Karri

Üks üsna tänuväärne toit on karri - see tähendab antud juhul mitte lihtsalt seda kollast värvi maitseainesegu, vaid sellega maitsestatud ... hm.. kastme? guljašši? konsistentsiga rooga. See on siis indiapärane karri; taipärane karri seevastu on pigem suppi meenutav ja selle ma jätan hea meelega teistele testimiseks. Tänuväärne on ta selles mõttes, et teda saab mingi hulga valmis teha ja siis jaokaupa soojendada ja mitu päeva tarbida - vaid riisi vaja juurde keeta. See võimalus mitu päeva tarvitada on minu jaoks üsna oluline, kuna ma nädala sees toitu tegema väga ei satu.
Laias maailmas muidugi on karri sees erinevaid lihasid või kalasid, aga minu karri on tavaliselt taimetoiduline, sest see on ilma lihata ka juba täiesti suurepärane. Võib muidugi liha kõrvale küpsetada. Ühtegi retsepti ma ka täielikult ja autentselt ei järgi - see ei ole mingi makroonitegu ega termotuumareaktsioon ega Haapsalu salli kudumine siin, et kõik töövõtted peavad sekundi ja millimeetri pealt õiged olema. Söögitegemine on loovtöö. Igaüks teeb ikka nii, nagu endale tundub hea ja mõistlik (nagu paljude muude asjadega (võiks olla)). Tahad "päris" karrit? Siis tasub minna sinna, kust see ajalooliselt pärit on, ja käia ikka mitmetes kohtades ja piirkondades ja muudkui maitsta ja testida - ja näed, et igal pool on erinev :))
Niisiis, minu karri sees, mida saab üks korralik pannitäis, on tüüpiliselt sellised koostisained:
1. Maguskartul ehk bataat - üks väiksem
2. Baklažaan/suvikõrvits - üks väiksem
3. Sibul - no umbes üks suurem või väiksem, vastavalt kui sibulasõber oled
4. Läätsed või kikerherned - umbes klaasitäis, no nii ~200ml
4. Mingisugune karrimaitseainesegu - maitsejärgi, aga väga koonerdada ei tasu. Santa Maria Tikka masala on näiteks hea. On variant kasutada ka mingit karripastat, minul näiteks on üks kollase karri pasta, aga see mulle väga ei meeldi. Miks, sellest hiljem.

 Ja ongi enamvähem kõik. Soovi korral võib panna ka kookospiima (see pannakse siis kohe alguses), st tavaliselt pannakse, või siis koort (see pannakse vahetult enne söömist), aga ma ei oska nendest kummastki lugu pidada. Kes kalureid loeb - kookospiimas muide on neid väikseid loomi, kes riideid väiksemaks närivad, päris palju.
Alustada võiks sellest, et sibula tükeldada ja õlis (või näiteks kookosrasvas) kuldseks praadida. Seejärel sama ka baklažaanidega. Ka bataati ma kergelt praen - praadimine lihtsalt annab parema maitse toidule, ei pea ju süsimustaks kõrvetama, saab normaalselt kerge kuldse jumega ka piirduda :D Räägitakse, et ka karrimaitseaine või -pasta praetakse kergelt läbi. Aga tõesti ainult kergelt.
Kui kõik korraks praetud, siis edasine oleneb sellest, kas kasutada läätsi või kikerherneid. Kikerherned peaks enne juurvilju umbes pooleks tunniks hauduma panema, sest nad hauduvad ikka kaua. Neid tuleb enne ka 12-24h ka leotada - see on ka põhjus, miks ma neid enamasti ei kasuta - sest ma lihtsalt unustan nad õigel ajal likku panna!
Läätsed võtavad valmimiseks vähem aega, seega tuleb teha hoopis vastupidi - muu kraam ~10-15min madalal tulel kraamil haududa ja siis läätsed sisse.
Vett tuleb lisada nii, et kuivaine (lääts, riis, kikerhernes vms) kuiv-maht * 2. Ehk kui paned klaasitäie läätsi, siis paned kaks klaasitäit vett.
Igatahes kokku võtab vast ~30min läätsedega ja 60min kikerhernestega haudumist madalal tulel. Ja ongi valmis. A, kes soovib mingit koorelist lisada, siis see käib ka kohe valmimise eelselt - nt maitse järgi kogus rõõska koort sisse ja korraks keema.
Söön seda kraami ma tavaliselt (basmati) riisiga, see on selline jube ilus õhuline asi.
Keedetakse mistahes valget riisi nii, et jällegi vett 2* kuivaine mahust. Riisi pesed enne jahedas vees läbi. Paned veega tulele ja lased kiirelt kõvasti keema ilma kaaneta. Siis kohe võtad kuumuse maha ja paned kaane peale. Lased madalal tulel haududa 15min ja EI VÕTA kaant vahepeal maha - aur teeb tööd, teda ei tohi segada! 15min möödudes lülitad kuumuse üldse välja, lased järelsoojuses veel ~10min valmida.
Niimoodi üks jaapani kokk õpetas mind riisi keetma - alati on toiminud ka (ptyipytiptyi). Selles mõttes on nt induktsioonpliit jube tänuväärne asi, et ta reageerib kohe, erinevalt tavalisest ... eee... rauaga pliidist. Ja rääkimata puupliidist, aga seal saab jällegi poti asukohaga keemise agressiivsust reguleerida. Riisi võib keeta muidugi ka riisikeedumasinaga, jaapanlastel on see väga kombeks. Aga mul ei ole seda masinat.. kui ükskord ostan, siis kindlasti teen ka selle testimisest postituse :D sellega saab väga tänuväärselt ka igasuguseid häid toite teha.
Kui riisi ei ole, siis võib karrit vabalt ka näiteks praetud tursaga süüa, nagu pildil, mis eelduste kohaselt on selle teksti vasakul käel. Riisi lihtsalt ei olnud hetkel, aga see-eest oli turska. Veel sobib näiteks karulaugu-kodujuustusalat, millest siin juttu oli.
Sellel pildil on kikerherneste ja kollase karripastaga tehtud variant. Aga ma lubasin veel kirjutada, miks mulle see karripasta ei meeldinud. Mulle juhtus kollane karripasta, sest punane tundus liiga kuum (teravad toidud mulle ei meeldi - söömine peab ikkagi mõnus olema) ja roheline on muarust räigelt pesupulbri maitsega :S Niisiis jäi katsetamiseks sõelale kollane. Mis mulle juba kohe ei meeldinud, oli selle pasta tekstuur - näis koosnevat peenikestest nõelakestest (mis ilmselt oli sidrunhein). Tegelikult küll midagi füüsiliselt teravat ei olnud, aga siiski, mulle ei meeldi see tekstuur.. Ilus karri on ikka ühtlane ja plögane.. mitte nagu veega segatud saepuru. Maitselt oli isegi suhteliselt normaalne, aga ise maitsestades oleks ma teinud vähem hõõguva - jällegi, valikuvabadus ja võimalus on hea asi, isegi kui see väljendub vaid toidu omasoodu maitsestamise juures. Peaks nüüd välja mõtlema mõne toidu, kuhu see kollane karripasta sobib. Aga võib-olla sattus mulle lihtsalt üks paha karripasta :D Jälle vähese testimise viga - oleks rohkemaid katsetanud, siis saaks täpsemalt öelda.

Kevad ja keefir

Ilm tundub tasapisi kevade poole minevat - oli ka viimane aeg ausaltöelda. Kevad on paljudele selline uue alguse aeg - hakatakse näiteks tervislike eluviisidega peale jne jne jne. Mina loomulikult selliste hulka ei kuulu, mulle lihtsalt kohutavalt meeldib kevad. Et mul meelest ära ei läheks, et ALATI tuleb ükskord kevad, on mul desktopil üldjuhul mingi kirsiõitega pilt. Väga mitu aastat juba. Enne seda oli nummi valge hülgepoeg, mis ühtlasti toimis ka icebreakerina (kuna ma tol ajal tööjuures väga palju näitasin pilte ja rääkisin juttu võhivõõrastele inimestele ja siis on icebreakerit vaja).

Täna nägin poes maasikaid ja olin sunnitud neid ostma. Iseloom sundis. Neil tervislikkusega midagi pistmist pole, aga mõte hakkas poegima ja ... võib-olla on sellest rebdsebdist mõnele tervisesõbrale abi, et mida hommikul head süüa jne jne jne.
Ehkki postituse pealkirjas on mainitud keefiri, on see täiesti eksitav. Võib muidugi ka keefiriga, aga minule meeldib rjazenka. See on slaavipärane hapupiimalaadne toode, mille valmistamiseks tuleb piima väidetavalt tükk aega keeta enne hapendamist. Ja väidetavalt omastab organism sellisest käärproduktist rohkem valke kui lihtsalt piimast. Mina muidugi ise ei teinud, poest ostsin.

Rjazenkat eelistan ma keefirile seetõttu, et ta on hea pehme maitsega mitte kohutavalt hapu nagu keefir.  Üldiselt ma piimatooteid tarvitan vähe - piima niisama juua ei tundu huvitav, jogurtid on kohutavalt ülemaitsestatud, koort ... kuhu seda veel panna... jne jne ving. Erandiks on muidugi juust - seda ma söön igas vormis ja hiiglaslikes kogustes.
Minu rjazenka sisse käib üldjuhul ananassipulber (olgu tänatud see, kes külmkuivatamise välja mõtles - jube head on need külmkuivatatud asjad; viidatud lehel muidugi puhast ananassi ei paista). Võib panna ka banaani, aga mina vaatan hoolikalt, et palju ei saaks - muidu saab lääge. Rohelist (st toorest) banaani, mis on juhuslikult mu lemmikud, võib seevastu julgelt panna. Kuna sel korral panin ka neid ebatervislikke maasikaid, siis tuli kogu kompott üsna hapu ning isegi tavaline banaan oli igati asja eest.
Peale puistasin veel kohaliku päritoluga odrakrõbuskeid (nagu kamapallid aga odrast, selle viite järgi tunduvad ka üsna kaalunälgijasõbralikud olevat) ja külmkambrist mõned mutsikad. Ja lõpuks mõned maasikad koos sabadega (gundzdilistel kaalutlustel). Ega neid sabasid ei pea sööma - mina muidugi sõin, ei teagi, miks.

Igatahes, mulle tundub, et neid erinevaid koostisosasid varieerides peaks soovi korral üsna tervisliku kokteili saama. Ei pea ju neid keemiamaasikaid panema, võib võtta ka külmkambrist suvel sinna varutud maasikaid, mustikaid, mustsõstraid, punaseid sõstraid, vaarikaid, murakaid vms. Või siis moosi, kellel on. Seeni ja marineeritud kurki ma isiklikult ei paneks - aga ilmselt maitse asi. Variatsioone on lõputult. Head tervist!
Muuhulgas leidsin aga ka uueks nädalaks valmistuda, kasutades toorest vägivalda kodus leiduvate tsitruseliste kallal...