Täiesti omas elemendis

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ühel nädalavahetusel jäi mulle täiesti juhuslikult silma Annika Metsla Photography kutse 1920ndate stiilis portreefoto sessioonile. Veidi uurimist ja aegade klapitamist ja saingi end kirja - vanaaegsus on alati olnud minu teema. Ja ilusad asjad loomulikult ka. Nii et järgmised 2.5 tundi veetsin täiesti omas elemendis.

Vana pildiraam

Lapsepõlvest mäletan vanaema ilupilti, kus ta vesilokkide ja karusnahkse muhviga poseeris, malbe pilk silmis. Foto taha oli kirjutatud pühendus vanaisa jaoks: "mis südamest tulnud, mingu, mingu otse südamesse". Kahjuks mul seda hetkel käepärast pole, aga see meeldis mulle igatahes juba varajasest lapsepõlvest saati. Tänapäeval säärased soengud tavaks ei ole.
Samuti meenub, kuidas ma väiksena ühe teise vanema sugulase riidekapis aega veetsin ja ilusaid roosaid pitsidega pesutükke - kleite sorteerisin. See oli vaieldamatult mu lemmik-koht ja lemmiktegevus. Muuhulgas oli seal täiesti olemas sissekootud mustriga must krimpleenkleit, millel valge krae või lehv ümber kaela. Mõningase otsimise peale leidsin pildi, kus mõlemad eelnevalt nimetatud naised koos ühe sõbrannaga poseerivad. Seega, palun saage tuttavaks, minu vanaema paremal ning Salme keskel. Vaskul on keegi nende sõbranna. Kahju kehvast kvaliteedist, aga ma ei oska seda mattpaberit normaalselt skännida.

Kui millalgi üheksakümnendatel suurem osa minu eakaaslasi jumaldasid kirjadest-märkidest kirjuid teksasid, roomikkingi ja nabapluuse (iu), siis mina oleks hea meelega mõne sellise maitseka krimpleeni selga tõmmanud. Mõnikord tõmbasingi, tõsi, midagi ema kapist. Näiteks vanaema õmmeldud naaritsakraega villase jaki, mille peaks tegelikult ka sel kevadel välja otsima ja selga panema, sest see on suurepärane. Ja see suurepärasus on ajatu. Loomulikult pälvis see mittekonformism tollal eakaaslaste hulgas.. khm... mitte just heaksiitu. See pole mind küll kunagi otseselt takistanud midagi tegemast, külla aga ajuti veidi mõrkjaks kallutanud. Nii et jaaaaa, ma olen ilumeelelt nii vanamoodne kui vanamoodne olla saab - aga mis parata, ei saa keegi valida, mis või kes meeldib.

Ümberkehastumine - iseendaks

Mõeldud-tehtud, ja olingi ühel külmal veebruariõhtul Eesti Foto stuudio ukse taga. Ehkki ilupiltide tegemine pole mul päris esmakordne, väike närv oli ikka sees - tüüpilisele eestlasele kohaselt on mullegi esmakohtumised mõnikord veidi rasked ja kohmetud. Aga midagi sellist ei juhtunud - mind võeti soojalt vastu ja kohe-kohe asuti ka rolli sisse elatama.
Juukseid sättis Merlit (@merlitveldi), kes ilmselgelt teadis täpselt, mida ja kuidas ta teeb, ja sama soenguga sain veel järgmisel päeval ka tööjuures pilke püüda. Kuidas sellise või sarnase, lokilise soengu küll igapäevaseks kandmiseks saaks? 
1920ndatet diiva näo sain pähe Jenniferi (@scholzjennifer) hea käe ja täpse silma all. Peeglisse
protsessi käigus vaadata ei tahtnudki, las olla üllatus, ja ma teadsin seletamatult juba ette, et see üllatus mulle meeldib. Olgu, panen siia ühe värvilise pildi ka.

Pealegi oli muud ka vaadata. Üks daam oli juba enne mind ümber kehastunud, teda juba pildistati, ja ütlemata tore oli vaadata, kuidas ta oma rolli sobis, olles vormilt endiseaegne, aga karakterilt ikkagi märgatavalt tema ise.

Kübarad! 

Üllatuslikult oli Merit (@SmartStyle by Merit Boeijkens) võtnud mulle kaasa väga sarnase kleidi, nagu mäletasin oma vana-aja sugulasel kapis olevat, ehk siis täpselt kümnesse! 

Üldse oli mul kaks suurepärast riidekomplekti (nagu mulle selga valatud) ja kaks kübarat ka. Valge kübar on minu ilusate asjade kogu täieõiguslik liige. Aga kübarad - mõelge - kübarad! Kui tihti ikka tänapäeval kübarat kanda saab?! Ok, kunagi varem oli mul mantel, mis sobis kübaraga kanda, ja siis ma tõesti ringi nii ka käisin - üks sõbranna arvas, et ma olen täpselt nagu Mary Poppins! Aga too PTA mantel kulus ära ja pole säärast ägedat iseloomuga uut leidnud..

Poseerimine ei olnud raske... Annika andis nõu, kuidas olla, ja soovis vahepeal, et ma teeksin seda vande fotode tüüpilist, natuke tülpinud ilmet. Mul ei tulnud see vist väga hästi välja, aga seda paremini oskan ma naerda. Piltide kohta üks ütles: "Sulle sobib naeratamine. Ma ei tea, aga iga kord, kui naeratad, tuleb päike välja". Niiii äge!!!

Kui riietusest vabanesin, tegi vallatu Annika veel mõne plaanivälise klõpsu ja see tuletas mulle meelde, et oi oi oi, ma olen tahtnud ju juba mõnda aega ka buduaarifotosid... Nii et nüüd on mul plaan olemas järgmiseks korraks, kui hing meeleheitlikult midagi ilusat ihaldab ;).  See plaaniväline on kindlasti üks mu enda favoriite.

Pailapsiin

Enda pildistamisele ülesandmise hetkel ma veel ei teadnud, kui väga palju mul oli tarvis saada eemale sellest siniste silmaalustega, konstantselt valutava pea ning tühja hingega töökollist.
Ah et miks ma selline olen? Lühike vastus - liiga palju kõike. Kes ei tea ja mind ehk nii hästi ei tunne, siis loomulikult sellepärast, et mina olengi Teeneline Ületöötaja. Tegelikult ega vist suurem osa ei tea, millega ma tegelen. Ehkki FBst võib vahel leida mingeid vihjeid, siis üldiselt ma ei kõmise igalpool vahetpidamata.
Mu praegune projekt ei ole mingi lihtsavõitu ega nõrkadele, tudengeid on rohkem kui kunagi varem (84!), AKA asjad tahavad ajamist ja ASA veidi ka, ehkki seal on mitmed ülitublid inimesed, aga noh, veidi peab oma last ka ise kasvatama. See kõik korrutada N-iga viimase M aasta jooksul, lisada õige näpuotsaga vahepeale mõni puhkusepäev - ja ongi käes - suur ja süvenev võlg iseenda ees. Ja see teeb inemisega hirmsaid asju. Ärge iseendale jumala pärast võlgu jääge - sellest algavad kõik halvad asjad! Ja veel - maailm on suht tänamatu loom. Tänamatu ja ablas. Tee, palju tahad, ikka on vähe, ikka on halvasti.  Tee veel, tee rohkem, tee paremini, siis võib-olla... Aga las ta jääda praegu.

Igatahes läks see enese taasleidmine tänu neile suurepärastele naistele 200%liselt korda ja vast sai võlgki veidi tasandust. Muide, see pahur tühjahingeline töökoll, keda hetkel igal sammul kohata võib, see ei ole mina. Ärge laske end segadusse ajada. Aga vaat, jaa, nende piltide peal olen Mina - täiesti vaimustav ja erakordne naisterahvas - asjaolu, mille ma ajuti isegi ära unustan. No kes ei unustaks, kui tänamatu ja ablas foon koguaeg taustal sumiseb. Vbla see rohi, mis parandaks, oleks pailapsiin, a vbla oleks pohhuiin, kes teab :P.