Karulaugu testimine

Kuna on jälle see hooaeg, kus karulaugust räägitakse igal pool ja igal ajal, siis mõtlesin ka ükskord selle imelooma ära proovida. Pidi olema kohutavalt kasulik ja maitsev ja mida kõike veel. Kuna oli, kas just tänu taevale, aga, jah, töörahva tööpüha, mil nimelt tööle minema ei pea - läksin Nõmme turule talle järele, sest muud kohad on mulle jätkuvalt ületamatult kaugel. Teoorias võiks seda korjata ka kusagilt metsa-alt, v.a et Lõunas ma seda küll kusagil näinud pole. Muidu ma oleks ta juba ammu ära testinud.

Esimene proovilepanek oli integreerumisvõime kontrollimine. Lõikasin need lehekesed peenikesteks ribadeks/tükkideks ja integreerisin sellega kodujuustu (minul oli soolakurgiga variant, sest see mulle maitseb, ja ega ma ei teadnud ju ette, et ma lähen karulauku tooma) ja redised. Et nii jube igav ei oleks, panin mõned vutimunad ka peale. Ja kõik selle panin sulavat jääd meenutava minu meelest üliõnnestunud soomlaste disainiime peale. Sobis küll. 5+ nom. Maitse on tal igatahes väga hea - mulle meenutab ehk murulauku kõige rohkem.

Sobis ka käesoleva aastaajaga. Eriti kui võrrelda 2 päeva tagasi aknast avaneva vaatepildiga - muru juba veidi roheline ja mõnes kohas isegi paiselehed väljas. Ja siis selle peal värske lumi. Ja kusagil päevavarjus mõni jääkamakas, mis veel vapralt lootusetut võitlust peab.

Järgmiseks tuli juba natuke keerukam proovilepanek (sh minule endale). Võtsin mõned ilusad õhukesed läbipekstud lihajupid ja vürtsitasin neid veidi, kuna mulle lihtsalt meeldib vürts ja pipar. Veel võtsin külmkambrist mõned sinna ununenud lehterkukeseened (või kollakad, ma ei teagi, kummad just). Pärast üles sulatamist integreerisin nad väikese koguse toorjuustu ja ribastatud karulaukudega. Toorjuustu oli napilt, kuna suurem osa läks karulauguga rikastatult purki. Ja osa karulauku ka võiga koos purki. Et teised homme tööl ka proovida saaks seda imeasja.  

Kui see karulauk muidugi ei olnud maikellukese maapealne osa ja ma homme ikka elus olen. See viimane oli nali, ehkki väga tõsine - maikellukese leht on küll sarnane, aga esiteks tuleb maikelluke välja hiljem, ei lõhna laugulikult, on väga tugeva/vintske struktuuriga. Ja üleüldse oli minu karulaukude vahel juba ka pisikesi õiepungasid - mis kindlasti ei olnud maikese moodi.

Edasi keerasin lihaviilu lihtsalt seenekraami ümber rulli ja voilaa. Et jällegi liiga igav poleks, panin ahjupotti ka veidi porgandeid ja bataate, ja ahju. 190 kraadi juurde. Umbes tunnikene nad kõik seal peesitavad ja valmis. Mulle meeldib, kui juurviljad on pehmed - ilmselt saab lühema ajaga ka hakkama.

Ahjaa, porgandid ja bataadid kõrvetasin enne panni peal kergelt ära - puhtalt sellepärast, et oleks huvitavam. Või siis hoopiski mitte. ahjus on neid lihtsalt kole raske saada natuke värviliseks, kui grillifunktsiooni just ei kasuta.

Testi tulemusel valmis täiesti söödav roog, aga karulaugu kasutamine ei olnud küll üleliia põhjendatud - kuumtöötlemisel lihtsalt maitse lahtub. Pigem on ta ikka värskelt tarbimiseks mõeldud, või siis kuumadele roogadele pärast valmimist lisamiseks. M.O.T.T

Niisiis tuligi mitteüllatavalt esimeseks sisukaks postituseks siin blogis toidutestimise jutt. Aga ma olen seda meelt, et toit ongi väga oluline asi inemise elus. Seega peab ikka vaatama, mida endale suhu toppida, sest inemine põhimõtteliselt on see, mida ta sööb. Sedaenam paneb mind poes imestama aeg-ajalt, mida kõike inimestele sisse sööta tahetakse. Ok, viimane avastus 50% köögivilju sisaldavad grillvorstid on võib-olla veel tervisele päris ohutu kraam. Aga - miks? miks ometi? Miks mitte süüa puhast liha ja selle juurde korralikke köögivilju? Milleks need köögiviljad enne poolenisti ära seedida (termotöötlemine, jahutamine ja seejärel paarikuine vms säilitamine koos tavaliste sõbralike E-dega)? Miks?

Hello, world!

Niisiis, tegin endale blogi. See mõte on mul olnud juba paar aastat, sest vahepeal ikka tuleb huvitavaid mõtteid, mida võiks kirja panna ja üleüldse on mind süüdistatud liigses keskendumises tööle (loe: igavuses). Mitte et blogi midagi muudaks, aga võin kinnitada, et keskendun tõesti palju töistele asjadele, aga samas on see põhjendatav sellega, et mul ongi neid tööga/erialaga seotud asju palju. Mistõttu on sedavõrra vähem aega tegeleda muude asjadega. See ei tee mind igavaks - tõtt-öelda ma ei mäleta, millal mul viimati igav oli. Vist varajases lapsepõlves. Ükskord, kui vihma sadas ja kõik vanad ajalehed olid juba huvitavatest piltidest tühjaks lõigutud... Ja ma ei säutsu ka koguaeg kõigest. Mis võibki jätta "teatava" mulje. Aga pikemalt ja vähempealiskaudsemalt, kui säutsur vms kaasaegne asi võimaldab, kirjutada ju võiks.. vahepeal. Kui on midagi huvitavat. Kui tuleb tuju. Ehk suhteliselt ebaregulaarselt.

Töö juurde tagasi tulles: ma arvan, et mu kaasasündinud ja maast-madalast sissekasvanud/kasvatatud iseloomuomadused toetavad suhteliselt hästi seda, mille eest ma palka saan - ehk siis testimine ja erinevat sorti tegevused, mis on suunatud kvaliteedi parandamisele või siis halvemal juhul lihtsalt puudustele, riskidele ja vajakajäämistele osutamisele. Ehk tagasiside on ainus, mis aitab (soovi korral) paremaks saada. NB. mina ei mõelnud seda välja, see on süsteemiteooria vana tõde. Niisiis ma ei tunne ennast isegi halvasti oma liigses keskendumises tööle - välja arvatud muidugi juhul, kui seda on korraga liiga palju ja tekib konveieri-tunne (nt ülikoolitöö kipub seda mõnikord põhjustama) või siis vajadus oluliselt oma töös "nurkasid lõigata" või näha massilist "nurkade lõikamist" enese ümber. Milleks teha asju kehvasti, kui võib teha hästi? Mis rahuldus võiks tekkida töö halvasti tegemisest? Siis võiks ju parem selle tegemata jätta ja teha midagi kasulikku selle asemel. Vahepeal on küll "better done than perfect", aga no kusagil on ikka piir. Minu puhul pigem lähemal kui kaugemal. Heale / heast.

Tagasi pealkirja juurde: "testimine on elustiil". Laiemalt võttes on testimine üks väga universaalne tööriist. Tööriist info hankimiseks. Uurimiseks, kuidas miski töötab ja kas töötab nii nagu vaja. Kas "ajab asja ära", "pakub rahuldust", "on nii nagu vaja", "julgen soovitada", "midagi hullu ei juhtu" jm paljud paljud küsimused, mis tänu info olemasolule saavad vastuse ja aitavad teha paremaid otsuseid. Minna sinna restorani või minna tänna? Aga kui on terve vaba õhtu, kuhu siis minna? Kas panna supi sisse karulauku või mitte panna? Kas ananass tarretub želatiiniga? Kust saab head rohelist teed? Aga matchat? Kas PT kruiseriga saab ehitusmaterjale tuua? Aga Leoniga? Aga kumba on mugavam sisse ronida? Kes on parem eesti Evita - M-L.I või E.V? kui suur peaks olema takisti 1.8V/2mA valgusdioodi jaoks? Aga "voolupott" voolu "silumiseks" vooluallika ja "karvajala" juures? Aga millal on parem puuvillane ja millal mõni naftatööstusest pärit riideese? Kas polüestril ja polüestril on vahe? Kumb hoiab paremini vormi, kas meriino või tavaline maavillane? Kuidas kuukinga (orhidee) on võimalik tappa? Kas robotkulleriga tasub burgerit tellida? Kas pikka maad matkates on lõpuks mäest üles minna või alla tulla raskem?
Ega ei tea, kui pole proovinud, uurinud, katsetanud, märganud ja tähelepanekuid teinud. Mis ongi testimine.
Niisiis ei ole suurt vahet, mida testida - mõnda programmi, tarkvara või süsteemi, või hoopis ... mida tahes. Restorani, retsepti, toiduainet, kohta maailmamuna peal või sealt väljaspool, raamatut, autot, inimest - valik on piiritu.

Peaasi, et sellest kõigest natuke targemaks saad. Muidu pole mõtet pingutada.

Niisiis siin blogis võib juhtuda jutte kõigist eelnimetatutest, nad võivad olla testimisega seotud, aga samas ka ei pruugi absoluutselt.
Pilt on Monument Valley nimelisest mängust laenatud. Üldiselt mul mängusoont ei ole, aga vot see oli ilusti tehtud.