Ai, ai, nii must testija sai

Et tänase testijate päeva puhul kõik ilusasti ära rääkida, siis peab alustama sellest, et üksõhtu, mitte väga palju aega tagasi, tegi Kert mulle pöördumise:
[17.07.2018 23:00:17] Kert: https://www.youtube.com/watch?v=hEcjgJSqSRU Sul ei haagi mingit sõnade inspiratsiooni selle looga? :D
[17.07.2018 23:02:51] Maili: ikka võin mõelda (nod)
[17.07.2018 23:03:00] Maili: hea materjal
[17.07.2018 23:09:13 | Edited 23:16:40] Maili: ai ai nii must testija sai, jahin päevast päeva buge, teen progejal pai (music) - annab võimaluse rääkida kõigist erinevatest variantidest kuidas (bändi liikmed) testimisse on jõudnud :D

Nii et pool refrääni sai valmis 10-15 minutiga. Hea materjal tõesti! Ülejäänuga tuli veidi vaeva näha. Panen siia igaks juhuks kirja, juhuks kui pärast peaks olema tegu mingi kuulsa testijate hümniga vms. Siis on ajaloolastel huvitav uurida, see laul ise on ka juba huvitava ajalooga :D

Selffiii!!!!

Niisiis, kõhutasin järgmisel õhtul ühes mitte üldsegi viletsas hotellis voodil ja mõtlesin, et umbes, et: "hm, ei ole lootustki kõlalt sarnaseid sõnu välja mõelda, sest see laul nii originaalis kui Weid Al Yankovichi variandis on üks paras vabavärss".

Kuulasin nii originaali kui Sagat mitu-setu korda, kuni mingi pattern hakkas tekkima ja meelde jääma. Minu noorusaegadel oli Madonna teinud sellestsamast oma versiooni, mis mulle üldse ei meeldinud (ega sellel on originaaliga imho suht vähe pistmist ka), nii et laul ega sõnad mul kaugeltki väga tuttavad polnud.

Yankovichi versioon seevastu on üliõnnestunud. Don McLean ka ise tunnistas millalgi, et ta on kontserdil hakanud Yankovichi sõnadega laulma, kuna tema (McLeani) lapsed lihtsalt kuulasid mingil hetkel toda versiooni lõpmatuseni. Originaali sõnade tähenduse kohta McLean ütleb, et neist ei ole väga palju mõtet mõtet otsida, sest need lähevad kunsti valdkonda. See on küll üldiselt teada, et "the day the music died" all peab autor silmas 3. veebruari 1959. aasta lennuõnnetust, kus hukkusid Buddy Holly, Ritchie Valens, J.P. Richardson.

Minul tuli refrääni teine osa kõigepealt. Ja siis salmid, kõigepealt teine salm, siis viimane, siis kolmas, ja esimene oli muidugi kõige raskem.

Väljas oli päeval olnud mingi 30+ kraadi ja mul seljataga suure hulga sammudega, aga ülimalt kordaläinud päev. Soojus (enamik inimesi pigem nimetab seda palavuseks?) teeb imesid. Vähemalt minuga. Õige ilm on ikka see, mis üdist ka jää välja sulatab, ja sellist pole muarust juba aastaid olnud.

Alvar Aalto on ka täitsa ok, leidsin ta lõpuks ikkagi toast üles, see kaart oli lihtsalt kaudne vihje.

Niisiis, see laul on inspireeritud kõigist mu üliägedatest kolleegidest ja pühendatud kõigile endistele, praegustele ja tulevastele testijatele kogu universumis.

Inimesest saab testija (American Pie by Don McLean)*

1. Aastaid tagasi

Tuli teha valik,

Mida ette võtta eluga.

Ei saandki kaua oodata,

Elu ütles: saab sinust testija“

ja sõit läks lahti Keemia peatusest.

Veel pidin üht-teist õppima,

Näiteks kvaliteeti juhtima,

Aga üldiselt võib julgesti väita,

Et elu ise koha kätte näitab!

Kuigi vahel kõik on liiga pekkis

Head tunnet millestki ei teki,

Kurta pole põhjust palju

kuigi see on veres mul.

Ref: Ai ai, nii must testija sai

Jahin päevast päeva buge,

Teen progejal’ pai

Ja suurim eesmärk on mul,

Et hästi lä’eks laiv,

Oleks kasutaja õnnelik vaid,

Elu bugivõrra paremaks sai.

2. Palju aega tagasi,

Tegid hoopis muud, näis kauge siis IT

Kuid vajas muutust see karjäär.

Mis küll oleks põnev amet, hea

Kui nagu terav nuga võid sul lõikab pea,

Ja kvaliteeti elus tähtsaks pead?

Eks vahel peab ka riskima,

Ja siis on hea kui jala uksevahel’ saad,

Ja ma ei püüa üldsegi väita

Et on lihtne see, kuid vahepeal mõikab!

Tuleb iseseisvalt palju õppida

Ja panna mängu veenmisoskus kui ka loogika,

Kuni oledki valmis (päris) testija

sest see on veres sul.

Ja nii sa laulad: ai ai ...

3. Koolis kaua õppisid IT’d

Et saaks vaid progeda, tundus põnev siis,

Või lihtsalt vastuvõetav (tulus) töö.

Analüütikuks sul oli saada soov?

Või adminniks, kelle põhitööks on vaev ja hool,

Eks proovida ju võib nii üht kui teist.

Pole vahet, ega algul keegi tea,

Mis see „IT“ on, mida teha on hea,

Võib jama endal’ ette ju heita,

on õige valik ainus, mis aitab!

Pole oluline järjekord,

kõik kogemused räägivad sinu poolt,

On parim siiski testida

kui see on veres sul.

Ja nii sa laulad: ai ai ...

4. Meil palju erilisi lugusid,

Kuid lõppevad kõik samuti,

Lihtsalt peakuju on õige sul

Ükskõik, mida varem tegid sa,

Pole põhjust, miks ei peaks sa testima,

Milleks oma annet muule raisata?

Sest kes siis ikka parandaks me maailma,

Üks bugi korraga,

Ja kus vaid viga näed laita,

seal testija tuleb ja näitab!

Ja vabal ajal kui kusagil

näeb bugi, teeb põhjaliku raporti,

Sest muidu ju ei parane midagi,

ja see on veres meil.

Ja nii ma laulan: (ai ai ... ) *N

 

 *Esimene salm (klaveriga) ja esimene refrään (kitarr lisandub) lähevad aeglaselt, edasi kuni lõpuni kiirelt, siis paus, ja siis saavad kõik kaasa laulda *N refrääni

Armastuse, bugide ja kõige muuga,
Bonni Mailer

Laulus on ikka väike faktiviga, nimelt ma ei *saanud* mingihetk testijaks, vaid ma juba sündisin sellisena. Mingihetk hakkasin lihtsalt sellena tööle :D Nüüd hakkan testima seda karbitäit:

Oh, kooliaeg

Pärast hirmväsitavat päeva koomaunne vajudes nägin unenägu, milles klassikaaslased laulsid mulle ... mingit laulu. Ei saanud aru, kas sünnipäevaks äkki? Sama laulu olin ma ise mõned nädalad tagasi just esitanud, aga teiste sõnadega kui unes. Kohe kahju, et mul need unesõnad meelde ei jäänud, aga kindlast olid seal sõnad "KGB" ja "KAPO". Nagu PÄRISELT, kallis alateadvus?!?! What the actual F?? Pärast seda mulle tundus, et võib kooliajast memuaare kirjutada. Seda enam, et aastaaeg ka soosib.
Ega ma haridusele ikka päris võõras ei ole - erinevaid asju õpetan ülikoolis 2006. aastast, mis on tegelikult kohutavalt kaua. Muidugi pole see mu põhitöö, kaugeltki mitte! See on pigem nagu üks üsna ajakulukas hobi. Vahepeal ka närvikulukas, peab olema aus. Ka varajases nooruses mäletan ma end ikka pidevalt kellelegi midagi õpetavat, pinginaabrile matemaatikat näiteks... Oma esimese raha (tõenäoliselt) teenisin õpetades kaasõpilasi keskkoolis populaarse Arvutikasutaja Oskustunnistuse eksami jaoks. Oli selline asi tol ajal, eksel, word, pauerpoint, netscape mail ja värki, 5 moodulit kokku, Eesti Tarkvara Selts andis välja :D. Kuna 5 mooduli eksami tegemisel sai vabastuse arvutiõpetuse eksamist (või läks see mingi koolieksamina arvesse, ma ei mäleta), siis oli see suht pop (ja muidugi oli eksam tasuline). Hiljem, kui üksvahe esmakursuslasi ülikoolis õpetasin, mõtlesin, et oleks päris hea, kui mõned noist rebastest oleks ka selle A&O läbinud.. Kole raske kellelegi (informaatika rebasele siis antud juhul) isegi ekseli valemeid õpetada, kui too pole isegi klaviatuuri vist varem näinud... Aga see selleks. Olgu öeldud, et Tallinnas ei teadnud A&Ost keegi midagi.

Ma olen jätkuvalt seisukohal, et õpetajatöö on üks pagana tähtis töö, ja seltskond,  kes ei väärtusta õpetajat, on lähemas või pikemas perspektiivis tulevikuta. Keegi (eimäletakes) on öelnud, et arstiameti praak täidab surnuaedu, aga õpetajaameti praak aga määrab riikide ja rahvaste saatusi. Koolis me veedame ikkagi suurema osa oma noorest elust, kogenematu ja rohelisena. Ja seal nähtu ja kogetu, oh õudust!!!, võibki külge jääda. Tore oleks, et see siis oleks hea ja vajalik ja edasiviiv, mis külge jääb. Seetõttu see jutt algab pisut negatiivselt, aga tõega tõtt vaadates - ma ei mäleta, et mul oleks põhikoolist häid mälestusi. Põhikooli lõpuks mul oli nii massiivne kopp ees, et ma oleks läinud hea meelega kõige kaugemasse ja kättesaamatusse kohta - Noarootsi gümnaasiumi nimelt. Õnneks oli see muudatus liiga ebamugav. Niisiis said positiivsed sündmused alata ka Võru Kreutzwaldi gümnaasiumist. Ja neid oli palju. Kes negatiivset lugeda ei taha, siis võib siinkohal lõpetada (või alustada lõpust) ja minna nt Mamma Mia 2 vaatama kinno - see on pagana hea, särav, positiivne ja elurõõmus ning nii kohutavalt kadestamisväärse emotsiooniga. See on nii hea, et sellest võiks omaette jutu teha.

Aga alustada tuleb algusest. 1.-9. klassis käisin Võru I Põhikoolis, mis asus üsna muljetavaldavas majas. Ikkagi Võru esimene hoone, alguses härrastemaja, siis koolimaja. Seda nimetati ka kirikukooliks (maja asub Katariina kiriku taga), mistõttu muude koolide lapsed pidasid mind ja kooli kuidagi usuga seotuks. Mis ei ole tõsi. Nüüd pesitseb samas, aga uue ja ilusa kuue saanud, majas Võru Gümnaasium. Kui see kool asutati (2015), maja renoveeriti, ma pean tunnistama, ma olin veidi kade, et minu ajal sellist kooli ei olnud. Loomulikult see maja näeb superilus ja kaasaegne välja, aga niipalju kui ma kodulehelt piilusin, siis ÕPETATKSE seal ka vahvasid asju. Kõige rohkem meeldisid mulle muidugi nn vabaainenädalad, kus igaüks võib valida pakutud projektidest endale sobiva. Valikut oli kõvasti - alates näiteks fotograafiast ja päris oma koolimuusikali tegemisest kuni praktilise keemia projektini. VAU! Ma ei oleks osanud valida, ausõna! Käisin kunagi seal väikesel ekskursioonil, mille galerii asub siin. Nagu näha, siis ma olen lubanud sellest memuaarid kirjutada. No olgu siis. Kirjutan ühe memuaari.

Koolimaja minu ajal. Veits lagunenud.

Minuaegne kool oli paraku veidi teistmasti asutus. Ei, saadud teadmiste üle ma ei kurda, sest pea mul nähtavasti võttis ja erinevad ained ja teemad olid täitsa huvitavad, edaspidi olen kah hakkama saanud (keskkoolis ja ülikoolis). Ja õpib ju ikka inimene ise, mitte keegi ei pane kulbiga kraami pähe. Õpetaja ainult juhendab, selgitab, annab tagasisidet. Ja näitab eeskuju. Tavaliselt olid mul igal aastal ~2. septembriks kõik uued õpperaamatud juba läbi vaadatatud ja põnevamad osad läbi loetud.

Klassijuhatajaid oli mul põhikooli jooksul kaks - esimesest kuni neljanda klassini ja siis edasi kuni 9. klassini. Mõlemad olid ühtviisi... kallutatud. Ma sain sellest fenomenist lõpuni aru alles pärast Loone Otsa raamatu Mustamäe valss lugemist (väga hea raamat, soovitan soojalt).
"Kui õpetaja jagas klassi headeks ja halbadeks, ühtesid armastas ja teistest läbi vaatas, oli see tema õigus. Sama tegi kogu riik. Terve nõukogude süsteemi oligi ehitatud kuulekate edutamisele ja probleemsete karistamisele". 
Nii kirjutas Loone Ots. Ma ei oskaks seda paremini öelda. Minu kooliaeg möödus küll suuresti juba vabas Eestis, kuid ega aastatepikku külgeõpitud mustrid niipea ei kulu (Loone läks kooli 1973.a, mina umbes 15 aastat hiljem). Loomulikult olid klassijuhatajatel oma lemmiklapsed, üldjuhul tingituna sellest, et nende vanematest oli midagi kasu. Noh, mõistate, nõukogude aeg ning varane vaene vaba Eesti, kus midagi saada ei olnud. Niisiis käsi pesi kätt. Ega ma nii täpselt kõiki neid torkeid mäleta, kuid neljanda klassi kevadisest klassiekskursioonist jättis klassijuhataja mind maha. Kuidas? Kuna elasin linnast veidi eemal, siis käisin bussiga (mis ei sõitnud iga 4 minuti tagant, nagu Tallinnas!) ning bussiajad teatavasti alati ei klapi. Niisiis informeerisin klassijuhatajat eelmisel päeval, et jõuan hästi täpselt väljasõidu ajaks, või kui buss hilineb, siis ehk paar minutit hiljem. Buss ei hilinenud. Niisiis olin isegi paar minutit enne väljumistundi kooli ees. Aga kaasõpilased olid oma eritellimusbussiga (ma arvan, et bussijuht oli ühe klassi tüdruku isa) juba lahkunud... Pidi mindama muuhulgas Rõugesse vesioinast vaatama (see on paarkümmend kilomeetrit eemal). Arusaadavalt ma olin kurb. Järgmisel päeval klassijuhataja imestas, et "oi kas sa jäid maha?!" või midagi sellesarnast.. "Pühataevas", mõtlen ma praegu, "kulla Endla, kas sa ei oska 21-ni lugeda?!" (meid oli klassis 21).

Nojah. Mõned hetked paraku süübivad pisidetailide, tunnete, värvide ja lõhnadena inimese üdisse, iseloomu, olemusse ja ellusuhtumisse. Eks säärast vahetegemist "eliidi" ja "põhjakihi" vahel tuli ikka ette. Ja ma ei pea vist ütlema, et kus õpetaja ees, seal loomulikult õpilased järel. Seejuures õpitulemuste poolest olin ma täiesti tasemel. Mulle lihtsalt meeldis uurida ja õppida. Nii et põhikooli lõpetasin pea-aegu-viielisena (ka sellest oleks omaette jutt, kuidas "pea-aegu").
Ilmselt võiksin tänada mõlemaid põhikooli klassijuhatajaid, et nad aitasid mul leida üles oma kõikehõlmava allergia igasuguse ebaõigluse ning vahetegemise vastu. Aga ei täna. "Klassijuhatajad" nagu nemad - ma loodan, et sääraseid hoitakse tänapäeva noortest kauge kaarega eemale.

Eks õpetajaid oli põhikoolis igasuguseid, aga ma ei mäleta, et ma oleks kohtunud mõne tõeliselt huvitava õpetajaga, kes oleks oma ainest vaimustuses ja suudaks seda vaimustust ka õpilastesse süstida. Etteruttavalt võib öelda, et sellisega kohtusin alles keskkoolis. See-eest oli veel üks õpetaja, kes kuulub sinna klassijuhatajate-klassi ja tuleks noores eas inimestest võimalikult kaugel hoida. Tema ei olnud vanakooli inimene, kaugeltki mitte, pigem kolmekümnendates naisterahvas, käsitööõpetaja. Tema tunnis tehti käsitööd ja veelgi enam - peeti rämedat mokalaata. Ta ei pidanud (vajalikuks?) tunnis mitte absoluutselt kõigevähematki korda. Niisiis intriigid keldrikorrusel söökla kõrval asuvas käsitööklassis möllasid hullemini kui Kirgede tormi filmis. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi kedagi juhendanud, pigem ta karjus kellegi peale või niisama närvitses. Õnneks ma käsitöös mingit juhendamist ei vajanud, sest heegeldada ja kududa ma oskasin juba ammu enne 5. klassi kui kästiöötunnid algasid. Ise õppisin, raamatust. Sest tahtsin olla kangesti nagu vanaema ja ise ilusaid asju teha. Aga seda ma veidi küll imestan, et minust käsitöövihkajat ei saanud. Ma usun, et suuremast osast mu klassiõdedest said, vähemalt mõneks ajaks.

Pildil väga oluline raamat minu elus - heegeldamine ja silmuskudumine. Ja mingil hetkel mul tekkis sügav vastumeelsus värviliste, ülimaitsetute vihikukaante vastu. Lahenduseks oli valge koopiapaber + prinditud silt. Kilekaane sees. Arvatavasti oleks psühholoogidel siin kõvasti analüüsimaterjali. Geograafia õps aga oli vaimustuses.

Kooliajal käidi ka olümpiaadidel. Eelmisel nädalal kuulsin, et mu hea kolleeg oli edukalt esinenud käsitööolümpiaadil. Vau. Ma ei teadnudki, et käsitöös ka olümpiaad oli. Mind saadeti kah olümpiaadidele, eriti ajaloo-olumpiaadile. Mingil põhjusel meeldisin ma ajaloo õpetajale. Või noh, kas just meeldisin, pigem ta lihtsalt nägi kohusetundlikku tüdrukut. Ja kes niiväga ajaloo-olümpiaadil käia olekski tahtnud. Sest ajalooõpetaja oli karm naisterahvas, päris eakas, väärikas ja veidi hirmuäratav. Nii et mul oleks olnud võimalus ära öelda, kuid ilmselt oleks sellel olnud "tagajärjed". Liigseid probleeme ma ei soovinud, no ja nii ma siis õppisin seda ajalugu. Kurb selle asja juures on, et ... mulle see väga ei meeldinud. Ei olnud huvitav - kõik need sõjad, kannatused, tapmine, piinamine, intriigid. Pole minu teema. Ja tunnistan ausalt, et ma ei mäleta sellest mitte halligi. Vana-Kreeka jumalad - nagu väike muinasjutt - see oli teine asi. Käisin mõned aastad seal olümpiaadil ära, eriti silmapaistvaid tulemusi ei saavutanud, parim koht oli vast kolmas või nii (see oli halb koht ja selle eest ei kiidetud). Sama ajalooõpetaja tegi mingil hetkel ka nn giidide ringi. See oli juba veidi huvitavam. Õppisime tundma kodulinna ajalugu, sh üsna põhjalikult kooli(maja) ajalugu ja selle arhitektuurseid ümberehitusi aastate kaupa - mis üllataval kombel pakkus mulle pinget, nii et mõndagi mäletan veel praegu. Kaustik täpse giidi-konspektiga kahjuks on kadunud.

Veel käisin geograafia olümpiaadil, seal olen äkki ka mingi esimese või teise koha saanud? Mäletan veel, et preemiaks viidi grupp parimaid erinevatest koolidest naissaarele ekskursioonile. See oli tol ajal raudselt kõige kaugem koht, kus ma käinud olin. Ja see oli väga väga tore üritus ning seltskond. Kui oli aeg tagasi tulla, tõusis aga torm, nii et saime täiesti kaubapeale natukene aega rohkem veel Naissaarel olla. Meil oli kahtlemata lõbus, vanematel arvatavasti mitte nii väga (aeg oli ammu enne mobiiltelefone, sh mu kodus ei ole kunagi olnud juhtmega telefoni - jõgi oli ees).

Eesti keele olümpiaadil, kuhu ma mingil aastal täiesti randomiga sattusin (keegi teine ei tahtnud jälle minna, 8. klass ikkagi, parajad pubekad???), valmistasin pedagoogidele vist paraja üllatuse. Tolleks olümpiaadiks valmistudes, mäletan, töötasin iseseisvalt läbi kogu miskisuguse keeleteadusliku raamatu põhikoolitasemele. Tegin konspekti. Nautisin kõiki neid teadmisi, mis mu peasse voolasid. Praeguseks olen muidugi kõik ära unustanud. Üllatus tuli aga sellest, et viimane ülesanne olümpiaadil oli kirjutada peast üks loodusluuletus ning seda kommenteerida. LUULETUS!! Mulle on luuletused väikesest peale meeldinud ja tollal oli mul üks väga kindel lemmikluuletus, just loodusest. Paul-Eerik Rummo Lumepilvede valge linnani. Selle siis kirjutasingi. See on suht pikk luuletus. Komisjonis olnud (range olemisega) õppealajuhataja pärast tuli minu juurde ja väljendas oma üllatust, et kust ma selle luuletuse sain (noh tal oli vaja kontrollida, et kas mul sai ikka õigesti kirja). See oli vist enamvähem ainus kord, kus ma põhikoolis tundsin miskit lugupidamist minu suhtes (väljendatavat).  Teise koha sain. Esimesel kohal oli ühe teise õpsi tütar 9. klassist :D

Olümpiaadide koorekihile korraldati igasugu huvitavaid vastuvõtte ja jagati kingitusi. Näiteks ühel aastal sain ma Honore de Balzaci Ilusa Imperia raamatu :D

Õppeainetest meeldis mulle veel näiteks keemia, sest see on tohutult loogiline, kuidas erinevad ained nagu legod kokku käivad. Siiamaani ma pean Mendelejevi tabelit üheks kõigi aegade suurimatest leiutistest ja suurepäraseks näiteks kaunilt loogilisest maailmast, mis meid igal sammul ümbritseb. Keemia õpetaja paraku veetis suurema osa tunnist mõnede õpilastega verbaalselt kakeldes. Ma ei oska öelda, kes kuidas ja milles süüdi oli, aga suht nüristav sellises keskkonnas viibida. Keegi oleks võinud tulla ja probleemi lahendada. Aga kõigil (klassijuhataja, direktor) oli vist ükskõik. Õnneks keemias mingit lõpueksamit vms tegema ei pidanud, aga säärane keskkond raudselt õppimist ei soodusta. 

Ja siis lõpuks kehalise kasvatuse õpetajad. Olgu öeldud, et kui vaimsetes võimetes olin ma klassi eesotsas, siis kehalistes võimetes olin lootusetult tagaotsas. Kehalise õpetajad - ega nad midagi ei õpetanud küll. Selles mõttes - kas neid saab üldse ÕPETAJAKS nimetada? Mina hüppasin-viskasin alati stoilise rahuga oma meeter-paar ära, sain haletsusest oma "3" kätte, aga kas keegi õpetas, kuidas paremini saaks??!!??! EI! Kindlasti mitte! Kõik peaksidki olema sündinud sportlased. Well. Mina mitte. Kitse hüppamine? Seda ma ei julgenudki teha. Ma eelistan olla kahe jalaga maapeal. Kes üldse sellise asja välja mõtles ja miks?! Tal oli igav? Mida see näitab? Keegi teab?

Siiski oli üks asi, milles ma sain ka kehkatunnis olla tasemel. Pikamaajooks. Kui paljud tšikid ei suutnudki aastajooksu (sama palju meetreid kui on aastanumber) või Cooperi testi läbi joosta, siis mina olin klassi paari erilise sporditüdruku järel kohe järgmine. Jess! Tänu sellele + stoilisele rahule, et ma alati tegin asja ära, ükskõik kui kehvasti see mul õnnestus, sain siiski tunnistusele tavaliselt kokku "4" ära. Aitäh selle eest (isegi ilma irooniata).

Omaette fenomen kehalises kasvatuses oli muidugi pikkuse järgi rivistamine. Võite arvata, kus ma rivis paiknesin. Viimsel või eelviimsel kohal. Välja arvatud vist umbes üks õppeaasta, kus ma suvega kasvasin umbes 4. kohale umbes 12 tüdruku seas. Siis olin ma "valmis" ja edasi rohkem ei kasvanud. Aga mida see pikkuse järjekorras rivistamine näitab? Et kes on pikem, see on kuidagi ägedam? Ma loodan, et see on ka üks asi, mis koos minu kehkaõpetajatega igaveseks ajalukku on vajunud. Väike laul ka sellest siin, kuidas Elaine Paige'l oli kah probleeme oma lühikese kasvu pärast (Best things come in small packages):

Ja siis ühest asjast peab veel rääkima. Mingihetk oli meil meessoost kehkaõpetaja. IU. Ma kordan IUUUUUUU!!!! Verinoor naisterahvas, kes niikuinii ei saa hästi veel aru, mis temaga toimub.. tal ei ole selle juurde mingit arvustavat omaarust eluvenda vaja. Õnneks see vend kadus kusagile suht ruttu ära. Hiljem oli mingil poliitilisel kohal kusagil, valitsemas ...

Loodan, et tänapäeval üldkehalises õpetatakse noorele, kuidas õigesti liikuda, elementaarsed tehnikad, kuidas kaugust hüpata, kust tuleb jooksul kiirus, ja räägitakse ka toitumisest. Ja loodetavasti on ka paremad vahendid selleks (nt jalatsid, suusariided). Minul oli keskkooli lõpus, kui kehkatunnid igaveseks ära lõppesid, lihtsalt hea meel, et "WOOHOOOO ma ei pea enam mitte kunagi seda nõmedust tegema". Siiski ma mingil määral eksisin. Ka täiskasvanuna ma vahel näen unes, et olen unustanud kehalise riided koju... OU S***! See oli kooliajal mu suurim hirm. Õnneks seda juhtus ainult ühel korral. Aga suht kriipi, et ma seda praegu ikka vahepeal unes näen. Võibolla on mul lihtsalt nõrk närvikava.

Ma arvan, et kui ma poleks eelnimetatud kontingendiga oma elus kohtund (et täpne olla - 9 aastat päevast päeva koos veetnud), või oleks kohtunud ainult ~ pooltega neist, või kohtunud nendega täiskasvanu-eas - ma oleks parem inimene. Ja kui oled ise parem inimene, siis su elu on ka parem (siin lugeja teeb ise transitiivse järelduse: kui a->b ja b->c, siis a->c).

Pärast põhikooli läksin Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi, ning seal veetsin kolm toredat aastat. Lõpetades oli mul kole kahju, et see otsa sai. Räägiti, et ülikool on veel lahedam, aga tuleb tõdeda, et tegelikult ei olnud. Mitte et ülikoolil midagi viga oleks olnud, sugugi mitte. Aga fun'i sai minu meelest keskkoolis rohkem. Ülikoolis pidid ikka korralikult juba käituma, mängima täiskasvanut, saama oma olmeprobleemidega hakkama, mõni käis juba tööl jne, no ja ütleme ausalt, et ülikoolis oli ka räme palju õppida võrreldes keskkooliga. Esimeses matemaatilise analüüsi loengus ma sain ikka paraja šoki osaliseks, kui härra Tammeraid hakkas seal vaimustusega mingitest ... tõestustest... rääkima. Matanalüüs on ka ainukene kooliasi, mille pärast ma olen pisaraid valanud, sest mingi hetk oli tunne, et ma ei saa sellega hakkama. Nutsin veidi ja siis sain hakkama. Problem solved. Hr. Tammeraid õppejõuna oli siiski pagana äge, hoolimata matanalüüsi nutmaajavast funktsioonist.
 
Aga tagasi keskkooli. Klassijuhatajaid oli meil vist kaks - ikkagi matemaatika-füüsika klass, tõsised isiksused, mitte mingid pupujukud (tegelikult ma ei tea, mis ametlikult oli, 1 või 2). Mõlemad "meie õpsid" olid omamoodi ägedad, vaimukad ja muhedad tegelased, ehkki täiesti erinevad. Eks meiega oli raske ka, sest me tegime koerusi. Aga üldiselt olime vist pigem üksmeelne klass. Ma loodan, et ma tohin selle klassipildi siia panna, et keegi ei tunne end puudutatuna vms vms vms.

12B klass viimase koolikella päeval Suurel Munamäel

Keskkoolis kohtusin ka esimest korda õpetajaga, kes suutis oma tunnid teha sündmuseks, mida ma alati kannatamatult ootasin. See oli keele ja kirjanduse õpetaja ja ma tõsiselt loodan, et ta õpetab (kujundab) noori ka praegu ja on vähemalt sama äge ja inspireeriv kui minu ajal. Põhikooli keele ja kirjanduse tunnid olid suht surmigavad ja ülimalt teoreetilised. Keskkoolis oskas õpetaja meid suunata, et me loetud tekstidele hakkaksime leidma oma tagamõtteid, panema iseennast tegelaste nahka. Õppima midagi teiste kogemustest, elust, isegi kui need on väljamõeldud, kirjanduslikud tegelased. Parim empaatiakoolitus, mis mul kunagi on olnud. Ja noh oleme ausad, sel õpsil on suurepärane huumorimeel. Mul oli mingi kaustik lausa, kuhu ma kirjutasin tema tsitaate ja ma ei olnud ainuke. "Kas see rong ikka läheb Budejovicesse?" - usun, et see lause võtab praegugi paljud muigama. Õppimine toimus suhteliselt mängeldes. Mis mulle samuti väga hästi istus, oli palju loomingulisi harjutusi - sai ise kirjutada erinevates žanrites jutukesi, õppida end väljendama. Niimoodi olen ma kirjutanud ka ühe näidendi, mis isegi ühel korral kooli aulas ära esitati :) Aitäh mu klassikaaslastele, kes mu tanki olid nõus ronima. Ma ei oska öelda, kuivõrd mõtet see etendus (nende jaoks või üleüldse) omas. Süžee kokkuvõte oli umbes selline, et oli keegi talutütreke, kellel käisid erinevad kosilased, kellest siis seikluste käigus talutütreke valib ikka kõige ... mmm... targema? edasipürgivama? tegelase. Suht klišee, aga see kogemus oli vaimustav. 

Ainus teadaolev jäädvustus mu näidendist. Tagumise pildi peal istun ühe linnuse varemete otsas pärast 12 klassi lõpetamist. Seejuures on huvitav, et nimetatud linnus oli oluline nt mu vanemate jt selleaegsete lõpetamise stseremoonial. Sinna tehti linnast tõrvikutega rongkäik vms, mida ma lapsepõlvest mäletan. Minu ajal sellist asja ei olnd. Niisiis ronisin ise sinna torni otsa. Ilma tõrvikuta.

Ise õppejõuna ma tahaksin olla just selle kirjanduseõpetaja moodi. Ehkki ma annan aru, et mul on palju palju areneda, ma siiski igakord püüan. 

Õpetajatest veel - ma käisin ka muusikakoolis päris pikka aega ning sel ajal oli mul kaks pilliõpetajat. Alguses noorem naisterahvas, väga südamlik ning kena inimene, kes minuga ränka vaeva nägi, sest ma ei viitsinud ajuti ikka kohe üldse pilli mängida. Aga tema ikka püüdis mind julgustada, motiveerida... ja siis läks lapsepuhkusele. Mu teine pilliõpetaja oli tõeline maa sool Hendrik Juurikas, tohutult sõbralik ja tark mees. Tema puhul on mul kole kahju, et ma ei suutnud kõike seda vastu võtta, mida tal pakkuda oli. Ei olnud pilliõpingud tol ajal ikka mul prioriteediks. Aga kui ma kunagi talle mainisin, et "oi mulle nii meeldib Mozarti Türgi rondo", siis oli ta järgmiseks korraks oli ta selle mulle välja kirjutanud ja ma sain seda mängida! See oli mul isegi üks lõpueksamipaladest, ehkki ma ei suutnud lõpuni seda täielikult puhtalt ära mängida, ikka natuke rütm lappas jne jne jne. Päris keeruline lugu ikka.
Ma loodan, et see (loomulikult käsikirjaline) noot mul on kusagil alles.

Ega ma siin kõigist oma õppekogemustest kirjutada ei jaksa ja ilmselt läheks igavaks ka juba. Võimalik, et kunagi jätkan :D

Seniks väike türgi rondo (mitte minu esituses):

PS. Mamma Miat tasub ikkagi vaadata. Nii esimest kui teist osa (aga teine on parem).