Mida süüa, kui isegi hommikul ärgata on juba liiga kallis*

 Juheiii jõudsin ka kaasaega! Hankisin endale kuumaõhufritüüri! Siiamaani on mul praadimisega alati olnud suured probleemid, sest no ei meeldi mulle see igas kaares pritsiv rasv ja no üleüldse. Ma olen rohkem hautamise tüüp. Aga vahel tahaks vaheldust ka. 

Esimesed katsetused näitavad, et täiesti kasutatav asi ja ma ei langenudki täielikult reklaami ohvriks. Elektrikulu veel ei tea, energiamüüjate suursponsor ei taha praegu olla ja ahju seeõttu praktiliselt viimasel ajal kasutanud ei ole, aga arvatavasti peaks elektrikulu olema väiksem kui tavalisel ahjul, sest juba kubatuur, mida soojaks ajada, on palju väiksem. Samas toidukogus on ikka ju enamvähem sama palju / vähe nagu suurde ahjugi läheb (va kui ahjus mingit tervet hane ei küpseta, mida ma peaaegu kunagi ei tee). See fritüür läheb ka peaaegu koheselt kuumaks tänu oma väiksusele, erinevalt ahjust, mida (vähemalt minu oma) peab ikka tükk aega soojendama. Ja no võiks ju öelda, et sööge salatit. Aga no sellise ilmaga on pekk vähim, mida süüa. Ja veel parem, kui ikkagi midagi sooja hingealla saab. Ramenit st puljongit ka teha ei saa, sest need jävla elpriser.

Muidugi ma olen tuntud rott ja kallist filipsit vms originaali ei raatsinud osta. Kaubamajas olid elektroonikatooted mingi hetk -20% ja boonuspunkte oli ka üksjagu kogunenud, nii et kasutasin võimalust. Muidugi siis olin sunnitud valima sellise, mida seal oli, aga tuleb tunnistada, et näeb vähemalt ilus välja, harjatud terase viimistlusega ja puha, ja on pigem suuremat sorti - 4l / 1.2kg ja 1400W. Ehk tegelikult ei ole erilist põhjust kurta (ptyiptyiptyi & fingerscrossed). 

Hetkel ajab veel veidrat plastmassi (????) vms spetsiifilist, igatahes mitte toidu, haisu küpsetamisel.. ma mäletan, et kui mul kunagi oli leivaküpsetaja, siis see haises samamoodi.. võibolla siis ongi nende pisikodumasinate spetsiifika... Või siis mul on liiga tundlik nina.

Testimine jätkub, aga mõned asjad, mida katsetuseks tegin, tulid aga küll väga maitsvad välja: 

1. külmutatud kartulisektorid otse poest - chipsiprogramm. Esialgu 15 min 200 kraadi juures, siis segasin, siis veel vist 10 min. Said ilusad, takkajärgi mõeldes oleks võinud ikkagi 15+15 teha, oleks rohkem läbi küpsenud, aga no võibolla on maitse asi. Mingil määral on need poe kartulisektorid maitsestatud ka, aga võib peale visata ala tüümiani vms ürdi puru või kasvõi kartulimaitseainet. NB! viska külmutatud brüsseli kapsaid ka sisse, et tervislikum oleks!

2. Sealiha steigid (ahjuprae lõigud) väikese pekiribaga (!) - määrisin vähese viinamarjaseemne õliga kokku, et maitseained paremini külge hakkaksid, maitsestasin mingi natuke vürtsikama jaapani viie vürtsi asjaga, aga vahet tegelt ei ole, millega maitsestada. Steigi programm on 180 kraadi. Esialgu panin 15 minutiks, aga pärast seda mingeid erilisi arenguid ei olnud, seega panin veel 10ks. Seejärel pöörasin ümber, et ikka mõlemalt poolt ilusti pruuniks läheks. Tulemus - pehme aga kuiv. Seevastu pekiserv oli oivaline, krõmps ja suurepärane. Ok, panin fooliumi sisse ühtlustuma, midagi hullu ei ole aga sealihatükki seal enam ei tee.

3. porgandiviilud ja lillkapsaõisikud - tegin kokku mõningaste maitseainete, natukese viinamarjaseemneõli ja veel natukesema vedela meega. Alustasin jälle chipside settingust, 200 kraadi ja esmalt 15 min. Ja sellest juba piisas. 

4. Peeti saab ka röstida. Võtsin poest hautatud peedi, lõikasin ca poole sentimeetri paksused kettad, tegin natukene õliga+soolaga+tüümianiga+rosmariiniga kokku ja 200 kraadi 15 min, väga ilusad ja maitsvad tulid.

5. Külmutatud saiake. Minul õnnestus kätte saada lausa halal tasemel külmutatud saiake, täpsemalt oli filotaignas fetajuust+spinat. Tegin vist 200 kraadi juures, parem tuleb, kui enne lased ikka üles sulada, aga midagi hullu ei juhtu ka, kui täitsa külma sinna sisse viskad. 

6. lohe/forell is epic. tasub võtta selline paksuke peapoolne jupp, mingi 5-6 sentimeetrit lai. Siis ei kuiva ära, aga samas maitsestub ka normaalselt ära. Tee kokku natukese õli ja sidrunipipra/jaapani piprasegu/endale meelepärase maitseainega ja 180 kraadi juures umbes 15 min. Pärast seda määrisin veel teriyaki kastmega ka pealt kokku, ostsin isegi pintsli endale. Ja veel mingi paar minutit. Kõigist eelnimetatutest vist kõige suurem lemmik, kuigi mulle küpsetatud kala üldsegi ei meeldi, vaid parema meelega söön toorest peast. Aga see oli tõesti hea. Ka pärast jahtumist ja uuesti soojendamist.

7. Kanatiivad - enne tuleb muidugi ära marineerida millegi sees, et maitset ka oleks. Paraku ma ei mäleta, mis temperatuuril ma küpsetasin ja kui kaua, aga aegajalt tuleb välja võtta ja pintseldada nt teriyaki või mõne muu meelepärase kastmega. ja ringi keerata ja teise poole pealt ka küpsetada.

Hirmus tahtmine oleks proovida pardifileed ja/või kalkunit tükkidena marineerida ja vardasse ajada. No ja muidugi kanatiibasid. 

Tasub kasutada avokaadoõli või selle puudumisel või kui ei raatsi osta, siis viinamarjaseemne õli. Need on sellised õlid, millel kõrgem suitsemispunkt ja sobivad seega hästi fritüüri.

Muidu läks ilm rõvedaks, aga ma ei taha sellest rääkida, sest et mis võnkeid universumisse välja saadad, seda vastu saad. hähähää. Vaadake parem toituvat musta lindu. Või minu ilusat loiba põlveni lumehanges. Või seda rõvedat elektrihinda.

*nagu siit pildi pealt näha, siis võib küll olla, et hommikul ärgata on liiga kallis

Matsid... jäävad ........ matsideks

öäöäöäääääääööööö ma pean selle lihtsalt kirja panema, sest see on nii haige. Minu peale ei ole ikka keegi juba väga ammu töökoosolekul vihaseks saanud ja ebaviisakas olnud (ja ma ei ole kõige õhema nahaga inimene). Sedaenam, et esimene koosolek üldse. Ja et see inimene nägi mind esimest korda üldse. Ja see, kui kellelegi öelda, et "me kavatseme sind utiliseerida maksimaalselt", wowwowowoowww see on mingi kõrgem pilotaaž. Isegi kui mõte on midagi muud, siis see kõlab halvasti. Aga et te siis teate nüüd, et ma olen mingi masin, mida utiliseeritakse maksimaalselt ja siis kui kasutusaeg mööda saab, siis saadetakse utiili, ehk siis mahakandmisele. Wow. No ilmselgelt matsid jäävad matsideks, aga wow. Aga säilitame positiivsust, alati on võimalik, et kõik läheb ikka hästi ja lausa suurepäraselt! 

Muus osas ootan huviga, kas see body batteri näitaja läheb mul varsti nulli ka?

Ratatouille

Tuleb igav postitus, tahtsin kirja panna, mida teha, kui sülle on kukkunud isekasvatatud rohelisi paprikaid, tomateid, suvikõrvitsaid ja küüslauku. Siis saab teha ratatouille'd, ehkki osa kraami on vaja juurde hankida. Vaja on:

suvikõrvitsaid

baklažaane

rohelist paprikat

punast paprikat

sibulat, küüslauku

tomateid (koorida, st keevas vees minutikene leotada ja siis saab koore maha võtta), aga võib ka konservtomateid, kui pole hooaeg. Konservtomatite puhul on alati hooaeg ;)

kui tomateid, mida raatsiks ära teha, pole liiga palju, siis ka natuke tomatipastat

maitsestamiseks sobib tüümian vms vahemere ürdisegu

sool, pipar

Kõik asjad tuleb ära tükeldada keskmise suurusega juppideks-kuubikuteks. Väga väikeseks pole mõtet. 

Mina panin haudumispoti põhja oliiviõli, sest see hakkas käest ära minema (tavaliselt oliiviõliga ma ei prae) ja viskasin esmalt sinna kergelt praadima sibulad. Seejärel praadisin läbi baklažaanid. Siis viskasin sisse kõik muu ja lasin umbes tund aega haududa. Gatoova. 

Sobib süüa hästi kuskussiga, aga ma kujutan ette ka suvalise pastaga. Või riisiga. Või tatraga. 

Mida süüa, kui elektrienergia borsihind, õhutemperatuur ega kolesterool ei luba "tavalisi" asju süüa

For the record - ilmad on juba mitu nädalat olnud suurepärased, nii nagu peabki suvi olema, hot hot hot. No ok, vahepeal natuke vihma võiks siin tulla, aga ma ma ei  kurda üüüldse. V.a selle üle, et õues ei oska olla siin linnas. Complete and utter waste of summer.  Edit: kui kirjutamist alustasin, siis olid jah head ilmad. Nüüd on mingi 20 kraadi. Mis on siiski parem kui vähem. Aga vähemalt lõhnab väga värskelt, eriti pärast vihma.

Toidud on inspireeritud sellest, et kuuma ilmaga ei kannata eriti küpsetada ja börsihinnad ka ei soosi mingit madalküpsetatud või hautatud liha. Tuli välja ka, et kolesterool on ära tõusnud, nii et ei tohiks võib-olla mõnda aega üldse (nii palju) (liha) süüa. Oh well, ma ei hakka midagi lubama, aga panen need retseptid kirja, enne kui ma täiesti ära unustan.

Sain suurepärase retsepti, panen siia kirja, kitsejuustu-tomatisupp: 

2 suuremat sorti sibulat (tavalist või punast)! NB! vaja on häid, värskeid, mahlaseid, mõnusaid, suurepäraseid, ekstrakvaliteetseid sibulaid! Mulle sattusid keskpärased selveri sibulad, õigete sibulatega oleks kindlasti veel maitsvam olnud

400ml purk konservtomateid

köögiviljapuljongit ~pool liitrit (saab väga lihtsalt ise keeta 30-45min - porgand, porru, fenkol, ingver, küüslauk, sibul vms)

100-200gr kitsejuustu (mul oli u 100gr kitsejuustu ja mingi pära "VereMaik" sulajuustu)

Soovi korral paar küünt küüslauku

natuke mett

soola, pipart

Lõika sibulad viiludeks ja prae korralikult õli või või sees (või mõlema). Ilusasti pehmed ja kuldsed peavad olema. Et hapusust tasakaalustada, siis panin teelusikatäie vedelat mett ka ja üritasin kergelt karamelliseerida, nagu teeks sibulamoosi. Kõrbema pole mõtet lasta. 

Lisa tükeldatud küüslaugud ja tomatikonserv, natuke puljongit, lase haududa, nii et kõik on mõnus ja pehme (~30+min), lisa ülejäänud puljong, lase keema ja siis püreesta ära. Lisa juust(ud) ja püreesta uuesti, lase korraks keema ja gatoova. Ps. Ma ei tea, kas see kolesterooli vastu kuidagi kasulik on, ma pigem arvan, et hoopis poolt, aga päris kurb oleks kogu ülejäänud elu ka salatit süüa. 

Tegelikult ma kirjutamist tahtsin alustada üldse aga salatitest. Salatid ei ole mu lemmikud, aga rukolas nt on kohutavalt hea kitsejuustusalat, mis sest, et ma ei täi seda eriti osta, sest see on salati kohta ikka väga kallis, oleme ausad. Siis käisin ma Tartus ja mul oli räige punase veini isu. No ja pika mõtlemise järel loogiliseks toiduks veini kõrvale osutus kah kitsejuustusalat. Niisiis proovisin ise ka teha. Nii hea ei tulnud, nagu professionaalid teevad, aga päris hea. Võib-olla teen mõni kord veel, ehkki nagu öeldud, ma kipun eelistama ikkagi soojaid toite. Üks asi, mis minu jaoks näiteks täiesti mõistetamatu on, on külmsupp. Aga see on täiesti ebavajalik kõrvalepõige.

Kitsejuustuga salat a'la maili

- kitsejuustu ja röstsaia, kui on grillimise võimalus, miks mitte sai ja juust mõlemad ära grillida

- mingeid salatilisi - nt jääsalat on väga hea

- midagi natuke hapukat - minul maasikas ja mõned kirsstomatid. Mul oli vist ka riivitud nuikapsast

- Kastmeks segada oliiviõli, natuke mett, soola, valgeveiniäädikat. 

Edasi on lihtne, aedviljad selle salatikastmega kokku segada ja taldrikule asetada, nende peale asetada sai ja juust ning puistata üle kergelt röstitud seedermänniseemnetega. Vsjoo. Mida paremad ja värskemad koostisosad, seda parem tuleb.

Et asja põnevamaks teha, siis üks võimalik salativariant veel - või äkki see on pigem suupistevaagen, ma ei tea, kust piir läheb. 

- mingit itaalia õhukes sinki

- melonit, eriti hea, kui on see oranž melon (mu pildi peal melonit ei ole, aga kujutage ette et see kurk on melon)

- rukolat vms salatit, aga rukola sobib siia väga hästi, jääsalat sobib ka, aga ilma rukolata see pole ikka päris õige.

- motsarella ei ole kohustuslik, aga mul lihtsalt oli parasjagu 

- veel oli mul vaarikaid, ei olnud üldse pahad

- maitsestamiseks palsamiäädika kontsentraati (ööö kuidas see eesti keeles on, no pmtselt redutseeritud palsamiäädikas, selline veniv, vedela mee struktuuriga)

Pane kõik taldriku peale, vala palsamikreemiga üle ja vsjoo.

Ivo Nikkolo vetikavaba sushiga

Vöö

 Ega ma ainult juhendanud ka ei ole. Kuna koroona on hetkel pisut tagasi tõmbunud, siis mõtlesin üks nädalavahetuse hommik, et vaataks Baltika vabrikupoodi. Mõeldud-tehtud.

Kõige huvitavam tendents Baltika ainukese allesjäänud kaubamärgi Ivo Nikkolo puhul on see, et valikusse on tekkinud nahktooted. Kvaliteet tundub päris hea. Sellesmõttes, et nahast (ok, odavamast aga siiski). Disainide osas las ma elan end nüüd natukene välja. 

Kunagi varem ma vist käekottide kohta juba mainisin, et üks oli Chloe mingi käekoti dupe ja mingi teine oli lihtsalt jõle ebapraktiline ja kole 90ndate disain. Kõrvalolev vöö on täitsa ilus, aga meenutab mulle ka midagi. Tahaks öelda, et see pannal on Coachi proportsioonides.

Nüüd on valikusse tulnud tatatatataaaaa: Bottega Veneta "dumpling bagi" dupe. Lausa erinevates värvides. Selle erinevusega, et Bottega omadel ei ole minu meelest õlarihma ehk nad on täiesti ebapraktilised. Ma küll ei tea, kuidas sellisesse kopimisse suhtuda, aga kuna see pelmeen mulle niikuinii ei meeldi, siis... Nahk, millest tehtud, tõsi - ilus ja need metallikvärvid väga kenad. 

Bottega originaal Pouch

Kloon seestpoolt

Sellega Bottega Veneta kopeerimine ei piirdu, vaid valikus on ka kodumaised (st itaaliast) Lido (vms) sandaalid. Tegelt need näevad isegi üllatavalt kenad välja, nahk tundub hea, kinganina ei ole ka mõtetult kandiline nagu Bottega omadel. Vastupidavust ehk koostekvaliteeti muidugi ei tea. Vot need ma võiksin isegi osta, aga lihtsalt ma ei pea jalgatorgata kingi üleliia praktilisteks, sest autot nendega juhtida ei ole ohutu ja jala kõndida samuti üsna võimatu :D 

Ivo Nikkolo sandaalid

 Mõtlete, et no kas siis veel saab midagi järele ahvida. Aga saab. Hermes'i Oran sandaale (vasakul originaal, paremal koopia). 

Hermes Oran

No tegelt see ei ole mingi üllatus. Neid nimetatud Bottega ja Hermes'i asjade koopiaid on küll ja veel tehtud erinevate kaubamärkide poolt. Aga kas te tõesti midagi huvitavamat ei osanud välja mõelda? 

Ja palun, ühed castaner wedged ka veel, vasakul koopia, paremal originaal. Ok, koopial on konts vist natuke madalam.

"bottega veneta" a'la Ivo Nikkolo

Riideid... riietest täna pikemalt ei viitsi kirjutada, sest et kui ma seal käisin, siis ausaltöeldes ma ei keskendunud riietele väga. Sest et tegelt mul on 1000 suvekleiti ja ma ei peaks neid juurde hankima. No üht-teist oli, aga parem mitte lasta nendel mõtetel juurduda :D midagi niiii ägedat, mida mul juba ei oleks, nagu ei olnud.

Aga lubatud vetikavabad sushid ka. 

Sushiriis tuleb ära keeta (riisi keetmisest on varem juttu olnud). Seejärel tuleb ta maitsestada. Mul oli 1 klaasitäis riisi, keetmiseks siis 2 klaasitäit vett. 

Maitsestasin 2 teelusikatäie riisiäädika + 2 teelusikatäie seesamiõliga. Kuna suhkrut ei olnud, siis panin natukene leivasiirupit + soola. Takkajärgi mõeldes, oleks võinud maitseaineid umbes 2x rohkem panna. Aa, seesamiseemneid segasin ka selle riisi sisse. 

Riis tuleb ära jahutada, selleks seal kastruli vms nõu sees teda aeg-ajalt "ringi tõsta" - st ettevaaltikult, labidaga, mitte mölssides. 

Vetikalehe asemel on kurk. Kurk höövelda pikkadeks peenikesteks viiludeks nt kartulikoorija abil, viiludele puista soola peale ja lase 10kond minutit seista. Kusjuures, aasia inimesed kurgi ja tomati seemneosa ei söö miskipärast. Ehk siis, kurgist höövelda ära ühelt poolt ja teiselt poolt, kuni seemned suuresti vastu tulevad. 

Valmista tuunikalapläga. Mul oli 1 tuunikalakonserv (veega), selle kurnasin ära. Sisse panin natuke mõõdutundetult tavalist majoneesi ja natukene srirachaga majoneesi. Veel lõikasin sisse pool tillukest sibulat, hääästi peenikeseks. 

Edasi tuleb riisist vormida käte vahel väikesed pätsikesed-pallikesed-silindrikesed ja need siis kurgiviilu sisse keerata. Püsti pannes võib natuke patsutada ka, et riis ikka kogu kurgivõru ära täidaks. Ja siis peale paned seda tuunikalaplöga ja kõige peale soovi korral veel natuke seesamiseemneid. Njom.

Riis

1 klaas sushiriisi

2 klaasi vett

Riisi maitsestamiseks

2-4 tl riisiäädikat

2tl seesamiõli

soola

natuke midagi magusat (suhkur, siirup vms)

seesamiseemneid

Tuunikala

1 konserv nõrutatud tuunikala vees

majoneesi 

natuke midagi kretisemat - srirachaga majoneesi, srirachat, tabascot vms

pool sibulat häääästi peeneks hakituna

Pakkimiseks: 1 keskmine pikk kurk

Ülikoolist ja elukoolist

Jeeeiii jälle semester tehtud! Kõigepealt arvud ja siis arutlus. Seekord oli minu lõpetajaid 6 - üks magister ja ülejäänud baka/diplom. Retsensioone tuli teha 7, viis magistrit ja kaks diplomit. Üllatuslikul kombel oli mind üles leidnud Tartu Ülikool, kes saatis ühe magistritöö retsenseerimiseks. Kõik olid väga tublid. Eelkõige muidugi minu enda juhendatavad, aga retsensioone kirjutades ka ikkagi kordagi otseselt vihaseks ei läinud (see on väga hea märk). Kõik minu lõpetajad olid vist sellised, kellel kavad ära lõppesid, ma ei oska seda põhjendada, aga iga aastaga lähevad juhendatavad muudkui paremaks. Mitte et eelmised oleks halvad olnud aga... ma vist eelkõige hindan seda, kui inimesel on oma töö vastu huvi või vähemalt mingi austus. St ei ole lihtsalt, et viskaks mingi asja kokku, saaks ära lõpetada. Vaid et noh nagu vaata kunstnik ei mõtle vist tavaliselt, et oh käkerdaks midagi kokku. Vaid et see töö kirjutamine on kah mingil määral looming, ehkki seal on suuremad raamid kui kujutavas kunstis. Vot selline suhtumine mulle meeldib. Et ka lõputöö on looming. Ma olen täheldanud, et lõputöö tegemise käigus parimad õpivad juurde... no mitte võib-olla rohkem kui kogu õppekava jooksul, aga arvestatalt. Igatahes ma olen hirmus tänulik kõigile, kes mind valinud on. 

Teine küsimus on, mis viib nende kirjutajateni, kes oma lõputöösse suhtuvad kui tüütusse. Ja kes koffinurgas klatšivad, et kui kohutavad ikkagi need õppejõud on ja värk ja kui igav seal koolis on. Aga ma tahaks teada, et äkki siis on mingi vale eriala juhtunud, kui sul ikka õudsalt igav on ja õppejõud on nii tropid. Siis äkki vali teine erieala või siis õpi iseseisvalt? Miks sa oled seal, kus sa oled (selles ülikoolis, sellel erialal)? 

Ma saan ausalt öelda, et mul on ülikooli jooksul olnud ainult objektiivselt 1 tropp õppejõud. Aga ta vihkas arvatavasti kõiki naisi. Lihtsalt mina, erinevalt paljudest beibsudest, kirjutasin oma koodi ise. Ja mingi pudrulõug ei tule minuga plõksima. Nii et tema panin ma üsna ruttu aru saama, et minu peal ei tasu oma komplekse välja elada. On olnud mõned õppejõud, kes on lihtsalt veits igavad või noh, võibolla on head milleski muus, aga ei pane väga palju rõhku oma aine esitamisele. Aga kas mina peaksin ennast sellest laskma häirida? Kes keelab mul endal õppida? Lingid ja materjalid on ju olemas. Internett on stuffi otsast otsani täis (praegu eriti, aga ka "minu ajal" sain ma alati kõik teada, mida ma tahtsin). Ma tulin seda valdkonda õppima ju selle pärast, et mind huvitab. Palun naerge mu naiivsuse üle. Aga siis pole ju suurt vahet, kas loengus topitakse pähe see värk mulle, või ma ise loen ja saan targaks. Ok loengus on lihtsam, kui kuulad ja kuulata oskad. Iseseisva õppimise oskus on päris hea asi, ja selle juures on positiivne see, et seda saab treenida. Ilmselgelt on tšillim sõpradega hängida kui raamatute või artiklitega vaeva näha, niiet... no ja kõige selle juures siis klatšida, et issand kui halvad ikka kõik teised on. jaja.

Ahjaa ja siis veel matemaatika ja füüsika. Väidetavalt kõige mõtetumad ained üldse, sest et ega keegi ju integraalarvutust ei kasuta "päris-elus". Jah, mina pole ka kunagi pärast ülikooli integreerima pidanud (v.a süsteeme omavahel kokku :P) aga. Matemaatika õpetab mõtlema. Nägema seoseid, süstemaatikat ja algoritme. Füüsika õpetab nägema maailma loogilisust ja põhjus-tagajärg seoseid. Ja see on oluline. Vähemalt IT-s. Ja oi, ma olen näinud analüütikuid, kellel pole mitte mingisugust süstemaatilist mõtlemist. Kelle peas valitseb pudru ja kapsad. Ja teate, ülikool neid ka ei "riku". Tööprojektidest rääkimata. No progejaid ja teisi ka muidugi. Ja seda saasta, mis siis selle pudru pealt kokku üritatakse häkkida, vaadates, tulge jaaaaa mulle rääkima, kui mõtetu on matemaatika. Jah, tulge. 

Disclaimer: ei, mul endal ei olnud ülikoolis matemaatikaga kaugeltki head suhted. Ja oi ma olen matanalüüsi pärast nutnud ka, sest no lihtsalt see ei mahtunud mulle pähe. Ja ma kartsin, et ma kukun läbi ja saan eksmati, mis oleks, noh, minu puhul olnud "päris" halb. Ja no nutsin, aga tegin ikkagi ära need asjad. No nii 3-4 peale, aga siiski. Kas õppejõud oli selles süüdi? Loomulikult mitte! Vastupidi, õppejõud oli väga hea, karismaatiline, legendaarne! Probleem olin ikka mina ise, et ma nii loll olin. Kõrgem matemaatika on minu tollase aju jaoks ilmselt natuke liiga abstraktne. Ilmselt olid mul ka mingid lüngad keskkoolist, või siis hakkas TTÜ mat lihtsalt kusagilt väga suure hüppega pihta. Ei tea. Oli raske, tegin ära, ei kahetse. 

Ja siis füüsika. Erinevalt matemaatikast, füüsikaga mul probleeme ei olnud. Sest no füüsika on otsast lõpuni loogiline. Arusaadav, ettekujutatav ja jälgitav reaalsete protsesside käigus (erinevalt matemaatikast). Teed need seosed endale selgeks ja valmis. Füüsika õppejõud (see, kes rongiga tuli, inside joke) oli üldse minu lemmikõppejõud ülikoolis. Kas ta oli pehmo? Oi ei. Ta oli karm ja keeras hommikul 8:15 audika ukse lukku seestpoolt (olid ajad). Aga ta oli humoorikas, pädev ja õiglane. Ehk siis võrdlemisi ideaalne õppejõud. 

Ei puutu küll füüsikasse, aga kui küsida, kes on mu iidolid, siis ma vastaks, et Mendelejev keemiliste elementide perioodilisussüsteemi ehk Mendelejevi tabeli kirjapaneku eest - see on üks loogilisuse vaimustavamaid näiteid (ok, seda täiendati hiljem, aga siiski). Ja Newton oma kolme seadusega ei olnud kehvem. Naerge jälle, kui tahate, aga see loogika ja geniaalsus on lihtsalt ilus ja veidral moel rahuldustpakkuv (mingi väike OCD minus?). Analüütikute spekid ja muud suvalised arendusülesanded võiks sama loogilised olla...

Kuna pealkirjas oli sõna "elukool", siis peab selle seose siiski ka ära mainima. Etsiis, sõbrakesed. Ülikool on viimane (või meeldiva vahelduse) etapp te elus, kus pingutus ja reward on mingiski korrelatsioonis. Ehk siis mida rohkem pingutad, seda suurema tõenäosusega saad kiita vms. Ja ootused on mingilgi määral selged ja väljendatud. Päriselus võid pingutada nii, et pruun jutt tagant väljas, aga keegi ei märkagi. Või kui vaid siis, kui toss väljas ja enam ei jõua, siis. Et mis nüüd, mis juhtus. Guess what. 

Aaa a mis mulle veel meeldib, on see, kui mulle lilli (ja kingitusi) tuuakse. Mõned lõpetajad on nii kenad, et toovad mulle lilli. Sel aastal sain isegi ühe kingituse ka. Ilmselt ma olen asjaarmastaja, aga no mulle lihtsalt nii kohutavalt meeldib lilli saada (ega ma muust ka muidugi ära ei ütle). Et lõbusama tooniga lõpetada, siis siin on mõned lillepildid. Ma näiteks ei teadnudki, et pojengid ka värvi vahetavad (nagu osad roosid vahetavad). 

Enne

Samad lilled pärast

Eelmisel aastal kingiks saadud orhiid jälle õitseb

Lihtsalt vägaaa ilusad lilled

Ma olen sõnatu :D

Mina ise ja muud loomad

Juhuuu!! sebrapäeva ja vabariigiaastapäeva ühispostitus! Sest kas ma jaksan kümnepäevase vahega midagi postitada? Loomulikult ei!  

Praad ikka toimub vä???

Niisiis tänane postitus on tegelikult kantud Pesakonnalt laenatud mõttest, et "Paraad paraadiks, aga PRAAD ikka toimub vä?". Ma seda pilti ei hakka siia panema, sest kopirait ja värki, aga minge vaadake ise Pesakonna FBst nt. Mulle meeldib pesakond. Juba sellest ajast, kui nad välja tulid. Sellega vabariigiaastapäeva vestlused muidugi hetkel piirduvad, sest puudub energia nii suuri mõtteid mõelda. Koroona tänatud, et mingeid pidusid ja värke ei toimu, sest et no võibolla ma suudaks end nt leiva tegemiseks vms oossom asjaks kokku võtta, aga ütleme nii, et puudust actionist igatahes ei tunne. Tahaks lihtsalt puhata. Ma ei kujuta ette, palju ma pean puhkama, et ma ükskord välja puhatud saaks, aga.

Ilusad võis praetud brüsseli kapsad

A sebrapäeva puhul sõnastasin enda jaoks tähtsa mõtte, et eriti tähtis on olla ka iseendaga sõber. See läheb tihti meelest ära, minul mitte väga*, aga üldiselt. Eriti paistab välja paraegu, koroona-ajastul, kui ei saa võib-olla nii lihtsalt koos teistega mingeid põnevaid asju teha ja siis tuleb paljudel väidetavalt ah[i/a]stus peale, sest peab iseendaga koos olema. Mis see iseendaga sõber olemine täpselt on, seda ma ei tea ka, aga oletatavasti midagi, et märkad oma vajadusi ja sead piire nii, et endal ahjud pärast külmad ei ole. *Ma ei saa kindlasti öelda, et ma oleks endale eriti hea sõber. Ei ole veel, aga vähemalt ma tunnistan seda. Ikka aegajalt ütlen endale halbu asju, ei jälgi enda kaitseks seatud piire jne. Aga vähemalt ma arvan, et ma ise tunnen ennast üsna hästi, a'la mis mind vihale ajab ja mis mind liikuma paneb. Seda aga peab mainima, et täiesti lootusetu ma ei ole, sest ma juba kunagi ammu (okei, aasta+ tagasi) juba lubasin endale, et ma s***a enam ei söö. Ja loomulikult ei jäta lõunat vahele. Väga ei vabanda, aga mul lõunad on kinni, kui koosolekut panna tahate - väga tähtis ja edasilükkamatu koosolek toiduga. Sest noh, sa oled see, mida sa sööd, ja ma õppisin in the hard way, kui ükshetk avastasin, et oh shit. Üldiselt ma olen seda lubadust ka pidanud, v.a vahepeal tuleb rämpstoidu isu (näiteks topsi sees olevad tomatikastmega kuivnuudlid, teate küll, kuum vesi peale ja voilaaa!). Paljudele võib tunduda, et ma söön võibolla mingeid veidraid või väga poshisid asju, aga no tegelt ei. Ma söön aedvilju ja liha ja mereloomi. Ainult et hästi erinevaid, sest et tavalised oleks ju igavad ja no midagi head ja põnevat võiks ju elus olla. Ja võimalikult värskeid, ehkki mereloomadega läheb see nagu keerukaks.

Igatahes panen nüüd kirja oma viimase aja toredad retseptid, et pärast oleks endal ka hea vaadata, kui jälle vaja teha. 

Ahjuköögiviljad - sobivad suurepäraselt lisandiks peaaegu kõigele.

Kaalikas ja lillkapsas, keeda kergelt ära, st mitte täitsa pehmeks.

Võta purustatud küüslauku, tüümiani, mett, palsamiäädikat, soola ja pipart, head oliiviõli. Sega kokku ja siis sega need köögiviljad kah sinna sisse. Pane nt fooliumi peale ahjuplaadile, mitte väga tihedalt, küpseta mingi 200 kraadi juures 10-15min. Valmis. 

Võid lisada sinna ka pooleks lõigatud rooskapsaid (külmutatud, lasin enne ära sulada toatemperatuuril), aga rooskapsaid võib praadida ka pannil või sees. 

Ahjuköögiviljade juurde võib teha näiteks hirve(sise)fileed. Hirvefilee tuleb võtta külmast välja, lasta toatemperatuurile soojeneda, ikka tund kuni mitu. Patsutada täitsa kuivaks, katta mõlemalt poolt soola ja pipraga (ja tüümianiga kui on) ning lasta rahulikult natukene aega olla. Lõigata olenevalt suurusest 3-4ks tükiks. 

Panni peal praadida (miks mitte või sees) iga külje pealt kuldseks (kokku mingi 6-8min), siis võtta panni pealt ära, lasta kaane all veel rahuneda natukene. 

Veel võib teha lambahautist, millest mul pilti ei ole. 

Vaja on lambakonte/raguud

porgandit

tomatikonservi

sibul/porru, küüslauk 

punane vein

tüümian või rosmariin

Pruunista lambajupid ära, sama võib teha ka porgandi ja sibulaga, viska vähese veega kastrulisse hauduma+küüslauk+maitseained sh tüümian. Lase keema, kalla sorts veini peale, lase veinist alkohol välja haududa. Lase kaane all tasasel tulel haududa, ma pakun et mingi 1.5h. Kui juba hakkab kergelt valmis saama, siis kalla tomatikonserv ka peale ja lase veel  0.5h haududa. 

 Lambakarreed võib nii valmistada, et panna esiteks pipra ja tüümianiga ööks marineeruma. Siis prae panni peal natukene pruuniks ja seejärel pane fooliumi sees 10ks minutiks ahju. 

Voh. Variante on ilgelt palju. Serveeri ilusa taldriku peal. Raguu sobib ühtviisi hästi nii nende ahjuköögiviljade kui ka (värske) pastaga, ravioolid sobivad ka nende suurepäraste ahjuköögiviljadega jne. Mix&match.

Ravioolid (poest) ahjüköögiviljadega

Serveerimise näide (Iittala ultima thule)

Lambakarree

Mida selga panna, kui ei taha ja võib-olla ei peagi välja minema - koroonika vol uue aasta edition

MarcCain - päris ilus aga ulmelise hinnaga

Oi.Oi.Oi. Ma hakkasin seda postitust kirjutama kunagi sügisel, aga ei viitsinud/jõudnud ära lõpetada. Positiivne on see, et varsti hakkab juba kevad tulema, aga siiski tuleb veel mõned kuud rõvedust üle elada. 2020 aasta läks minusuguse räige introverdi jaoks kokkuvõtvalt üsna rahulikult ja loodetavasti jäävad niimõnedki praktikad kasutusele ka pärast koroona möödumist. Näiteks ma loodan, et ei pea enam kunagi N koosolekule M erinevas lokatsioonis sõitlema keset tööpäeva, et see kohutav aja ja närvide raiskamine on igaveseks lõppenud ja kõik kokkusaamised saab teha veebis. V.a mingid kõige olulisemad, nt projekti kickoff jms. Aga tagasi teema juurde, milleks on külma aja rõivastus. Sest et kui ilusaid sooja ilma riideid on dohhuja i bolše, siis külma ilma jaoks midagi selgapandavat leida on päris keeruline.

Sügis ei kuulu minu lemmikaastaaegade hulka. Ega talv. Tahaks minna talveunne, ja kõige vähem tahaks minna õue. Ja toas ei ole parem, sest kuradi pime on. Ja läheb veel pimedaks, enne kui hakkab valgemaks minema. Ja see sügisega kaasnev kõdunemise lõhn väljas on jäle. Ma ei usu, et eriti paljud on selle peale mõelnud, aga kuna ma elan ninaga, siis ... Talve lõhn ja see kõrvetav külmus ei ole parem, eriti kuna mu nina hetkel on üsna õrn, siis... Ja see sopp, mis tänavatele tekib. Ja see libedus. Ja see "sool", mida libeduse vastu tänavatele loobitakse, mis õhku aerosooliks pihustub, mis sissehingamisel hingamisteed lihtsalt ära söövitab. Ja just seetõttu ma ei saa aru, miks mõned inimesed talvest vaimustuses on. Ok, ma saan aru, et põllumajanduse ja loodusliku tasakaalu seisukohalt on oluline, et meie kliimavöötmes ikkagi lund ja külma oleks. Ok, kui peab siis peab. Aga et see meeldib kellelegi??
Ma olen sellest korduvalt varem ka kirjutanud, seesama vana jama. Riietuse vaates küll välisriietuse küljest, sest et noh, pole midagi lohutavamat, kui hea villane ja tõeliselt ilus tavemantel. Sest villane kangas on ilus. Mida kallim, seda ilusam. Vaadake kaubamajas nt Weekend Max Mara (ehk Max Mara odavama liini) itaalia villast mantleid. Silm puhkab. Ma ei hakka rääkima vikunjavillasest mantlist, kuigi sellest on kirjutatud isegi raamat - Ühe mantli lugu - raamat on defitsiit, aga õnnestus hankida ja lugeda, aga näe, kokkuvõtet kirjutada pole siia viitsind. Ühesõnaga, ma ei väsi villa kiitmast. Mul on umbes miljon mantlit ja neist kõigist võiks kirjutada, aga vot sellega, mida mantli alla panna, on suur probleem, sest talveriided on kuidagi kõik niii koledad. Eriti need, mis teoreetiliselt peaks külma eest ka kaitsma.
Peale mantlite saab villast teha ka kudumkleite ja mugavaid karupükse. Praegu tundsingi (hoolimata peaaegu olematust väljaspool kodu viibimisest) et talveriiete varud on end ammendanud, ja üritasin midagi ette võtta. Tahaks ikka kodus ka ju ilus olla. Talveriideid, ilusaid tubaseid talveriideid, mis oleks ka soojad, on niiii kohutavalt raske leida.
Ehk siis läksin otsima kootud kampsunkleite (äärmisel juhul dresskleite), pehmeid kootud materjalist pükse ja võib-olla ka mõnda head sviitrit. Soovitavalt palmikutega. Nende osas võin kohe ette ära öelda, et ei leidnud. Ja pükstega oli ka vähe õnne (loe lõpupoole). Kampsunkleite sekondhändidest osta ei saa, sest mingil põhjusel isuäratavaid eksemplare seal lihtsalt ei ole. On kas puhta koledad või lihtsalt topilised ja väljaveninud. 

Päris ok sussid

Baltika wtf

Pettumuse on praeguse hetkega valmistanud Baltika, sest neil ei näinud ma ühtegi kampsunkleiti ja isegi dresskleite ei olnud. Kui aus olla, siis ABSOLUUTSELT MITTE MIDAGI neil ei olnud ja tõttöelda ei saa ma aru, mille najal see nende kuradi aktsia muudkui tõuseb. Nagu midahekki. Mingit mulle (kliendile) nähtavat põhjust selleks ei ole. Varasemalt on neil ikkagi mõnda kudumkleiti või vähemalt mi-da-gi ihaldusväärset olnud. Üks peaaegu 10 aasta vanune on praegugi koduseks kandmise ka kasutusel. Lisaks lõpetasid nad ära oma püsikliendiprogrammi, kus ma sain päris head allahindlust lisaks, kuna ma lihtsalt ostsin neilt nii palju. Aga noh, ju neil on rahadega kitsas ja nad ilmselgelt üritavad igal võimalikul viisil öelda, et nad ei taha mind oma kliendiks. So be it. Okei, neil olid ühed täiesti ok välimusega, st EMU susse meenutavad roosad sussid (nüüd on need paraku vist igal pool välja müüdud, muidu oleksin teise paari ka ostnud). Ostsin vähemalt need. Fun fact. Sildil on märgitud materjaliks LT. Sõbrakesed, LT ei ole leather, LE on leather õige lühend.

Kašmiirkleit mõistliku hinnaga

Veel tean ühte kohta, kust saab kašmiirist kampsunkleite, mis ei ole hullumeelse hinnaga. Ok, nad on kallid, aga kui osta allahindluse perioodil, siis on nad siiski affordable ja väga hea bang for buck. Aga ma ei raatsi neid siiski eriti palju osta. Hinnapiiri osas mõtlesin, et nooohhh, tavapoodidest võiks midagi kantavat leida umbes 1/5-1/4 (allahinnatud) kašmiirkleidi hinnaga, mis teeks hinnaks siis 20€-30 ringis. Suundusingi nendesse poodidesse, kus ma tegelikult peaaegu kunagi ei käi - näiteks Reserved, sest sealt läbi jalutades (Roccas on see ühest sissepääsust tulles vältimatu) hakkavad hirmsasti silma need "juba riidepuu peal kortsus ja koledad hilbud".
Seekord õnnestus kudumkleit (2tk kui täpne olla) ja dresskleit ostagi Reservedist. Ei maksnud midagi eriti, mõlemad olid umbes 25 raha - 10%, sest loomulikult ma käisin poes proovimas ja siis tellisin netist "uue liituja sooduskoodiga". Nüüd tuleb neid veidi aega kanda, ja teha kokkuvõte sellest, kuidas vastu peavad.
Kas ma juba kirjutasin, et Karen Millenist kevadel tellitud pehmed veinipunased püksid ja roosa komplekt on lootusetult topiliseks läinud. Enamvähem kahe kandmisega :S  

Hinnang asjadele mõned kuud hiljem: Kudumkleit läks peaaegu kohe kõhu pealt (?!?!?!?) topiliseks. Dress peab vastu. Minu suureks kurvastuseks ei ole mul ühestki nendest kleitidest pilte..

H&Mi põikasin ka korra, aga sealt tulin ruttu välja. H&Mil on imelik omadus - vaateaknad ja väljapanek on nagu isegi päris esteetilised, aga kui lähemalt vaatama hakkad, siis osta ei ole mitte midagi. Ok, affordable spordiriideid võibolla ostaks, ainult et ma ei tee eriti sporti ja seega ei oska nende headust mitte kuidagi kommenteerida. Aga kui teeks, siis ilmselt testiks neid - sest nad näevad üsna okidoki välja.

Veel käisin Mangos, kus ilusat kudumkleiti ei olnud, küll aga oli nende oma kašmiirkudumite kollektsioon. Ilusad olid. Ei ostnud, sest mitte märkimisväärselt (või tegelt üldse mitte) odavamad, kui õiges kašmiiripleisis. Mantleid proovisin ka, istusid mõned üllatavalt hästi. Need, mis polnud kotilõikega. 

Norrison

Tasub vaadata ka eestimaist Norrisoni. Paraku seal midagi ei näkanud, sest värvid olid veidrad - ma ei ostaks endale pruuni või määrdunud valget tooni kleiti. Isegi mitte, kui need on 100% villased. Isegi mitte, kui neil on suurepärased palmikud peal. Ehk siis muster ja materjal 12 punkti, värv 0 punkti. Sest kes kannab pruuni kleiti?? fun fact - vähemalt 1 kasutatud riiete butiik ei võta müüki pruune riietusesemeid. sest neid lihtsalt ei osteta. Ma ikka imestan, et kui toota kvaliteetsest lõngast või kangast asju, siis miks ei võiks normaalset värvitooni valida? Kas kahtlaste ja üldiselt inimestele mitte sobivate toonide kasutamine on odavam? Väga võimalik tõesti, et seda määrdunud valget ja pruuni lõnga oli väga odavalt saada...Samas, kui need kudumid letile seisma jäävad, siis kus see kasu on?

Muidugi peab mainima United Colors of Benettoni, sest kui on vaja (meriino)villast džemprit, siis see on see koht, kuhu minna. Tõsi, neilt on raske leida pastelset tooni asju, mida ma hetkel kipun eelistama. Seevastu hästi värvilisi on neil küllaga - ma pakun, et see on neil mingi brändi värk. Üks tumedama punase karva kleit seal oli, aga ta oli kuidagi õhuke ja natuke veidra lõikega, nii et jäi poodi.

Esprit on huvitav. Kudumkleite on, kvaliteet on ka täitsa ok, aga punane kleit oli meh lõikega ja puuvillane; huvitava plisseeritud alaosaga kleit aga meh värvi (ja vist oli ka puuvillane). So sad. Pildid all:

Ehk siis tegelikult minu väljakutse leida normaalse hinnaga normaalseid kudumkleite peaaegu feilis, sest noh reservedi omad on kantavad senikaua, kuni täiesti koledaks lähevad, mida ma prognoosin selle hooajaga. 

Seega olin sunnitud hankima / õnnestus hankida kaks küllaltki ebanormaalse hinnaga kudumkleiti, nende tavahind on kõrgem kui nendel kašmiirkleitidel, millest ma esialgu rääkisin. Brändi värk! (see kašmiiribränd, gobicashmere, ei ole hetkel veel nii tuntud, ja päris tihti on neil üsna head allahindlused). 

Printsessil on hea maitse (Andiata)

Esimeseks oli Andiata 100% meriinovillane kleit, mida ma tegelikult olin silmanud juba kohe sügise alguses, kui see välja tuli. Hind oli muidugi joovastav, nii et ma seda tükk aega ainult imetlesin.. müüdi välja ka. Kuna Andiata ei ole tavapärane kiirmoebränd, siis üldjuhul seal mingid paremad asjad saavad päris ruttu otsa. Isegi enne seda, kui rootsi printsess Sophie sellega pildil poseeris. Õnneks tuli mingihetk allahindlus ja mul õnnestus see kleit ära krabada (enne Sophiet , sest pärast seda oli see kleit juba jälle otsas:D). Kleit ise on paks ja korralik, aga ma ütleks, et topistub üsna kergelt. Tõsi, need topid saab ära korjata ja kuna lõng on kvaliteetne, siis ilmselt auke pole niipea oodata. Arvatavasti kannan mitu setu talve seda kleiti. Väljakasvamise ohtu ei tohiks olla (overize).

 

 

Samsoe&Samsoe

Teiseks leiuks oli juhuslikult Stockist trehvatud Samsoe & Samsoe väga oversize kudumkleit. Silma jäi oma eripärase värvi tõttu, st enamasti on kudumkleidid hallid, beežid, kaamelid või mustad, aga see oli vanaroosa (st külma alatooniga tumedam roosa). Kleit ise on 100% villane ja erinevalt Andiata omast tundub, et topiliseks niipea ei lähe. Ülisoe samuti. Kah oversize lõikega, aga noh 100% ideaalne ei saagi ju olla. 

Silvian Heach

Aa tegelikult stockist tuli üks ootamatu leid veel. Silvian heach toredate palmikutega ning kuldsete nööpide ja puhvvarrukatega kudumkleit, mis mulle kohe väga meeldis ja kuna ta allhindlusega ei maksnud enam eriti midagi, siis ma ostsin ta. Ideaalis võikski kudumkleit olla palmikutega :D Materjal on muidugi viskoos-nailon-polüester, aga praeguse kandmise peale vähemalt topiliseksminekutendentsi ma pole täheldanud.  

Rääkides kallitest kleitidest ja üldse kallitest aga müstilise überkvaliteediga villaesemetest, siis tuleb ära mainida selline saksa bränd nagu MarcCain. Kaubamajas on nende tooteid müügil. Need hinnad on absoluutselt ul-me-li-sed, sest villane voodrita mantel - tavahind 1000€. Wtf. Ma mõtlen, et see brändi pole isegi nagu mingi fanssi disainerbränd, maxmara või gutsimutsi, aga 1000€ mantel!! Aga sa mine vaata ja katsu nt kaubamajas seda mantlit korra, ja katsuge. Siis saad aru, mis on tavalisel ja kvaliteetsel villasel kangal vahet. See vahe, silmaga nähtav ja käega tuntav, on mäekõrgune, aga kahjuks minu elatustaseme puhul siiski end ei õigusta. Kui ma oleks rikas, väga rikas, siis ma muidugi ostaks marccaini mantleid ja kleite ja džempreid. Ühe nende väga õnnestunud kleidi pilt on postituses kohe esimene. Teine pilt on siin all:

Marccain masterpiece

Ehk siis kokkuvõte kleidijahist: odavad asjad on head vahelduseks ja meelelahutuseks, aga neisse pole erilist mõtet kiinduda, sest nad ei kesta. Kallis hind ei tähenda alati kvaliteeti ega vastupidavust. Samas kui veab, siis aastaid kandmist kannatava asja leiab suurema tõenäosusega kallima hinnaklassiga valikust. 

Muide, miks pole saadaval normaalseid villaseid paksemaid sukkpükse? Otsi nagu tikutulega taga! Vanasti sai neid idanaabri juurest (kašmiiriga, väärt kraam, mitte hingehinnaga), aga nüüd sinna ei saa ju!! Lindexist ühed ostsin, aga need on õhukesed ja takkapihta oli seal ostes juba auk sees..

Pükste osas, et peaaegu kõigis kettides olid müügil samasugused pehmed retuuspüksid (erinesid ainult materjalid, materjali toonid või detailid nagu lukud või nööbid või needid). Ja pehmed kootud dressistiilis püksid. Aga kuna hetkel mul on väike trauma nendest Karen Milleni luksdressidest, mis kohe karvaseks läksid, ei julgenud ma ühtegi paari osta. Raudselt on sama materjal.
Veel oli üüratus koguses müüa erivärvilisi kunstnahast liibuvamaid ja vähemliibuvamaid (sel juhul küljetaskutega) pükse. O.M.G. Ma proovisin ühtesid selliseid huvi pärast jalga ajada, ja no see oli ikka jube. Kõige umbsem asi maailmas, ma tõesti ei tea, kes neid kannab. Noh, tõenäolsielt tasub korraga osta ikka mitu paari, sest ma ei usu, et need üle ühe korra kandmist välja kannatavad, ilma narmendamata. No ja pesta seda vakstut ju ometi ei kannata?! eriti ekstreemne eksemplar oli selline, kus alaäär oli töötlemata. Ok, ma saan aru, et see ei hargne. Aga õudne näeb see lõigatud äär välja ju?!

Märkasin ka huvitavat  trendi. Peaaegu kõigil siin nimetatud kiirmoekettidel on oma taastöödeldud materjalist esemete kollektsioonid. Taastöödeldakse muidugi polüestrit, sest miks mitte neid plastpudeleid ümber töödelda. Veel taastöödeldakse villa, sh kašmiiri. Ei mäleta täpselt, aga mingil brändil oli taastöödeldud kašmiiri sisaldusega mantel pakkumisel. Iseenesest muidugi tore, et neid tehnoloogiaid arendatakse, aga küsitav, kuivõrd see taastöötlemine igasuguseid ressursse nõuab ja reostab. Ehk teisisõnu, kuivõrd rohepesu see tegelikult on. Aga noh kui ei proovi, siis ei arene ka edasi.

Pean ka ära mainima, et meeltesegaduses ostsin reservedist ühe mantli, mis ei maksnud midagi eriti aga nägi nii puu peal kui mul seljas üsna kobe välja. No vabandust, mul on ka nõrkusehetked. 100% polüester. No mis ma oskan öelda. Mõningase kandmise järel oli kaenla alt ja varrukasuudest "mõnusalt" topiline. No ehk siis tüüpiline kiirmood, mida üle 1 hooaja kindlasti kanda ei kannata. Muidu üllatavalt soe oli, aga see tuli ilmselt mittehingamise arvelt - st soe oli, aga ka väga umbne. 

Sellega praegu kõik. Hullult tahaks kusagilt midagi ilusat osta (see on ilmselt mingi kompensatsioonimehhanism kõigi nende 100000 rohkem või vähem pekkis projekti vastu, milles mul on pidu osaleda, ja nende paljude toredate inimeste vastu, kes kohtlevad mind halvasti iseenda tegematajätmiste pärast/varjamiseks). Aga ei ole midagi.