Multipasking heeros

Tunnitabel,
tundub mingi 4-päevane nädal,
iga rida on eri projekt

Disclaimer: see ei ole kirjutatud kellegi süüdistamiseks või halvustamiseks, see on kirjutatud mälestuste salvestamiseks ja kirjutamisteraapia eesmärgil, et saaks selle ära öelda ja edasi minna. Keegi ei ole mulle auku kaevanud ega mind sisse lükanud. Ise kaevasin, ise ronisin sisse ka. Või nagu Saatpalu kunagi on kirjutanud: 

parem hilja kui homme
või kunagi või keegi või mitte midagi
parem valesti ja vähe,
vähemasti ise nägid
kesse tegi - ise tegin
pole kelle kallal hüpata, hüpata

Hell yeah, ma olen ikka tõeline heeros, isegi kui ma seda ainult ise ütlen. Ma tegin nimelt umbes kuute erinevat projekti korraga. Ma pakun, et umbes 2-aastase perioodi jooksul (tõsi, mingite natuke lihtsamate perioodidega vahepeal ja koguaeg ei olnud 6 sama projekti vaid need varieerusid, kokku oli 11 erinevat projekti). Ja sain sellega täitsa isegi hakkama, nii et kusagilt midagi väga ei kärisenud ja ise jäin ka sort of ... ellu. Kui seda saab nii nimetada. Tegelikult seda on vara öelda, sest kokkukukkumine võib tulla koos pingelangusega. Nüüd on mul kaks projekti alles - üks, mille kohta ma ei taha ära sõnuda, aga üle hulga aja on mul tõesti jälle võimalus olla heas, professionaalses seltskonnas. Teine projekt on juba vanast ajast, aga noh ma ei ütle seda ära, sest ma sellele konkreetsele tellija esindajale kunagi lubasin. Ja see tellija esindaja, erinevalt kõigist teistest, kellelt ma küsisin, ainukesena vaevus tegema mingi plaani. Ja kuigi sellest plaanist pole midagi suurt täitunud, siis ma hindan vähemalt seda pingutust kõrgelt. Sest teised isegi ei pingutanud.

Aga hetkel on paras aeg teha ajalooraamatute jaoks väike kokkuvõte, enne kui see valu ära ununeb ja siis jälle tuleb, sest ma ei ole sellest midagi õppinud ja järeldusi teinud. Ja ei, sellisesse olukorda ma enam sattuda ei soovi.

Ühesõnaga. 2020.aasta septembris tõmbas üks klient mul rämedalt valusalt vaiba alt ära. Nimelt neil vastutavad instantsid olid unustanud eelarvet jälgida, Ja avastasid järsku, et oih, eelarve on miinuses, päevapealt tuleb nüüd töö lõpetada. Mitte ainult minul ei kukkunud ~80% koormusest päevapealt ära, kogu arendustiimil (3-4 inimest?) ka. Õnneks mina olin vahetult enne neid uudiseid just tõsisemalt haigeks jäänud ja seega õnneks veel niimõndagi aega riigi ülalpidada. Jei, midagi head ka kahes halvas. Sest no kes teenusepakkujana töötavad, need teavad, et laest päris projekte välja ei võta vaid neid tavaliselt müüakse mingi aeg ette ikkagi, sest see võtab paar kuud aega. Ehk siis kui tahate tellijana oma teenusepakkujale käkki keerata, siis just, öelge päevapealt, et teil sai eile raha otsa. 

Enivei, pärast seda, kui ma olin terveks saanud, jätkusid mul mingid jupikesed, aga kuna täiskoormust kokku ei tulnud, siis nooohhh, ühest küljest ei taha ma niisama vegeteerida, teisest küljest olen keskmisest vastutulelikum ja "see väike asi, teeme ära" suhtumisega ka. Eks neid abivajajaid ikka tilkus. Ja nii mul oligi mingil hetkel 6 paralleelset projekti täiesti erinevatest nurkadest, mida ma tükk siit, teine sealt, tegin. Ja sellises olukorras enam ju täiskoormusega ehk normaalset projekti juurde ei võta. Noh tõele au andes, ega ma iga päev muidugi kuute erinevat asja ei teinud, aga pahatahti viite küll. Sest et kusagil oli millegagi kiire, ja kuigi sellele võis kuluda pool tundi, oli see vaja ASAP ära teha. Ja kuue paralleelse projekti puhul võib vabalt olla ASAP vaja midagi ära teha nt kahes kohas. Ja kusagil kolmandas kohas ei olnud kiire, aga vaja ikkagi ära teha. Ja kusagil pärastlõunal siis said kiired asjad otsa ja tuli hakata vaatama, et kuidas nüüd ülejäänud päev täita. Kujutate seda context switchingut ette, jah?

Takkajärgi ma imestan, et ma nii kuradi loll olin, et ma asja selleni lasin. Sest no see mingi hetk jõudis sinnamaani, et ma tegin oma päeva ära ja ülejäänud aja magasin / olin niisama koomas, ei tahtnud mitte kedagi näha ega jumala eest kellestki midagi kuulda ja ma arvan, et suur osa mu tööpanusest kulus enda vaoshoidmisele, et kellelegi mitte midagi väga halvasti öelda. 

Ja no andke neid projekte andeks, aga vähemalt kolm neist oli, noh... ma ei kirjuta seda sõna siia. Seetähendab, käpardlik arendaja, kes ei olnud motiveeritud või lihtsalt ei suutnud, ja kui isegi midagi lubas, siis enamasti ei tulnud. Ja kui tuli, oli vähemalt esimesel ringil väga vigane - mis tähendab, et läks esimese poole tunniga tagasi ja vsjo. Ja mul tuli järgmine asi ette võtta - jeii, kontekst svitsing. Ma ikka jätkuvalt ei saa aru, kuidas sellised arendajad ikkagi endale kliente leiavad, aga no kui kliendile see sobib siis noh.. olen lihtsalt mina vales kohas, onju. Väga võimalik, et ma olen mõnede jaoks lihtsalt liiga efektiivne.

Aga mida ma sellest kõigest jamast õppisin. Sest väga rumal oleks mitte õppida. 

* Üks rohukõrs ei pruugi kaameli selga murda, aga miljon rohukõrt juba võib. Üks lumehelves individuaalselt vaadelduna ei pruugi viia mõtteid laviinile, aga kui neid on piisavalt, siis hell yeah. Ja konna keetmisel vaikselt temperatuuri juurde keerates konn kohandub keskkonnaga, kuni on küps.

*  Ma pean oma tööst keskmisest rohkem lugu ja ootan seda ka nendelt, kellega ma koos mingit projekti teen. Sellesmõttes, et ma töötan ikkagi 40+ tundi nädalas ja ma tahan, et mingi normaalne asi välja tuleks. Sest et mis mõte on genereerida saasta? Kahjuks mul endal selle üle on vähe kontrolli - ma olen lihtsalt tagasisideahel - aga pange nüüd tähele! egoprobleemiga käpardeid ja norm õdesid-vendasid eristab oskus tagasisidet kasutada. Et kes kasutab tagasisidet, et paremaks saada, ja kelle jaoks see on nagu haneselga vesi (heal juhul) või siis halvemal juhul äärmiselt mittetänuväärne ja taunitav nähtus. On olemas sort inimesi, kes tahavad lihtsalt oma X tundi ära billida ja neid ei huvita, kas nad midagi kasutatavat ka teevad. Neil puudub elementaarne lugupidamine oma töö vastu. Ei, ärge saage valesti aru, ma ei oota, et minust lugu peetaks, ehkki see oleks tore. Vaid oma tööst tuleb lugu pidada, sest sitta on maailmas niigi liiga palju, seda ei ole vaja juurde toota.

* Mõned inimesed ja olukorrad kohe on sellised, et püüa mis püüad, nad lihtsalt toovad mängleva kergusega sinus välja sinu kõige halvemad omadused ja selle, kes sa ei taha olla. Ja siis sa tasapisi muutudki selliseks, nagu sa olla ei taha. Ma olen 100% kindel, et mul on mingid isiksuse häired kujunenud selle ~kahe aasta jooksul. Õnneks ma ise saan veel aru, et mul on probleem. Prio 0 on mul tagasi saada selliseks toredaks inimeseks, nagu ma kunagi olin ja nagu ma tahan olla.

* Never say never aga edaspidi teen ma 1, max 2 sisulist süvenemist nõudvat asja korraga

Ja noh mis ma lõpetuseks oskan öelda. Ma ei kirjuta seda kaastunde kerjamiseks, aga kui tahad mulle kaasa tunda, siis ära ole passiivne. Saada lilled või wolti kinkekaart vms. Mõlema üle tunnen võrdselt rõõmu. Kuna ma vahepeal unustasin ära, mis tunne on rõõm (sest töö rõõmu ei pakkunud ja ülejäänud aja ma magasin), siis rõõm meelde tuletada oleks praegu prio -1. Kui tahad parastada, et nääää, loll tüütas' hinnäst lahki ja kasu ei miskit, siis no palun väga. Ainult et kuidas seda nüüd öelda... siis see ütleb niimõndagi sinu kohta, ja mitte minu kohta. 

Uskumatu, aga kõige selle kohta on juba 45 aastat tagasi laul (lausa tsükkel) ka tehtud, naudi! 

ps. Mõrv paradiisis uus hooaeg on väljas, omg. Selles filmis on midagi, mis tekitab uskumatult hea ja sooja tunde, ma olen algusest peale mõelnud, et ma tahaksin olla see detektiiv seal (praegu on seal muidugi juba kolmas detektiiv, kõik külmast ja vihmasest Inglismaast tulnud, tõsi, üks tapeti ära, teine läks Inglismaale tagasi ja siis kolmas on veel seal).

Kuhu ma langenud olen vol2 ja Ivo pettis mind jälle

Ideaalsed Andiata
valged linased püksid

Mõnel ei ole üldse maitset, mõnel on halb maitse. Mõned suudavad elu jooksul hea maitse omandada,  mõnele on kaasa sündinud. Aga mina olengi hea maitse. Haha natukene Andres Vanapa ainetel enesekiitust ka. Ühesõnaga, ma tahtsin oma suvegarderoobi veidi värskendada, et mitte näha nii surnud kober välja nagu tavaliselt, et mitte inimesi hirmutada vms vms, kui juhuslikult peaks mõnda kohtama. Mõtlesin, et oleks hea kaks asja hankida - linane valge särkkleit, mida mul pole kunagi olnud, aga mida ma edutult jahtisin juba eelmisel aastal. Ja siis valged laia lõikega linased püksid. Neid mul on ikka olnud, aga lihtsalt ma ei mahu neisse enam. No ok, eelmine aasta ka juba ei mahtunud, aga siis mul oli lihtsalt ükskõik. No ja valgete linaste pükstega on see probleem ka, et nad kipuvad ikkagi mingi paari hooajaga end ammendama, sest nad on valged ja linased. 

Niisiis kust selliseid asju saada (sekondhänd kõrvale jättes, sest sekondhändis ei ole selliseid asju, uskuge või mitte - ei ole!!!). Pükste osas ma teadsin, et Andiatal on sellised ideaalsed püksid olemas, kõrge vöökohaga, ja mis eriti hea, külje pealt lukuga sest ma vihkan kõhu peal seda nööpi ja lukku sest see on nii vastik. AGA. need püksid maksavad palju ja ma pole sellises kohas  kus ma saaks 179€ pükse lubada. Võibolla ma mingi allahindlusega oleksin ostnud, aga kaupsis on minu suurus juba välja müüdud, niiet nohjahh.. ilmselt rikkad inimesed teavad siis ka, et head püksid või midagi. Aga noh nende poolt võin ma vähemalt seda öelda, et Andiata on tõesti kvaliteetne, kui õnnestub millelegi nende valikust küüned taha saada, nt allahindlusel.

Ivo kaamelilühkarid 59.95€

PRJUUUUUNNNN!!

Ivo valmistas räige pettumuse, sest et see on hirmus, mis seal toimub. Dressid. dressid. DRESSID igas jumala värvitoonis, wtf dudes?! Ja ülejäänud asjad olid kõik PRUUNID. Kes kannab pruune asju?? Okei, ühed linasegused valged püksid olid ka, aga eest luku ja nööbiga ja mitte liiga odavad, nii et ma ei viitsinud neid proovidagi. Liiatigi oleks need mulle pikad olnud. (Andiata omad kusjuures vähemalt kirjade järgi tundusid isegi mulle sobiva pikkusega). 

Kaamel 79.95€

Mingeid linaseid pikki pükse oli küll kaamelikarvas / roostepruunis, kuid noh ma ei otsinud kaamelikarvalisi, onju. Olid ka kaamelikarvalised šortsid - võibolla need ma kunagi puhtast uudishimust proovin ära, kuigi ma kahtlustan, et kui ma nendega kusagile ilmuks, siis kõik jääksid õudusest pimedaks.

Aga no see dresside invasioon on lihtsalt jube. Kes kannab dresse, ah? Mina küll ei kanna. Mul on küll komplekt Reservedi kootud pastelseid dresse, aga neil on sildid küljes. Mulle meeldis see värv lihtsalt... Ja Karen Milleni roosa komplekti trashisin koroona I aastal ära, sest see oli akrüülist ja no see iseenesestmõistetavalt läheb kohe koledaks.. Kuidas ma ei taibanud. Ilmselt olin mingis hüpnoosis, et ooookarenmillenjejejejeje.

Keda selline asi kaunistaks?

No tegelt ärge saage üldse valesti aru, mul on sügavalt suva, mida teised kannavad, ma ei väsi seda kordamast. Kandke dresse ja siniseid teksasid ja valget t-särki, peaasi, et te ei virise ja ei õelutse ega ole võltspositiivsed häppipuppinummid. Aga mina tahan näha midagi ilusat, kui ma peegilisse vaatan. Et mul ilusa kleidi näol oleks üks põhjus rohkem hommikul üles tulla. Mina tahan, et mu riided mind kaunistaksid ja dressid või teksad seda ei tee kindlasti. Teksad on lisaks räme ebamugavad ka. Aga Ivo, kes peaks oma slogani järgi võimestama naisi, siis mul on väga kahju, aga ma ei usu, et dressid kedagi võimestaksid. 

Selle jutu jätkuks, Tanel Veenre ütles oma instagrami storys umbes midagi sellist, et "valge t-särk sobib ju kõigile" aga kui värvid ja disainid on olemas, siis mina igatahes eelistan neid kasutada. No mina nõustun 200%. Ma võtan siit aga kohe sõnasabast kinni, et jah, sobida võib see valge t-särk küll, aga kas see ka kaunistab? Minu meelest valge t-särk kaunistab ikkagi väga väheseid, võibolla kui siis mõnda väga erilist supermodelli. Ja ikkagi, kui valge puuvillane t-särk asendada kasvõi linase triiksärgiga, siis mulje saab hooooopis midagi muud. Mina isiklikult naudin seda mängu, mida värvid, mustrid ja lõiked võimaldavad. Kuidas kasutada, mida ja mis olukorras ning kellele need juurde annavad või ära peidavad, kuidas mõjuvad ja mis mulje vaatajatele jätavad. Riietumine on üks peen mäng ja kunst!! Vähemalt minu meelest, sest mina isiklikult olen sellest ajastust juba eemal, kus riietuse ainus eesmärk oli õrna valget keha keskkonna eest kaitsta.

Tagasi Ivo juurde. Kleite olid mõned, aga alla igasugust arvestust. Nt helesinised ja helerohelised, mis küll värvi poolest ilusad, aga kanga mõttes õudsast kõige paksemast puuvillasest kangast tehtud, mida pole võimalik sirgeks saada ja mis seisab seljas nagu heinakuhi. thankjuu but no thankjuu. 

Siiski ühte ilusat asja ma Ivo juures nägin. Üks käekott oli väga kena väljanägemisega. Nahkesemed on neil üldse vähemalt ilusast materjalist, kuigi disainid on enamasti niiiiii 80ndad, et ma ei taha seda teemat praegu puudutada. Aga see käekott on tegelikult selline kandekoti stiilis, peal on isegi lukk (väga suur pluss kandekoti stiilis käekottidel) ja sees tilluke nunnu seemisnahast kotike. Ainus, mis mul küsimust tekitab, on asjaolu, kuidas need sangad sinna installeeritud on. Pmtselt selliste.. noh.. poltide abil. no saate aru küll, rihma sees on auk ja siis pistad selle augu koti küljes olevast poldist läbi. Teoorias peaks aitama rihmade pikkust muuta, praktikas venivad need augud nii raske nahkkoti puhul lihtsalt varsti välja ja rihmad kukuvad küljest. VOT. Aga ilgelt hea näeb see kott välja sellegipoolest. Võibolla kui mingi varanduselaeka leian, siis hoolimata sellest disainiveast ikkagi ostan selle. Noh mälestuseks ja muuseumieksponaadiks, sest vaevalt ma sellega palju käin. Aga kunagi ei tea. Kunagi ma käisin selliste suuremate käekottidega kah. 

Aga pükse kaks paari mul siiski õnnestus saada. Mitte ideaalsed, aga piisavalt head. Te ei arva ära, kust :D  Ühe paari sain Prismast. Tegelt need pole valged vaid kreemikad, aga noh don't let the perfect be the enemy of the good, istuvad normaalselt ja pikkus on paras ning maksid umbes 39 raha mis pole liiga hull summa värskete ja täiesti kvaliteetsete korralikust linasest Finlaysoni pükste kohta. Need võivad isegi rohkem kui kaks hooaega vastu pidada! Aga et ma Prismast riideid ostan, vot see on ennekuulmatu. Jällegi, mul ei ole mitte midagi selle vastu, kui inimesed sealt ostavad riideid ostavad. Aga lihtsalt mina olen enda kohta liiga meeleheitel, et ma sinna üldse vaatasin.

Kuna mul oli aga soov ikkagi just valgeid pükse ka saada, siis mõtlesin, et nooooo haajaemmis ikka on sellist täiesti tavalist suvehooaja tüüpilist asja. Nooohhh ma peaaegu eksisin, sest et korralikke viisakaid linaseid pükse ei olnud, aga oli kummiga vöökohaga variant mis oli veelgi odavam kui Prisma omad, sest Finlayson on ikkagi kallis bränd :D Haajaemmi püksid olid 19.99€. Aga noh okei selle hinna eest, arvestades, et harud vajasid lühemakstegemist. Seda muide saab Tallinnas täitsa teha! ma ei uskunud. Aga saab. Ma olin muidu ise teinud või lasknud Võrus teha, aga noh ma ei viitsinud kummagagi jaurata. 12 raha maksab. 

Aaaa ja loomulikult enne kui ma kaubandusse sukeldusin, vaatasin loomulikult kõik lähedusesolevad pulstipoed ka läbi, aga seal ei olnud lihtsalt mitte midagi. Valgeid teksasid oli, aga noh ma vihkan teksasid, isegi kui need on valged.

Andata 329€

Andiata 249€

Särkkleitidega läks veelgi halvemini. Ivol midagi pakkuda ei olnud ja eestis väga mujale vaadata ei olegi. Saarasse võiks vaadata, aga kas ma viitsin kesklinna minna? Ei. Seega vaatasin internetti ja otsinguga jäi kaks kohta silma - üks koht kus müüdi suhteliselt odavaid (39+€) hõlste, mis aga juba pildi pealt tundusid päris nagu.. noh.. väga pehmest ja läbipaistavast linasest. Ehk siis see jäi hetkel välja. COSi valikus aga tuvastasin kaks täiesti lubavat kleiti, mida teoreetiliselt peaks proovima. Kesklinnas vist on COSi pood? Võibolla kunagi ma võtan end kokku ja lähen sinna. Need kleidid ei ole ülikallid (keerulisema lõikega 115€, lihtsam 89€, mis on paraku ka online exclusive), aga no samas võiks ikkagi mingi allahindlus juba tulla :D Siis ma võibolla ikkagi ühe neist valiks, sest et see on asi, mis erinevalt linastest pükstest, peab vastu kauem kui paar hooaega. Ja lootusetu on midagi sellist ka taaskasutusest leida. 

Riani -
veel natuke kallim kui
Andiata

EDIT: käisin COSi poes kesklinnas ikkagi kohal ka, aga paraku seal ei olnud kumbagi nendest kleitidest, mida ma internetis nillisin. Küll aga sain teada, et mulle meeldivad COSi numbrid, sest et paari asja proovides pidin võtma 2 paarisnumbrit väiksema asja kui mu tavaline number praegu on. Nii et midagi kasu oli ikka, vähemalt sain teada enamvähem, mis suuruse ma interneeduses tellima pean, kui ma peaks kunagi selleni jõudma.

Andiatal on ka valge linane särkkleit, samuti Rianil (kaubamajas), aga no kui ma püksid oleks nõus kallima hinnaga ostma, siis selline voodrita särkkleit ei ole selline asi, millesse ma nii palju investeerida tahaks. Sedaenam et ilma voodrita kleit, olgugi puhas klassika ja hästi tehtud - aga 300+ raha!!! Hästiistuvad püksid on luksus ja mul ei ole neid mitte ühte paari!, samas kui voodrita kleite, sh linaseid (aga värvilisi kahjuks) on mul mitu tükki. 

A ja kuna ma juba kesklinnas olin, siis käisin saaras ka - seal oli heledam kaamel linane kleit, muidu isegi ok kvaliteediga ja helmestikandis sinna lehti peale tikkida on ka huvitav mõte, ainult et KELLEL TULEB IDEE TIKKIDA HELMESLEHED TAGUMIKU ALLA??? Mis kohaga see inimene mõtles :D kuidas selle peal istuma peaks, nii et pepu ja leht mõlemad terveks jääksid? 

Nii et kokkuvõttes päris halb. Nüüd peaks minema ja need olemasolevad linased kleidid talvekorterist välja võtma. No pigem küll hõlstid, ma ei tea, mis meeltesegaduses ma need ostsin aga noh see oli juba mitu aastat tagasi, võibolla siis see on hea märk kui ma neid praegu pigem hõlstideks liigitan... Ei, neil ei ole mitte midagi viga, nad on täitsa kvaliteetsed, väga heas korras isegi pärast paari hooaega kandmist, ja isegi Eestis õmmeldud kõik. aga no hõlstid... ja ma ei saa aru, mida ma mõtlesin, kui ma need hankisin. Ja ma reaalselt kandsin ka neid ja mitte vähe. 

Lõpetuseks üks õmblusalane šedööver ka Ivo juurest. Jah, need peaksid olema püksid. Jah, see peaks olema värvel. Jah, selliseid oli seal terve stangetäis. Kahjuks hinda suurest šokist ei mäleta :D

Võeh