Issand jumal, ma pole niiii kaua juba midagi kirjutanud, sest mul lihtsalt ei olnud mitte midagi öelda. Isegi ühtegi pilti ei ole siia panna. Praegu ma mõtlen, et kui mingi aeg ma mõtlesin, et dsiiisass, ma ei oska enam midagi tahtagi, siis praegu ma olen kindel, et ma tahan lihtsalt ärgata hommikul üles, peas selgus, hinges rahu ja südames rõõm. Ok, seda ma tegelikult tahtsin juba kunagi varem ka. Aga sellele lisaks ma tahaks olla vot selline prouakene, kes käib hommikust peale joogas, pilateses, jooksmas, ratsutamas, jalutamas, massaažis, tegeleb kunstidega jne. Ja ei muretse üldse mitte millegi pärast. Ja sööb muudkui austreid. Ma lihtsalt ei suuda tööpäeval mitte midagi teha, ma ei suuda end isegi välja lülitada, et ma tööle ei mõtleks, ja nädalavahetused on nii faking lühikesed, et siis tule kuitahes vara üles, ikka on need 2 päeva umbes silmapilguga möödas. Ma ei kujuta ette, kuidas oleks võimalik üldse midagi peale kohustusliku teha. Ma olen lihtsalt niiiii väsinud. Ma olen niii väsinud, et mul pole elementaarset suutlikkust isegi hakata mõtlema, kuidas mitte olla nii väsinud. Ma olen nii väsinud, et ma ei suuda isegi jälgida mõrva filmi, ega lugeda lihtsakoelist naisteajakirja.
Soovidega peab muidugi ettevaatlik olema. Järgmisena ma ilmselt tahaks väikest laeva, millega soojades vetes ringi kulgeda ja veel rohkem ujuda. Ja austreid ja krevette ja muid veeloomi süüa, kuni juuksed roosaks lähevad nagu flamingol.
Käisin arsti juures, kuna mul on tunne, et kogu mu pea on seestpoolt paistes, mingi kaks nädalat juba. Ja kuna ma olen perearsti osas juba alla andnud, siis kõige lihtsam tundus minna tasulisse kiirkliinikusse. Jumal tänatud selle eest! Need on isegi nädalavahetusel lahti! Midagi ei olnud viga, ilmselt mingi viirus, mis hingamisteed paiste ajas, aga kuna mul oli aega vaja parajaks teha, siis käisin haajaemmis (pärast Ivos käimist). Ausõna, ma ei tea, miks ma seal haajaemmis käisin, aga ilmselt ma nägin mingit kampsunit, mis kaugelt nägi päris hea välja ja ma tahtsin koostist vaadata. Sest et viimasel ajal ma olen veidi pettunud oma kašmiirist ja villast kudumite ja kudumkleitide osas - need lähevad topiliseks samamoodi kui kõik muu :D
Jutuksolevas kudumis oli umbes 4% villa. Aga maksis selle eest mingi 20 raha. Veel jäi silma valge palmikutega kampsun ja sama mustriga seelik, tõsi, mis oli veidi lühike. Aga nägid päris ilusad välja, kuna ma proovida ei viitsinud, siis ma ei ostnud, aga nüüd mõtlen, et vb oleks ikkagi võinud proovida vähemalt. Äkki ei olekski sobinud :D Ainus asi, mis mulle talve juures meeldib, on kampsunid. Palmikud. Mantlid. Nii kohutavalt vähe.
Netfliks on ikka päris hea, näiteks ma vaatasin ükspäev kolm osa printsessivahetust, sest need on nii sõltuvusttekitavad. Ja siis veel sadu sentimentaalseid jõulufilme, mille pealkirjadele ma isegi ilmselt tähelepanu ei pööranud ja ilmselt nädalapärast ei mäletaks, aga no need on sõltuvusttekitavad. Esiteks ei ole seal enamasti lund üle kahe lumehelbe, aga on nii ilusad tüdrukud, kostüümidega ja ilusate mantlitega ja pärlitega ja puha (printsesside filmides ma mõtlen). Ja mingisse ootamatusse olukorda sattudes ilmnevad neil kohe mingid supervõimed ja nad võluvad koheselt kõiki. Ja kõik on nii sõbralikud. Ma tahan ka supervõimeid.
Niiniii, kes veel ei tea, siis Ivo kolis oma vabrikupoe Veerennist ära minu vaatepunktist vaadatuna natuke karupepusse ehk Arsenali keskusesse. Võinoh, see on tegelikult Ivo outlet, sest Arsenali keskuses ongi kõik peamiselt üsna mõtetud outletid - mingi "brändide pood2, kus on muuhulgas Ralph Laurenit, aga hinnad on ka outleti kohta täiesti ajuvabad. Tallinki outlet, millest ei tasu üldse rääkida, sest seal on umbes 2 asja poe peale. Denim Dreami outletis on ka Ralph Laurenit, natuke mõistlikuma hinnaga. Aga jah, Ivo on ka nüüd seal Arsenalis.
Tegelikult ma käisin korra seal ka kohe pärast avamist, aga ei viitsinud/jõudnud kirjutada midagi selle külaskäigu kohta. Mingipäev sain e-maili, et Ivo outletti tuli uusi asju, jejejejee, no ma mõtlesin rumala peaga, et äkki mingeid sügistalvise ehk plägahooaja sobilikke asju, aga ei. Mul on Ivoga selline love-hate relationship, et ma pidevalt hoian silma peal ja loodan, et ta on muutunud, aga siis jälle pettun.
Igatahes, käisin seal ära. Pood on päris väike, aga päris viisakas, proovikabiine on ainult 2 kuid see-eest suure peegliga. Kaubavalik paraku on niru, põhiliselt sisaldab see pood:
1. Allahinnatud eelmiste kollektsioonide jäägid (üldjuhul pigem väikestes suurustes nagu 34 ja XS), praegusel hetkel oli näiteks hästi palju värvilisi dresse saada.
50 senti
2. Mega-allahinnatud (a'la 2-5€) väga veidrate asjade jäägid (nägin ka suurust 32, vt allpool pilte).
3. Vähesel määral defektidega tooteid, aga mitte stangetäite kaupa nagu vanas vabrikupoes, peidetud korralike toodete vahele.
4. Näidistestange suurusest S-M, mis minu meelest on põnevaim osa selle poe juures (vt allpool pilti). Well, ma ise end küll S suuruse kandjaks päris kindlalt ei pea, aga ma arvan, et nad suuruse määratlusega on seal eksinud. Näidiseksemplarid on üldjuhul 36-38 suuruses ja millalgi ma just hõiskasin, et jeeeiii, nüüd ma olen lõpuks ometi piisavalt paks, et need näidseksemplarid suured ei oleks (jah, ma olen kunagi halvematel aegadel mahtunud isegi 32 suuruse sisse, mis tähendab ca 60cm vööümbermõõtu). Noh, midagigi head paksuksminemise juures. Näidiste stangelt olen ma aja jooksul (sh kui veel Mosaic ja Monton ka elasid) niimõndagi head skoorinud ja õnneks päris tühja käega ei jäänud ka seekord.
Siis, kui ma kohe pärast avamist seal käisin, skoorisin ühe villase kimonolõikelise kleidi, mingist varasemast kollektsioonist, mida ma tegelikult oleks ammu juba ostnud, aga millegipärast ei olnud vanas vabrikupoes minu suurust. Jeeii, nüüd siis sain kätte, ilmselt oli kusagilt mingi ülejääk ära korjatud. Kleit on küll selline bentoniitsavi karva griege (beežikas-hall), aga lõige ja materjal ja lõige on täitsa ok. Isegi vooder on sees!!!! Mingi suuremat sorti ehe juurde ja kannatab kanda küll. Maksis 40 raha, mis on voodriga peenvillase kleidi kohta täitsa ok raha.
Meriinovillane kampsunkleit 20 raha eest
Veel skoorisin ühe kampsunkleidi (vt kõrvalt pilti), sest no kampsunkleiti on alati plägaga hea kanda. Halli värvi, koostiseks oli märgitud AF ehk other fibres. Tundus aga villane ja kvaliteetne materjal, seega võtsin ära, maksis vist 20 raha. Kui ma seda pole varem kirjutanud, siis teadmiseks teile ka, et näidiseksemplaridel üldjuhul ei olegi õiget materjalikoostist sildi peal kirjas. Ei pruugi silti üldse olla. Aga selle kleidi juures põnev on asjaolu, et vaatasin praegu Ivo epoodi ja täpselt sama kleit, ainult et natuke heledamat värvi, on seal müüa ei rohkem ega vähem kui 119.95 raha eest :D Vot see on skoor, ma ütlen. Tuleb välja, et see kleit on 100% meriinovill, mida ma täitsa usun.
Näidistestange, midagi ilusat sinist ka paistab
Sel korral oli näidistestangel kootud seelik - oli valget, hele- ja tumehalli. Valget proovisin selga, sest valge seelik on plägahoojal täiesti arvestatav kehakate. Vööst oli hea ja paras, aga puusast oli räigelt lai. Isegi mulle. Nii et paraku jäi ostmata. Oleks maksnud 30 raha.
Veel oli näidisstangel üks ilus peene palmikkoega džemper, ilusaks teeb ta muidugi palmik, aga ka see sinine värv. Koostis paraku ei paistnud olevat villane vaid mingi akrüülitaoline asi, jäi minust sinna.
Sarnast värvi tundub uues kollektsioonis olema aga 100% meriinovillane kõrge kaelusega lihtne džemper - kui ma blond oleks, ma kohe ostaks. Niiii ilus värv, vot selline peab värv olema!
Topiplahvatus
Veel oli näidistestangel kootud beež eest palmikutega kleit, aga aga aga. Esiteks, kes teeb muidu viisakale palmikuga kootud kleidile kapuutsi? Milleks?? Ja teiseks, see materjal oli selline, et ta juba seal stange peal oli nagu teda oleks 1000 aastat kantud kusagil püherdades. No niii õudsalt topiline, et võeh. Ma olen jätkuvalt seisukohal, et selliseid asju ei peaks tootma. Ok, see on näidis, aga ma loodan, et sellisel kujul see näidiseks jääbki. Aga ausalt, kui mul oleks oma kaubamärk, siis mina sellist asja müügile ei paneks.
Veebipoes uut kollektsiooni vaadates tundub üldmulje kuidagi jälle väga kakipruun. Ja must. Aga on õnneks ka erandeid, ma arvan, et alates restruktureeriimsest parim kollektsioon. Vist sellepärast, et Ivo oskab hästi kahte asja - kampsunid ja nahkkindad, ja see on plägahooaja teema. Vaatame siis lähemalt:
Uues kollektsioonis on lühikese varrukaga ja poolkõrge kaelusega bordoopunane kootud džemper, mida ma võibolla kaaluks isegi osta. Ei olnud täisvillane, aga tundus soe ja mugav ja see värv on imeilus. Lahke poe-tüdruk rääkis, et neil oli olnud eelmisel hooajal töövormis samasugune musta värvi ja et olevat olnud mugav. Ma täitsa usun teda. Sama malli džemprit on ka halli ja musta.
Veel nägin poes maru ilusast tumepunasest nahast minikäekotti. No ütleme, et nii väikest, et suurem mobiil sinna ka sisse ei mahuks. Lisaks oli see räigelt kõveralt õmmeldud. Whyyyy??? miks te raiskate ilusat nahka? Tehke siis mingi normaalne käekott sellest. Või saite kusagilt jälle mingeid mõtetuid juppe? Tehke punutud ribadest käekott siis, nagu Bottega Venetal kunagi oli... Oleks ka parem.
Värv ei jäänud peale, aga seda kassid ostaksid
Kokkuvõtvalt, mis mulle meeldib ja mille jahile ma kindlasti soovitan minna Ivo sügiskollektsiooni:
1. Üle hulga aja nägin müügil enamvähem normaalset mantlit. Voodriga ja isegi mingil määral (vist 60%) villa sisaldusega, lõige ka enamvähem klassikaline. Pilti kahjuks pole, ainuke, mis häiris, olid eest kinnituseks trukid - natuke lihtsama vastupanu teed minek. Samuti oli saada voodrita villamantleid, tegumood minu maitse jaoks küll natuke liiga oversize
See on värv!
2. Kudumid on ilusad ja kvaliteetsed, isegi värvid on õnnestunud - klassikalised hallid ja helekaamelibeežid (musta muidugi ka, kuigi see minu meelest ei ole värv) ja sekka ilus maitsekas sinine ja mahe heleroheline ja see bordoopunane. Ainult et tasub vaadata etiketti - on nii 100% villaseid kui ka natuke veidrate kunstmaterjalidega kompositsioonis kudumeid. Osadel võib kahtlustada topiplahvatuse ohtu!
Ivo, kui sa seda loed, siis mõned soovitused. Praegu oli juba üllatavalt hea, aga võib-olla ainult seepärast, et sa oskad kampsuneid ja nahkkindaid:
Beežid velvetpüksid?!
1. Ülal väljatoodud asju ma tahaks juba osta, aga paraku peaks siis ikkagi ka teistes poodides käima, et kogu outfit kätte saada, sest põhiliselt on tugevalt esindatud kenad ja heast materjalist kampsunid, aga mida ma allapoole panen? Velvetpükse vist ei paneks :D Ok, oli tõesti üks mudel küljelt lukuga musti korralikke pükse, kui need vaid ei oleks olnud mõeldud 2meetrisele kandjale.. Mingit klassikalisemat sorti pükse oleks mõistlik teha ka lühikeste jalgadega kandjatele, Klementi küll sai teha, miks teie ei saa? Lakoonilist pliaatsseelikut ilma veiderdusteta ma kollektsioonis ei näinud...
2. Minu unistus oleks ikkagi igal hooajal hooajavärvides üks klassikalise lõikega ilma veidrusteta kostüüm, bukleest, tviidist.. no ühesõnaga, te oskate kopikättida küll, kopikättige nüüd natuke Chaneli. Kostüümil võiks olla valikus jakk, seelik ja kindlasti ka kostüümikleit. Sest kleit on täiuslik outfit - paned aksessuaarid juurde ja lähed välja. Ei mingit kombineerimist. Nii et kui kogu kostüümi teha ei taha, tehke siis vähemalt kleit. Need läikivast polüestrist printkleidid ei lähe arvesse, sest need ei ole ei mugavad ega ilusad.
Kes tahaks SELLIST kleiti??
3. Tehke vähem kakipruune asju :D päris tõsiselt, pruun ei ole riietuses ilus värv. Ma olen seda kusagil varem ka kirjutanud, et nt üks kirbukas ei võta vastu pruune asju, sest neid ei osteta. Eks pruuni puhul mängib rolli ka toon, näiteks kaamelibeež on ok. Aga tumepruun, khaki, punaka alatooniga roostepruun/punane.. need ei ole sellised värvid, mis kutsuksid ostma. Ma usun, et näete ise ka, missugused mudelid müümata jäävad.
4. Ärge palun tehke kleidile ette lõhikut. Lõhik käib taha. Ees lõhik rikub visuaalselt iga silueti ära. Siin ei ole midagi vaielda.
5. kuigi käekotid on väga ilusast ja kvaliteetsest nahast, siis mudelite kallal peaks veel tööd tegema. Näevad kuidagi ümarad ja maotud välja, korralikku crossbody pole näinud (väike piklik telefonikott ei lähe arvesse). Ma ausalt ei oska öelda, mis nendel käekottidel viga on, aga nad ei näe ilusad välja. Välja arvatud see nahast totebag, mida ma ikkagi ei ostnud. Sest see oli korraga nii kallis kui ebapraktiline. Sügiskollektsioonis on sama mudel, põhiosa kaamel ja kandid mustad (ei ole nii kena kui valge+kaamel).
Mõtlesin veel kirjutada plägahooaja riietumiseesmärkidest ka, aga tegelikult on jutt juba niigi pikk. Ma arvan, et ma olen üsna hästi valmistunud, sest mul on korralikke kõrge säärega nahksaapaid ja mul on korralikke villaseid mantleid. Samuti on mul kudumkleite, kuigi neid pole kunagi liiga palju. Sel talvel ma kavatsen mitte välja näha nagu surnud mäger ja uuendusena mu stiilis saab olema ratsastiili meenutav asi - kitsad püksid, kõrged saapad ja seal peal siis mingi kampsun, top vms ilus villane asi. Neid mul mõned on. Kuigi puudu oleks üks suurte palmikutega heledas toonis kampsun. Ja tviidist pintsakulaadne toode. Sellega on selles mõttes lihtne ja keeruline korraga, et neid võiks olla saadaval ka sekondhändides, sest näiteks lindeks ja haaemm ikka toodavad neid. Peab lihtsalt vedama. Ajalooliselt mul on olnud ka neid mõned, aga need on ära kantud ja ei mahuks lihtsalt selgagi.
No ühesõnaga, kõike seda saaks Ralph Laureni käest. Jaa, Ralphiga oleks mul rohkem ühist kui Ivoga. Aga noh ta on natuke minu liigast väljas. Peaks vist mingiks järgmiseks eesmärgiks võtma, et saaks Ralphi juures šoppamas käia. Tõsi, hobust mul ei ole ja aega ratsutamas käia ka mitte. Aga stiil on päris cool.
Selle stiili illustratsiooniks ma saan isegi siia ühe video panna, David Fosteri St Elmo's fire theme. Kohutavalt hea laul.
No kas pole ilus? PS. Videos on selline hele palmikutega kampsun ka olemas :D paraku meessoost isiku seljas. Aga no ma ütlen, see ongi õige unisex - asi, mis kaunistab võrdselt nii meest kui naist.
Tunnitabel, tundub mingi 4-päevane nädal, iga rida on eri projekt
Disclaimer: see ei ole kirjutatud kellegi süüdistamiseks või halvustamiseks, see on kirjutatud mälestuste salvestamiseks ja kirjutamisteraapia eesmärgil, et saaks selle ära öelda ja edasi minna. Keegi ei ole mulle auku kaevanud ega mind sisse lükanud. Ise kaevasin, ise ronisin sisse ka. Või nagu Saatpalu kunagi on kirjutanud:
parem hilja kui homme või kunagi või keegi või mitte midagi parem valesti ja vähe, vähemasti ise nägid kesse tegi - ise tegin pole kelle kallal hüpata, hüpata
Hell yeah, ma olen ikka tõeline heeros, isegi kui ma seda ainult ise ütlen. Ma tegin nimelt umbes kuute erinevat projekti korraga. Ma pakun, et umbes 2-aastase perioodi jooksul (tõsi, mingite natuke lihtsamate perioodidega vahepeal ja koguaeg ei olnud 6 sama projekti vaid need varieerusid, kokku oli 11 erinevat projekti). Ja sain sellega täitsa isegi hakkama, nii et kusagilt midagi väga ei kärisenud ja ise jäin ka sort of ... ellu. Kui seda saab nii nimetada. Tegelikult seda on vara öelda, sest kokkukukkumine võib tulla koos pingelangusega. Nüüd on mul kaks projekti alles - üks, mille kohta ma ei taha ära sõnuda, aga üle hulga aja on mul tõesti jälle võimalus olla heas, professionaalses seltskonnas. Teine projekt on juba vanast ajast, aga noh ma ei ütle seda ära, sest ma sellele konkreetsele tellija esindajale kunagi lubasin. Ja see tellija esindaja, erinevalt kõigist teistest, kellelt ma küsisin, ainukesena vaevus tegema mingi plaani. Ja kuigi sellest plaanist pole midagi suurt täitunud, siis ma hindan vähemalt seda pingutust kõrgelt. Sest teised isegi ei pingutanud.
Aga hetkel on paras aeg teha ajalooraamatute jaoks väike kokkuvõte, enne kui see valu ära ununeb ja siis jälle tuleb, sest ma ei ole sellest midagi õppinud ja järeldusi teinud. Ja ei, sellisesse olukorda ma enam sattuda ei soovi.
Ühesõnaga. 2020.aasta septembris tõmbas üks klient mul rämedalt valusalt vaiba alt ära. Nimelt neil vastutavad instantsid olid unustanud eelarvet jälgida, Ja avastasid järsku, et oih, eelarve on miinuses, päevapealt tuleb nüüd töö lõpetada. Mitte ainult minul ei kukkunud ~80% koormusest päevapealt ära, kogu arendustiimil (3-4 inimest?) ka. Õnneks mina olin vahetult enne neid uudiseid just tõsisemalt haigeks jäänud ja seega õnneks veel niimõndagi aega riigi ülalpidada. Jei, midagi head ka kahes halvas. Sest no kes teenusepakkujana töötavad, need teavad, et laest päris projekte välja ei võta vaid neid tavaliselt müüakse mingi aeg ette ikkagi, sest see võtab paar kuud aega. Ehk siis kui tahate tellijana oma teenusepakkujale käkki keerata, siis just, öelge päevapealt, et teil sai eile raha otsa.
Enivei, pärast seda, kui ma olin terveks saanud, jätkusid mul mingid jupikesed, aga kuna täiskoormust kokku ei tulnud, siis nooohhh, ühest küljest ei taha ma niisama vegeteerida, teisest küljest olen keskmisest vastutulelikum ja "see väike asi, teeme ära" suhtumisega ka. Eks neid abivajajaid ikka tilkus. Ja nii mul oligi mingil hetkel 6 paralleelset projekti täiesti erinevatest nurkadest, mida ma tükk siit, teine sealt, tegin. Ja sellises olukorras enam ju täiskoormusega ehk normaalset projekti juurde ei võta. Noh tõele au andes, ega ma iga päev muidugi kuute erinevat asja ei teinud, aga pahatahti viite küll. Sest et kusagil oli millegagi kiire, ja kuigi sellele võis kuluda pool tundi, oli see vaja ASAP ära teha. Ja kuue paralleelse projekti puhul võib vabalt olla ASAP vaja midagi ära teha nt kahes kohas. Ja kusagil kolmandas kohas ei olnud kiire, aga vaja ikkagi ära teha. Ja kusagil pärastlõunal siis said kiired asjad otsa ja tuli hakata vaatama, et kuidas nüüd ülejäänud päev täita. Kujutate seda context switchingut ette, jah?
Takkajärgi ma imestan, et ma nii kuradi loll olin, et ma asja selleni lasin. Sest no see mingi hetk jõudis sinnamaani, et ma tegin oma päeva ära ja ülejäänud aja magasin / olin niisama koomas, ei tahtnud mitte kedagi näha ega jumala eest kellestki midagi kuulda ja ma arvan, et suur osa mu tööpanusest kulus enda vaoshoidmisele, et kellelegi mitte midagi väga halvasti öelda.
Ja no andke neid projekte andeks, aga vähemalt kolm neist oli, noh... ma ei kirjuta seda sõna siia. Seetähendab, käpardlik arendaja, kes ei olnud motiveeritud või lihtsalt ei suutnud, ja kui isegi midagi lubas, siis enamasti ei tulnud. Ja kui tuli, oli vähemalt esimesel ringil väga vigane - mis tähendab, et läks esimese poole tunniga tagasi ja vsjo. Ja mul tuli järgmine asi ette võtta - jeii, kontekst svitsing. Ma ikka jätkuvalt ei saa aru, kuidas sellised arendajad ikkagi endale kliente leiavad, aga no kui kliendile see sobib siis noh.. olen lihtsalt mina vales kohas, onju. Väga võimalik, et ma olen mõnede jaoks lihtsalt liiga efektiivne.
Aga mida ma sellest kõigest jamast õppisin. Sest väga rumal oleks mitte õppida.
* Üks rohukõrs ei pruugi kaameli selga murda, aga miljon rohukõrt juba võib. Üks lumehelves individuaalselt vaadelduna ei pruugi viia mõtteid laviinile, aga kui neid on piisavalt, siis hell yeah. Ja konna keetmisel vaikselt temperatuuri juurde keerates konn kohandub keskkonnaga, kuni on küps.
* Ma pean oma tööst keskmisest rohkem lugu ja ootan seda ka nendelt, kellega ma koos mingit projekti teen. Sellesmõttes, et ma töötan ikkagi 40+ tundi nädalas ja ma tahan, et mingi normaalne asi välja tuleks. Sest et mis mõte on genereerida saasta? Kahjuks mul endal selle üle on vähe kontrolli - ma olen lihtsalt tagasisideahel - aga pange nüüd tähele! egoprobleemiga käpardeid ja norm õdesid-vendasid eristab oskus tagasisidet kasutada. Et kes kasutab tagasisidet, et paremaks saada, ja kelle jaoks see on nagu haneselga vesi (heal juhul) või siis halvemal juhul äärmiselt mittetänuväärne ja taunitav nähtus. On olemas sort inimesi, kes tahavad lihtsalt oma X tundi ära billida ja neid ei huvita, kas nad midagi kasutatavat ka teevad. Neil puudub elementaarne lugupidamine oma töö vastu. Ei, ärge saage valesti aru, ma ei oota, et minust lugu peetaks, ehkki see oleks tore. Vaid oma tööst tuleb lugu pidada, sest sitta on maailmas niigi liiga palju, seda ei ole vaja juurde toota.
* Mõned inimesed ja olukorrad kohe on sellised, et püüa mis püüad, nad lihtsalt toovad mängleva kergusega sinus välja sinu kõige halvemad omadused ja selle, kes sa ei taha olla. Ja siis sa tasapisi muutudki selliseks, nagu sa olla ei taha. Ma olen 100% kindel, et mul on mingid isiksuse häired kujunenud selle ~kahe aasta jooksul. Õnneks ma ise saan veel aru, et mul on probleem. Prio 0 on mul tagasi saada selliseks toredaks inimeseks, nagu ma kunagi olin ja nagu ma tahan olla.
* Never say never aga edaspidi teen ma 1, max 2 sisulist süvenemist nõudvat asja korraga
Ja noh mis ma lõpetuseks oskan öelda. Ma ei kirjuta seda kaastunde kerjamiseks, aga kui tahad mulle kaasa tunda, siis ära ole passiivne. Saada lilled või wolti kinkekaart vms. Mõlema üle tunnen võrdselt rõõmu. Kuna ma vahepeal unustasin ära, mis tunne on rõõm (sest töö rõõmu ei pakkunud ja ülejäänud aja ma magasin), siis rõõm meelde tuletada oleks praegu prio -1. Kui tahad parastada, et nääää, loll tüütas' hinnäst lahki ja kasu ei miskit, siis no palun väga. Ainult et kuidas seda nüüd öelda... siis see ütleb niimõndagi sinu kohta, ja mitte minu kohta.
Uskumatu, aga kõige selle kohta on juba 45 aastat tagasi laul (lausa tsükkel) ka tehtud, naudi!
ps. Mõrv paradiisis uus hooaeg on väljas, omg. Selles filmis on midagi, mis tekitab uskumatult hea ja sooja tunde, ma olen algusest peale mõelnud, et ma tahaksin olla see detektiiv seal (praegu on seal muidugi juba kolmas detektiiv, kõik külmast ja vihmasest Inglismaast tulnud, tõsi, üks tapeti ära, teine läks Inglismaale tagasi ja siis kolmas on veel seal).
Mõnel ei ole üldse maitset, mõnel on halb maitse. Mõned suudavad elu jooksul hea maitse omandada, mõnele on kaasa sündinud. Aga mina olengi hea maitse. Haha natukene Andres Vanapa ainetel enesekiitust ka. Ühesõnaga, ma tahtsin oma suvegarderoobi veidi värskendada, et mitte näha nii surnud kober välja nagu tavaliselt, et mitte inimesi hirmutada vms vms, kui juhuslikult peaks mõnda kohtama. Mõtlesin, et oleks hea kaks asja hankida - linane valge särkkleit, mida mul pole kunagi olnud, aga mida ma edutult jahtisin juba eelmisel aastal. Ja siis valged laia lõikega linased püksid. Neid mul on ikka olnud, aga lihtsalt ma ei mahu neisse enam. No ok, eelmine aasta ka juba ei mahtunud, aga siis mul oli lihtsalt ükskõik. No ja valgete linaste pükstega on see probleem ka, et nad kipuvad ikkagi mingi paari hooajaga end ammendama, sest nad on valged ja linased.
Niisiis kust selliseid asju saada (sekondhänd kõrvale jättes, sest sekondhändis ei ole selliseid asju, uskuge või mitte - ei ole!!!). Pükste osas ma teadsin, et Andiatal on sellised ideaalsed püksid olemas, kõrge vöökohaga, ja mis eriti hea, külje pealt lukuga sest ma vihkan kõhu peal seda nööpi ja lukku sest see on nii vastik. AGA. need püksid maksavad palju ja ma pole sellises kohas kus ma saaks 179€ pükse lubada. Võibolla ma mingi allahindlusega oleksin ostnud, aga kaupsis on minu suurus juba välja müüdud, niiet nohjahh.. ilmselt rikkad inimesed teavad siis ka, et head püksid või midagi. Aga noh nende poolt võin ma vähemalt seda öelda, et Andiata on tõesti kvaliteetne, kui õnnestub millelegi nende valikust küüned taha saada, nt allahindlusel.
Ivo kaamelilühkarid 59.95€
PRJUUUUUNNNN!!
Ivo valmistas räige pettumuse, sest et see on hirmus, mis seal toimub. Dressid. dressid. DRESSID igas jumala värvitoonis, wtf dudes?! Ja ülejäänud asjad olid kõik PRUUNID. Kes kannab pruune asju?? Okei, ühed linasegused valged püksid olid ka, aga eest luku ja nööbiga ja mitte liiga odavad, nii et ma ei viitsinud neid proovidagi. Liiatigi oleks need mulle pikad olnud. (Andiata omad kusjuures vähemalt kirjade järgi tundusid isegi mulle sobiva pikkusega).
Kaamel 79.95€
Mingeid linaseid pikki pükse oli küll kaamelikarvas / roostepruunis, kuid noh ma ei otsinud kaamelikarvalisi, onju. Olid ka kaamelikarvalised šortsid - võibolla need ma kunagi puhtast uudishimust proovin ära, kuigi ma kahtlustan, et kui ma nendega kusagile ilmuks, siis kõik jääksid õudusest pimedaks.
Aga no see dresside invasioon on lihtsalt jube. Kes kannab dresse, ah? Mina küll ei kanna. Mul on küll komplekt Reservedi kootud pastelseid dresse, aga neil on sildid küljes. Mulle meeldis see värv lihtsalt... Ja Karen Milleni roosa komplekti trashisin koroona I aastal ära, sest see oli akrüülist ja no see iseenesestmõistetavalt läheb kohe koledaks.. Kuidas ma ei taibanud. Ilmselt olin mingis hüpnoosis, et ooookarenmillenjejejejeje.
Keda selline asi kaunistaks?
No tegelt ärge saage üldse valesti aru, mul on sügavalt suva, mida teised kannavad, ma ei väsi seda kordamast. Kandke dresse ja siniseid teksasid ja valget t-särki, peaasi, et te ei virise ja ei õelutse ega ole võltspositiivsed häppipuppinummid. Aga mina tahan näha midagi ilusat, kui ma peegilisse vaatan. Et mul ilusa kleidi näol oleks üks põhjus rohkem hommikul üles tulla. Mina tahan, et mu riided mind kaunistaksid ja dressid või teksad seda ei tee kindlasti. Teksad on lisaks räme ebamugavad ka. Aga Ivo, kes peaks oma slogani järgi võimestama naisi, siis mul on väga kahju, aga ma ei usu, et dressid kedagi võimestaksid.
Selle jutu jätkuks, Tanel Veenre ütles oma instagrami storys umbes midagi sellist, et "valge t-särk sobib ju kõigile" aga kui värvid ja disainid on olemas, siis mina igatahes eelistan neid kasutada. No mina nõustun 200%. Ma võtan siit aga kohe sõnasabast kinni, et jah, sobida võib see valge t-särk küll, aga kas see ka kaunistab? Minu meelest valge t-särk kaunistab ikkagi väga väheseid, võibolla kui siis mõnda väga erilist supermodelli. Ja ikkagi, kui valge puuvillane t-särk asendada kasvõi linase triiksärgiga, siis mulje saab hooooopis midagi muud. Mina isiklikult naudin seda mängu, mida värvid, mustrid ja lõiked võimaldavad. Kuidas kasutada, mida ja mis olukorras ning kellele need juurde annavad või ära peidavad, kuidas mõjuvad ja mis mulje vaatajatele jätavad. Riietumine on üks peen mäng ja kunst!! Vähemalt minu meelest, sest mina isiklikult olen sellest ajastust juba eemal, kus riietuse ainus eesmärk oli õrna valget keha keskkonna eest kaitsta.
Tagasi Ivo juurde. Kleite olid mõned, aga alla igasugust arvestust. Nt helesinised ja helerohelised, mis küll värvi poolest ilusad, aga kanga mõttes õudsast kõige paksemast puuvillasest kangast tehtud, mida pole võimalik sirgeks saada ja mis seisab seljas nagu heinakuhi. thankjuu but no thankjuu.
Siiski ühte ilusat asja ma Ivo juures nägin. Üks käekott oli väga kena väljanägemisega. Nahkesemed on neil üldse vähemalt ilusast materjalist, kuigi disainid on enamasti niiiiii 80ndad, et ma ei taha seda teemat praegu puudutada. Aga see käekott on tegelikult selline kandekoti stiilis, peal on isegi lukk (väga suur pluss kandekoti stiilis käekottidel) ja sees tilluke nunnu seemisnahast kotike. Ainus, mis mul küsimust tekitab, on asjaolu, kuidas need sangad sinna installeeritud on. Pmtselt selliste.. noh.. poltide abil. no saate aru küll, rihma sees on auk ja siis pistad selle augu koti küljes olevast poldist läbi. Teoorias peaks aitama rihmade pikkust muuta, praktikas venivad need augud nii raske nahkkoti puhul lihtsalt varsti välja ja rihmad kukuvad küljest. VOT. Aga ilgelt hea näeb see kott välja sellegipoolest. Võibolla kui mingi varanduselaeka leian, siis hoolimata sellest disainiveast ikkagi ostan selle. Noh mälestuseks ja muuseumieksponaadiks, sest vaevalt ma sellega palju käin. Aga kunagi ei tea. Kunagi ma käisin selliste suuremate käekottidega kah.
Aga pükse kaks paari mul siiski õnnestus saada. Mitte ideaalsed, aga piisavalt head. Te ei arva ära, kust :D Ühe paari sain Prismast. Tegelt need pole valged vaid kreemikad, aga noh don't let the perfect be the enemy of the good, istuvad normaalselt ja pikkus on paras ning maksid umbes 39 raha mis pole liiga hull summa värskete ja täiesti kvaliteetsete korralikust linasest Finlaysoni pükste kohta. Need võivad isegi rohkem kui kaks hooaega vastu pidada! Aga et ma Prismast riideid ostan, vot see on ennekuulmatu. Jällegi, mul ei ole mitte midagi selle vastu, kui inimesed sealt ostavad riideid ostavad. Aga lihtsalt mina olen enda kohta liiga meeleheitel, et ma sinna üldse vaatasin.
Kuna mul oli aga soov ikkagi just valgeid pükse ka saada, siis mõtlesin, et nooooo haajaemmis ikka on sellist täiesti tavalist suvehooaja tüüpilist asja. Nooohhh ma peaaegu eksisin, sest et korralikke viisakaid linaseid pükse ei olnud, aga oli kummiga vöökohaga variant mis oli veelgi odavam kui Prisma omad, sest Finlayson on ikkagi kallis bränd :D Haajaemmi püksid olid 19.99€. Aga noh okei selle hinna eest, arvestades, et harud vajasid lühemakstegemist. Seda muide saab Tallinnas täitsa teha! ma ei uskunud. Aga saab. Ma olin muidu ise teinud või lasknud Võrus teha, aga noh ma ei viitsinud kummagagi jaurata. 12 raha maksab.
Aaaa ja loomulikult enne kui ma kaubandusse sukeldusin, vaatasin loomulikult kõik lähedusesolevad pulstipoed ka läbi, aga seal ei olnud lihtsalt mitte midagi. Valgeid teksasid oli, aga noh ma vihkan teksasid, isegi kui need on valged.
Andata 329€
Andiata 249€
Särkkleitidega läks veelgi halvemini. Ivol midagi pakkuda ei olnud ja eestis väga mujale vaadata ei olegi. Saarasse võiks vaadata, aga kas ma viitsin kesklinna minna? Ei. Seega vaatasin internetti ja otsinguga jäi kaks kohta silma - üks koht kus müüdi suhteliselt odavaid (39+€) hõlste, mis aga juba pildi pealt tundusid päris nagu.. noh.. väga pehmest ja läbipaistavast linasest. Ehk siis see jäi hetkel välja. COSi valikus aga tuvastasin kaks täiesti lubavat kleiti, mida teoreetiliselt peaks proovima. Kesklinnas vist on COSi pood? Võibolla kunagi ma võtan end kokku ja lähen sinna. Need kleidid ei ole ülikallid (keerulisema lõikega 115€, lihtsam 89€, mis on paraku ka online exclusive), aga no samas võiks ikkagi mingi allahindlus juba tulla :D Siis ma võibolla ikkagi ühe neist valiks, sest et see on asi, mis erinevalt linastest pükstest, peab vastu kauem kui paar hooaega. Ja lootusetu on midagi sellist ka taaskasutusest leida.
Riani - veel natuke kallim kui Andiata
EDIT: käisin COSi poes kesklinnas ikkagi kohal ka, aga paraku seal ei olnud kumbagi nendest kleitidest, mida ma internetis nillisin. Küll aga sain teada, et mulle meeldivad COSi numbrid, sest et paari asja proovides pidin võtma 2 paarisnumbrit väiksema asja kui mu tavaline number praegu on. Nii et midagi kasu oli ikka, vähemalt sain teada enamvähem, mis suuruse ma interneeduses tellima pean, kui ma peaks kunagi selleni jõudma.
Andiatal on ka valge linane särkkleit, samuti Rianil (kaubamajas), aga no kui ma püksid oleks nõus kallima hinnaga ostma, siis selline voodrita särkkleit ei ole selline asi, millesse ma nii palju investeerida tahaks. Sedaenam et ilma voodrita kleit, olgugi puhas klassika ja hästi tehtud - aga 300+ raha!!! Hästiistuvad püksid on luksus ja mul ei ole neid mitte ühte paari!, samas kui voodrita kleite, sh linaseid (aga värvilisi kahjuks) on mul mitu tükki.
A ja kuna ma juba kesklinnas olin, siis käisin saaras ka - seal oli heledam kaamel linane kleit, muidu isegi ok kvaliteediga ja helmestikandis sinna lehti peale tikkida on ka huvitav mõte, ainult et KELLEL TULEB IDEE TIKKIDA HELMESLEHED TAGUMIKU ALLA??? Mis kohaga see inimene mõtles :D kuidas selle peal istuma peaks, nii et pepu ja leht mõlemad terveks jääksid?
Nii et kokkuvõttes päris halb. Nüüd peaks minema ja need olemasolevad linased kleidid talvekorterist välja võtma. No pigem küll hõlstid, ma ei tea, mis meeltesegaduses ma need ostsin aga noh see oli juba mitu aastat tagasi, võibolla siis see on hea märk kui ma neid praegu pigem hõlstideks liigitan... Ei, neil ei ole mitte midagi viga, nad on täitsa kvaliteetsed, väga heas korras isegi pärast paari hooaega kandmist, ja isegi Eestis õmmeldud kõik. aga no hõlstid... ja ma ei saa aru, mida ma mõtlesin, kui ma need hankisin. Ja ma reaalselt kandsin ka neid ja mitte vähe.
Lõpetuseks üks õmblusalane šedööver ka Ivo juurest. Jah, need peaksid olema püksid. Jah, see peaks olema värvel. Jah, selliseid oli seal terve stangetäis. Kahjuks hinda suurest šokist ei mäleta :D
Kuna vahepeal mul oli tunne (tõenäoliselt, kui ma üritaks süüa teha, siis oleks jätkuvalt praegu ka), et ma ei oska enam süüa ka teha, aga midagi süüa oli vaja, siis oli vaja loomingulisi lähenemisi. Kuna punase kala hind on kerkinud uskumatutesse kõrgustesse, siis seda enam osta ei saa. Ma tegelt ei saa üldse aru, kes jõuab endale seda punast kala praegu osta. Isegi Selveris oli pea 33€ kilo lohe, forell veidi odavam. Kurat ma juba varem arvasin, et punane kala on kallis, ma ei osta seda enam. See oli siis, kui hind 20+€ peale läks Peetri loheäris. Aga see tundub praegusega võrreldes vägaaaa odav. Fakk koroona, fakk sõda ja fakk see kuradi faking rohepesupööre, mis kõik pekki on ajanud. Kui ma varasemalt isegi mõtlesin, et noohh sööks rohkem igasugu taimseid asju ja vähem liha. Siis nüüd kui ma tunnen, et igalt poolt jõuga seda ja muud rohepesu mulle peale surutakse, siis fakk off. Närige ise oma muru ja sõitke rendielektriautodega. Ja kandke kakavärvilistest kangaülejääkidest kokku õmmeldud vormituid kartulikotte seljas.
Kalarootsud keevad, päris ilus
Igastahes, kuna punast kala enam osta ei saa, siis ma ostsin punase kala konte. Noh supikogu. Läks mulle maksma umbes 80 senti ja sai kenakese puljongi teha, päris ilus (puljongi keetmise ajaks sisse tavalised asjad - porru, küüslauk, ingver, porgand). Ja siis et puljongist summ saaks, selle jaoks viskasin lihtsalt külmutatud asju sisse. Oi need külmutatud asjad on head. Lihtsalt tekib analoogne küsimus nagu 90ndatel. Et paljud lubasid kasvõi kartulikoori süüa. Mille peale mul tekkis juba lapsena küsimus, et kes kurat siis need kartulid ikkagi ära sööb. Praegu on sama asi. Kui mina saan endale lubada supikogu, siis kes kurat fileed ostab?
Okei see selleks, ma ei ole sellele küsimusele vastust leidnud, aga mina see igatahes ei ole. Isegi krevetid on juba odavamad kui see kuradi lohe. Aga ainult kalapuljongist söönuks ei saa, seega nagu taeva kingitus, tulid mingid uued külmutatud segud, üks riisiga ja teine läätsede ja bulguriga. Tundus hea lihtne lähenemine, seega läksin reklaami ohvriks.
Läätsed ja bulgur
Läätsede ja bulguriga juurviljasegu on täpselt nagu oleks juurviljasegule lisatud läätsesid (rohelisi, mitte punaseid kiirkeedu omi) ja eelkeedetud bulgurit. Päris ok maitsega on, ehkki see maitseaine, mis sinna kaasa on pandud, on veidi meh.
Nasi goreng
Riisi ja kanaga variant on maitseaine poolest huvitavam, kui täpne olla, siis see toit, mis sealt kokku tuleb selle lisatud maitseainega, peaks olema midagi nasi gorengi sarnast. IMHO oleks need kanatükid võinud jätta lisamata, sest juba need juurvili ja riis on koos selle maitseainega väga maitsvad. Kana on lihtsalt selline natuke kuiv.
Mõlemaid valmistan ma a'la hommikusöögiks ühtemoodi - natukene praen pannil, lisan natuke vett juurde, lasen veidi haududa, teen väikese "lohu" sisse ja viskan muna sinna ja lasen sel munal siis ka seal veidi hüübida. Nii et kokkuvõtlikult: seekord tasus minna reklaami ohvriks.
Spinatimakaronid
Ühe asja oleks pea-aegu ära unustanud. Nimelt juhtusin selveris mingi soodushinnaga külmutatud spinatipasta peale. Ehk siis põhimõtteliselt külmutatud keedetud makaronid külmutatud spinatisoustiga. Maitses päris hästi, aga jah, sinna ma siis olen langenud.
Veel soovitas juutuub mulle mingi hetk videot, kus jaapani "kiirtoidu" "restoranis" süüa tehti. See osutus täiesti lummavaks ja nii ma vaatasin mingi nädalavahetus mitu tundi järjest, kuidas jaapanipärases kiirtoidukohas ettevalmistusi tehakse hommikul vara, et kui kunded lõuna ajal tulevad, kõik käiks nagu konveieril. See oli lihtsalt vaimustav.
Olgu öeldud, et jaapanipärane kiirtoidukoht on mingi udoni või karri koht, kus põhimõtteliselt saad nuudlite või riisiga kausitoite erinevate lisanditega. Lisanditeks on enamasti kana, muna või krevetid, karrikohas eksisteerib ka sealihaga karri variant. Mulle meenus, et ma tegelikult midagi analoogset olen jaapanis söönud ja nagu suurem osa soolaseid toite, oli see väga maitsev.
Mis mind üllatas, on see, et kõik, mis söögitegemisel maha läheb, noh see läheb ja jääbki maha. Ka nuudlid nõrutatakse põranda kohal. Kokad on kummikutes. Videos seda ei näidatud, aga ilmselt pärast puhastatakse kõik voolikust veega uhtes ära.
Mis mind veel üllatas, oli see, kuidas neid nuudleid seal valmistatakse. Olenevalt kohast, rohkem või vähem käsitsi, tainast aga sõtkutakse muide ka jalgadega. Nii et mitte lihtsalt käsitöönuudlid, vaid lausa jalatöönuudlid. Ma pole küll kindel, aga niimoodi tainast masseerida ja pesukuivatusrulle meenutavate rullide vahelt korduvalt läbi lasta võiks päris meditatiivne tegevus olla (kuigi minu jaoks füüsiliselt ilmselt väga raske).
oyakodon või katsudon
Nendest videodest inspireerituna mõtlesin, et tahan ise ka neid kausitoite teha, eelkõige oyakodoni, mis on põhimõtteliselt kana munaga (ehk otsetõlkes vanema ja lapse kauss), mis on kallatud kas nuudlite või riisi peale. Selle jaoks jaapanlastel on spets väikesed pannid, mida meil muidugi saada ei ole ja mis induktsioonpliidiga ei töötaks ka. Kuna korraga valmistatakse sellisel pannil ainult 1 portsjon, siis on tarvis väikese läbimõõduga panni, mida meie mail on raske leida. Leidsin lõpuks Zwillingu 16cm läbimõõduga panni (pico sari, väga nummid väikesed nõud), mis ei olnudki väga kallis. Prismas oli saadaval ka vist Prisma spesjal Fiskarsi Sorsakoski edition, kus on ka 16cm läbimõõduga pann olemas, aga no esiteks selline pann oli kallim kui zwilling, kattega ja no see nimi juba on kahtlust äratav. Kõlab umbes nagu tursamaksaõli edition.
Kuigi oyakodoni vist tehakse tooretest kanakuubikutest, mis pannakse sojakastme-mirina-vähese puljongi sisse hauduma ja siis mingil hetkel visatakse toores muna peale, siis mul olid parasjagu ära küpsetatud kanašnitslid. Mis on vist katsudon vms. Midagi väga keerulist ei olnudki, panin paprikat ka, sest oli, kuigi see sinna ei käi. Välja näeb jälle nagu koeraokse, aga maitse oli ok.
Pealkirjast võiks jääda mulje, nagu ma oleks ilgelt tegus ja värki, aga tegelikult wicked kitchenit testisin ainult seetõttu, et kusagil väideti, et see on "ikooniline" vms ja Prismas sattusin juhtumisi peale, kui olid 30% allahinnatud. Ja ma olin väsinud, tüdinud ja 0 ideed, mida süüa, samas sööma ikkagi vahepeal peaks. Mul ei tuleks muidu pähegi 6€ eest karbis valmistoitu osta. Ja ammu polnud enam midagi huvitavat juhtunud, ja nii juhtuski. Ja miks ma siin kirjutan, on see, et ma peaks tegema hoopis midagi muud (nt sünkro testcasesid, sest nädala sees on võimatu keskenduda ja nii ma muudkui puhverdan oma suutmatust nädalavahetustega), või kasvõi koristama, aga halvasti ütlemine on ka nii kuradi mõnus, nii et võib seda kirjutamist võtta ka teraapiana. Ja ei, kui sulle ei meeldi halvastiütlemist ja negatiivsust lugeda, siis sa ei pea edasi lugema. Aga minu plogi ja ma kirjutan, mis sülg suhu toob.
Miks ma jaapani ühepajatoite tegin? Sest et viimasel ajal on mul tunne, et kui ma vanasti veel süüagi oskasin teha, siis nüüd ei oska seda ka enam. Aga kõigest järjest.
Niisiis wicked kitchen peaks olema ikooniline plant-based ehk täistaimsete (valmis)toitude firma, tegutseb UKs, USAs ja Soomes, ja meil müüb seda edasi Prisma. Ehk Prismas müügil olevad valmistoidud on toodetud Soomes. Ehk siis kui juba loogiliselt mõelda, siis tegelt tundub suhteliselt ajuvaba, et Soomes makaronid valmis keeta, karpi panna, Eestisse sõidutada ja siis 6€ karp maha müüa. Aga no kuna nii ikooniline, siis ma juba ammu tahtsin teada, et kuidas see maitseb. Puhas reklaami ohver. Lihtsalt mind ja paljusid mõttevabu inimesi eristab see, et kui ma järele proovin omal nahal, et miski on pask, siis ma ei hakka end veenma, et oi kui hea, kõigile ju meeldib, mulle peab ka järelikult meeldima, vaid lihtsalt teist korda enam sama viga ei tee.
Aga no proovida tahtsin seepärast, et kui maitseb hästi, saab kopikättida ja ise palju odavamalt teha. Sest no oleme ausad, riis, makaronid, kartul, natuke kikerhernest ja mingit juurviljapüreed + elekter ei maksa kindlasti 6€ 350 grammi eest. Neid karbikuid seal vaadates tekkis mul sama mõte, mis kaubamajas kleite ja mantleid vaadates - et kes need inimesed on, kes sellise hinnaga asju endale lubada saavad. Ja no seepärast ma tahtsingi teada, et kas siis tõesti on nii hea. Tuli välja, et täielik saast.
Esimesel korral, kui prismasse juhtusin, oli alla hinnatud vegan mac&cheese, mis oli põhimõtteliselt makaronid muskaatkõrvitsapürees sibulagraanulitega. Lõhnas hästi kui soojaks teha. Aga esiteks olid nad täiesti unustanud sinna soola panna. Ok, panin soola juurde, maitsel iseenesest polnud viga, aga need kõvad sibulagraanulid.... idee järgi need peaksid vist krõbedad olema, aga no selleks ei pea olema ahjuhiiglane, et aru saada, et niimoodi pudru peale pandud sibulagraanulid kaotavad oma krõbeda tekstuuri umbes 23.11 sekundiga, rääkimata siis reisist üle lahe. Ühesõnaga, päris rõve oli.
Teisel päeval oli viimsepäeva allahindluse valikust valida kahte sorti makaronide ja chana masala ehk indiapärase kikerhernekarri vahel (postituse esimesel pildil). Kuna mulle tegelikult väga maitsevad hästi tehtud taimsed karrid, siis ei olnud otsust raske teha. See oli veel suurem pettumus kui see eelmine. Karrist oli see asi ikka väga kaugel. Esiteks oli maitsestamisel üle pingutatud köömnete ja mingi muu maitseainega (kahtlustan, et kurkum), et see toit oli lihtsalt mõru. Teiseks oli tekstuur vesine, mitte kreemjas nagu korralikul karril (ja seda saab suurepäraselt teha kookospiimaga!!), kolmandaks oli riis täiesti kõva. Nii et see oli ka päris rõve. Ühesõnaga, ma ei tea, kumb neist kahest rõvedam oli, aga vaesed rikkurveganid, mul on teist kahju, kes te end sellist jama end sööma sunnite.
Enivei, kuna viimasel ajal mul on tunne, et ma ei oska süüa ka enam teha, sest kõik toidud, mis ma varem teinud olen, ma ei taha neid enam süüa. Ja poes ringi käies ei ole mitte midagi, mille kohta ma tunneks, et oh, vot selle järele oleks isu, küll seda sööks. Saad aru, isegi isu millegi järele enam ei ole! Ennekuulmatu! Okei, jaapani tüdrukute videosid vaadates juutuubist vahepeal on siiski tunne, et oh mingit nende tehtud toitu isegi sööks. Aga see on aind korraks. Aga siis juhtus nii, et esmalt leidsin kapist jaapani karri kuubikud. Ma ei mäleta, kas ma olen nendest varem ka kirjutanud, aga pmtselt on tegemist kasmekuubikutega, mis toidu sees ära sulavad ja sellise mõnusa konsistentsiga karrikastme moodustavad. Kui tavaliselt ma olen teinud kapsa-porgandi-kartuli-hakklihaühepajatoitu, siis seekord tekkis mõte karrikuubikuid ka sinna sisse panna. Mõeldud tehtud, oli päris hea, soojendada kannatas ka. Ja erinevalt tavalisest hautisest on sellel hautisel veidi toiteväärtust ka, sobib hästi ka riisiga süüa.
Stockmanni FBst
Siis sel nädalavahetusel juhtus mulle ette stokmanni reklaam, et Haku peakoka käest saadud Hokkaido stiilis hotpot ehk yaki ehk põhimõtteliselt ka ühepajatoit. See pildil olev tulemus nägi väga kena välja ja mõtlesin, et no miks siis mitte proovida selle retsepti järgi teha. Muidugi nagu ikka, päris retsepti järgi ma ei teinud. Koostisained olid umbes samad, aga sibulat ei pannud ja saket ka mitte, sest ei olnud. Shimeji seened asendasin shiitake seentega, sest et noid olin just suutnud soodushinnaga hankida. Ja paprikat panin ka natuke, sest et lihtsalt oli. Kastet pidin veidi veega lahjendama, sest et muidu tundus väga paks ja mitte oma eesmärki täitev. Ja hautasin kauem, vast ca 20min. Sest mulle ei meeldi kõva kapsas.
Välja tuli maitse poolest ok, aga välimuse poolest suhteliselt koeraokse. Edaspidi porrut ei pane, sest see hautatud porru on ikka päris rõve. Aga muidu jah väga viga ei olnud. Kuna mul on nüüd terve 400gr pakk misopastat (punast, mitte valget, seda ei olnud retseptis täpsustatud, need on tegelt üsna erinevad ja ma nüüd ei teagi, kumba seal mõeldi!!!), siis edaspidi teen võibolla lihtsalt misosuppi mingite külmutatud juurviljadega. Jaapani tüdrukud muidugi teevad värsketega, aga don't let the perfect be the enemy of the good!
Muud ei ole mul hetkel mitte midagi öelda. Sõnad ei suuda seda väljendada, kui nurka ma end värvinud olen.
Holy moly, ma peaks tegelt praegu tööd rabama, aga panen selle siia kirja, et lihtsalt kirjas oleks, et eelmisel reedel, 18.03.22 saavutasin täiesti uue fucked up taseme. Kui lihtsalt sõnadest või nende tähendusest, jutu mõttest aru ei saa, siis see pole midagi nii imelikku. Aga kui sõnad muutuvad ühtlaseks mulinaks, nii et ei ole võimalik aru saada, mis keeles räägitakse, ega ka mingeid sõnu eristada, siis see on next level shit. Inglise keeles on nii palju toredad väljendeid - truly gone fishing, one card short of a full deck, one wave short of a shipwreck, not in the pink jne jne jne. Pressure can turn a lump of coal into a flawless diamond or an average person into a perfect basketcase!
edit 26.03.22. Eile (reede) hommikul ärkasin üles ja tükk aega ei saanud aru, mis päev täna siis on. Et kas peab tööle minema ja kuhu peab minema. Ma saan aru, et paar hetke pärast ülesärkamist on ok mitte aru saada, mis päev on, aga ma pidin arvuti käima panema ja vaatama, sest muudmoodi lihtsalt ei tulnud meelde, mis päev üldse võib olla.
Kui väljas on ilm selline, et the sky won't snow and the sun won't shine, it's hard to tell the night time from the day*, siis saab päikese välja tuua ainult dolma ehk noh.. miniatuurne kapsarull, kus kapsa asemel on soolatud viinamarjalehed, mis on enne sissesoolamist end viimseni sooja säravat päikest täis imenud.
Tegelikult midagi keerulist ei ole, vaja on head hakkliha (kuigi võib ka ilma), head riisi, sibulat, küüslauku, paprikapulbrit ja neid konserveeritud viinamarjalehti.
Väga oluline on viinamarjalehed enne ära loputada korralikult, sest nad on kuradi soolased. Seda fakti, et nad on soolased, tuleb arvesse võtta ka hiljem täidise maitsestamisel. Viinamarjalehtedel lõikad ära varrejupid ja korjad välja katkised ja nirud ning paned kusagile eraldi, hiljem läheb vaja, jah, isegi katkisi ja nirusid.
Edasi võtad sibula ja küüslaugu, peenestad ära, praed korraliku koguse õli sees ära, paned riisi sinna peale, vett ka (vähem kui tavalisel riisi keetmisel), ja lased riisil haududa, aga mitte veel täiesti pehmeks. See on oluline - et vähem vett kui tavaliselt ja et täiesti pehmeks ei lase!
Siis segad riisi sisse selle hakkliha, või siis ei sega, kui tahad lihavabasid dolmasid. Ja maitsestad nt paprikapulbriga.
Segu keerad ilusate viinamarjalehtede sisse, no niisamamoodi nagu kapsarullidki.
Nüüd võtad need katkised ja nirud viinamarjalehed ja vooderdad nendega hautamiskastruli põhja ära, et dolmakesed põhja ei kõrbeks. Lisad õli. Originaalis õliga ei koonerdata, aga no ma nii paljust õlist lihtsalt ei ole nii vaimustuses. Laod dolmad tihedalt sinna hautamiskastrulisse, kallad vett peale, noh nii et need dolmad poolest saati on vee sees. Idee, miks riisi pidi pooltooreks jätma, on selles, et see pooltoores riis peaks osa seda hautamisvett nüüd sisse imema.
Edasi paned mingi taldriku, mis kuumutamist kannatab, sinna peale, et dolmad hautamisel ringi ei jõlguks ja katki ei läheks. Ja paned kaane peale, tule alla, lased keskmisel kuumusel umbes tund aega podiseda. Voilaa.
vajutise all kastrulis
Kogused
1 purk viinamarjalehti
400gr ringis seguhakkliha
klaasitäis riisi + klaasitäis vett keetmiseks
sibul, küüslauk, ohtralt mingit head õli (võiks olla oliiviõli, aga viinamarjaseemneõli toimis ka täiesti)
paprikapulber
kui isegi su juust ei ole õnnelik
Ma sain hiljuti aru, et mu suurim hirm on vihma käest räästa alla sattuda. Mul on mingi 1100 vahelduva eduga talutavat projekti, aga ma ei julge millestki loobuda, sest et see, mis asemele tuleb, võib veel hullem olla. Ja siis peab jälle otsast peale kusagile uude asja sisse elama. Kuigi see (kiire sisseelamine) peaks olema mu (ainuke) tugevus... Mõned tunnid enne selle semestri esimese loengu algust tekkis mul täielik paanika ja ma ei saanud aru, miks ma seda teen ja miks ma ikka veel seda teen ja kuidas kurat ma peaksin seda jälle tegema. Kaasa ei aidanud ka see, et keegi magistrantidest (kes ei peaks minu kursusel üldse olema, sest see on bakade kursus) käis just vahetult enne õppeosakonnas kaebamas, et miks ma ta deklaratsiooni tagasi lükkasin. no fakk küll, kui sa niiii väga tahad osaleda, siis kirjuta mulle otse, mitte ära faking mine kaebama tramaivõi. Üleüldse ma ei saa aru, mida need magistrandid mu ainesse otsivad, kui neil endal on kvaliteedi aine olemas. Mitte et ma kade oleks, aga 100+30 tudengit, mis ma mingis tõenäoliselt ebakaines olekus välja lubasin... noh see on omaette kangelastegu ja ma ei ole kindel, kuivõrd ma peaks oma ressurssi kulutama topelttöö peale, mida keegi teine peaks tegema.
Ja ma enam ei tea, mis hirmus ma seda kõike teen. Et muidu keegi enam ei teagi testimisest midagi? No õpetamisega on see, et vähemalt korra aastas on lootus saada see väike positiivne sõnaline tagasiside, mida keegi kena inimene raatsib jätta. Või noh. Siiamaani paar inimest on jätnud ikka igal semestril. Mudiugi kõik positiivne tagasiside, mis mu suunas tuleb, on ikka, et oi nii professionaalne testija ja nii innustav õppejõud. Keegi võiks vahepeal lihtsalt öelda, et oh mis kena inimene või kasvõi, et ilusad jalad krtvtx vms. et ma ma oleks nagu inimesena ka midagi natukene väärt, mitte aind ametikohana. Ja kõike seda arvesse võttes ma ei saa enam ise ka aru, kuidas ma ennast niimoodi nurka värvinud olen. Aga nüüd Ahmed mängima ja tänulikkust praktiseerima!
