Karulaugu testimine

Kuna on jälle see hooaeg, kus karulaugust räägitakse igal pool ja igal ajal, siis mõtlesin ka ükskord selle imelooma ära proovida. Pidi olema kohutavalt kasulik ja maitsev ja mida kõike veel. Kuna oli, kas just tänu taevale, aga, jah, töörahva tööpüha, mil nimelt tööle minema ei pea - läksin Nõmme turule talle järele, sest muud kohad on mulle jätkuvalt ületamatult kaugel. Teoorias võiks seda korjata ka kusagilt metsa-alt, v.a et Lõunas ma seda küll kusagil näinud pole. Muidu ma oleks ta juba ammu ära testinud.

Esimene proovilepanek oli integreerumisvõime kontrollimine. Lõikasin need lehekesed peenikesteks ribadeks/tükkideks ja integreerisin sellega kodujuustu (minul oli soolakurgiga variant, sest see mulle maitseb, ja ega ma ei teadnud ju ette, et ma lähen karulauku tooma) ja redised. Et nii jube igav ei oleks, panin mõned vutimunad ka peale. Ja kõik selle panin sulavat jääd meenutava minu meelest üliõnnestunud soomlaste disainiime peale. Sobis küll. 5+ nom. Maitse on tal igatahes väga hea - mulle meenutab ehk murulauku kõige rohkem.

Sobis ka käesoleva aastaajaga. Eriti kui võrrelda 2 päeva tagasi aknast avaneva vaatepildiga - muru juba veidi roheline ja mõnes kohas isegi paiselehed väljas. Ja siis selle peal värske lumi. Ja kusagil päevavarjus mõni jääkamakas, mis veel vapralt lootusetut võitlust peab.

Järgmiseks tuli juba natuke keerukam proovilepanek (sh minule endale). Võtsin mõned ilusad õhukesed läbipekstud lihajupid ja vürtsitasin neid veidi, kuna mulle lihtsalt meeldib vürts ja pipar. Veel võtsin külmkambrist mõned sinna ununenud lehterkukeseened (või kollakad, ma ei teagi, kummad just). Pärast üles sulatamist integreerisin nad väikese koguse toorjuustu ja ribastatud karulaukudega. Toorjuustu oli napilt, kuna suurem osa läks karulauguga rikastatult purki. Ja osa karulauku ka võiga koos purki. Et teised homme tööl ka proovida saaks seda imeasja.  

Kui see karulauk muidugi ei olnud maikellukese maapealne osa ja ma homme ikka elus olen. See viimane oli nali, ehkki väga tõsine - maikellukese leht on küll sarnane, aga esiteks tuleb maikelluke välja hiljem, ei lõhna laugulikult, on väga tugeva/vintske struktuuriga. Ja üleüldse oli minu karulaukude vahel juba ka pisikesi õiepungasid - mis kindlasti ei olnud maikese moodi.

Edasi keerasin lihaviilu lihtsalt seenekraami ümber rulli ja voilaa. Et jällegi liiga igav poleks, panin ahjupotti ka veidi porgandeid ja bataate, ja ahju. 190 kraadi juurde. Umbes tunnikene nad kõik seal peesitavad ja valmis. Mulle meeldib, kui juurviljad on pehmed - ilmselt saab lühema ajaga ka hakkama.

Ahjaa, porgandid ja bataadid kõrvetasin enne panni peal kergelt ära - puhtalt sellepärast, et oleks huvitavam. Või siis hoopiski mitte. ahjus on neid lihtsalt kole raske saada natuke värviliseks, kui grillifunktsiooni just ei kasuta.

Testi tulemusel valmis täiesti söödav roog, aga karulaugu kasutamine ei olnud küll üleliia põhjendatud - kuumtöötlemisel lihtsalt maitse lahtub. Pigem on ta ikka värskelt tarbimiseks mõeldud, või siis kuumadele roogadele pärast valmimist lisamiseks. M.O.T.T

Niisiis tuligi mitteüllatavalt esimeseks sisukaks postituseks siin blogis toidutestimise jutt. Aga ma olen seda meelt, et toit ongi väga oluline asi inemise elus. Seega peab ikka vaatama, mida endale suhu toppida, sest inemine põhimõtteliselt on see, mida ta sööb. Sedaenam paneb mind poes imestama aeg-ajalt, mida kõike inimestele sisse sööta tahetakse. Ok, viimane avastus 50% köögivilju sisaldavad grillvorstid on võib-olla veel tervisele päris ohutu kraam. Aga - miks? miks ometi? Miks mitte süüa puhast liha ja selle juurde korralikke köögivilju? Milleks need köögiviljad enne poolenisti ära seedida (termotöötlemine, jahutamine ja seejärel paarikuine vms säilitamine koos tavaliste sõbralike E-dega)? Miks?