Mina avastasin, et mina unistan veel kahest asjast (muidugi peale selle, et ma ärkaksin peas selgus, südames rõõm ja hinges rahu):
1. et ma oskaksin kirjutada nii, et lugejatele kohale jõuaks õigesti, mis värk on. Suudaksin kirjeldada reaalsust nii, et vähegi samas semantilises väljas olevad inimesed saaksid asjast aru. Päris iga tuhajuhan ei pea, aga mingil määral intelligentsed inimesed võiksid.
2. et ma oskaks süüa nii, et paksuks ei läheks, aga oleks tunne, nagu oleks külluslikult söönud. No täitsa hale, isegi seda ei oska ilusasti lühidalt kirjutada.
Muuhulgas selgus, et positiivne psühholoogia on päriselt mingi teema, nii et asjad, mille üle ma olen tänulikud, mis ei ole sellised "tavalised" asjad nagu pere, kodu jne. ütlen kohe ette ära, et kindlasti on all-loetletud headest asjadest ka mingeid haiglasi erandeid, aga sellele praegu ei keskendu. Ma olen kogu elu ainult erandeid otsinud, nüüd võiks vahelduseks ka põhivoogudele tähelepanu pöörata.
1. Ühistransport. Tasuta, sõidab päris tihti. Minu meelest need bussi- ja trollijuhid on vapsee kangelased. Esiteks neil on tohutu vastutus kogu selle bussitäie rahva ees. Nad peavad navigeerima liikluses, mis on räigeid värdjaid täis. Nad peavad üles tulema hommikul vara ja sõitma õhtu hiljani välja. Neil on väga väga vähe privaatsust, õnneks koroonaga seoses on nüüd bussijuhtidel ka kinnised kabiinid, varem olid seal tuuletõmbuse ja igast tontide meelevallas. Ja lõpetuseks, aga mitte sugugi vähetähtis - pissil ei saa käia nii nagu vaja oleks. Ma ei suuda tõesti aru saada, kuidas nad hakkama saavad selle imetrikiga. Ja kõige selle juures peavad nad jääma soliidseks, vaoshoituks, rahulikuks (A'la Allan Roosileht Turvamees).
2. Sahajuhid-tänavapuhastajad. no mis ma oskan öelda - seda rõvedat lund muudkui sajab, aga kummalisel kombel on tänavad üsna puhtad. Ükskord tuli mulle kõnniteel väike sahk vastu ja ma põikasin ruttu sisse mingisse "orva", et sahamees saaks mööda minna. Ta isegi mind nähes aeglustas käiku, et ma jõuaks :D Ma lehvitasin talle ja ta isegi lehvitas vastu. Loodetavasti tal läks tuju selle peale paremaks.
3. Mets. Ikka paras luksus on, kui mets on mõne sammu kaugusel oma värske õhu ja mingil määral huvitava loodusega. Ja värske õhuga. Ma ei kujutaks ette, kui ma peaks elama kesklinnas, siis ma vist kohe hüppaks aknast alla, sest kesklinn on ikka üks väga trööstitu koht. Vaata kui kole see välja näeb?!
4. Edit: osta-jeje. Kui ma raamatupoest ei raatsi raamatuid osta, siis üldjuhul neid on osta-jejes ikka saada. või vähemasti kusagil raamatukois vms kasutatud raamatute pleisis. Asendamatu! rääkimata sellest, et osta-jejes saab oma kasutut kraami maha müüa ja mõnikord seda isegi ostetakse, jee, topeltvõit!
Aga tagasi selle unistuste teise punkti juurde. Nimelt mul on nüüd laua peal kaks toitumisalast raamatut, mis väidavad täiesti vastupidiseid asju :D Ok, ma ei ole veel lõpuni jõudnud, aga juba kohe esimestel lehtedel ilmnesid huvitavad asjad. Nevermind minu viitekirjeid, need ei pretendeeri mingile korrektsusele praegu, ma lihtsalt proovin siinkohal oma arusaamist kuidagi... eee....eee süstematiseerida sest ma olen väga suures segadues.
1. Tim Spector, Purustatud toidumüüdid ehk Miks meie senised tõekspidamised toidust on enamasti valed, 2020, ingl.k Spoon-Fed, Why almost everything we've been told about food is wrong.
2. dr Joshua Wolrich, Toit pole ravim ehk kuidas väärinfo kahjustab tervist, 2021, ingl.k Food Isn't Medicine.
 |
| Huvitavad raamatud |
Mõlemad raamatud käsitlevad vahelduvpaastu/intervallpaastu (ingl.k intermittent fasting, ma kahjuks ei tea ikka veel, mis on eesti keeles korrektne sõna selle jaoks). See tähendab, et toidu manustamise aega lühendatakse ja see peaks viima vähemale kalorite tarbimisele ja sellega seoses ka veresuhkru-hüpete vähenemisele, mis omakorda aitab kaasa nii tervise paranemisele kui kaalulangusele.
Spector käsitleb seda müüdi "hommikusöök on kõige tähtsam toidukord" kontekstis, milles väidab, et pikem söögivahe on hea, kuna aitab kuidagi kaasa soolestiku mikrobioomi talitlusele (bakterid saavad rahus ehitada, kui toitu peale ei tule). Ka ei vasta tõele, et hommikusöögi söömatajätmine mõjutab kuidagi kehvasti keskendumisvõimet. Ahjaa, ja hommikusöök üldsegi "standardiseerus" siis, kui leiutati mitteriknevad ja lihtsalt valmistatavad ultratöödeldud toidud nagu hommikuhelbed. Varasemalt olid eri kultuurides erinevad hommikusöögid vastavalt sellele, mida oli lihtne valmistada ja mis ei läinud riknema külmkapi puudumisel.
Wolrich samal ajal lk 191 väidab, et vahelduvpaast on eesõigustatud nälgimine ning on äärmiselt kahjulik, kuna õigustab halba suhet toiduga ning soodustab toitumishäirete varjamist ja puhtaks pesemist. Samuti rõhutab ta, et tegelikult ei pruugi olla kaalutõus halb vaid hoopis tervislik. Ja siis lõpuks ta väidab veel, et ainevahetuse toimemehhanismi arvestades ei ole vahelduvpaastul tegelikult kehakaalu alandamisele mingit olulis mõju (ega ka vananemisprotsessi aeglustamisele). Ja et mingid uuringud seda toetavat ka. Et inimese ainevahetus on evolutsiooniliselt nii üles ehitatud, et oma ainevahetuse toimimist ei ole võimalik muuta, et keha varusid ei talletaks, "kuna kaalulangus ei soodusta ellujäämist".
Pealegi, toidust teadlik loobumine on ikkagi rikka valge inimese privileeg.
No kas nüüd saate aru, miks ma segaduses olen?
Vähemalt ühes asjas on nad ühel meelel - uurimusi on tehtud palju, kuid kuna toit mõjub inimestele erinevalt ning igasuguseid taustafaktoreid, mida pole võimalik kontrollida (nt uuritavate sotsmajanduslik staatus ehk rikkamad saavad endale lubada paremat), on nii tohutult palju, et mingeid adekvaatseid järeldusi on raske teha. Samuti ei ole adekvaatsed uuringud eriti toetatavad, sest nad teeni toidutööstuse huve (toidutööstus tahab, et me sööksime rohkem ja niimoodi nad juurutavad pidevalt tooteid ja reklaamivad neid, mis ei pruugi olla sugugi kasulikud, nt hommikuhelbed).
Veel ühes asjas on nad ühel meelel - et kuna sama toit mõjutab erinevalt eri inimesi, siis ei ole olemas mingit ühtset valemit. Nt Spector tegi katse enda ja oma naisega - kuidas mõjutavad erinevad toidud glükoosipiigi kõrgust. Spectorile mõjus glükoosi suurel määral tõstvalt "tavaline tervislik" hommikusöök ehk helbed. Veresuhkur tõusis 5.5mmol/l kuni 9.1mmol/l, mis on üsna suur piik. Seevastu tema naisel sama asja tarbides olid numbrid 4.1mmol/l - 5.7mmol/l. Sama teema kordus ka tuunikalavõileivaga, riisi ja pastaga, et kahel erineval inimesel olid mõjud veresuhkrule erinevad.
Wolrich ütles aga, et see on fine, kui hommikul lihtsalt pole kõht tühi, et siis ei pea sööma. Aga kui ikkagi on tühi, siis ei tohi näljatunnet ignoreerida. Ja siis selle pealt ta jõuab edasi intuitiivse toitumiseni. Peaks selle kohta ka mingi raamatu hankima.
Ma ise jõudsin järeldusele, et ka kultuurilised põhjused soodustavad teinekord (minu meelest) ebatervislikku toitumist. Nt nagu et sünnipäeval peab kindlasti sööma magusat torti, et jõulude ajal tuleb üldse hästi palju süüa ja siis kõik need piparkoogid, vastlakuklid ja grill-liha. Muidugi kõiki neid asju võib süüa, aga mina hetkel (nende raamatutega mitte lõpuni jõudnuna ja üldse asjast mitte midagi teadvana) usun ikkagi, et tasakaal on hea (aga mitte päris nii, et sardell ühes ja kukkel teises käes).
 | ||
| Selveris kõrvuti vastlakukkel ja piparkoogitaigen, 09.01.2024 |
