Very busy doing absolutely nothing in large amounts

Juba peaaegu kuu aega olen tegelenud väga aktiivselt suures koguses mittemidagi tegemisega - soovidega ikka peab ettevaatlik olema, kuigi ma ütleks, et tegelt on .. kas just hea mittemidagi teha, aga lihtsalt ainuke asi, mida ma jõuan teha. Nii et jumal tänatud, et ma ei pea midagi muud tegema. Ma arvan, et esimest korda elus ma tegelen aktiivselt mitte midagi tegemisega.

Mõned postitused tagasi ma panin kirja, mida ma tahaks teha, kui töötama ei peaks. Nendest asjadest olen ma teinud põhiliselt magamist. Ujumist olen ka teinud, aga tihti on osutunud soov magada nii suureks, et pole läinud ujuma. Turul olen ka mõned korrad käinud ja häid asju ostnud. Niisama metsa pole läinud, v.a ükskord kui läksin, siis avastasin maja tagant metsast täiesti adekvaatsed vaarikad. Ainult et pärast oli puuk varbavahel. Tunnen, et sügeleb, vaatan järele - puuk, surnd. 

Ujumine meeldib mulle kõige rohkem (peale magamise), kuigi ma ei oska eriti ujuda. Ujumise juures on mitmeid asju, mis räigelt närvi ajavad. Näiteks plärtsupoisid. Need on tüübid, kes omaarust ujuvad krooli, aga käed käivad plärts ja plärts nii et vesi laias kaares lendab. Või nagu üritaks elueest vett vahule kloppida. No nii ei peaks ujuma. Eriti vähe meeldivad mulle plärtsupoisid, kes tulevad minu raja peale plärtsutama, isegi kui vabu radu on. Eriti trapea oli üks ilueedi, kes esmalt basseini servas end "venitas" st hööritas oma kubet ja keerutas oma randmeid, a'la et vaadake kõik mu sinimustvalgeid trussasid ja rõvedat kondist tagumikku. Ja siis - otseloomulikult minu rajale plärtsutama. Tra kui raske on järgmisele vabale rajale minna?? Enne kui ma jõudsin ise ära minna, üritas ta mulle otsa ka ujuda, nii et ma oleks peaaegu talle öelnud, et "järgmine kord võib niimoodi õnnetus juhtuda", st mina ei vastuta kui ta mu jala oma näost leiab. 

Täna näiteks roomasid kohale kaks vene (?) keelt kõnelevat meest, noorem ja vanem. Kõndisid ümber basseini, uurisid, vahtisid ja passisid veel kalda peal, ja siis muidugi minu raja peale! tramaivõi. Ainult et need vennad ei olnud siin küll ujumise pärast. Ma pigem arvan, et nad seirasid teiste ujujate isiklikke asju, et mida endaga kaasa võtta, varganäod sellised. Kuidas muidu seletada lisaks eelnevale "jalutamisele" ka basseinist välja üle ääre vahtimist just seal, kus teiste inimeste asjad on? Ma tulin selle peale demonstratiivselt välja, viisin oma asjad basseini teise külge ja läksin teisele rajale. Pardon my french, aga tramaivõi. 

Närvi ajavad veel idiootsed teismelised, kes basseini ääres karjuvad, räuskavad, ropendavad ja üksteise asju basseini loobivad. Ükskord lükkas üks idikas teise idika vette, nii et tolle jalg jäi basseini piirdesse kinni. Ma juba mõtlesin, et noo nüüd on kooma laks, aga ei. Kukkus küll uperkuuti vette, aga vist oli piisavalt sügav, et peaga päris põhjas ei käind. Ma arvan, et tal ei saa ajusurma tulla, sest tal lihtsalt pole aju. 

Ahjaa ja siis on veel pallipoisid, kes kõrval väljakul oma palle kontrolli all ei suuda hoida, nii et pallid lendavad basseini. Esiteks on üsna ebameeldiv palliga pihta saada, teiseks nad miskipärast ootavad, et siis ujujad nende palle välja tooks. Thank you but no thank you. 

Ja siis on veel kenid ja barbid (niimoodi ma kutsusin teatud inimtüüpe oma peas juba ammu enne kui barbist üldse kellelgi tuli idee teha mingi film). Need on sellised "kenad" noored inimesed, tüdrukutel uhked juuksed, millega suudavad võistelda ainult need meetrised kunstripsmed ja paks meik. Tavaliselt on neil kaasas vastav meessoost isik. Ja siis nad miilustavad seal basseinis, vahivad teisi ja irvitavad, aga ujumise vastu huvi üles ei näita - tõepoolest - ripsmed ja juuksed kukuvad ju küljest ära, kui märjaks saavad. Mul on alati tahtmine neile öelda, et ou minge lastebasseini. Noh õnneks muidugi need ja värdnoorukid ilmuvad välja ekstra soojade ilmadega ainult - seega vist on hea, et ilmad on nii 20kraadi max olnud praegu. Mul endal natuke jahedama ilma ega vee ega isegi vihma vastu õnneks midagi ei ole. 

Jomara Khidri datlid - räigelt head

Ja lõppeks ma loodan, et see ironman saab ka ruttu mööda ära, sest on olemas ka seltskond ujukuubedes õdesid-vendi, kes tund aega järjest basseinis ringe teevad. Ok, tatistavad ka veidi. Üldiselt on nad võrreldes plärtsupoistega ikkagi üsna viisakad. Lihtsalt totaalne nauding on olla seal basseinis üksinda. Umbes nagu viie miljardi euro tunne. Kui on jahedamad ilmad või hilisem/varasem kellaaeg, siis selline asi on vähemalt mingid minutid täiesti võimalik.

Ühesõnaga, esimesed rohud, mis ma sain, ei mõjunud, ainult ajasid südame pahaks. Teised ei aja südant pahaks, aga ei mõju minu meelest ka. Võinoh, ma igatahes ei tunne seda mõju kuidagi. Ikka olen päeval sunnitud mitu tundi magama, kui mõni päev midagi aktiivsemat teen, siis kolm päeva keeldub organism peaaegu üldse voodist välja tulemast. 

Mikrobioom on kah pärast neid antibootikume juba välja surnud, süüa isegi väga ei taha, aga kui, siis saiakesi, nt croissante ja võiroose, mochipalle, trühvleid, monlaureesid ja datleid. Ja täna nt olen ära söönud 2 topsikut saasta - kartulipuder ja kiirnuudlid. see asi ei saa hästi lõppeda. Avastasin selverist räigelt head datlid, aga paraku ka räigelt kallid. Süüa teha mitte mingit vaibi ei ole, tegin puljongi, aga edasi miskit teha ei viitsi. Ja küpsetasin ära mingid lihatükid, mis olid külmkambris, aga tundub, et nende tekstuur oli külmutamisel kuidagi kannatada saanud vms vms vms, igatahes jube vintske tuli see asi välja ja ei kutsu sööma.  

Andiata bleiser

Shoppy shoppy ka ei taha teha, võinoh tahan, aga frustreeriv, sest
lihtsalt midagi pole shopata. Ükspäev käisin nt kaubamajas, seal oli asju, aga need hinnad isegi allahindlusega ei ole normaalsed, tavahinnast rääkimata. Muidugi Marc Cainil oli jälle ilusaid asju tulnud, pehmed villased palmikutega beežid kudumid ja ilusad puudersinises toonis über ilusast villasest kangast mantlid, mis maksavad 600€ kui ma õigesti mäletan. Ja ma ikka ei saa aru, kuhu need Kaubamajast jm ostetud kvaliteetsed ja ilusad asjad lähevad, kui omanikud neist ära tüdinevad. Sest ilmselgelt keegid ju iga hooaeg ostavad kaubamajast asju? Igatahes sekondhändides on ainult tonnide kaupa väljaveninud haa ja emmi ja muud hiina saasta, mis on lihtsalt masendav ja ma ei suuda selle sees enam siblida. Vahel harva on õnnestunud skoorida mõni normaalses korras Montoni või Mosaici kleit, aga neid jääb ka järjest vähemaks. Ivost ei ole vapsee enam mitte midagi osta, sest kõik on jube kräpp. Ok, "koerajalutamise" vesti ostsin ikkagi, kuigi see ei olnud ka allahindlusega eriti odav. Aga see oli beež ja tepitud ja ma kujutan ette, kuidas ma panen selle alla kõrge kaelusega valge villase kampsuni, jalga liibuvad püksid ja kõrge säärega saapad ja rooman ringi nagu mõisaproua, kellel on hobused ja koerad.

Marc Cain villane palmikuline ilus sügiskraam

I said they'll never make their money back*

Ühesõnaga, mu projekt lõppes ära, sest raha sai otsa. Kõik koondati ära. Ma olen ikka friggin selgeltnägija, et mul endal hakkab ka juba hirmus - mul oli juba vähemalt kuu aega imelik tunne, ja kui eelmine nädal lausa 2x kontoris käisin ja seal mingi arusaamatu matusemeeleolu valitses, siis ma vist isegi kellelegi ütlesin, et "meid vist koondatakse kõiki ära". Samas see otsus vist tehti ikkagi sel nädalal alles ladvikus, nii et vähemalt minuteada keegi enne kui räägiti, midagi ei teadnud. No igastahes ma olen selgeltnägija. Ma peaks sinna selgeltnägijate saatesse ikka minema.

See oli siis see projekt, mille ma sain oma ainukeseks projektiks pärast mitu aastat 6 väikese s*ita erineva jupi peal kannatamist (multipasking). Ma pidasin seal vastu siis aasta ja neli kuud ja see oli hea aeg. Ja praegu ma arvan, et see on ilmselt parim projekt, mis mul on olnud. Ok, mul oli küll üks päris hea projekt minevikus ja üks lihtne ja igav, st kvalifitseerus ka pigem heaks. St igal projektil on oma kitsaskohad nagu igal pudelil on kael, aga suuremal osal mu projektidest see kael on siiski olnud umbes nagu ussi m-i läbilaskvusega.

Aga see projekt oli hea sellepärast et:

1. See ei ole mingi tavaline infosüsteem, vaid see on midagi huvitavat, mida ma siia kirjutada ei saa. Aga see on tõsiselt huvitav, mida kõike selle süsteemiga teha saab. Ja seetõttu oli keskmiselt keeruline teda ehitada.

2. Seltskond on väga hea. Esiteks on seal sisupoole inimesed, kes on kõigist 1000x targemad ja ma ei saa midagi teha, mulle meeldivad targad inimesed. Nad on huvitavad. Võiks öelda isegi mingil määral inspireerivad - kuigi mind on peaaegu võimatu inspireerida.

3. Arendajad on ka head, kes alles jäänud on. Nagu tõsiselt. Mõtlevad ette, küsivad küsimusi, toovad vabatahtlikult igasuguseid stsenaariume ja lahendusvariante välja. 5+ vennad.

4. Juhtkond on ka hea, st see tase, kellega meie kokku puutume. Pädev, teadlik ja samas suuteline väljastpoolt tuleva s*ita eest tiimi kaitsma. Respekt. Kui paha neil endil võib olla - ma isegi ei kujuta ette.

Ehk siis nüüd mu kõige hullemad hirmud on jälle tõeks saanud ja ma pean mingi uue projekti saama ja sinna sisse elama ja jälle ennast tõestama hakkama. Aga õnneks tuleb alati universum ja saadab haiguslehe, kui kliendil raha otsa saab! hetkel on mul nii palju rohtusid, et 12 tunnist jääb juba väheseks, et neid graafikusse panna.

Aga kuna ka tänulikkus pidi olema teraapia vorm, siis ma kirjutan siia ära, et ma ei unustaks, mille eest ma tänulik olen:

1. R ja K (ja J natuke ka, kuigi tema juba lahkus kuu aega pärast minu tulekut ära) - see onboarding, mis te mulle tegite, see oli lihtsalt muljetavaldav. Mulle sai kõik selgeks. St see, millest ma suutsin oma taustateadmistega aru saada. See aeg ja pühendumine, mis te sellesse panite - ma loodan, et ma sain teile selle eest oma projektis oldud aja jooksul tasuda.

2. R (sama kes p1) igakülgse toetuse ja kaasamise eest ja loomulikult lihtsalt tiimi kalju olemise eest. 

3. R sisupoolelt - ma olen sulle ilmselt elu lõpuni tänulik su kannatlikkuse ja selgituste eest, ilmselt sa uskusid minusse, sest muidu sa poleks viitsinud mulle ilmselt kõiki neid njuansse selgitada. Tänu sinule ma olin 1000x parem testija! Ja see on nii hea, kui keegi sinusse usub.

4. Arendaja M - see vend lihtsalt teab kõike ja kui ta ei tea, siis ta uurib ja puurib kuni teab. Ja ta ei ole kade seletama, ta ei ole kade koos mõtlema. See on uskumatult palju abiks, kui arendaja viitsib koodi näidata ja seletada. 

5. Arendaja S - ma ausalt ei ole näinud kunagi arendajat, kes niivõrd palju mõtleks kaasa, mõtleks ette ja mõtleks, et kuidas reaalselt kasutajal saab olema seda kasutada. Ja mis konksud üldse võivad olla kogu asjal. Ja no sa oled üleüldiselt positiivne ja kaasatõmbav inimene! 

Ühesõnaga, kogu tiim, ka need, keda ma ei toonud nimetäheliselt välja, oli selline et sprindi alguses ei saa mitte muffigi aru, mis vaja teha on, ja sprindi lõpuks (või veidi hiljem) on kõik nii selge nagu poleks kunagi arusaamatu olnudki. 

*aga seekordne pealkiri on Monty Pythoni laulust Always look on the bright side of life, see tuli kohe meelde seoses selle raha otsasaamise ja koondamisega.