Pealkirjast võiks jääda mulje, nagu ma oleks ilgelt tegus ja värki, aga tegelikult wicked kitchenit testisin ainult seetõttu, et kusagil väideti, et see on "ikooniline" vms ja Prismas sattusin juhtumisi peale, kui olid 30% allahinnatud. Ja ma olin väsinud, tüdinud ja 0 ideed, mida süüa, samas sööma ikkagi vahepeal peaks. Mul ei tuleks muidu pähegi 6€ eest karbis valmistoitu osta. Ja ammu polnud enam midagi huvitavat juhtunud, ja nii juhtuski. Ja miks ma siin kirjutan, on see, et ma peaks tegema hoopis midagi muud (nt sünkro testcasesid, sest nädala sees on võimatu keskenduda ja nii ma muudkui puhverdan oma suutmatust nädalavahetustega), või kasvõi koristama, aga halvasti ütlemine on ka nii kuradi mõnus, nii et võib seda kirjutamist võtta ka teraapiana. Ja ei, kui sulle ei meeldi halvastiütlemist ja negatiivsust lugeda, siis sa ei pea edasi lugema. Aga minu plogi ja ma kirjutan, mis sülg suhu toob.
Miks ma jaapani ühepajatoite tegin? Sest et viimasel ajal on mul tunne, et kui ma vanasti veel süüagi oskasin teha, siis nüüd ei oska seda ka enam. Aga kõigest järjest.
Niisiis wicked kitchen peaks olema ikooniline plant-based ehk täistaimsete (valmis)toitude firma, tegutseb UKs, USAs ja Soomes, ja meil müüb seda edasi Prisma. Ehk Prismas müügil olevad valmistoidud on toodetud Soomes. Ehk siis kui juba loogiliselt mõelda, siis tegelt tundub suhteliselt ajuvaba, et Soomes makaronid valmis keeta, karpi panna, Eestisse sõidutada ja siis 6€ karp maha müüa. Aga no kuna nii ikooniline, siis ma juba ammu tahtsin teada, et kuidas see maitseb. Puhas reklaami ohver. Lihtsalt mind ja paljusid mõttevabu inimesi eristab see, et kui ma järele proovin omal nahal, et miski on pask, siis ma ei hakka end veenma, et oi kui hea, kõigile ju meeldib, mulle peab ka järelikult meeldima, vaid lihtsalt teist korda enam sama viga ei tee.
Aga no proovida tahtsin seepärast, et kui maitseb hästi, saab kopikättida ja ise palju odavamalt teha. Sest no oleme ausad, riis, makaronid, kartul, natuke kikerhernest ja mingit juurviljapüreed + elekter ei maksa kindlasti 6€ 350 grammi eest. Neid karbikuid seal vaadates tekkis mul sama mõte, mis kaubamajas kleite ja mantleid vaadates - et kes need inimesed on, kes sellise hinnaga asju endale lubada saavad. Ja no seepärast ma tahtsingi teada, et kas siis tõesti on nii hea. Tuli välja, et täielik saast.
Esimesel korral, kui prismasse juhtusin, oli alla hinnatud vegan mac&cheese, mis oli põhimõtteliselt makaronid muskaatkõrvitsapürees sibulagraanulitega. Lõhnas hästi kui soojaks teha. Aga esiteks olid nad täiesti unustanud sinna soola panna. Ok, panin soola juurde, maitsel iseenesest polnud viga, aga need kõvad sibulagraanulid.... idee järgi need peaksid vist krõbedad olema, aga no selleks ei pea olema ahjuhiiglane, et aru saada, et niimoodi pudru peale pandud sibulagraanulid kaotavad oma krõbeda tekstuuri umbes 23.11 sekundiga, rääkimata siis reisist üle lahe. Ühesõnaga, päris rõve oli.
Teisel päeval oli viimsepäeva allahindluse valikust valida kahte sorti makaronide ja chana masala ehk indiapärase kikerhernekarri vahel (postituse esimesel pildil). Kuna mulle tegelikult väga maitsevad hästi tehtud taimsed karrid, siis ei olnud otsust raske teha. See oli veel suurem pettumus kui see eelmine. Karrist oli see asi ikka väga kaugel. Esiteks oli maitsestamisel üle pingutatud köömnete ja mingi muu maitseainega (kahtlustan, et kurkum), et see toit oli lihtsalt mõru. Teiseks oli tekstuur vesine, mitte kreemjas nagu korralikul karril (ja seda saab suurepäraselt teha kookospiimaga!!), kolmandaks oli riis täiesti kõva. Nii et see oli ka päris rõve. Ühesõnaga, ma ei tea, kumb neist kahest rõvedam oli, aga vaesed rikkurveganid, mul on teist kahju, kes te end sellist jama end sööma sunnite.
Enivei, kuna viimasel ajal mul on tunne, et ma ei oska süüa ka enam teha, sest kõik toidud, mis ma varem teinud olen, ma ei taha neid enam süüa. Ja poes ringi käies ei ole mitte midagi, mille kohta ma tunneks, et oh, vot selle järele oleks isu, küll seda sööks. Saad aru, isegi isu millegi järele enam ei ole! Ennekuulmatu! Okei, jaapani tüdrukute videosid vaadates juutuubist vahepeal on siiski tunne, et oh mingit nende tehtud toitu isegi sööks. Aga see on aind korraks. Aga siis juhtus nii, et esmalt leidsin kapist jaapani karri kuubikud. Ma ei mäleta, kas ma olen nendest varem ka kirjutanud, aga pmtselt on tegemist kasmekuubikutega, mis toidu sees ära sulavad ja sellise mõnusa konsistentsiga karrikastme moodustavad. Kui tavaliselt ma olen teinud kapsa-porgandi-kartuli-hakklihaühepajatoitu, siis seekord tekkis mõte karrikuubikuid ka sinna sisse panna. Mõeldud tehtud, oli päris hea, soojendada kannatas ka. Ja erinevalt tavalisest hautisest on sellel hautisel veidi toiteväärtust ka, sobib hästi ka riisiga süüa.
 |
| Stockmanni FBst |
Välja tuli maitse poolest ok, aga välimuse poolest suhteliselt koeraokse. Edaspidi porrut ei pane, sest see hautatud porru on ikka päris rõve. Aga muidu jah väga viga ei olnud. Kuna mul on nüüd terve 400gr pakk misopastat (punast, mitte valget, seda ei olnud retseptis täpsustatud, need on tegelt üsna erinevad ja ma nüüd ei teagi, kumba seal mõeldi!!!), siis edaspidi teen võibolla lihtsalt misosuppi mingite külmutatud juurviljadega. Jaapani tüdrukud muidugi teevad värsketega, aga don't let the perfect be the enemy of the good!
Muud ei ole mul hetkel mitte midagi öelda. Sõnad ei suuda seda väljendada, kui nurka ma end värvinud olen.
