Õnnelike lõppude terviseks

Pole päris ammu siia midagi kirjutanudki. Hetkel on selline kummaline "vahepealne" aeg. Üks pikem projekt lõppes jaanuariga ära (~1.5 aastat seekord) ning ülikoolis õpetamine lõppes ka selleks korraks ära, sest rohkem enam praegu lihtsalt ei jõudnud. Selle erisusega muidugi, et juhendatavaid tuleb vist üksjagu kevadeks. Pakun et mingi ~10 tööd, ehkki kõik ei pruugi alati lõpuni jõuda. Viimane seltskond, keda ma sügisel õpetasin, suhtus minusse kuidagi... hästi...., mis on neist äärmiselt kena. Mitmeid neist siis juhendangi - nende täiesti vabal valikul.
Muidugi leidis organism, et nüüd tuleb kasutada juhust ja jääda haigeks ja olla haige kõigi nende aegade eest, kui ei saanud. Ja selle eest, et omanik sundis teda sööma saasta*, ei võimaldanud mõistlikult puhkust, värsket õhku ega isegi mitte chillimist, sest koguaeg oli ju vaja stressata ja muretseda kõige ja kõigi pärast. Seega - nüüd tuleb tagasi teha (organismil tema omanikule). TÄIEGA!
Aga veel enne seda, kui need eelnimetatud asjad haigusega lõppesid, lõppes ära eelmine aasta ning oli väike pidu - sealt ka väike retsept kõigi õnnelike lõppude terviseks (sööge ja libiido tõuseb). Igatahes saab siia nüüd väike kokkuvõte ja mõned mõtted tulevaseks talletamiseks. Võiks küll kokku kolm erialdi postitust teha aga - ei viitsi. Kes lõpuni lugeda ei jõua, see ei saa teada, kuidas söövad austrit need, kes austrit ei söö!

Niisiis, IT-jutt

Sain kingituseks sellise toreda pildi ja
veel ühe pildi ja täpselt õiget värvi salli.
Müstika, kuidas kümmekonna värvi hulgast
osutus valituks just õige :O

Mu projekt, mis lõppes, oli tore. Ja alati, kui ma seal käin, saan ma hästi palju targemaks. Tiim oli tore ja mul on hea meel, et mul just selline tiim oli. Aga kurb asi on see, ka kõige toredam tiim ei too pikaajalist tulemust, kui ei ole aimu, mis see tulemus on ja kuidas see teiste tiimide stuffiga koos töötab. Niiet inimesed, kes agiilset maailmapilti promovad ja juurutavad, tähelepanu. Palun saage aru, mõtlemist ja suure pildi kokkupanemist ja hoidmist ei saa asendada mingite rutiinide, standuppide, unit testide, continuous integration vms fänssilt kõlava asjaga. Ok, vbla mingis startupis põlveotsas esimesed 6 kuud saab, aga pärast seda laguneb see õhinapõhine maja laiali. Üldjuhul teevad selle mõtlemise ja suures pildis pusletükkide kooshoidmise ära sellised tegelased, kelle rolli nimi on ANALÜÜTIK. Kui analüütiku roll (nimetusena) kaob ära (mingi kummaline arusaam agiilsusest), siis mõtlema ja sünkima teiste pusle osadega peab ikkagi keegi. See ei ole väike töö. Aga kui seda ei tehta, siis esialgu on lihtsalt segadus ja ajapikku teeb iga nurk lihtsalt endale oma pusle. Ja kõik. Progejate initsiatiiv iga detaili majapealt taga otsida lõpeb mingi hetk ära. Welcome2silo! Welcome2AgaMeilOnKõikKorrasVigaOnTeil.
A, ja scrum on lihtsalt üks paljudest inimeste juhtimise metoodikatest (protsess, kui täpne olla - see on ju vastik sõna, onju, sest protsess on pähh ja bürokraatia *iroonia*). Teisisõnu lihtsalt üks tühi vorm, mis tuleb oma sisu ja talupojamõistusega ära täita. Scrum ei tööta kellegi eest. Ta lihtsalt soodustab tänu ekstra-kommunikatsioonile, et probleemid ilmenvad jooksvalt ja tiimiliikmed ei jää oma muredega üksi (kui õigesti tehakse ja keegi murede lahendamisega tegelikult tegeleb ka).

Ärge mõistke mind valesti. Ma ei ole agiilsuse vastu. Kindlasti mitte. See on hulga palju parem kui 3 aastat ette teha hange fix nõuetega (vigastega) ja siis instantsidele 4 aasta pärast ära põhjendada, miks õuna asemel tuli välja kartulipuder (isegi kui on suht ok kartulipuder). Olen ka seal olnud.
Aga kaine mõistus võiks sellegipoolest säilida, sest milleks kummardada pimesi kellelgi kusagil mingitel tingimustel toiminud muinasjuttu? Protsessid ja reeglid ei ole kunagi kellegi eest mõelnud ja ei tee seda edaspidi ka. Mul lihtsalt on see maailmavaade, et mulle meeldib teha häid asju hästi (ma usun, et ma olen sellest ka kusagil kirjutanud, kuidas ma selle nakkuse sain). See nõuab igatahes kõigilt palju rohkem pingutust kui niisama kusagile nurka suvalise jura kokkupunumine. See käib ka kõigi teiste valdkondade kohta, mitte vaid IT.
Lõpetuseks panen siia mõtetelugejast kolleegi joonistatud pildi sellest, KUI agiilne ma olen (isegi toidust mõtlen acceptance kriteeriumides) :D

"Hobi" lõppes ka ära

Veel enne seda lõppes ülikoolis õpetamine ära, sest nagu öeldud, ei jõudnud enam. See on mu "hobi" olnud juba juba 2006. aastast alates ja noh, ükskõik kui huvitav see alguses tundub, ei ole hea mõte 1.5 koha peal töötada pikaajaliselt. Kõrvaltvaatajal on lihtne arvata, et mis see õpetamine niiväga ära pole. Aga minu puhul tähendab see seda, et a) tunnid on vähemalt 1x nädalas kell ~18-21, sest tööpäeva ju ei raatsi raisata b) kaugõppe puhul on tunnid ka teatud nädalavahetustel c) õppetunnid vajavad ettevalmistamist isegi juhul, kui igal aastal on jutt umbes sama - siis - andke andeks, mina iga aasta sama juttu ajada küll ei suuda, sedaenam, et ma olen aasta jooksul ju targemaks saanud?!?! d) üliõpilaste tööd vajavad tagasisidestamist. Selle viimasega on mul olnud koguaeg kõige raskem ja viimasel korral ma lihtsalt tagasisidestasin kõiki juba harjutustunnis. Suuliselt. Great success!

Ekstreemseimad olukorrad on arvatavasti olnud kahe aine andmine samal semestril (julgelt 100+ tudengit) ehk auditoorne töö kell 14 kooli ja kell 21 koju. Juba rohkem aastaid tagasi hakkas ühes loengus RÄÄKIDES reaalselt silm kinni vajuma (sest öösel oli reliis ja väga palju magada ei õnnestunud). Pühapäevanehommikune loeng-harjutus pärast kevadist kellakeeramist on ka üsna ebameeldiv (ma ei salli kellakeeramist silmaotsaski). Vot sellised eredad mälestused, mis aga ei tähenda, et ma neid kogemusi ei hindaks.

Vastukaaluks on muidugi see, et tudengid on üldjuhul väga toredad. Eriti kui on selline õnn, et aine on (osadele) tudengitele vabatahtlik. Aga esimese külje peale tagasi keerates, et ega keegi selle eest nagu otseselt aitäh ka ei ütle. Mitte et ma oleks seda õpetamist teinud mingi presidendi aumärgi nimel vms, aga noh väike tunnustus kusagilt kuluks ära. Aga ei. Vbla asi minus, aga ma ei tundnud, et ühiskond või keegi (peale tudengite) üldse seda kuidagi, mingilgi viisil väärtustaks. Loomulikult mõned tudengid andsid mulle tagasisidet, mis isegi mind rõõmustas, näiteks: "väga pühendunud õpetamisele. Annab kõik enda poolt, et innustada tudengit ainest aru saama. Tagasiside on alati kiire ja detailne ning suudab suunata mõtte liikuma."

Ja vist parim tagasiside, mis ma üldse aegade jooksul saanud olen (mingi paar aastat tagasi testimise aluste aine kohta): "Siiani üks parimatest. Jäi mulje nagu oleks pigem osalenud kallil koolitusel - teoreetiline materjal oli koheselt seotud praktiliste ülesannetega, mida tehti kohe ja mis panid ka mõtlema."

Olen ka täiesti peresõbralik õppejõud.
Kui klassis on mitu tahvlit, siis ma pole kade.
Pildil mina ühe noore tudengi silmade läbi
(ema natuke aitas pärast)

Aitähaitähaitähaitähaitäh ja kummardus!! Positiivne tagasiside ON oluline (nagu süsteemiteooriast vast mäletate, ja süsteemiteooria mulle meeldib, sest see on nii loogiline), et tegevus jätkuks ja paisuks. Kui tagasiside puudub/on negatiivne, siis signaal sureb pikapeale ära. Küsige härra Rüsternilt, kui mind ei usu, kes ütles, et "Tagasisided on kõigi praktikas kasutavate süsteemide efektiivse toimimise aluseks."1. Nii et elagu tagasiside. Tudengitele ma ka alati ütlen, et antagu tagasisidet (mulle võib negatiivset ka, kui see actionable). Sest see on ainus viis paremaks saada.

Lõppude lõpuks on mul tõeliselt hea meel, et kõige viimaseks juhtus mulle sel sügisel aine, mida ma varem polnud andnud, ja eelneva õppejõu kingad olid tõttöelda ka ikka üsna suured. Et mitte öelda aukastustäratavad. Aga ka mu enda jaoks üllatavalt õnnestus kogu see asi üllatavalt hästi. Targemaks sain ka jälle.
 
Kõigele vaatamata tekib lõpuks küsimus, et mis mu eesmärk on - teha 24/7 tööd või teha midagi muud ka. Hetkel olengi juba mõnda aega mittemidagi teinud - sest et ma ei mäleta enam, mida ma teha võiks. Vanasti mul tulid suurepärased mõtted ajal, kui ma voodis und ootasin. Nii head, et ma ei jõudnud ära oodata järgmist päeva, et saaks tegutsema hakata, või siis tulin kohe üles (kui mõte oli koheselt teostatav). Vot sellised mõtted mul olid. Aga mingiaeg hakkasin ma lihtsalt kukkuma voodisse (või suvalisse kohta), isegi veendumata, et mul magamiseks sobivad riidedki seljas on. Ja loomulikult sellises seisus mingeid mõtteid oodata on palju. Niiet nüüd ootan, millal "uinumishäired" naasevad. Ei tasu ikka maalima kütma hakata, kui endal on tuba külm. See lõpeb ainult ühtemoodi - et lõpuks külmuvad ka oma ahjud lõhki.

Ülikooli kohta veel üks asi. Ma ei ole oma juhendatavate arvu kokku lugenud (neid töid on üle 70, siis läks lugemine sassi), aga mul on hea meel, et ma olen niimitmekümne inimese kraadivõrra kangemaks muutumisele kaasa aidanud. Ja võib-olla aidanud jätta ülikoolist ka mingil määral hea mulje. Sest et jällegi kõrvaltvaatajana kuulates teiste jutte ja arvamusi, siis näib ülikool üks jube hirmus asi ja õppejõud enamasti otse põrgust. Millest on veits kahju. Eks ma olen ka juhendajana end aeg-ajalt eksinult tundnud - ma ei saa aru, kuidas juhendada, et saaks hea töö - eks need asjad on erinevatel põhjustel mõnedes institutsioonides lapanud. Aga ma olen teinud oma parima, et seda imelikku müüti, et ülikool on õudne koht, murda. Teadmiseks, et õppejõud üldjuhul on ikkagi tudengi "poolel". Minul endal on ülikoolist valdavalt head mälestused :) Õppejõud olid mõistlikud, ehkki mitte kõik showmehed-naised, nagu praegu oodatakse. Ok, üks progemise õppejõud (ulme vend) oli veits šovinist, aga kui talle ikkagi ära selgitada, KES ja KUIDAS need lahendused tegi (MINA), siis ei olnud tegelt ka tal kobisemist, isegi kui ta väga püüdis. Ja ta püüdis. Ise tehtud - hästi tehtud. Mulle pole kunagi meeldinud kui mind kahtlustatakse pattudes, mida ma ei teinud. :P

Onju ilusad?

Austrid

Ja lõpuks lubatud retsept. Sattusin vaimustusse austritest - nad on niii ilusad! Eks ma olen varem ka juba vaimustuses olnud igasugustest mereloomadest. Niisiis mõtlesin hankida aastalõpupeoks austreid. Aga mulle tundub, et teised ei jaga minu vaimustust nende osas. Niisiis sõin ma paar läbi suure häda hangitud austrit ära (veiniäädika-punase sibula vinigretiga väga hea (mm)). Ja ülejäänud otsustasin ära küpsetada. Keegi ei virisenud :D

Austrid tuleb avada. Selleks on vaja spetsiaalset austriavamise tööriista. Minule teadjad soovitasid lühikese ja kitsa teraga nuga. Muidugi nad teavad, millest räägivad, sest nad hooajal iga nädal austritest toituvad - sest neil on see võimalus, tuuakse koju kätte ja puha - aga nad elavad ka tõelises mereriigis - olen väga kade... Aga soovitus toimis hästi, vt pilti.

 Kuna austrite avamine on plögane tegevus ja austrikarbid ise on kah teravad ja krobelised, siis võib kinda kätte panna. Minul kinnast ei olnud, aga võtsin ühe pehme käteräti. Ja põlle panin ette.
Auster tuleb võtta pihku (õpetused räägivad) aga mina panin lihtsalt selle käterätikust padjakese peale ja kui asjaks läks, siis hoidsin käterätiku teise otsaga kinni. Auster peab pihus (või ees) olema nii, et kumer pool ("kausike" kus auster sees on) on allapoole ning terav ots sinu poole. Siis saad hakata sealt kusagilt urgitsema, et saaks noa karbipoolte vahele lükata. Õpetustes oli, et kusagilt küljepealt peaks õnnestuma, aga mul ei õnnestunud. Kõige lihtsam tundus sealtsamast terava otsa lähedusest. Urgitsed, torkad noa poolte vahele ja murrad karbipoolte hinge (terav ots) lihtsalt katki.
Auster kinnitub nii karbi ülemise kui alumise poole külge, seega järgmiseks sammuks on ülemine kinnitus läbi lõigata, et pealmise karbipoole pealt ära saaks võtta. Selleks liigutad nuga karbipoolte vahel, susid piisavalt seda ülemist karbipoolt, kuni see pealt ära tuleb.
Edasi tuleb veel ka alumine sulgurlihas lahti lõigata, et saaks mugavalt austri maitsva sisu nahka panna. Soovitatakse ka auster seal karbi sees ümber pöörata - nii vist vaatepilt lihtsalt ilusam vms.
Nüüd tuleb austrid ilusti üle vaadata, et koorepuru sees poleks ja esmane vesi väidetavalt valatakse ka karbist välja (varsti tekib uus asemele).

Värskelt süüakse austreid kas sidrunimahlaga või siis (punase) veini äädika+punase sibula vinegretiga (minu lemmik). 
Grillimiseks panin igale austrile peale väikese tüki võid ning natukene panko riivsaia. Sobib ka tavaline riivsai, panko on lihtsalt suureteraline ja ekstra krõbe Panin ahju grillrežiimile ning 8-10 minuti pärast peaks või olema sulanud ja riivsai ilus kuldpruun.
Austrite juurde vedelaks maitseaineks muidugi Chablis. 

Mõned notificationid austrite kohta veel:
1. Austreid hoitakse külmkapis jää peal, aga vee sees hoida ei tohi.
2. Kiles austreid hoida ei ole hea mõte, nad on ikkagi elus ja kiles nad lämbuvad ära. Nii et poest otse siuhti koju ja austrid kilest välja!
3.  Austri karp peab olema kinni. Kui ei ole, siis näperda karpi - kas tõmbub kinni? Kui ei, siis viska minema, kui ei taha toidumürgitusega riskida.
Itadakimasu! Vahepeal olen küpsetanud ja ära söönud veel palju mereloomasid, sest ma ju lubasin endale, et ma saasta enam ei söö, aga mis ja kuidas, sellest võibolla mõni järgmine kord.

Noms noms

* saasta söömise all ma pean siinkohal silmas seda, et olin "sunnitud" käima lõunat söömas Metsa nimelises "lõunarestoranis". Sest ma olen laisk ja ei raatsi lõunast 1000 tundi raisata kusagil mujal söömas käimisele. Aga vot umbes aasta pärast igapäevast lõunatamist seal läks tervis lihtsalt nii halvaks, et ise ka ei kujuta ette. Kindlasti oli ka muid faktoreid, kuid seal järjepidevalt toituda ma ei soovita küll kellelgi. Võibolla millalgi teen pikema jutu. Igatahes lubasin endale, et saasta ma enam ei söö, vähemalt mitte pidevalt.