Kogu see filosoofia hakkas pihta ühest loost, mille ma enda suureks üllatuseks jälle alles hiljuti avastasin. Niii kohutavalt palju häid lugusid on tehtud kunagi ammu, ja mõnevõrra rõõmustav, et ma neid takkajärgi avastan. Kurb oleks, kui kõik hea muusika oleks mul juba ära avastatud, sest ega praegu midagi head nagu juurde ei tule... v.a mõnede üksikute eranditega.
Igatahes, Genesise 1973.aasta albumil Selling England by the Pound on instrumentaalne lugu After the Ordeal. Originaalvariant on, tõsi, natuke mage, lühike ja mittekõrvatorkav. Räägitakse, et see laul oleks peaaegu albumilt välja jäänud (üks teine jäigi välja, aga sai hiljem ka täiesti oivalise vormi. Iga asi omal õigel ajal). Ma väga isegi ei imesta. Midagi on tolle seadega pahasti, ainult üks kitarr + see lugu nagu ei arene, ei kulmineeru, ja siis äkki on juba otsas.
Aga juutuub annab soovitusi ja mõnikord ma klikin ka nende peal. Seekord tasus ära - sest see kontserversioon on ülihea. See on juba omamoodi üllatav, sest tavaliselt kontsertversioonid ... jah. Ei ole nii viimistletud kui albumi peal pesitsevad stuudioversioonid. On veidi ülenurga. Mulle ei meeldi ülenurga. Aga noh, see on Steve Hackett. Ka tema live on WOW. Ja see on Roine Stolt, kes ka kitarri mängib, lugupidamine. Neid kuulates mul tekib korraks tunne, et võiks ka (elektri)kitarri mängima õppida. Või et ma oleks siiski võinud ka oboed õppida kunagi, et ma saaks siis vähemalt teoreetiliselt Steve Hacketti pändis mängida. :D
Eriti meeldib mulle selle versiooni juures, et stuudioversioonis taustal siristav flööt on asendatud oboega. Toimib jube hästi, sest flööt on, noh, selline õrnakene ja kergekene. Oboe mahlakus, jaa, jaa. Sobiv kompanjon kitarridele, täiesti võrdväärne. Mis imesid hea seade võib teha! Pillid nagu vestleks.
Kindlasti kõigil on olnud mingeid pingutust nõudvaid pikemaid-lühemaid perioode. Katsumuseks võib kvalifitseeruda eksam, lõputöö valmistamine ja/või kaitsmine, mõni keeruline koosolek, üritus, projekt, järjekordne arstilkäik vms, kellele mis. Katsumust iseloomustab see, et enne seda on mõtted kogunenud katsumuse ja tema kulminatsiooni ümber. Ja see ei ole miski, mida keegi ootaks. Aga see tuleb läbi elada. Läbiv mõte on: "oleks see juba läbi". Muud selle mõtte kõrvale ei mahu. Mõnest katsumusest saab rikkamaks, mõnest mitte. Aga siis see saab ükskord läbi. Sellest hetkest pillid jutustavadki, midagi niimoodi, ehkki sellel lool ei ole sõnu üldse vaja, see on niigi räigelt hea.
Taevasse tõuseks
kaugele maast
oma südamesoove
jälle kuulata saan
läbi on see
viib edasi tee
kuhu, ei tea,
(sama asi algusest veelükskord)
Rohkem ei saa
ja ei pea ka
pingutama
tõuseks lendu kui saaks
teha kõike võiks taas
(kui vaid meenuks mul, mida)
Toime kõigega saaks
(aga enne puhkaks ja mängiks veidi)
teeks midagi toredat
(ei käiks mööda nööri)
Läheb lõpuks ju meelest see vaev
kas ma rikkamaks sain, hoopis vaesemaks jäin?
näitab aeg!
ja ma aru ei saa, eks näis,
ma ei tea -
et kas ma lendan?
langen?
ekslen
endas?
Toob uued suunad kätte homne päev,
kuid täna praegust hetke vaid näen.
...
las ma lendan,
las ma lendan,
kuni saan
....
tähetolmuks saab see aeg
ja tuleb kevad, tuleb päev, mil andeks ma palun enda käest
minevik on talv
kui uues valguses kõike näen
kuid seni las jääb
las ma lendan
las ma lendan
las ma lendan nagu saan
teha kõike võiks taas
kõndida kuitahes kaugele
näha kõike, mis saab
uni ei jõua mu laugele
(kunagi teen võib-olla veel mõne salmi juurde :D)
Tervitustega mu selleaastastele lõpetajatele. Lõputöö võib ka olla täiesti omamoodi katsumus. Mina juba tean. Kellele kuidas. Oli see kerge või raske, nüüd on see läbi ja seda ei pea kunagi uuesti ette võtma (kui just ise ei taha).
Järelmärkus: Lühiajaline, mõistlik, inimesele ja olukorrale vastav katsumus on ok. See tekitab hakkamasaamise tunde, positiivse tagasiside iseendale. Kui katsumust on liiga palju, tekivad ebaterved, liialdavad puhkamise ja mängimise kombed, sest kõik süsteemid, sh inemine, püüdlevad alati tasakaalu poole. Eriti problemaatiliseks muutub asi siis, kui mingil põhjusel saab igast päevast katsumus. Siis seda oivalist kergendushetke (millest pillid vestlevad) ei teki, õigemini seda ei oska uue katsumuse ootuses märgata. Sest et kogu aeg on midagi, mis tuleb ära võita. Ühe pea lööd maha, üksteist kasvab asemele. Sest katsumus nullib kõik muu ära. Paradoksaalsel kombel viib see meelega või kogemata ressursside 200% täistoppimine lõpuks tühja hingeni, mis on tegelikult sedavõrd täis, et sinna ei mahu enam midagi. Ära mine sinna.
 |
| Random pilt minust lohesid peatustamas |
