Täiesti omas elemendis

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ühel nädalavahetusel jäi mulle täiesti juhuslikult silma Annika Metsla Photography kutse 1920ndate stiilis portreefoto sessioonile. Veidi uurimist ja aegade klapitamist ja saingi end kirja - vanaaegsus on alati olnud minu teema. Ja ilusad asjad loomulikult ka. Nii et järgmised 2.5 tundi veetsin täiesti omas elemendis.

Vana pildiraam

Lapsepõlvest mäletan vanaema ilupilti, kus ta vesilokkide ja karusnahkse muhviga poseeris, malbe pilk silmis. Foto taha oli kirjutatud pühendus vanaisa jaoks: "mis südamest tulnud, mingu, mingu otse südamesse". Kahjuks mul seda hetkel käepärast pole, aga see meeldis mulle igatahes juba varajasest lapsepõlvest saati. Tänapäeval säärased soengud tavaks ei ole.
Samuti meenub, kuidas ma väiksena ühe teise vanema sugulase riidekapis aega veetsin ja ilusaid roosaid pitsidega pesutükke - kleite sorteerisin. See oli vaieldamatult mu lemmik-koht ja lemmiktegevus. Muuhulgas oli seal täiesti olemas sissekootud mustriga must krimpleenkleit, millel valge krae või lehv ümber kaela. Mõningase otsimise peale leidsin pildi, kus mõlemad eelnevalt nimetatud naised koos ühe sõbrannaga poseerivad. Seega, palun saage tuttavaks, minu vanaema paremal ning Salme keskel. Vaskul on keegi nende sõbranna. Kahju kehvast kvaliteedist, aga ma ei oska seda mattpaberit normaalselt skännida.

Kui millalgi üheksakümnendatel suurem osa minu eakaaslasi jumaldasid kirjadest-märkidest kirjuid teksasid, roomikkingi ja nabapluuse (iu), siis mina oleks hea meelega mõne sellise maitseka krimpleeni selga tõmmanud. Mõnikord tõmbasingi, tõsi, midagi ema kapist. Näiteks vanaema õmmeldud naaritsakraega villase jaki, mille peaks tegelikult ka sel kevadel välja otsima ja selga panema, sest see on suurepärane. Ja see suurepärasus on ajatu. Loomulikult pälvis see mittekonformism tollal eakaaslaste hulgas.. khm... mitte just heaksiitu. See pole mind küll kunagi otseselt takistanud midagi tegemast, külla aga ajuti veidi mõrkjaks kallutanud. Nii et jaaaaa, ma olen ilumeelelt nii vanamoodne kui vanamoodne olla saab - aga mis parata, ei saa keegi valida, mis või kes meeldib.

Ümberkehastumine - iseendaks

Mõeldud-tehtud, ja olingi ühel külmal veebruariõhtul Eesti Foto stuudio ukse taga. Ehkki ilupiltide tegemine pole mul päris esmakordne, väike närv oli ikka sees - tüüpilisele eestlasele kohaselt on mullegi esmakohtumised mõnikord veidi rasked ja kohmetud. Aga midagi sellist ei juhtunud - mind võeti soojalt vastu ja kohe-kohe asuti ka rolli sisse elatama.
Juukseid sättis Merlit (@merlitveldi), kes ilmselgelt teadis täpselt, mida ja kuidas ta teeb, ja sama soenguga sain veel järgmisel päeval ka tööjuures pilke püüda. Kuidas sellise või sarnase, lokilise soengu küll igapäevaseks kandmiseks saaks? 
1920ndatet diiva näo sain pähe Jenniferi (@scholzjennifer) hea käe ja täpse silma all. Peeglisse
protsessi käigus vaadata ei tahtnudki, las olla üllatus, ja ma teadsin seletamatult juba ette, et see üllatus mulle meeldib. Olgu, panen siia ühe värvilise pildi ka.

Pealegi oli muud ka vaadata. Üks daam oli juba enne mind ümber kehastunud, teda juba pildistati, ja ütlemata tore oli vaadata, kuidas ta oma rolli sobis, olles vormilt endiseaegne, aga karakterilt ikkagi märgatavalt tema ise.

Kübarad! 

Üllatuslikult oli Merit (@SmartStyle by Merit Boeijkens) võtnud mulle kaasa väga sarnase kleidi, nagu mäletasin oma vana-aja sugulasel kapis olevat, ehk siis täpselt kümnesse! 

Üldse oli mul kaks suurepärast riidekomplekti (nagu mulle selga valatud) ja kaks kübarat ka. Valge kübar on minu ilusate asjade kogu täieõiguslik liige. Aga kübarad - mõelge - kübarad! Kui tihti ikka tänapäeval kübarat kanda saab?! Ok, kunagi varem oli mul mantel, mis sobis kübaraga kanda, ja siis ma tõesti ringi nii ka käisin - üks sõbranna arvas, et ma olen täpselt nagu Mary Poppins! Aga too PTA mantel kulus ära ja pole säärast ägedat iseloomuga uut leidnud..

Poseerimine ei olnud raske... Annika andis nõu, kuidas olla, ja soovis vahepeal, et ma teeksin seda vande fotode tüüpilist, natuke tülpinud ilmet. Mul ei tulnud see vist väga hästi välja, aga seda paremini oskan ma naerda. Piltide kohta üks ütles: "Sulle sobib naeratamine. Ma ei tea, aga iga kord, kui naeratad, tuleb päike välja". Niiii äge!!!

Kui riietusest vabanesin, tegi vallatu Annika veel mõne plaanivälise klõpsu ja see tuletas mulle meelde, et oi oi oi, ma olen tahtnud ju juba mõnda aega ka buduaarifotosid... Nii et nüüd on mul plaan olemas järgmiseks korraks, kui hing meeleheitlikult midagi ilusat ihaldab ;).  See plaaniväline on kindlasti üks mu enda favoriite.

Pailapsiin

Enda pildistamisele ülesandmise hetkel ma veel ei teadnud, kui väga palju mul oli tarvis saada eemale sellest siniste silmaalustega, konstantselt valutava pea ning tühja hingega töökollist.
Ah et miks ma selline olen? Lühike vastus - liiga palju kõike. Kes ei tea ja mind ehk nii hästi ei tunne, siis loomulikult sellepärast, et mina olengi Teeneline Ületöötaja. Tegelikult ega vist suurem osa ei tea, millega ma tegelen. Ehkki FBst võib vahel leida mingeid vihjeid, siis üldiselt ma ei kõmise igalpool vahetpidamata.
Mu praegune projekt ei ole mingi lihtsavõitu ega nõrkadele, tudengeid on rohkem kui kunagi varem (84!), AKA asjad tahavad ajamist ja ASA veidi ka, ehkki seal on mitmed ülitublid inimesed, aga noh, veidi peab oma last ka ise kasvatama. See kõik korrutada N-iga viimase M aasta jooksul, lisada õige näpuotsaga vahepeale mõni puhkusepäev - ja ongi käes - suur ja süvenev võlg iseenda ees. Ja see teeb inemisega hirmsaid asju. Ärge iseendale jumala pärast võlgu jääge - sellest algavad kõik halvad asjad! Ja veel - maailm on suht tänamatu loom. Tänamatu ja ablas. Tee, palju tahad, ikka on vähe, ikka on halvasti.  Tee veel, tee rohkem, tee paremini, siis võib-olla... Aga las ta jääda praegu.

Igatahes läks see enese taasleidmine tänu neile suurepärastele naistele 200%liselt korda ja vast sai võlgki veidi tasandust. Muide, see pahur tühjahingeline töökoll, keda hetkel igal sammul kohata võib, see ei ole mina. Ärge laske end segadusse ajada. Aga vaat, jaa, nende piltide peal olen Mina - täiesti vaimustav ja erakordne naisterahvas - asjaolu, mille ma ajuti isegi ära unustan. No kes ei unustaks, kui tänamatu ja ablas foon koguaeg taustal sumiseb. Vbla see rohi, mis parandaks, oleks pailapsiin, a vbla oleks pohhuiin, kes teab :P.

Eesti leib ja eesti süda: EV100 eriväljaanne

Tegelikult ma olen ise leiba teinud juba ammu ammu enne kui meile kenad käsitööleivapoekesed-firmad tekkisid, lihtsalt vahepeale oli jäänud mingi tühine ca 6-aastane auk. Kuna aga saabus tähtis EV100 aastapäev ja seoses sellega tuli Liisal suurepärane mõte, et ma võiks ASAkatele leiba teha, siis võtsin asja kätte. Sest mulle meeldib asju teha ja ASAkate jaoks pole miski liiga keeruline.

Juuretis

Kuna mul juuretist ei olnud, siis selle olin sunnitud ka ise tegema - varem olin alati kellegi teise tehtud juuretisest teinud.
Natuke uurimustööd ja isaga konsulteerimist (temale meeldib ka leiba teha, õigemini seda süüa), siis selgus, et variante on erinevaid. Aga mina valisin selle:
Esimesel õhtul võtsin lihstalt natukene sooja vett (~200ml), segasin sinna sisse rukkijahu ning ~2 supilusikatäit maitsetamata jogurtit. Kört peab olema umbes sellise kama paksusega, noh, mitte väga paks taigen vaid pigem vedel kört. Lülitasin põrandakütte sisse, asetasin juuretise selle peale, lina katteks peale, ja asusin ootama.
Järgmisel õhtul andsin juuretisele süüa, nii 100ml vett ja veidi rukkijahu. Ja nii peab juuretist poputama umbes 4-5 õhtut. Minul sai aeg neljanda päeva õhtul otsa (esmaspäeva õhtul alustasin, reede hommikul oli vaja) - selleks ajaks oli juuretis juba tööle hakanud - vahutas ja oli kergelt koheva pealispinnaga.
Seega neljapäeva õhtul toitsin veel korra ja panin ööks sooja jõudu koguma.
Ise samal ajal otsisin välja soojemad palakad ja kindla topsi, kuhu see juuretis reede hommikul sisse panna ja ohutult kontorisse toimetada. Juuretis nimelt ei kannata tõmbetuult, ma ei oska öelda, kui õrnake ta on, aga noh, väljas oli -15 kraadi, seega ükski abinõu ei olnud liiast.

Taigen

Järgmisel hommikul tuli arusaadavalt vara tõusta - kell 6 hommikul on vara minu jaoks. Aga ASAkate jaoks ei ole miski liiga keeruline, nagu juba öeldud.
Vedasin end kontorisse ja seal leivategu jätkus.
Võtsin ühe korraliku kausi, panin juuretise sinna sisse. Panin ~teelusikatäie soola sinna sisse, ja umbes teelusikatäie suhkrut ka. See on muidugi maitseasi, aga minule väga hapu leib ei meeldi. Aga saab ka täiesti ilma suhkruta, lisatud suhkur ei ole selle hapnemisprotsessi jaoks vajalik.
Lisasin jahu (rukkijahu ja veidi ka nisujahu, et oleks kergem kerkida ja üldse õhulisem tuleks)
Jahuga on see asi, et raske on öelda, kui palju seda lisama peab. Oleneb jahust (kas peenem või sõredam). Aga kui kunagi leivakoolitusel käisin, siis õpetati, et õige tihedusega taigen on siis, kui käega segades hakkab "lärtsuma". Seda on raske seletada. Aga kui taigen voolab, siis on ta liiga vedel. Kas taigen liiga paks saab olla - see on juba filosoofilist laadi küsimus. Põrandaleiva tegemisel peabki olema paksem taigen, aga selline leib jälle ei kerki nii hästi kui vormileib, mis eeldab veidi pehmemat taigent.
Nüüd on ka see hetk, kus tuleb peotäis juuretist kõrvale panna (külmkappi, hingavasse nõusse), et järgmine kord oleks võtta.
Ja seejärel võib igasuguseid seemneid või pähkleid vms asju sinna taigna sisse panna - vastavalt oma maitsele. 

Leivategu

Kui taigen tundub olevat valmis, siis tuleb võtta leivavormid ja hoolsalt sisse võitada. Ikka paksult. Mida paksem võikiht, seda lihtsam on pärast leiba sealt kätte saada.
Vormid tuleb täita umbes poolenisti - leib kerkib ka päris palju.
Miskipärast tehakse leivataigna sisse ka mustrid või augukesed - ilmselt kerkimise jälgimiseks.
Kerkimisprotseduur vormides rätiku all võtab aega 2-3 tundi. Võib veidi sobi ka teha, pannes leivad vormiga kusagile sooja kohta. Mina ajasin ahju veidi soojaks, keerasin 50 kraadi peale, see oli madalaim kuumus, aga lülitasin enne 50 kraadi kättesaamist välja.
Kui leivad on kerkinud, st tuntavalt paisunud, siis  on aeg küpsetama hakata.
Temperatuuri tuleb küpsetamise käigus alandada, nagu imiteerides leivaahju jahtumist. Kõige tüüpilisem graafik on selline:
250 kraadi juures 20 min
220 kraadi juures 10-15 min
200 kraadi juures 10-15 min
180 kraadi juures lõpuni
"lõpuni" tähendab 1-1.5h, aga seda ei tea ette. Oleneb sellest, kui suured-paksud leivad on.
Vahepeal võib veega pritsida ka.
Kui tundub, et valmis, siis tuleb leivad vormist välja võtta, keerata nt küpsetuspaberisse ja panna vormi rätiku alla järelküpema (umbes tund aega). Vormist välja võtta on koheselt oluline, kuna hiljem enam hästi ei taha tulla :D
Edasi võib vabalt sööma hakata, kas niisama, võiga, vms meelepärasega. Seda ka meie tegime. Pildil on test-leib ehk kaapekakk.