti + veel ühe idee, mida veel pole jõunud realiseerida :D
Ainuke raamat, mida mul 2 eksemplari on. Tõenäoliselt esimene raamat, mille ma täiskasvanust peast ise ostsin. Maksis 169 krooni
Selverile aga kirjutasin, et edaspidi viigu oma prügi ise prügikast, aga mulle kandku raha tagasi karpide eest. Aga nad pole vastanud. Ilmselt nad ei hooli väga oma mainest. Muidugi kui mul õnnestub raha tagasi saada, siis kirjutan siia ka. :D
Esialgu ühte kleiti ostes ma mõtlesin, et "see kleit on ok, aga umbes sama põnev kui minu elu". Lihtsalt must kleit? Miks? Aga ostsin ikkagi ära, mõte hakkas poegima, et õmblen sinna peale ühe vana (ja ma mõtlen sellega minust mitu korda vanemat eset) krae, mille ma kunagi kingituseks olin saanud.
see krae oli alguselt mõttes
Siiski oli tegu kahetsusväärse valearvestusega, sest too kõnealune krae oli mõeldud selja pealt lahtikäivale kleidile... või pluusile... Nii kleit muudkui seisis, sest kusagile vanakraamipoodi sarnast, st kangast tehtud, mitte heegeldatud, kraed otsima minna tundus liiga suurt pingutust nõudev. Heegeldada oleks ma krae ju võinud, aga see kleit ei taha heegeldatud kraed.
Oleksin võinud krae võtta ka ühelt teiselt kleidilt, aga see sobis sinna niiii hästi, et ei raatsinud toimivat kleiti kraeta jätta. Ilma kraeta oleks ta palju vaesem ja ilmetum. Krae on oluline! Vanast olid mul koolis pidulikel kleitidel kõigil kraed, aga paraku kootud või heegeldatud...
Variant kaks, aga seda oli liiga kahju ära võtta
Lõpuks tuli krae ühe mõned eurod maksva doonori pealt, mis suvalisse sekondhandi sisenedes mul enamvähem silma peast torkas. Krae oli, oh üllatust, mõõtudelt paras, aga natukene liiga litriline. Siiski, don't let the perfect be the enemy of the good. Doonor oli ilusat värvi (hele aprikoosiroosa), aga paraku ei teinud ei kangas ega tegumood talle au. Nööbid võtsin ka eest ära, ilusad nööbid. Läheb vaja.
Lõpptulemus pole paha - ma arvan, et Hiinastki ei saa päris nii head kraed säärase hinnaga. Mis tuletab meelde, et veel üks kleit ootab tuunimist, aga sellele oleks küll tarvis hiinast leida mingid ilusad aplikatsioonid.
Must kleit kraega
Kleidi hankimisest kuni krae külgeõmblemiseni kulus mitu kuud kui mitte pool aastat, seega võib-olla ma ei peaks vanast harjumusest hankima enam asju, mida vaja tuunida on. Samas, vaadates, mis grandioosseid asju ma varem tegin, tundub üks kleidituunimine kohutavalt mannetu pisiasi. Teisest küljest on see esimene asi, mida ma vast aasta või nii jooksul teinud olen. Samas jällegi see oli ka üks tuunimine, millest ma pidin siin kirjutama - aga tolleks on korralikke pilte vaja. Ühesõnaga, kõik oleneb sellest, millega võrdled.
Tegelikult ma mõtlesin kirjutada hoopis tüngast, krevettidest ja sinikarpidest, aga tundub, et ikkagi ei viitsinud. Võib-olla järgmine kord.
