Jänesepada a'la Malta

Korralik jänesepada paar tundi hiljem

Selleks, et teha üks korralik soe jänesepada a'la Malta, on esmalt on vaja jänest. Sobib loomulikult ka küülik. Maltal muidu aetakse terve küülik sinna hautise sisse, aga noh kes see neid konte ikka viitsib nokkida, seega võib kasutada ka lihtsalt küüliku koibu või esikäppasid. Aga tervel küülikul pole ka viga. Tuleb siis ilusti tükkideks pudistada, väga kergesti muide, kui õigesti jõudu ja nuga avaldada, läheb katki.

Ükskord mul oli isegi küüliku maks küülikuga kaasa pandud. Selle praadisin niisama võis ära, maitsestasin soola ja pipraga ja sõin lihtsalt ära.

Eelroog

Küülikutükid tuleb maitsestada mingisuguse vahemerepärase maitseainega (rosmariin, tüümian, oregano, salvei, mjoraan jm). Mul on küll olemas täiesti avamata Malta maitseaine, aga kuna vend tõi ka ühe Rhodose maitseaine, mis on tegelikult ka vahemere maitseaine ja juba avatud, nii et panin toda. Ma tegelt ei usu, et neil vahetki on :D  Purustatud küüslauku tuleb ka panna ikka korralikult. Ja mõned loorberilehed ka. Ja kõik see üle valada punase veiniga (miski kuivemaga). Ikka ohtralt, et küülikud ilusti kaetud oleks. Ja siis lasta näiteks üle öö seista.

Järgmisel päeval võtta küülikud sealt veinivannist välja (marinaadi mitte ära visata!!), lasta nõrguda ja praadida kergelt või sees ära. No et jumekad oleksid. Tegelikult ei pea praadima, kui ei viitsi. Testitud, töötab niimoodi ka.
Järgmisena võtta
1. sibulat, porrut (peente tükkidena)
2. porgandit (seibidena)
3. tomatit, talvisel ajal tomatikonservi
4. soovi korral rohelist hernest, paprikat ja/või veidi väikeseks tükeldatud kartuleid

Sibula ja porru ma soovitan võiga läbi praadida. Köögivilju ja jäneseid VÕIB praadida, aga ei pea. Midagi halba ei saa juhtuda. Marinaadi aga PEAB kindlasti läbi kuumutama, et alkohol korralikult välja lendaks.

Siis jänesed ja köögiviljad ahjupotti ja läbiküpsetatud marinaad selga, kaas peale ja ahju 2-3 tunniks. Ja voila!
Tasub teha kohe suur pajatäis! Juurde tasub pakkuda nt ahjus (eraldi pajas) tehtud kartulit.

Siin on läbipraadimata variant, kuhu on isegi punast kapsast sisse juhtunud
ja kaste ei ole veel peale kallatud

Mis muidu huvitavat? Vaata, mäletad, ma tegin aasta alguses toosti õnnelike lõppude terviseks. Tühjagi. SEE projekt tuleb uuest aastast tagasi, mis sest, et teise nurga alt. Jah, mul selle aasta teises pooles oligi tõesti juba suht sanatoorium (st tegin asju inimestega, kes tõesti teavad ka, mida nad teevad, ja kui ei tea, siis mõtlevad mõnda aega, küsivad, arutavad ja puudub vajadus koguaeg kellelegi ära panna, ja ülla-ülla, päris palju hea kvaliteediga kraami saabki tehtud, mis sest, et ajusid ragistada saab kõvasti, aga kõõõõiiikkkk on selgelt ühes paadis).
Ja muidugi ei saa ma sellest õpetamisest lahti, sest et ilmselgelt ei ole ma piisavalt emm. Lausa vastupidi, ma pean ikka kohe niiiiiii vastutulelik olema, kui keegi suure nutuga tuleb, et oioioioi ikka on räigem u**** majas ja vot ei ole kedagi teist üldse võtta. Kohe kahju endast. Mune peaks rohkem kasvatama. Või siis vähemalt end räige superheerosena tundma, sest MINA olen ju ikka see ainukene, kes suudab ikka ja jälle seda maailma soojaks kütta ja päästa, olgugi, et endal ahjud ammu lõhki külmunud.
Niisiis ma nõustusin 8 nädalaga (ehk nagu varemgi, aga miskipärast peavad ained nüüdsel aal kõik 6EAPd olema). Mis ülejäänud 8 nädalaga saab, ei ole enam minu asi. Einoh, ärge saage valesti aru, kunagi mulle meeldis tõesti õpetamine. Aga kui juba hommikul ülestulemine on väljakutse, ja õhtul (pigem umbes keskpäeval) ainus mõte on, et oh saaks ükskord ometi voodisse roomata, siis sry, sellises olukorras vist väga mingit eneseteostusprotsessi ei naudi (rikkaks sellega enivei ei saa, samuti keegi ei kiida, seega ainus mott saabki olla see protsess ise). Jaa, ma olen iseenda loengut pidades klassi ees peaaegu magama jäänud. Jaa, ma tean, see on tipptase, aga ma olengi tipptase. Ehk siis hollallalaa!! 2+ kuud mina jälle jätan elamata!
Vaatamata sellele, et sel aastal olen ma töölt eemal olnud rohkem, kui vist kunagi varem ajaloos, ma olen vähem õpetanud, kui viimase 15 aasta jooksul, sellest essugi kasu ei tundu olevat. Või noh, tegelt nii ei saa öelda, sest keegi ei tea ju. Ehk mida ma tahtsin öelda, on see, et ma tunnen nagu ma poleks f-ing miljon aastat puhanud. Nüüd on see koht, kus võib parastada! Mhm, see (parastamine ja mahakandmine) on tasu pingutuse, pühendumise, vastutulelikkuse ja teiste nii hinnatud omaduste eest. How f-ing ironic.
Aga võibolla ma ei peaks üldsegi ette muretsema. Äkki seekord ei lähe kõik pekki? Ja isegi kui läheb, siis äkki ei leitagi, et mina selles süüdi olen? Ja äkki see kuusepalk ikkagi veel ei ole see, mis kaamli seljaroo pooleks murrab? Ja äkki keegi märkab aitäh öelda?
Lootus sureb viimasena, aga ta sureb!
See on enamvähem nagu Mamma Mia! Here we go again! ehkki absoluutselt mitte. See värk siin on pigem nagu Rosencrantz ja Guildenstern.

Söö kammkarbid ära, siis näed, mis pilt taldrikupõhjast välja tuleb!

Kammkarpe ma ei olegi varem valmistanud. Aga kuna mul on nüüd sellised oivalised taldrikud, siis pidin need ikkagi kohe vääriliselt sisse õnnistama mitte vähema ega rohkema kui kammkarpidega.
Vaimusilmas ma nägin kammkarpide kõrval minispargleid, aga noh mida ei ole, seda ei ole. Isegi Kaubamajas käisin - seal ka ei olud. Ikka vilets koht, kus elada. Kusagil kindlasti kasvavad värsked, mahlakad minispargelid aastaringselt!

Kaste:
küüslauk
porru / sibul
fenkol
valge vein
Kohvikoor
soovi korral mõned koorega krevetid
Või praadimiseks
safran, sool maitsestamiseks

Porru, sibul, fenkol ja krevetid tuleb esmalt kergelt läbi praadida või sees. Siis lisada küüslauk ja veel kergelt lasta praaduda. Lisada valge vein, lasta keeda ca 5min. Seejärel lisada kohvikoor ning hautada, kuni kogu kaste on veidi redutseerunud. Võib kurnata/läbi sõela ajada, aga võib lihtsalt võtta ka kohe kastrulist ja panna taldrikule.

Kaunistuseks türgioakaunu, porgandiribasid, minisparglit, seeni vms, kergelt läbi praadida.

Kammkarbid, kui on külmutatud, tuleb panna ööpäev enne külmkappi sulama.
Kindlasti on oluline, et kammkarbid on kuivad, mitte vesised. Selleks panna nad (nii külmutatust sulatatud kui ka värsked) enne praadimist köögipaberi peale nõrguma.

Enne pannipeale panemist kergelt maitsestada soola-pipraga.
Praadida tuleb kõrgel temperatuuril, et ei hakkaks hauduma, vaid praeks täiega. Kummaltki poolt paar minutit. Üle küpsetada ei tohi, muidu läheb kummiseks nagu mereloomad ikka.
No vaadake kui ilusad nad on! 

Mida selga panna kui parema meelega üldse välja ei läheks?

Päris hea sinine trentškoot.. eee.. tolmumantel?
vihmamantel?
Samasugust aga hallikasrohelist oli ka
muide Veerenni esinduses

Niisiis nagu eelmises jutus mainisin, mul ei olnud üldse plaanis Baltikasse šoppama minna, aga juhtus nii. Läksin Roccasse hoopis muule missioonile ja koridori mööda kulgedes jäi silmanurgast silma, et "oh mingi uus pood on tekkinud". Peab mingi kikkääss pood olema, sest jube hea nägi välja. Hakkasin otsima, et oh mis asi nüüd siia eestisse jälle on tulnud, mingi uus fänssi pränd või. Ja ei jõudnud oma silmi uskuda, kui selgus, et tegu oli refaktooritud Montoni poega.
Pood jättis oma klaasseintega juba kaugelt efektse ja keskmisest veidi ... luksuslikuma? mulje. Noh, igatahes väga erinev varasematest Baltika poodidest ning suuremast osast ketipoodidest, mida meil siin saada on (HMid, saara, ... eee.. ööö.. mis meil veel on.. ok, isegi Karen Milleni pood on kaugelt vaadates üsna mittemidagiütlev tegelikult).

On õhku, oli ruumi, valgustus on ülihea, eksisteeris isegi väike istumisnurk, oli kasutatud mõnesid disainielemente, käekotikesed olid viisakalt rõivaesemete lähedusse paigutatud (mitte hunnikus kusagil seinal rippumas). Ja mis kõige olulisem - rõivad on tõeliselt hästi presenteeritud. Mitte sümmeetriliselt täisnurkadena müügisaali seintesse paigutatud stangedel sitsivatele riidepuudele tihedalt kõrvuti surutud, nii et osad esemed jäävad täiesti varju. Selleks peab ikkagi täiesti obsessed olema, et kõik need stanged läbi lapata. Isegi mina ei ole alati nii obsessed (ja ma olen ikka suhteliselt obsessed tavaliselt, kui asi puudutab kleite).

Selline väike puhkenurk

Päris classy. Seal on need hallikasbeežid kleidid ja trentškoot ka

Juba enne poodi sisse astumist jäi mul kohe mitu asja silma. Esiteks ilus hallikassinine trentškoot (või noh, tegelt on selle nimi vihmamantel). Ja see oli nii kavalalt hallkas-beežikas toonis kleitide juurde paigutatud, et oh imet - mulle tundus järsku täiesti realistlik osta VEEL ÜKS hallikasbeežikas tonaalsuses kleit*. Voh, 5+ näide kliendi ajuga manipuleerimisest, hästi tehtud!

Võimatu oli mitte märgata kohutavalt ilusat briljantrohelist mantlit, mis, on ülla ülla, oli üllatavalt villane (75% vill, 5% kašmiirvill)***. Vapustav värv. Pärast läksin internetipoodi vaatama, ja no ei leia seda!!!! Tuli välja, et internetipoes see thumbnail oli lihtsalt niiiiii kohutavalt ebaõnnestunud, et asi ei meenutanud üldse seda, mida ma poes nägin. Mida ma täheldanud olen, et Baltikal on üldse väga halvad pildid e-poes... Paljud väljamaa e-poed suudavad isegi suvalise kokkutraageldatud hõlsti niimoodi üles pildistada, et tekib tahtmine osta. Ma ei saa hästi aru, kuidas täiesti korralikest ja ilusatest rõivastest saab nii koledaid pilte teha?!??!?!? Äkki Baltika peaks palkama mõne fotograafi ja modelli, kes suvalistele laiatarbebrändidele nii kuradi isuäratavaid pilte teevad?

Vabandan kehva pildi pärast, aga vt see on veits gucci ju?!

Veel jäi silma täiesti vapustav villane (vist 80% villa - päris hea tulemus) tumesinine mantel, kaherealine ja puha. Mitte küll ülisoe voodrivahelise paksuse järgi otsustades, aga ma ei usu, et kusagilt tänapäeval soojemat mantlit saab. Igatahes, kellel on talvemantlit vaja, siis ma soovitan väga soojalt**.

Huvitav tähelepanek mantli ning veel mõne jaki juures olid värvilised triibulised, ma ei teagi, mis nad on.. mitte päris kantpaelad. Aga meenutas miskipärast Guccit. Ehkki Guccil on roheline-punane-roheline või sinine-punane-sinine, mille pärast on ka kohut käidud. Ei tea, kas selline copycattimine on ok? Minul muidugi ei ole midagi selle vastu, ainult tore, kui kellelgi, kellele Gucci mingit kvaliteediassotsiatsiooni tekitab, Monton ka seepärast huvi pakub. Ma ise Guccist eriti lugu ei pea, aga see värviline triibuline pael õigesti kasutatuna works wonders. Kasvõi nt prossina. Tegelt ma isegi ei tea, kas Gucci mitte ise pole copycat.

Nii, mis ma veel nägin... loomulikult nägin ühte šanelliliku olemisega bukleekleiti. Väga kena värvikombinatsioon (samast kangast ka päris kena jakk ja normaalse pikkusega pliiatsseelik). Vot selle kleidi puhul ma olin kindel, et selle ma ostan. Mul on selliseid sarnaseid mitmeid olnud, aga paraku see kangas (buklee, ehkki mõned nimetavad ka tviidiks, aga minu meelest tviid on nagu peenema koega ja tihedam) on lihstalt selline, et ta ei püsi väga kaua ilus. Aga no hooaja saab ikka ära kanda.****

Nägin loomulikult ka mitmeid asju, mis mulle ei meeldinud. No miks teha niiiiii lühikesed need osad kleidid? Kuidas ja kus neid kantakse? No ok, võib-olla kõik ei ole nii konservatiivsed, aga päris elegantseks seda küll pidada ei saa. Mis värk nende alt kitsenevate pükstega on praegu? Mitte ühtegi paari alt laienevaid pükse ma nagu ei näinud... Kõigile ei sobi alt kitsenevad püksid, et te teaksite, nt mulle. Ma outletist olin sunnitud ühed ostma, sest mul oli 0 paari mitte-suvepükse. Vähemalt olid odavad ja mugavad, aga oi kui koledad mu seljas :D Mis värk selle meestemoe ja sinisega on? Kõik meeste asjad olid SINISED. Miks? Ma ei tea tegelikult ühtegi meest, kes sinisest tohutus vaimustuses oleks. Ja tean väheseid, kellele silmatorkavalt sinine toon sobib. Aga ok, see uus pood avaldas hetkel piisavalt muljet, et ei hakka rohkem vinguma.

Šanellikleidi lähivaade,
aga ikkagi ei ole näha, kui ilus see kangas
TEGELIKULT on

Muidugi kui mul muu missioon pooleli oli, siis ma koheselt proovima-katsetama ei hakanud. Selle asemel läksin mingi järgmine päev hoopis Baltika Veerenni osakonda. Sest noh, seal on ju outlet ka, ja noh outletti tasub ikka vaadata, kui on kannatust kõiki neid stangesid lapata ja sealt seismajäänud pärle otsida (neid on). Näiteks on mul nüüd ajaloolise järjepidevuse huvides Montoni dressid (mul on 2000date algusest PTA dressid ka. Ma teen kunagi raudselt  moeajaloo näituse :D)

Loomulikult proovisin leida eelnevalt nimetatud huvipakkunud esemed ka Baltika Veerenni poe mitte-outlet-osakonnast. Need olid seal muide täiesti olemas, aga tolle koha uskumatult kehva esemete paigutuse tõttu oli neid raske leida. Eelnimetatud hallikasbeežikas kleit.. noh see ei torganud mitte kuidagi silma. Sest ta oli paigutatud teiste sama värvi esemete juurde. Bukleekleidid olid tihedalt teiste riiete vahele surutud, nagu ka üks huvitav midipikkuses sinakashall pigem suvine kleit (vt altpoolt pilti). No sealt nurgast keegi teda küll väga otsima ei lähe, ehkki kleiti võib üsna õnnestunuks pidada. Ma ise sellist pikkust ei kanna, sest ei sobi.
Aga no võrrelge ise: postituse alguses oli Montoni uus pood, all on Veerenni esindus. No kas sina leiaksid sealt taganurgast kõrgelt stangelt üles selle sinaka midikleidi? Või kui isuäratavad need bukleekleidid seal tihedalt nagu silgud pütis ikkagi mõjuvad? Kurb, aga head asja peab oskama ka hästi presenteerida.

Leia ülevalt paremast nurgast ilus sinine kleit

Kuivõrd need ostma kutsuvad?

Kokkuvõtvalt mõned soovitused nendele, kes tahavad endale teha ilusa poe, kuhu on võimatu mitte sisse astuda (ja tõenäoline väljuda uute kleitidega):
1. Esemed vajavad ruumi. Tihedalt täistopitud stangesid viitsivad vähesed lapata.
2. Seostub veidi eelmisega, aga oluline on esemeid demonstreerida ka mitte-lapikukspressitud-külgvaates (noh tavalisel stangel) vaid otse (Karen Milleni poes oli sellel esemel, mis risti ostjatele nähtavalt pilke püüdis, lausa mingi spesjal nimetus, mingi front piece vms). Või mannekeenide seljas.
3.  Esemete kombineerimine sobivas värvis teiste esemetega on win-win situatsioon. Hallikasbeež üksi ei tõmba pilku, küll aga sobiva sinisega koos. Boonusena ostetakse võib-olla ühe asja asemel 2.
4. Valgustus on oluline. Nt Veerenni esinduse pood on üsna hämar ning proovikabiinide valgustus pimestab (sama viga tegelikult suures osas proovikabiinidest, mida ma aja jooksul kasutanud olen).
5. Kui epoodi teete, siis leidke mõjuv modell ja hea fotograaf, et asjad piltidel näeksid välja sama head või veel paremad kui reaalsuses. Koledate piltidega asju ei osta keegi. 

Ok ma näen siin halb välja, aga mis teha

* Seda hallikasbeežikat kleiti ma ei ostnud. Sest et 1) ta mõjus ägedalt eelkõie nende siniste vihmamantlite taustal (presenteerimise kunst!) 2) mul on juba miljon tükki sellist värvi kleite 3) tal ei ole voodrit, ehkki teostus oli muidu korralik. Ei saa tegelt aru, miks ilma voodrita kleite tehakse :/ Ühekordseks kandmiseks vist...
** Ma ise seda hetkel ei ostnud, sest 1) mul on nii mantleid kui kasukaid 2) mulle tundub, et see mudel sobib pigem pikemale kasvule, sest mulle olid varrukad veits pikad mu oma meelest. Võib-olla ma muidugi oleks pidanud number väiksema suuruse võtma. Ehkki talvemantli puhul peab ikkagi arvestama, et sinna midagi alla ka mahuks juhul, kui -30 vms jõledus tuleb.
*** ka seda mantlit ma paraku ei ostnud, sest see on lühike ja mul ei ole lühikese mantliga lihtsalt mitte muffigi teha, sest mul peab tagumik soojas olema. Kogu aeg.
**** Lõpuks aga ikkagi ei ostnud, sest see ei istunud mulle. Absoluutselt. Oli vist jälle pikemale inimesele mõeldud, sest keskkoht oli kuidagi vales kohas. Või noh, midagi igatahes oli metsas.Vt kõrvalolevat pilti.


Lõpetuseks ma ikka jätkuvalt loodan, et Baltika tuleb oma kriisist välja, sest et kust ma muidu viisakaid riideid saan. Normaalse hinnaga. Ma ei lähe ju haajaemmi! Miks? Sest seal pole midagi, mis mulle meeldiks. Miks? Sest ma ei taha olla nagu kõik teised. Ei ole kunagi tahtnud. Väiksestpeale. Ja ma tahan, et ma peeglisse vaadates oleks rahul sellega, mida ma seal näen. Suvakad teksad ja teesärk ei ole midagi, mis mulle esteetilist naudingut pakuks. Ei saa aru, miks ma midagi suvalist endale selga peaks toppima. Plus võimalus mingi ilus asi selga panna on oluline motivaator, et hommikul voodist välja tulla ja end "üles kloppida". Ega mul pole midagi selle vastu, kui keegi teine kannab misiganes päritoluga misiganes esemeid. Igaüks kandku, jumala eest, seda mida heaks arvab. Aga mina tahan neid asju, mis MIND rõõmustavad.

Vürtsikad elamused (tom-something supp ja madrase karripulbriga lambapada)

Esimene september käes ja naeratus on hambus... (Beep Shop Boys, 1.september) aga mitte sellel aastal! Üle 30 aasta ma sel sügisel ei lähe kooli. Ei õppima, ei õpetama. Ma ei tea, mida ma hetkel tahaksin õppida. St miljonit asja ma peaksin õppima, aga ... nääh. Küll jääb ise külge, kui väga vaja on. Ja õpetamine on muidu tore, aga inimene ei ole ehitatud nii, et ta tagajärgedeta võiks aastateistkümneid ületunde teha. Nii et nüüd tuleb mõnda aega võlgu maksta. Miinus on arvestatav, aga ehk siiski mitte täielik pankrot.
Sügise üle ma ei rõõmusta üleliia sellegipoolest, sest mulle meeldib kevad. Ja suvi on ka ok. Head soojad ilmad, päike, valgus jne. Kõik, mida sügis ega talv ei ole. Avastasin ühe ootamatu võimaluse, kuidas sügist ... eee ... talutavamaks? teha - hankida ilusaid asju sügisgarderoobi. Huvitav, ma ei ole nii väga mõelnud, aga kui ma järjekordselt kurtsin, et "ou šit, suvi saab läbi ja mida fakki ma nüüd peale hakkan", siis mu ema ütles, et "ou mis sa muretsed, sul no ju  nii palju ilusaid sügise mantleid, mõtle, et sa saad nüüd neid kanda". Täitsa õigus kusjuures.

Selline pood siis, näeb hea välja

Sügisriiete šopping aga juhtus sellesmõttes ootamatult, et ma ei mõelnud üldse, et ma veel peaks kleite juurde ostma. Ega mul on miljoneid halle villaseid kleite ka garderoobis, ja kootud džempreid igas vikerkaarevärvis (vat de aktual fakk?). Tavaliselt olengi ma alati rõvedate ilmade saabudes need välja otsinud.Aga ma sattusin täiesti teise missiooni raames Roccasse ja noh ma pean selle loo praegu kohe ära rääkima. Jalutasin koridori mööda ja vaatasin, et oh mis uus pood siia on tekkinud. Ja silti vaadates selguse, et see on Monton! Such wow! Rocca esindus näeb küll ülimalt hea välja, minu lugupidamine, kes igane selle kujundas. Niimoodi tuleb teha esteetilist aga ka toimivat (st ostma meelitavat) šoppingukeskkonda. Miks? Järgmises postituses! Nii et mul tuli kohe tahtmine lausa sinna sisse minna. Seal oli mitmeid ilusaid asju. Muidugi oli ka paljut, mis mulle ei meedinud. Aga siiski. Aga sellest kõigest võib-olla mõnes järgmises postituses. Praegu ma tahtsin kirjutada söögist. Teine minu lemmik kleitide kõrval.


Ühesõnaga, kaka ilma juurde on vaja toidupoolist, mis seesmist soojust elus hoiaksid. Juhuse tahtel sai valmis kaks vürtsikat asja: tom kha supi moodi, aga mitte päris, supp, ja madrase karri.
Madrase karri pidi olema India karridest kõige tuntum. Mulle juhtus üks madrase karri pulber kätte, kui ühest saksa e-poest hoopis muud stuffi tellisin. Aga no miks mitte proovida, kui postikulu ei tõuse ja noh, pole ju mõtet piirduda ainult 1 asjaga, mis maksab umbes sama palju kui postikulu.
Niisiis minu madrase karri:
Vaja on
madrase karri pulbrit
natukene lambaliha
purustatud tomatikonservi (nt 400gr purk) või kui on, siis miks mitte hoopis mõned värsked tomatid
umbes 1 paprika
suur sibul
natuke ingverit, küüslauku, tšillit ehkki need väidetavalt on juba seal madrase karripulbri sees ka... No mina panin ikkagi. Küll ei ole küllale kunagi liiga teinud.
Koriandrit - mulle ei meeldi koriander, aga selle karri sisse ta sobib siiski hästi. Aga ei pea muidugi panema, kui geneetiliselt vastu  näidustatud on.
mõned porgandid
soovi korral puljongit, aga saab ka lihtsalt vett lisades hakkama

Koostisained enne mikserdamist

Valmistamine käib nii, et pisikesed lambatükid tuleb enne kergelt ära praadida ja kindlasse kohta hoiule panna. Siis tuleb ära praadida sibulad, paprikad, tšillid, ingverid, koriandrid, küüslaugud jm maitseasjad, mida otsustasid sisse panna.
Kui kõik on kenasti ära praadunud, siis lisada karripulber ja tomatikonserv.
Hautada madalal tulel näiteks 20 minutit, kuni kõik on hästi läbi haudunud.
Siis lasta natukene jahtuda ja purustada saumiksriga ära. Selle nipi ma leidsin kusagilt mingi retsepti juurest, ei mõelnud ise välja.
Edasi lisada juurde lambatükid ja seibideks lõigatud porgandid ja lasta vähemalt tund aega madalal tulel haududa. Või senikaua, kuni lambad ja porgandid on hästi pehmed.
Tegelikult porgand sinna karrisse ei käi, aga minu meelest porgand lambalihaga sobib.
Aga kes (lamba)liha ei taha, võib teha nt tofuga. Seda võiks enne tükeldada, kergelt praadida ja siis suhteliselt valmistamise lõpus, kui porgandid juba pehmed, sisse visata.
Mulle isiklikult lambaliha meeldib, sest see on piisavalt haruldane et vist massiliselt ei toodeta ja seega kvaliteet üsna okidoki. Erinevalt supermarketites lokkavast hormoonsaastlihalaadsestasjast. Võeh. Muidugi on erandeid, aga laiatarbeliha on üldiselt ... ****.

Kuna mul ei ole mingeid ägedaid pilte siia panna,
siis panen tühjast maitseainepakist

Supiga oli nii, et mingil hetkel meeltesegaduses olin ma ostnud Tom Kha supi maitseaine. Ma ei tea, mis mul viga oli. Meeltesegadus ilmselt. Et see halvaks ei läheks, siis tuli ära kasutada.
Nimelt Tom Kha supp käib tegelikult kookospiimaga, aga seda ma ei salli eriti. Selgus, et saab ilma ka täitsa okidoki supi.
Vaja on:
Tom kha maitseainet
mõnisada grammi kana (mittehaisvat varianti :D)
šampinjone
värsket tomatit mõni
paprikat, porrut, sellerit, loorberi maitseks (neid asju originaalretseptis pole, aga hei, miks mitte)

Supitegu käib nagu ikka: kõigepealt tuleb ära praadida paprikad, porrud, sellerid. Ka kanaliha tuleb kergelt ära praadida. Siis tuleb kõik need asjad kokku kallata potti, lisada piisavalt vett ja see maitseainesegu. Lasta keema. Siis lisada sektoriteks lõigatud šampinjonikübarad ja tomat, lasta veel natukene, võibolla 15 minutit keeda ja valmis ongi.
Mina natukene kahetsesin, et ma veel tšillit natuke lisaks panin. Sai üsna hot - tundub, et seal maitseaines on tšilli vms kange kraam juba esindatud.

Kui tundub liiga igav niimoodi, siis  võib nt riisinuudleid keeta ja neid sinna sisse panna.

Äkki ma peaks hakkama moetestijaks? see sobiks mulle kohutavalt hästi. Või äkki keegi pakub palgalise šoppaja positsiooni?

See laul on ikka räigelt hea. Juba siis oli hea, kui välja tuli kunagi ... 90ndate keskel äkki :D Aga mis värk selle saksakeele õpetajaga oli? Sellest vihjest ma pole kunagi aru saanud. Hullulehma tõbi oli muidugi tol suvel teemaks... aga ... ??

Püreesupp

Nägin hiljuti unes, et mu saumikser oli katki läinud ja see asjaolu tekitas minus ülimat nördimust. Tegelikult ma just hiljuti ostsin uue ägeda saumiksri, sest vana füüsiliselt lagunes ära - nupp, mida pidi vajutama, lihtsalt lagunes tükkideks. Habrastus ära. Ega see oli mul ka üksjagu aega juba olnud - mingi umbes 11€ne selverist saadud plastmass-asi. Uuega muidugi esimese asjana lõikasin - arvake ära, mida? - näppu muidugi! See oli terav erinevalt eelmisest. 
Püreesupp on suurepärane leiutis. Lihtne teha, ideaalne asi, mida pajatäis valmis teha ja siis õhtul pärast tööpäeva ei pea muretsema, mida süüa. Samuti hea kerge ja ei koorma üleliia ühe "teatud lõunarestorani" toitude pikaajalisest tarbimisest rikutud torustikku.
Esimesel korral kunagi püreesuppi tehes ma sain muidugi kohutava kogemuse osaliseks. Nimelt olin otsutanud ilma retsepte uurimata teha püreesuppi ainult bataadist. Ei olnud hea idee. Hämmastav, kuidas ma ainult mõned tühised aastad tagasi nii kuupealt kukkunud olin? Ikka mitmeid asju tuleb sinna sisse panna, et mingit põneavat maitset ikka oleks.

Püreesuppide retsepte on kahtlemata lugematul hulgal, aga siin üks kollane ja vürtsikas.

Paprika-bataadi-läätse püreesupp

Sääraste kogustega tuleb suppi umbes kolmeliitrise kastruli täis
1 paprika
pool suuremat või 1 terve väiksem bataat
kirsstomateid ca 10 tk
mõned porgandid ja/või pastinaagid
10cm jupp porrut
paar küünt küüslauku
fenkolit maitse järgi
tšillikaun maitse järgi
ingverit paar tükki (mina korjan need küll välja enne püreestamist)
Kiirkeeduläätsi pool klaasi
Võid praadimiseks
klaas valget veini on soovitav, aga ei pea
soovi korral mingit puljongit ~1.5l, aga hädasti ei ole vaja
soola ja pipart maitse järgi

Neil kiirkeeduläätstel on boonusena
ka täiesti toimiv taassulgemissüstem

Prae võis kergelt läbi ribastatud porru, tomatid, porgandid/pastinaagid, paprika, küüslauk, fenkol, tšilli. Lisa vein, lase alkohol välja keeda.

Bataat lõika kuubikuteks ja pista otse potti vee või puljongi sisse keema. Kui muud asjad on praetud, siis lisa need ka kastrulisse.
Lase mingi 15 minutit keskmisel tulel keeda, siis lisa kiirkeeduläätsed ja edasi läheb veel umbes 10-15 minutit, kuni kõik asjad on pehmed.
Edasi lase veidi jahtuda ja püreesta ära. Valmis.
Võib serveerida nt röstitud seemnetega (minul seedermänni- ja päevalilleseemned).

Bataadi asemel muidugi sobib kartul ka. Või siis kõrvits. Aga bataat on kahtlemata huvitavam kui kartul, ja kõrvits mulle lihtsalt ei maitse.Võib ka nuikapsast proovida (mul veel proovimata). Kaalikas ei oleks ka paha.

Mina püreesupi sisse kunagi mingit kookospiima, paksendajat, koort vms vms vms ei pane. Kui piisavalt suur kogus igasugu köögivilju, sh maitseköögivilju nagu porru, küüslauk, fenkol, pastinaak jt on, siis milleks? Maitset on niigi küllaga.

Valmis

Peedirisoto

Kunagi varem ma panin juba kirja tavalise risoto retsepti. Aga üldsuse nõudmisel katsetasin siis ka peedirisotot, mis on mu paljude kolleegide suur lemmik. Rukola oma teatavasti on hea, ja väidetavalt davintsi oma olevat veel parem. Ma ei tea ise kommentaarida, ma seda viimast ei ole proovinud. Aga Rukola oma on küll päris hea. Hoolimata sellest, et ma tegelikult ei ole üldse eriline peedifänn.

Risoto tegemises pole midagi keerulist ka juhul, kui see on peedirisoto.
Siiski mõned tähelepanekud:
1. Peet peab olema korralik. Võib kasutada ilusat valmiskeedetud peeti poeletilt. Aga võib võtta ka toore peedi ja siis seda ahjus enne röstida. See käib nii, et lõikad peedi  vast sentimeetripaksusteks viiludeks, loksutad kausis kergelt õli-soola-pipraga läbi, paned ühes kihis ahjuplaadile.Küpsetad seal 200 kraadi juures mingi tund, poolteist... jälgid, et läheksid kenasti pehmeks aga ära ei kõrbeks. Räägitakse, et röstimine intensiivistab maitset.
2. Mina eelistan peedi ära riivida, aga noh see on vist maitseasi, et kas riivitud või kuubikud.
3. Vein on risoto oluline koostisosa. Peedirisoto jaoks tasub valida tugevam, magusam valge vein. Nt gewürtztraminer, mõni intensiivsem pinot grigio.Võib katsetada ka põltsamaa kuldsega. Eriti julged võivad proovida valge veini asemel punase veiniga, aga ma pakun, et õigem oleks sel juhul teha nii, et punane vein enne riisi peale panemist küüslaugu, porru, muude ürtidega läbi kuumutada (valge pannakse otse riisi peale). Ma punasega ei ole ise proovinud, aga mulle tundub, et kui otse riisi peale panna, siis see võib ikkagi mõru jääda. Parem teda enne veidi töödelda.
4. Lisanditeks on kõige tavapärasemalt kitsejuust. Aga kuna paljud seda üldse ei salli, siis võib ka ju sinihallitusjuustu kasutada. Või soolalohet. Või kõiki. Aga ei pea.

Niisiis vaja on (2 näljase jaoks):
umbes 200ml riisi
umbes 500 ml puljongit (aedvilja, looma, kana... suurt vahet ei ole)
detsimeeter porrut (võid ka sibulat kasutada, aga mulle meeldib risoto sees porru)
mõni küüs küüslauku
paar väiksemat kvaliteetset peeti (keedetud või röstitud, ja seejärel riivitud või tükeldatud)
lisandiks kitsejuustu, sinihallitusjuustu ja/või soolalohet/forelli
150--200 ml valget veini
Viil head võid

Võtad siis need küüslaugud ja porrud. Viilutad ära ja praed heas haudekastrulis kergelt läbi selles võikillus (paar minutit).
 Viskad sinnasamma peale riisi (mina riisi ikkagi pesen enne kasutamist - vist maitseasi), segad läbi, kuumutad kah paar minutit.
Siis paned sinna peale selle veini, mis sa hoolikalt välja oled valinud.
Lased veinil seal olla kuni alkohol välja aurab, mingi 7 minutit näiteks.
Siis hakkad järjest sooja puljongit lisama, kulbihaaval, oodates, kuni riis on sele ära absorbeerinud, nagu risoto puhul ikka.
Peet tuleb mängu siis, kui umbes pool puljongit on läinud. Või veidi hiljem, kui eelistad heleroosat risotot. Aga mulle meeldib, kui see peet saab seal veidi ikka küpseda ka sees.
Lisad kulbihaaval puljongit kuni see otsas. Kui puljong saab otsa enne aga tundub, et risoto on veel veidi liiga sõmer, võib lisada ka kuuma vett.

 Ja siis mingihetk ongi valmis. Nüüd võib lisada juustu(d). Või mitte lisada. Maitseasi :D Ilma juustuta on ka hea, ausõna.

Nooo, lllllohhee, kollmeeeee peaaagaaaaa, ma sulle ... *

Nagu teada, siis ma võitlen pidevalt lohedega. Kui mõne kätte saan, siis söön ta ära. Seekordne *pealkiri on laenatud Eriti Kurva Muusika Ansamblilt, Tsaardass on laulu nimi. Haua plaadi lugudest. Sellesmõttes kahju, et seda lugu juutuubis pole, sest nii ma ei saa seda siia panna. Ok, üks teine koht on ka (u 40. minuti peal), aga ma ei saagi aru, kas ma tohin selle lingi siia panna või ei. Seda lauset tuleb öelda erilise intonatsiooniga. Ma tahaks ka veits niimoodi jutustada-laulda osata nagu Kuntu.

OK, lohede söömisest unistada on hea, aga tegelikult söön ma hoopis kala. Ega sellesmõttes suurt vahet ei ole, tee kalal uimed veidi suuremaks, et lennata saaks, ja kalasilmadesse veits sädet ja valmis.  Forelli söön parema meelega kui lohet (st lõhet), aga laias laastus saab neist samu asju teha. Seega kumb paraku kätte juhtub ja värske tundub.  Kole hirmsat kraami ikka aeg-ajalt üritatakse kaubakeskustes inimestele värske kala pähe pähe määrida. Pähh.

mee-sinepi lohe, väiksemad ja suuremad krevetid

Dokumenteerin siin ära kolm marinaadi, millega lohet töödelda enne söömist, et ma ise ka ära ei unustaks. Häbiväärne, ühte neist proovisin alles jaanipäeva ajal, tundus hea, ja juba oli meelest ära läinud.

Mee-sinepi lohe 

See marinaad on hea küpsetamiseks ja grillimiseks.
Mett
Sinepit
Sidrunimahla
Soolaseks soola või sojakastet
Lisamaitseks vastavalt soovile sibulat, hakitud ingverit, küüslauku, tšillit, pipart

Mesi, sidrunimahl, sinep tuleb kokku segada, et moodustuks keskmiselt püdel mass. Täpseid koguseid soovitan panna tunde järgi, mitte ühtegi liiga palju :D eino tõesti, ma ei oska öelda, palju ma panen neid. Tunde järgi. Midagi ei saa täiesti pekki minna. Kui just täiesti üle ei soola.

Näidispildil mu lohekesed grillvardas koos paprikate ja šampinjonidega. Šampinjonid tulevad grillides müstiliselt head :O Ma ainult grillitud asju söökski, aga noh, rõdul ei grilli muffigi.

unistuste vaagen (paksoi lehe ärakõrbemine on ok)

Ausõna, kui ma hakkasin ise kala soolama ja marineerima, siis ma ei vaadanudki üüüldse enam poes letis müüdava soola/graavikala poole. Mis üldjuhul on väga laisalt viilutatud - hei, teil pole korralikku fileerimisnuga seal või?! Või olete lihtsalt laisad, et kalaviilud sentimeetripaksused on?!, rääkimata vaakumpakendatud soolalohest. Mul on väga hea fileerimisnuga ka, ja mulle üldse meeldivad head noad, võib öelda, ma olen neist sõltuvuses :D Selle õige fileerimisnoaga muide lihtsalt ei saa laisku, pakse viile lõigata, uskuge mind. Hea tööriist on hea.

Järgmised kaks marinaadi on pigem lohede toorelt tarvitamiseks. Selliseks kergeks kiireks marineerimiseks. Einoh keegi ei keela veidi suuremat tükki ka niimoodi marineerida, ja siis praadida või grillida. Aga miks küpsetada, kui võib värskelt süüa. 

Aasia-marinaad virgalt viilutatud lohede jaoks

Ehk õhukesed viilud nagu viilutatud soola/graavikala.
sojakaste
sidrunimahl
maitseks vastavalt soovile ja saadavusele peenelt hakitud küüslauk, ingver, seesamiseemned, tilk seesamiõli ... midagi tuleb kindlasti sojakastmele ja sidrunimahlale lisada.

Äkisemarinaad

Sobib nii virkadele viiludele kui ka mõnusatele lohetäringutele (st kuubikutele)
Sinep
sidrunimahl
sool, pipar
maitseks vastavalt soovile hakitud küüslauku, sibulat
Selles marinaadis vähem lisandeid = rohkem. 

kauss

Kuidas ma toorest kala söön?
Vahepeal panen ma seda leiva/saia peale. Vahepeal panen tseesari salati peale. Vahepeal panen riisikausi peale.
Riisi keedan nagu riisi ikka keedetakse, peale panen mingit lohet ja muud, mida parasjagu on, aga üldiselt saab sinna panna igaugu põnevaid asju
rohelist salatit (beebispinat, jääsalat, lehtsalat ... ),
kirsstomateid,
marineeritud ingverit,
idusid,
avokaadot,
edamame ubasid,
merevetikasalatit,
maisi,
granaatõuna,
soolakurki, mida ma õppisin just hiljuti tegema, peaks selle retsepti ka kirja panema, enne kui ära ununeb...

Kui katsumus saab lõpuks läbi

Kogu see filosoofia hakkas pihta ühest loost, mille ma enda suureks üllatuseks jälle alles hiljuti avastasin. Niii kohutavalt palju häid lugusid on tehtud kunagi ammu, ja mõnevõrra rõõmustav, et ma neid takkajärgi avastan. Kurb oleks, kui kõik hea muusika oleks mul juba ära avastatud, sest ega praegu midagi head nagu  juurde ei tule... v.a mõnede üksikute eranditega.

Igatahes, Genesise 1973.aasta albumil Selling England by the Pound on instrumentaalne lugu After the Ordeal. Originaalvariant on, tõsi, natuke mage, lühike ja mittekõrvatorkav. Räägitakse, et see laul oleks peaaegu albumilt välja jäänud (üks teine jäigi välja, aga sai hiljem ka täiesti oivalise vormi. Iga asi omal õigel ajal). Ma väga isegi ei imesta. Midagi on tolle seadega pahasti, ainult üks kitarr + see lugu nagu ei arene, ei kulmineeru, ja siis äkki on juba otsas.

Aga juutuub annab soovitusi ja mõnikord ma klikin ka nende peal. Seekord tasus ära - sest see kontserversioon on ülihea. See on juba omamoodi üllatav, sest tavaliselt kontsertversioonid ... jah. Ei ole nii viimistletud kui albumi peal pesitsevad stuudioversioonid. On veidi ülenurga. Mulle ei meeldi ülenurga. Aga noh, see on Steve Hackett. Ka tema live on WOW. Ja see on Roine Stolt, kes ka kitarri mängib, lugupidamine. Neid kuulates mul tekib korraks tunne, et võiks ka (elektri)kitarri mängima õppida. Või et ma oleks siiski võinud ka oboed õppida kunagi, et ma saaks siis vähemalt teoreetiliselt Steve Hacketti pändis mängida. :D 

Eriti meeldib mulle selle versiooni juures, et stuudioversioonis taustal siristav flööt on asendatud oboega. Toimib jube hästi, sest flööt on, noh, selline õrnakene ja kergekene. Oboe mahlakus, jaa, jaa. Sobiv kompanjon kitarridele, täiesti võrdväärne. Mis imesid hea seade võib teha! Pillid nagu vestleks.

Kindlasti kõigil on olnud mingeid pingutust nõudvaid pikemaid-lühemaid perioode. Katsumuseks võib kvalifitseeruda eksam, lõputöö valmistamine ja/või kaitsmine, mõni keeruline koosolek, üritus, projekt, järjekordne arstilkäik vms, kellele mis. Katsumust iseloomustab see, et enne seda on mõtted kogunenud katsumuse ja tema kulminatsiooni ümber. Ja see ei ole miski, mida keegi ootaks. Aga see tuleb läbi elada. Läbiv mõte on: "oleks see juba läbi". Muud selle mõtte kõrvale ei mahu. Mõnest katsumusest saab rikkamaks, mõnest mitte. Aga siis see saab ükskord läbi. Sellest hetkest pillid jutustavadki, midagi niimoodi, ehkki sellel lool ei ole sõnu üldse vaja, see on niigi räigelt hea. 

Taevasse tõuseks

kaugele maast

oma südamesoove

jälle kuulata saan

läbi on see

viib edasi tee

kuhu, ei tea,

kus pooleli jäin

(sama asi algusest veelükskord) 

Rohkem ei saa

ja ei pea ka

pingutama

tõuseks lendu kui saaks

teha kõike võiks taas

(kui vaid meenuks mul, mida)

Toime kõigega saaks

(aga enne puhkaks ja mängiks veidi)

teeks midagi toredat

(ei käiks mööda nööri)

Läheb lõpuks ju meelest see vaev

kas ma rikkamaks sain, hoopis vaesemaks jäin?

näitab aeg!

ja ma aru ei saa, eks näis,

ma ei tea -

et kas ma lendan?
langen?
ekslen
endas?

Toob uued suunad kätte homne päev,
kuid täna praegust hetke vaid näen.
...
las ma lendan,
las ma lendan,
kuni saan

....

tähetolmuks saab see aeg
ja tuleb kevad, tuleb päev, mil andeks ma palun enda käest
minevik on talv
kui uues valguses kõike näen

kuid seni las jääb
las ma lendan 

las ma lendan 

las ma lendan nagu saan

teha kõike võiks taas
kõndida kuitahes kaugele
näha kõike, mis saab
uni ei jõua mu laugele
(kunagi teen võib-olla veel mõne salmi juurde :D) 

Tervitustega mu selleaastastele lõpetajatele. Lõputöö võib ka olla täiesti omamoodi katsumus. Mina juba tean. Kellele kuidas. Oli see kerge või raske, nüüd on see läbi ja seda ei pea kunagi uuesti ette võtma (kui just ise ei taha).

Järelmärkus: Lühiajaline, mõistlik, inimesele ja olukorrale vastav katsumus on ok. See tekitab hakkamasaamise tunde, positiivse tagasiside iseendale. Kui katsumust on liiga palju, tekivad ebaterved, liialdavad puhkamise ja mängimise kombed, sest kõik süsteemid, sh inemine, püüdlevad alati tasakaalu poole. Eriti problemaatiliseks muutub asi siis, kui mingil põhjusel saab igast päevast katsumus. Siis seda oivalist kergendushetke (millest pillid vestlevad) ei teki, õigemini seda ei oska uue katsumuse ootuses märgata. Sest et kogu aeg on midagi, mis tuleb ära võita. Ühe pea lööd maha, üksteist kasvab asemele. Sest katsumus nullib kõik muu ära. Paradoksaalsel kombel viib see meelega või kogemata ressursside 200% täistoppimine lõpuks tühja hingeni, mis on tegelikult sedavõrd täis, et sinna ei mahu enam midagi. Ära mine sinna.

Random pilt minust lohesid peatustamas

Mina valin kevade!

A kas te teadsite, et kirsiõied on ilusamad kui õunapuuõied, aga õunapuu omad lõhnavad jällegi paremini? Aga seda, et pärnaõied on esialgu väikesed, rohelised ja nässakad? Siiski on üks joon neil ühine - nad ei küsi, kas või millal sa tuled. Nemad lihtsalt õitsevad ja kui sa maha magad, siis võid ainult ennast süüdistada. Umbes samamoodi nagu eluga. Lihtsalt õitega on igal aastal jälle uus võimalus.

Täna mõtlesin kirjutada kevadest. Sest miks mitte?! Kevad on alati olnud minu lemmikaastaaeg. Tegelikult tuli hakkas kirjutamise idee muidugi poegima hoopiski teisest asjast. Nimelt kevade lõhnast, mis on kevade lahutamatu ja erakordne osa.

Ma olen alati unistanud, et keegi võiks kevade lõhna kusagile purki panna ja siis ma saaks seda aastaringselt ninna tõmmata. Nagu hapnikumaskiga või nii. Sest et minu meelest lõhnad on olulised. Mõjutavad inimest. Vaimselt. Mind küll. Mul on koera nina. Köögis kraanikausi kohal riiulis on mul vaniljepakike. Vanilje lõhn on niiiii lohutav. Kohvi sisse panen kaneeli, sest et kes seda ei teaks, et kaneel kaitseb kurjade vaimude vastu. Või siis mitte, aga kes teab. Kindlasti on tal (õigel kaneelil, mitte kassial) ka füüsilisele kehale kasulikke omadusi. Kellele ei meeldiks kaneelisaiad? Vannitoas on mul samuti vanill, sest miks ei. WCs on üks tühjakssaanud suveparfüümi pudel.

Oma koeranina tõttu aga ma kaugeltki igasuguseid lõhnu ei armasta ega talu - nt roosilõhnalised asjandused on mulle alati vastukarva olnud. Väljaarvatud päris roosid muidugi. Erinevatel roosisortidel, muide on väga erinevad lõhnad. Soovitan soojalt näiteks Folkloret.

Kui mälu ei peta, siis see on 'Folklore', ta õis muudab õitsemise jooksul värvi, muide
Roosi õie värvus oleneb mingil määral ka pinnasest (happelisem või aluselisem)

See on 'Jan Spek', üsna iseloomuliku veidi sidrunilise lõhnaga

Muidugi väga suur osa parfüüme on mulle ülivägavastukarva. Kuna parfüümidel on üsna kindel tava, mis värvi pudelis mis tüüpi lõhn on, siis üldjuhul ma poes näiteks kollased, punased, lillad ja muud tumedavärvilised pudelid võin vahele jätta - midagi sobivat seal vaevalt on. Aastaid kasustasin aastaid ühte ja sama parfüümi (Issey Miyake L'Eau d'Issey) kuni mingil hetkel ma sain aru, et kui ringi nuuskida, siis on võimalik ka teisi vastuvõetavaid leida.

Niisiis, mingil hetkel tuli mul mõte teha kevadelõhnade postitus - mõned nimelt on üritanud kevadet pudelisse panna, edukamalt kui mõned teised. Sest miks ma ei võiks vahelduseks parfüümidest kirjutada? Aga kui kevadest juba kirjutada, siis põhjalikult, muuhulgas ka grillitud tursast ja parfüümidest.

Grillitud tursk

Ideaalne kevadhommik on näiteks selline, kus ma tulen varakult üles ja ma ei ole väsinud. Mul ei ole külm. Lähen õue, paljajalu muru peale päikese kätte, võtan kaasa tee ja/või kohvi. Istun päikese käes, vaatan ringi, imen sisse lõhnavat kevadõhku. Või laman. Avanev vaade on päris hea, veenduge ise:

Taevassevahtimise fenomenist sain ma aru, kui mul kunagi pärast ~kaheaastast mittepuhkamist õnnestus puhata

Teen väikese ringkäigu aias, veendun, et kõik asjad on suuremaks kasvanud jne jne jne. Söön midagi head - siis kui kõht tühjaks läheb, mitte enne. Miks mitte grillitud turska salatiga. Redised - miks mitte otse kasvuhoonest. Päris hea kevadehommiku tunne on sees Roxette Milk and toast and honey laulu vidjos:

Kevadesse mittepuutuva kõrvalmärkusena võib mainida, et milk and toast some coffee, take the stuffiness out of days you hate on päris õnnestunud lüürika aastaringselt.

Hommik läheb üle päevaks. Lõpuks võib nii ka hakata igav, et võiks teha midagi kasulikku, eemaldada hulgi taimseid parasiite kasulike taimede hulgast vms vms vms. Aga ei pruugi. Sellised kevaded lähevad tasapisi üle suveks, pungad paisuvad üha, kõik kasvab ja muutub ja areneb.

Milline jumalik värv

Taimed on suurepärased organismid - ühe päevaga võib nii palju muutuda. Ma olen juba maast madalast sedaviisi lillepeenraid monitoorides nii mõnelgi korral ka sealt bugisid avastanud. Põhiliselt rooside pealt. Ilmselt ma veits metsapoole sünnist saati, aga oma isiklikul katselapil olen ma kasvatanud nii muulukaid, kuuskesid, kirsipuutoorikuid (pookimiseni ma kunagi ei jõudnud) ning otseloomulikult ka nisu (meeter korda paar maalapi peal). Rukkililled olid ka sees. Kasvuhoones oli viinamarja ka. Tagetesed ja võõrasemad, mis iga-aastaselt seemnest sadade kaupa peenrasse ja surnuaeda rändasid, noh need pole niiii huvitavad, et neist väga pikalt kirjutada. Ehkki võõrasemade "sordiaretus" oli küll üsna põnev. Ma eelistasin võimalikult tumelillasid ja isegi musti ja kogusin siis sobilikelt eksemplaridelt seemneid. Ükskord sain kätte mingi seemnekataloogi. Ilma piltideta, ainult kirjeldustega - aasta oli kusagil 90ndate teises poole. Ja oi ma siis väljusin kontrolli alt - tellisin igasuguseid põnevaid tundmatuid seemneid.

Päris hea saak, very late harvest

Kinnitan, et selliseid hommikuid ja päevi on olnud hulgi. Mingis kauges ja üsna ähmases minevikus. Pool elu tagasi. Võib-olla ei osanud ma nendest säärast suurt rõõmu tunda, kui praegu oskaks. Aga võib-olla ei oskaks praegu ka. Enam ja siin ma muidugimõista kirjeldatud luksust endale lubada ei saa, ükskõik palju tunde ma annaks või palju töid juhendaks. Või just äkki selle tõttu? Kes teab. Sel kevadel tuli 9 juhendamist ja 3 retsensiooni, aga see ei ole, muide, rekord. Rekord oli kunagi varem 12 juhendatavat, sh 5 magistritööd, retsensioone ei mäleta.

Lillepeenras kassiga, ok, tavaliseks monitooringuks veidi liiga uhke outfit
Selgelt ei ole väljas enam kevad, vaid on juba suvi

Seega parema puudumisel ma lihtsalt topin oma nina suvalistesse teeääres kasvavatesse valgete jm värvi õitega puudesse - pealtvaatajad ilmselt arvavad mind kuupealt kukkunud olevat. Kilkan selle üle, kui bensiinijaama kõrval kasvavatel põõsastel on tumepunased minilehed küljes. Ja mu telefonis on mingil perioodil igasuguste lehtede ja õite pilte oluliselt rohkem kui kassipilte. Ehkki  kassipilte on ka palju. Veenduge ise:

Juurviljakasti arusaamatu fenomen

Ideaalne koht elamiseks oleks muidu selline, kus kevad algaks vara, ploomide, aprikooside, magnooliate õitsemisega, mis läheks üle kirssideks ja siis võib-olla õunteks. Ideaalne koht on selline, kus suvi on kuum, sügis lühike ja värviline. Talvel lund ei ole ning vajadusel võib aja mööda saata kuumaveeallikas koos juzudega vanni võttes nagu väike kapibara. Võib ka juzudeta. Nagu väike ahv.

See pilt ei ole minu oma, ma ei ole kunagi näinud kapibarasid vanni võtmas

Lõpuks lubatud parimad kevadelõhnakonservid mittemingisuguses järjestuses:

Like mountains in springime,
like a walk in the rain

1. Issey Miyake L'eau d'Issey Pure (2016). Kohe, kui ma selle parfüümi reklaami nägin, siis ma teadsin, et ma tahan seda. Kuna ma Issey Miyake L'eau d'Issey'd (1992) ja tema kergemaid nn suvevariatsioone olen pikaajaliselt tarvitanud, siis julgesin niimoodi ilma proovimata selle hankida. Ei pidanud pettuma, on tõesti konkreetselt kevadelõhn (minu meelest maikellukestega) ja meeldib mulle tegelikult isegi veel rohkem kui mu tavaline issey-vesi ja rohkem kui Absolue (mis on pigem talvelõhn ja mitte päris minu maitse). Issey uuem kevadlõhn Pure Nectar (2018) on ka proovitud, aga ei ole üldse minu maitse, sest on liiga roosine.

2. Annayake Pour Elle (2000). Seda lõhna on lihtsalt raske kommenteerida. Ükskord ma kohendasin mingit kleiti riidepuu peal vms vms vms ja tundsin, et süda hakkab kiiremini põksuma, et wtf rütmihäire või. Aga ei olnud, hoopis tekkis küsimuse, et mis siin nii hästi lõhnab. Siis sain aru, et aaa, Annayake oli sellele oma jälje jätnud. Pour Elle on rohelisem ja tsitruselisem kui Pure, mis on pigem magusapoolne. Huvitav tähelepanek - pudelit on karbist veidi tülikas välja võtta. Tean, sest mul on parfüümid alati oma karbi sees. Sest ilmselgelt mulle meeldib, kui asjad on karbi sees.

3. Jo Malone Blue Hyacinth (2017). Eelnimetatutest tugevam ja intensiivsem, üsna arusaadavalt ongi hüatsindi lõhnaga. Hüatsint mulle väga meeldib ja kuulub kindlasti kevade juurde. Aga ma olen kuulnud, et paljudele on kaugelt liiga vänge isegi päris tavaline potis õitsev hüatsinditaim. Jutuksolev parfüüm on N korda vängem. Seega, kui teised on suhteliselt ohutu valik, kui kevadlõhnad vähegi sümpatiseerivad, siis sellega võib-olla tasub ettevaatlik olla.

Lisaks mainin ära ühe, mis võiks teoreetiliselt olla ka kevadelõhn, aga ei ole seda absoluutselt mitte. Elizabeth Arden Green Tea Cherry Blossom. Üldjuhul mulle Green tea variatsioonid on alati meeldinud, aga see oli täielik ebaõnnestumine. Jube lääge ja seebise järellõhnaga. Aga need rohelise tee asjad on kõik pigem suvelõhnad. Sellised kerged, jahutavad.
Ja kui juba, siis Keiko Mecheri Hanae ei ole ka üldse see, mida kirjeldusest võiks arvata - ehk siis kevade jaoks liiga magus ja terav.

Kõigi nimetatud lõhnade püsivus on hea, sest see on enamvähem ainuke asi, mida ma hindan peale selle, kas asi mul pea valutama paneb või ei.

Mina valin kevade. Kevade peale saab alati kindel olla. There's no place like kevad.

Kevad sobib mulle

Kasutu ei pruugi olla seegi, mis luhtus juhuste julmuses*

Mul oli ammu plaanis ära proovida sinimerekarpide küpsetamine. Aga ei olnud jõudnud end kätte võtta. Ühel kenal hommikul selverisse minnes olid külmaletis, ohhoo, sinikarbid. Elusad pidid olema (kirjade järgi). Ma siis võtsingi ühe kilose pundi.

Suur osa karpe ujub väikese laibagaasi mõjul pinnal

Läksin kohe suure õhinaga koju, hakkasin noid küpsetamiseks valmis panema. Et nad jumala eest ära ei sureks, sest noh, poes neid jää sisse mulle küll ei pakendatud, nagu viisakates kohtades üldiselt tehakse.

Teate ju küll, et kõigepealt tuleb karbid panna suure hulga vee sisse, ja ära visata need, mis peale tulevad.
Ilmselgelt on nood ujukid kõrvaloleval pildil läinud käärima. Ok, kuigi laipu oli küllaltki palju, viskasin nad heaga minema. Edasi uurisin ülejäänud karpe, aga nood vaesekesed olid ka surnud kõik.. karbid irvakil et mitte öelda ammuli, ei mingit elumärki.

Arvake ära, mitu kinnist, normaalsena tunduvat karpi oli? VIIS tükki lausa! Palun, palun ärge naerge, vbla selverist ei tohigi karpe osta, aga mina seda ju ei teadnud enne, kui ma olin ära testinud.

Kuna ma siiski kastme jaoks olin vaimu juba valmis pannud, ei saanud sellega siiski lõppeda mu püha üritus. Sest kui poest saab p***a, milleks tuleb tänapäeval arvatavasti pidevalt valmis olla, siis tuleb võtta külmkambrist midagi, mis kõlbab süüa. Antud juhul tundus, et krevetid sobiksid ka. Võin etteruttavalt öelda, et soust sai kohutavalt maitsev. KOHUTAVALT, ja ma ei liialda. Hiljem mõtlesin, et aaagaaa miks krevetid peavad olema?
Kanaliha sobib ka (kui õnnestub saada poest sellist kanaliha, mis ei haise juba ostmise päeval). Ja siis saab toda sousti panna nt makaronide peale. Või süüa niisama krõbeda saiaga.
Nüüd te kindlasti ei lähe selverisse karpe otsima, aga ilmselt te tahate teada, kuidas seda kohutavalt maitsvat sousti tehakse.
Kõigepealt tuleb veenduda, et on vajalikke koostisaineid. Minul nt fenkolit millegipärast ei olnud ja kuna selverist oli kopp ees selleks korraks, siis käisin kassimarketis (esimest korda üle jumalteabmisaja) - ja oh üllatust, see oli täiesti viisakas pood ja seal oli isegi fenkolit!
Kogused on allpool umbes 1 inimesele saiaga söömseks või kahele pastakastmeks. Niisiis:
* 1 - 2 sibulat
* 1 - 2 küünt küüslauku
* fenkolit ja/või varssellerit olenevalt nende vastuvõetavu tasemest 1 kuni mitu "kihti". NB!! isegi kui sa ei ole nende asjade sõber, siis veidi soovitan ikka panna. Võid välja korjata tükid enne koore lisamist, aga maitsele annavad need palju juurde.
* tšillit vastavalt ootustele teravate elamuste osas
* kirsstomatit 10kond
* tüümiani mõned oksakesed
* võid praadimiseks
* Kindlasti musta pipart maitsestamiseks, soola ilmselt ka
* Vahukoort (pigem pastakastmeks) või rõõska koort (pigem niisama saiaga söömiseks)
* Valget veini, tavaliselt kasutatakse kuiva. Mul oli nt mingi Grüner Veltliner, mis on üsna "kerge"), aga võib proovida ka poolmagusatega, täitsa erinevaid huvitavaid maitseid võib nii saavutada. Rukolas nt tehakse pastakastet .. eee...  Marsalaga, seda võib samuti proovida. Minumeelest on nad ka põltsamaa kuldsega teind. 
* sinikarpe või krevette (kui koorega, siis suuremat sorti) või kanalihatükikesi

Roosad loomad päästsid päeva

Kõigepealt tuleb praadida sobivasse granulaarsuse astmesse viidud sibulad ja fenkolid ja/või varssellerid. Loomulikult tuleb kõik praadida või sees. Kuni sibulad kergelt kuldsed on ja muud asjad kergelt pehmed. Küüslauku ma väga praadida ei soovita, ainult kergelt kuumutada, muidu läheb mõruks. Tšilli võib ka julgelt praadima panna, tomateid soovitan soojalt ka praadida, saab palju parem. Krevetid võib eraldi kergelt läbi praadida aga ei pea. Tundub, et ma olen praadimisfriik, aga kõik asjad on paremad, kui nad on praetud. Või sees.

Kui kõik need asjad on ära praetud, tasub need panna sobiliku suurusega-laiusega (just karpide puhul pigem laiemapõhjaline) haudumispotti (et kuuma panni jaheda veiniga mitte "ehmatada" - muidugi oleneb pannist, aga pean vajalikuks mainida) ja siis tuleb vein sinna peale kallata. Mingi 200+ milliliitrit. Ja siis hautada, kuni alkohol on välja keenud. Selleks läheb võibolla 7 minutit. Seejärel lisada sortsukene vahukoort, lasta veel mõne minuti podiseda. Siis mina viskasin sinna sousti sisse oma 5 sinikarpi ja mõned koorega krevetid. Sina viska sisse need loomad, mis sul parasjagu käes on ja meeldivad :D

Mereande tuleb seal lasta podiseda samuti nt 7 minutit (vahepeal tuleb segada), karbid peavad avanema. Mis ei avane, tuleb minema visata. Kaua keeta ei ole mereande mõtet - muidugi kui ei ole soov mereannimaitselist närimiskummi teha.

Mina eelistan koorega krevette, sest et just nendest kreveti koortest tuleb väga hea maitse. Kes oleks arvanud, et koortest on midagi kasu? Ja üleüldse söön ma viimasel ajal rohkelt krevette, jälgin, et külmakambris alati oleks, lootuses, et varsti lähen roosaks nagu flamingod.

Üllatuslikult ei olnud mul flamingode pilti, seega panen tursa oma

Kellele mereannid väga ei meeldi, võib teha ka kanalihatükkidega, aga sel juhul pisikestega. Toimib samamoodi, et viskad need kanatükid sinna kastme sisse ja lased  7 minutit haududa.

Itadakimasu!

* Pealkiri on Artur Alliksaarelt laenatud, mulle tundus sobivat. Räigelt hea on see Alliksaar!! A'la "Harju lohistama järel oma varjude karju. Iga mätas peab kandma oma sammalt ja marju". Aga selles mõttes sobiv, et ok, sinikarpe ei saanud, aga sellegipoolest sain täiest taaskasutatava ja konfigureeritava sousti retsepti + veel ühe idee, mida veel pole jõunud realiseerida :D

Ainuke raamat, mida mul 2 eksemplari on. Tõenäoliselt esimene raamat, mille ma täiskasvanust peast ise ostsin. Maksis 169 krooni

Selverile aga kirjutasin, et edaspidi viigu oma prügi ise prügikast, aga mulle kandku raha tagasi karpide eest. Aga nad pole vastanud. Ilmselt nad ei hooli väga oma mainest. Muidugi kui mul õnnestub raha tagasi saada, siis kirjutan siia ka. :D

Mitte täielikult kasutu

Esialgu ühte kleiti ostes ma mõtlesin, et "see kleit on ok, aga umbes sama põnev kui minu elu". Lihtsalt must kleit? Miks? Aga ostsin ikkagi ära, mõte hakkas poegima, et õmblen sinna peale ühe vana (ja ma mõtlen sellega minust mitu korda vanemat eset) krae, mille ma kunagi kingituseks olin saanud.

see krae oli alguselt mõttes

Siiski oli tegu kahetsusväärse valearvestusega, sest too kõnealune krae oli mõeldud selja pealt lahtikäivale kleidile... või pluusile... Nii kleit muudkui seisis, sest kusagile vanakraamipoodi sarnast, st kangast tehtud, mitte heegeldatud, kraed otsima minna tundus liiga suurt pingutust nõudev. Heegeldada oleks ma krae ju võinud, aga see kleit ei taha heegeldatud kraed.
Oleksin võinud krae võtta ka ühelt teiselt kleidilt, aga see sobis sinna niiii hästi, et ei raatsinud toimivat kleiti kraeta jätta. Ilma kraeta oleks ta palju vaesem ja ilmetum. Krae on oluline! Vanast olid mul koolis pidulikel kleitidel kõigil kraed, aga paraku kootud või heegeldatud...

Variant kaks, aga seda oli liiga kahju ära võtta

Lõpuks tuli krae ühe mõned eurod maksva doonori pealt, mis suvalisse sekondhandi sisenedes mul enamvähem silma peast torkas. Krae oli, oh üllatust, mõõtudelt paras, aga natukene liiga litriline. Siiski, don't let the perfect be the enemy of the good. Doonor oli ilusat värvi (hele aprikoosiroosa), aga paraku ei teinud ei kangas ega tegumood talle au. Nööbid võtsin ka eest ära, ilusad nööbid. Läheb vaja.
Lõpptulemus pole paha - ma arvan, et Hiinastki ei saa päris nii head kraed säärase hinnaga. Mis tuletab meelde, et veel üks kleit ootab tuunimist, aga sellele oleks küll tarvis hiinast leida mingid ilusad aplikatsioonid.

Must kleit kraega

Kleidi hankimisest kuni krae külgeõmblemiseni kulus mitu kuud kui mitte pool aastat, seega võib-olla ma ei peaks vanast harjumusest hankima enam asju, mida vaja tuunida on. Samas, vaadates, mis grandioosseid asju ma varem tegin, tundub üks kleidituunimine kohutavalt mannetu pisiasi. Teisest küljest on see esimene asi, mida ma vast aasta või nii jooksul teinud olen. Samas jällegi see oli ka üks tuunimine, millest ma pidin siin kirjutama - aga tolleks on korralikke pilte vaja. Ühesõnaga, kõik oleneb sellest, millega võrdled.
Tegelikult ma mõtlesin kirjutada hoopis tüngast, krevettidest ja sinikarpidest, aga tundub, et ikkagi ei viitsinud. Võib-olla järgmine kord.

Kleiditraagika

Ma mäletan, et kui Klementi (PTA) kunagi "õhtale" läks, siis mul oli kerge paanika. Et issandjumal, kust ma nüüd kleite saan?!?!??! Kleidid teatavasti on üliolulisel kohal minu elus. Päriselt ka. Et kas ma pean nüüd teksasid ja jopesid kandma hakkama, oh õudust.

Klementi asju ma meenutan siiani hea sõnaga. Kusagil on täiesti olemas mingid kõige esimesed seelik ja pluus, mis ma sealt kunagi ostsin, maksid vabrikupoes vist kumbki umbes 90 krooni. Vt altpoopt pilti aastast 2006. Samuti olen ma sealt aastate jooksul mitu mantlit ostnud. Ka mu esimene mantel (keskkooli ajal) oli Klementi oma. Ma mõtlen ikka tõelist, sooja, villast, pikka talvemantlit, mis kannatas käia siis, kui talved olid ikka lumised ja ma veel autoga ei sõitnud. Mis oli ammu. Vaata altpoolt mantlipilti, mis on aastast 2010.

Samuti olid Klementi rõivad kohandatud kahe (kui mitte isegi kolme) pikkusgrupi kandjate jaoks. Mina muidugimõista olin kõige lühema grupi esindaja ja mingil ajal sain ma sealt isegi õige pikkusega viigipükse osta - sellist luksust pole hiljem enam olnud. Vaata tõenduseks pilti, aasta oli 2009. "Normaalsete" inimeste püksid on mulle pikad. Kostüümid õnneks on tavaliselt parajad, allpool pildil on PTA siidist kostüüm, aasta on 2010. Vot siidist kostüümi pole mulle pärast seda küll ette jäänud.
Tol hetkel, 2011, kui Klementi pankrotti taotles, tundus nt Montonist asju osta mulle ilmvõimatu - kummalised, arusaamatud disainid, ebakvaliteetne töö.. Praegu tuleb tunnistada, et hiljem ma siiski olen Montonist üht-teist ostnud. Nälg ajab härja kaevu ja tegelt asi on ikka palju, palju paremaks läinud võrreldes 2011. aastaga. Aga siiski on arenguruumi veel oi kui palju.

Kui Baltika teatas, et ta esialgu ainult tootmise Eestis paneb kinni, oli korraks sarnane paanika. Ega ma täpselt ei tea, mida see tähendab, kas ja kuidas nt kvaliteedile mõjub.. või mis konkreetsed asjad üldse Eestis õmmeldi... Vbla tõesti aind meeste formaalne rõivastus, a'la Baltman, mis on kvaliteedilt täiesti ok. Aga siiski. Teeb muret. Võibolla peab ikka ise õppima õmblema?!

Baltika on tegelikult suuremas-väiksemas miinuses olnud juba kümmekond aastat, mis tegelikult paneb natuke imestama, et nad justkui varem midagi märgatavat ette pole võtnud. Et tšillisid niisama ja ootasid, et ou, aga äkki läheb ise paremaks?! Ega ma teabmis kergetööstuse ekspert pole, aga kleitide ostmise ja kandmise pikaajaline kogemus, veidi oskusi ning visioon heast riidest on mul siiski olemas. Sedaenam et tihti kusagil uute riiete poes käies (a'la Kaubamaja) tuleb mul must masendus peale... et kes need inimesed on, kes selliste asjade eest sellist raha maksma nõus on?!?! Selles mõttes on Baltika poed mõnes mõttes isegi paigas hinna-kvaliteedi suhtega.

Aga nagu ma ütlesin, siis arenguruum on suur. Seega mõned tähelepanekud ja lahked soovitused, mida võiks ükskõik kes, kes tahab, et ma ta kleiti ostan, järgida. Kuna ma meesterõivaid väga tihti ei kanna, siis alljärgenv on pigem naistemoe näitel. Ja peamiselt kleitide, sest kleit (eriti pika varrukaga kleit) on üks kohutavalt tänuväärne asi. Ei mingit kombineerimist. Lihtsalt selga ja vsjoo.

1.  Vaadake ja testige enne hankimist oma materjale. Kasvõi veidi. Elava näite huvilistel, mis juhtub, kui ei testi, soovitan minna vaatama Veerenni vabrikupoodi. Seal on stangede kaupa kleite, mis on sõnaotsesemõttes topilised juba poes riidepuu peal! Kes neid ostma peaks ja miks? IMHO, sellisest kangast ei peaks üldse midagi õmblemagi!! Sellist kangast, mis pealevaatamise peale topiliseks läheb, ei ole vaja tootagi! See ei ole muidugi "õnneks" vaid Baltika viga. Kaubamaja on täis Ralph Laureni effing kalleid kleite, mis on ka nii piinlikult topilised.... Tolle Laureni topimaterjali kiituseks võib vähemalt seda öelda, et ta on veniv ja mugav. Erinevalt Baltikast. Mis viib järgmise punktini.

Topiplahvatus Baltika näitel

Topiplahvatus Ralph Laureni näitel

See Mosaici plastmantel oli muidu päris efektne... paar korda sain kanda, enne kui topiliseks läks

2. Valmisõmmeldud asi peab olema ka mugav kanda. Venimatust õhemast või paksemast polüestrist keha järgivad rõivad ei ole üldjuhul mugavad kanda ja seetõttu neid ei osteta. Polüestrist võiks üldse õmblemata jätta. See on ikka nii üllatav, kuivõrd kehvast ja kehavaenulikust kangast suurem osa toodangut on. Lähen kasvõi tavalisse kõige odavamasse kangapoodi a'la Abakhan - seal on lademes miljoneid kordi mõnusamaid kangaid. Tundub, nagu oleks need Baltika kangad kusagilt allahinnatud kangaste kõige alumiselt riiulilt võetud...

3. Mõelge, mis on  rõivaste stiil, proportsioonid ja kui suurele % rahvastikust need sellisena mõeldud on. Ja vanus ON näitaja (erinevalt Montoni disaineri  ajakirjas Mood väljendatud eksiarvamusest). Mõnedest muidu ilusatest kleitidest võin mina suu puhtaks pühkida, sest need on lihtsalt mõeldud paaaaalju pikemale kandjale. Selline kleit istub hästi ainult väga pika ja väga täpselt paigas mõõtudega inimesel. Kui paljud meist sellised 90-60-90@175+cm on? Ok, mõni vbla tõesti läbi elu astub tütarlapselike modellimõõtudega, pole rinda ega puusa ega kõhtu, aga üldjuhul siiski mitte. 30+ teeb elu juba oma korrektuurid. Ja elupõlised tibid kannavad ikka gutsimutsit, mitte Baltikat. Nii et lõiget kavandades tasuks mõelda, kui palju neid on, kellel see reaalselt seljas istuma hakkab. Selles mõttes tore, et A siluett on Baltikas laialt kasutusel (kuigi praegu läheb mulle juba veits igavaks, sest igalpool on seda A-d liiga palju). See, kui õige pikkus ja vastuvõetav kangas/värv on, on paljudele sobiv valik. Mis viib järgmise teemani.

See Montoni kleit on muidu täitsa kena, aga kole lühike @2012

4. Kleitide pikkused on teema, mille toon lausa eraldi välja. Kas ebamõistlikult ja ebaproportsionaalselt lühikesi kleite ja ametlike kostüümide juurde miniseelikuid teha on oluliselt odavam, kui paar kuni 5 cm pikemad teha? Mul on mitu jäänud ostmata, sest kleit ise on ok, aga ... miks nii kuradi lühike?! isegi mulle! Põlv võiks ikka sees olla.  Mida rohkem vanust või mida kõrgem ametipositsioon, seda rohkem ikkagi seelikupikkusele tähelepanu pööratakse. Ma ei ole kivistunud arusaamadega, aga see reegel omab mõtet. Ehkki ma ei hakka hetkel siin selgitama neid praktilisi ja esteetilisi kaalutlusi, miks mini ei ole kandmiskõlbulik asi. Ja tean kindlalt veel samamoodi mõtlevaid inimesi, kellel ka on niimõnigi kleit jäänud ostmata, sest liiga lühike on.

Mis siin toimub??

5. Lõike ja kanga kokkusobivus. Igast kangast ei saa igat asja teha. Ei toimi lihtsalt. Jääb veidi kole kuni lausa hirmus. Halvemal juhul rebeneb. Näide: Vaatan (vist Mosaici) poes mannekeeni selja tagant, et jõle ilus punane plisseeritud alaosaga kleit... Lähen lähemale, vaatan, et ok, õhuke polüester, kahtlane, kas on mugav. Ok, vaatan edasi, nüüd juba eestpoolt. Ja mis ma näen! Sellest õhukesest polüestrist on üritatud õmmelda särkkleit! Loomulikult ei tule välja, nööbiliist seal suht normaalse plisseeri vahel lihtsalt karjub oma ebakorrektsuses (vt kõrvalt pilti)! Böäh. Jäi ostmata. Isegi kui polüestri oleks vbla andestanud. Teine näide: Baltika vabrikupood, pool stangetäit õhukesest batisti moodi kangast ehk õhulisemat laadi suvekleite. Kõigil kiilukujuline kaeluseviimistlus rebenenud või kohe rebenemas. Disainiviga - see materjal lihtsalt ei talu sellist töötlust ehk teistmoodi oleks pidanud kaelaaugu töötlema. Vahepeal tundub sääraseid esemeid vaadates, et disaineritel õmblustehnilisi teadmisi väga ei ole..


6. Otsustage ära, mida te üleriiete osas teha tahate. Jutu alguses kirjeldatud toimivat TALVEmantlit PTA näitel ei ole võimalik Baltika poodidest enam osta. Suurem osa talvemantlikujulisi esemeid on a) plastikust ehk külmad ja näevad viisakad välja maksimaalselt ühe talve b) ebapraktilise lõikega - lühike/suurelt avatud reväärkraega/kapuutsita/taskud kummalises kohas c) lihtsalt effing õhukesed ilma igasuguse vatiinita - kantavad 0+ kraadi juures. Neid villast meenutavaid plastjakikesi ei ole vaja tohututes kogustes toota, sest aeg, kui neid meil kanda saab, on väga lühike!

Bastioni villane korralike tikanditega kostüüm @2013

7. Disaine ma ei hakka siin väga kritiseerima, sest ilmselt maitseasi, aga ... Ivo Nikkolo, mis tihti materjalide osas on ennast heast küljest näidanud... disainidega pingutab üle (või alla?). No kes neid kotte kannab? Vabrikupoes on nood kõik stange peal reas.. aastaid juba.. Värvid? Mingid beežid, hallid, kakid... Bastion vanasti mulle meeldis, oli naiselik AGA väljapeetud.. praegused pitskleidid, satsid, volangid, lehvid jne kukuvad viimasel ajal pigem maitsetult välja... Võib.olla ka natukene liiga 2000ndad. Tore, et Monton ka vabaajariideid teeb, aga ma loodan, et dressid, triibud, kirjad ja trikotaaž siiski täiega üle ei võta. PS! Ma ei ole täielikult dressivastane, nt mul on PTA dressid ka, aastast 2000-midagi ja ma olen neid mõnikord isegi kandnud! Ka tootmisdefektiga - must kangas andis valgele värvi, mistõttu ma neid äädikavees loputasin esialgu. Pead lihtsalt teadma selliseid trikke, kui tahad olla nagu mina :D Mosaici kohta ei tulegi otseselt midagi hirmsat pähe, v.a need kleidid, mis on muidu toredad, aga disainitud way pikematele inimestele kui mina.

PTA dress @2006

Monton 2019 kevad
Kas ma peaks vaadates seda i.k kirja uskuma, et te olete päriselt ka oma juurte üle uhked?

8. Mulle on jäänud mulje räigest ületootmisest. Vabrikupood on lookas aastaid seisvatest asjadest, mida 70% allahindlusega ka ära ei osteta. Mood ajakiri kirjutas just, et (Montonil) "iga kuu tuleb uus kollektsioon, aastas tuhatkond uut disaini". Äkki teeks siis veidi vähem (nt 700?), kui suur osa neist seisma jääb?? Aa, ja kui poole tunniga disainer 10 disaini välja peab mõtlema, siis .... ei saagi sellest midagi väga kõrgetasemelist oodata... (see info 3min per disain kohta on ka märtsikuu Mood ajakirjast).

Appiappi ma ikkagi kõigele vaatamata loodan, et Baltika päris pankrotti ei lähe ja edaspidi toodab ka viisakaid kantavaid riideid (vähendades eelnimetatud feilide osakaalu). Või siis keegi teine hakkab mulle kleite tegema. Sest no tõesti, kust ma muidu saan normaalseid asju?! ma ei  lähe haa-ja-emmi või teistesse analoogsetesse kohtadesse ju - seal on kõigis ülalnimetatud punktides olukord miljon korda hullem! Viisakat asja sealt pole lootustki leida. ;(

Bastioni villane jakk ja Montoni üsna kena kudumkleit, mida dekoltee tõttu tööle selga panna ei saa @2013
Allpool on sama jakk @2017 ja Mosaici täiesti õnnestunud orhideekleit

Kokkuvõtvalt: mu point on, et samu riideid, kui need on klassikalise disainiga, kvaliteetsest materjalist ja istuvad, saab kanda aastaid kui mitte aastakümneid. Riideid, mida ebamugavuse, mitteistuvuse või lihtsalt ebakvaliteetse materjali tõttu ei osteta või kord pärast kandmist hüljatakse, ei ole suurt mõtet toota nii üüratutes kogustes.

Eraldi äramainimist märgib PTA laia seelikuosaga mantel, mille ma reaalselt lõpuks ribadeks kandsin.
Üks tuttav ütles, kui ma see mantel seljas, kübar peas ja vihmavari+käekott käes talle külla läksin, et ma olen ehtne Mary Poppins! Selgelt on mul kunagi olnud paremaid päevi.

PS. Ma vaatan, et ma olen aja jooksul figureerinud ikka väga erinevates creme de la creme Baltika grupi kostüümides. Huvitav, miks keegi mind esindusnäoks ei ole palunud? Liiga lühikesed jalad? Liiga väikesed silmad? Teisisõnu, just õige inimene katsetama, kas need asjad ei ole jälle tehtud mingitele moepüünelt alla astunud inimriidepuudele.

Aastaid vana (st sekonhandist pärit) aga täiesti kobe Mosaici hõbedane haapsalu pitsi aineline kudumkleit