Multipasking heeros

Tunnitabel,
tundub mingi 4-päevane nädal,
iga rida on eri projekt

Disclaimer: see ei ole kirjutatud kellegi süüdistamiseks või halvustamiseks, see on kirjutatud mälestuste salvestamiseks ja kirjutamisteraapia eesmärgil, et saaks selle ära öelda ja edasi minna. Keegi ei ole mulle auku kaevanud ega mind sisse lükanud. Ise kaevasin, ise ronisin sisse ka. Või nagu Saatpalu kunagi on kirjutanud: 

parem hilja kui homme
või kunagi või keegi või mitte midagi
parem valesti ja vähe,
vähemasti ise nägid
kesse tegi - ise tegin
pole kelle kallal hüpata, hüpata

Hell yeah, ma olen ikka tõeline heeros, isegi kui ma seda ainult ise ütlen. Ma tegin nimelt umbes kuute erinevat projekti korraga. Ma pakun, et umbes 2-aastase perioodi jooksul (tõsi, mingite natuke lihtsamate perioodidega vahepeal ja koguaeg ei olnud 6 sama projekti vaid need varieerusid, kokku oli 11 erinevat projekti). Ja sain sellega täitsa isegi hakkama, nii et kusagilt midagi väga ei kärisenud ja ise jäin ka sort of ... ellu. Kui seda saab nii nimetada. Tegelikult seda on vara öelda, sest kokkukukkumine võib tulla koos pingelangusega. Nüüd on mul kaks projekti alles - üks, mille kohta ma ei taha ära sõnuda, aga üle hulga aja on mul tõesti jälle võimalus olla heas, professionaalses seltskonnas. Teine projekt on juba vanast ajast, aga noh ma ei ütle seda ära, sest ma sellele konkreetsele tellija esindajale kunagi lubasin. Ja see tellija esindaja, erinevalt kõigist teistest, kellelt ma küsisin, ainukesena vaevus tegema mingi plaani. Ja kuigi sellest plaanist pole midagi suurt täitunud, siis ma hindan vähemalt seda pingutust kõrgelt. Sest teised isegi ei pingutanud.

Aga hetkel on paras aeg teha ajalooraamatute jaoks väike kokkuvõte, enne kui see valu ära ununeb ja siis jälle tuleb, sest ma ei ole sellest midagi õppinud ja järeldusi teinud. Ja ei, sellisesse olukorda ma enam sattuda ei soovi.

Ühesõnaga. 2020.aasta septembris tõmbas üks klient mul rämedalt valusalt vaiba alt ära. Nimelt neil vastutavad instantsid olid unustanud eelarvet jälgida, Ja avastasid järsku, et oih, eelarve on miinuses, päevapealt tuleb nüüd töö lõpetada. Mitte ainult minul ei kukkunud ~80% koormusest päevapealt ära, kogu arendustiimil (3-4 inimest?) ka. Õnneks mina olin vahetult enne neid uudiseid just tõsisemalt haigeks jäänud ja seega õnneks veel niimõndagi aega riigi ülalpidada. Jei, midagi head ka kahes halvas. Sest no kes teenusepakkujana töötavad, need teavad, et laest päris projekte välja ei võta vaid neid tavaliselt müüakse mingi aeg ette ikkagi, sest see võtab paar kuud aega. Ehk siis kui tahate tellijana oma teenusepakkujale käkki keerata, siis just, öelge päevapealt, et teil sai eile raha otsa. 

Enivei, pärast seda, kui ma olin terveks saanud, jätkusid mul mingid jupikesed, aga kuna täiskoormust kokku ei tulnud, siis nooohhh, ühest küljest ei taha ma niisama vegeteerida, teisest küljest olen keskmisest vastutulelikum ja "see väike asi, teeme ära" suhtumisega ka. Eks neid abivajajaid ikka tilkus. Ja nii mul oligi mingil hetkel 6 paralleelset projekti täiesti erinevatest nurkadest, mida ma tükk siit, teine sealt, tegin. Ja sellises olukorras enam ju täiskoormusega ehk normaalset projekti juurde ei võta. Noh tõele au andes, ega ma iga päev muidugi kuute erinevat asja ei teinud, aga pahatahti viite küll. Sest et kusagil oli millegagi kiire, ja kuigi sellele võis kuluda pool tundi, oli see vaja ASAP ära teha. Ja kuue paralleelse projekti puhul võib vabalt olla ASAP vaja midagi ära teha nt kahes kohas. Ja kusagil kolmandas kohas ei olnud kiire, aga vaja ikkagi ära teha. Ja kusagil pärastlõunal siis said kiired asjad otsa ja tuli hakata vaatama, et kuidas nüüd ülejäänud päev täita. Kujutate seda context switchingut ette, jah?

Takkajärgi ma imestan, et ma nii kuradi loll olin, et ma asja selleni lasin. Sest no see mingi hetk jõudis sinnamaani, et ma tegin oma päeva ära ja ülejäänud aja magasin / olin niisama koomas, ei tahtnud mitte kedagi näha ega jumala eest kellestki midagi kuulda ja ma arvan, et suur osa mu tööpanusest kulus enda vaoshoidmisele, et kellelegi mitte midagi väga halvasti öelda. 

Ja no andke neid projekte andeks, aga vähemalt kolm neist oli, noh... ma ei kirjuta seda sõna siia. Seetähendab, käpardlik arendaja, kes ei olnud motiveeritud või lihtsalt ei suutnud, ja kui isegi midagi lubas, siis enamasti ei tulnud. Ja kui tuli, oli vähemalt esimesel ringil väga vigane - mis tähendab, et läks esimese poole tunniga tagasi ja vsjo. Ja mul tuli järgmine asi ette võtta - jeii, kontekst svitsing. Ma ikka jätkuvalt ei saa aru, kuidas sellised arendajad ikkagi endale kliente leiavad, aga no kui kliendile see sobib siis noh.. olen lihtsalt mina vales kohas, onju. Väga võimalik, et ma olen mõnede jaoks lihtsalt liiga efektiivne.

Aga mida ma sellest kõigest jamast õppisin. Sest väga rumal oleks mitte õppida. 

* Üks rohukõrs ei pruugi kaameli selga murda, aga miljon rohukõrt juba võib. Üks lumehelves individuaalselt vaadelduna ei pruugi viia mõtteid laviinile, aga kui neid on piisavalt, siis hell yeah. Ja konna keetmisel vaikselt temperatuuri juurde keerates konn kohandub keskkonnaga, kuni on küps.

*  Ma pean oma tööst keskmisest rohkem lugu ja ootan seda ka nendelt, kellega ma koos mingit projekti teen. Sellesmõttes, et ma töötan ikkagi 40+ tundi nädalas ja ma tahan, et mingi normaalne asi välja tuleks. Sest et mis mõte on genereerida saasta? Kahjuks mul endal selle üle on vähe kontrolli - ma olen lihtsalt tagasisideahel - aga pange nüüd tähele! egoprobleemiga käpardeid ja norm õdesid-vendasid eristab oskus tagasisidet kasutada. Et kes kasutab tagasisidet, et paremaks saada, ja kelle jaoks see on nagu haneselga vesi (heal juhul) või siis halvemal juhul äärmiselt mittetänuväärne ja taunitav nähtus. On olemas sort inimesi, kes tahavad lihtsalt oma X tundi ära billida ja neid ei huvita, kas nad midagi kasutatavat ka teevad. Neil puudub elementaarne lugupidamine oma töö vastu. Ei, ärge saage valesti aru, ma ei oota, et minust lugu peetaks, ehkki see oleks tore. Vaid oma tööst tuleb lugu pidada, sest sitta on maailmas niigi liiga palju, seda ei ole vaja juurde toota.

* Mõned inimesed ja olukorrad kohe on sellised, et püüa mis püüad, nad lihtsalt toovad mängleva kergusega sinus välja sinu kõige halvemad omadused ja selle, kes sa ei taha olla. Ja siis sa tasapisi muutudki selliseks, nagu sa olla ei taha. Ma olen 100% kindel, et mul on mingid isiksuse häired kujunenud selle ~kahe aasta jooksul. Õnneks ma ise saan veel aru, et mul on probleem. Prio 0 on mul tagasi saada selliseks toredaks inimeseks, nagu ma kunagi olin ja nagu ma tahan olla.

* Never say never aga edaspidi teen ma 1, max 2 sisulist süvenemist nõudvat asja korraga

Ja noh mis ma lõpetuseks oskan öelda. Ma ei kirjuta seda kaastunde kerjamiseks, aga kui tahad mulle kaasa tunda, siis ära ole passiivne. Saada lilled või wolti kinkekaart vms. Mõlema üle tunnen võrdselt rõõmu. Kuna ma vahepeal unustasin ära, mis tunne on rõõm (sest töö rõõmu ei pakkunud ja ülejäänud aja ma magasin), siis rõõm meelde tuletada oleks praegu prio -1. Kui tahad parastada, et nääää, loll tüütas' hinnäst lahki ja kasu ei miskit, siis no palun väga. Ainult et kuidas seda nüüd öelda... siis see ütleb niimõndagi sinu kohta, ja mitte minu kohta. 

Uskumatu, aga kõige selle kohta on juba 45 aastat tagasi laul (lausa tsükkel) ka tehtud, naudi! 

ps. Mõrv paradiisis uus hooaeg on väljas, omg. Selles filmis on midagi, mis tekitab uskumatult hea ja sooja tunde, ma olen algusest peale mõelnud, et ma tahaksin olla see detektiiv seal (praegu on seal muidugi juba kolmas detektiiv, kõik külmast ja vihmasest Inglismaast tulnud, tõsi, üks tapeti ära, teine läks Inglismaale tagasi ja siis kolmas on veel seal).