So long and thanks for all the fish!

punane kärrrbzzezeen

Selle kevadega saab otsa seitseteist aastat hobiõppejõu karjääri. Hobiõppejõud on see, kes selle asemel, et pärast tööd koju, trenni, teatrisse vms minna, tuleb ülikooli ja hakkab õpetama. Kuna 17 aasta on päris pikk aeg, siis on sobilik hetk teha tagasivaade. Miks ma varem ei teinud, oli see, et mulle ühe retsensiooni eest oli raha välja maksmata (retsensioon valmis mais, raha sain kätte juuli lõpus) - nad millegipärast arvasid, et retsenseerimine on tasuta töö :D kamoon, kas te suudate seda uskuda?! Ja siis ma ei viitsinud vahepeal seda juttu ära lõpetada ja nii saigi alles praegu.

Reaktsioonid minu lõpetamisele on muidugi märkimist väärivad. Juhendatav, kellel jäi kevadel kaitsmata (sest ta ei suutnud aineid ära teha) ja kellelele oma isikliku e-maili aadressi andsin, et nii kõige lihtsam kätte saada, ei vaevunud midagi vastamastki. Teine, kes soovis juhendatavaks hakata, kellele vastasin, et tervislikel põhjustel ei saa, ka ei vastanud midagi. Kool vastas lihtsalt lakooniliselt, et ok, saa terveks. Ehk hea näide sellest, et maailma nälga ei ole võimalik leevendada, kui midagi annad, siis seda võetaksegi iseensestmõistavana. Aga vot mul ei ole enam midagi anda, sest mul endal on tuba külm ja ahjud lõhki külmunud! Nii palju olen ära andnud, et endale on ainult tühi hing jäänud (teist t-ga asja isegi mitte). Nii et ma tõsiselt loodan, et kõik need sajad inimesed, kes mu aines on käinud ja keda ma olen juhendanud, on saanud natuke midagi rohkemat, kui ainepunkte või kraadi. Sest et muidu oleks veits "keegi andis ära oma hinge ja sai vastutasuks toosi tikke". Üks näiteks just sel kevadel kaitses ja lõppsõnas ta tänas komisjoni (kes küsis veitsa kiuslikke küsimusi) ja tänas töökaaslasi ja tänas peret (kes olid ühed vastutulelikud ja teised kannatlikud ja toetavad), aga vot juhendajat, kes üle kahe semestri pea iga nädal tund aega kõnes istus ja üritas seletada, kuidas seda tööd ikkagi tuleks teha, nii et ära kaitsta saaks (sest õpitust oli üsna vähe pähe salvestunud), vot juhendajat ei tulnud meelde tänada. No palju tänu. Ma ise arvan, et ma olin ka ikka üsna kannatlik ja võrdlemisi toetav.

Ussilakk

Tihti mõeldakse, et see õpetamine on mingi lihtne asi, lähed ja mölised lihtsalt ja vsjoo. Aga mida ei nähta, on see, kuivõrd palju võtab aega materjalide ettevalmistamine (igal aastal on vaja asjad üle käia, et need oleks asjakohased, vähemalt minul küll), tööde hindamine/tagasisidestamine ning lihtsalt tudengitega suhtlemine, kui neil mingid küsimused jms on. A võibolla mõnele ongi lihtne, ei ole üldse välistatud. Äkki ma olengi 17 aastat tegelenud millegagi, millega ei peaks.

Aga see ei ole õnneks mitte kogu see seitseteist aastat valdav tunne olnud. Ehk siis - miks ja millal ma üldse õpetama hakkasin? Ma arvan, et see sai alguse juba kooliajal - põhikoolis üritasin õpetada pinginaabrile matemaatikat (mitte kuigi tulemuslikult), keskkoolis teenisin isegi mingil määral taskuraha, õpetades soovijatele arvutikasutaja oskustunnistuse eksami jaoks vajalikke oskusi. Miks? Ei oska enam takkajärgi öelda. Arvatavasti kombinatsioon sellest, et ma ise oskan, ja teiseks soovist meeldida/aidta/kasulik olla. Ultimate people-pleaser, nagu ma olen. 

Ülikoolis sattusin seltskskonda, kus õpetamine oli tavaks ja kuna ma ise näitasin huvi üles (sest noh, ma arvasin, et ega ma muud ei oska kui õpetada), siis antigi mulle võimalus. Aga ütleme ausalt, ega neid, kes õpetada tahavad/nõus on, liiga palju ei ole kunagi olnud :D. 

Olgu ka ära öeldud, et õpetamist olen ma teinud alati täiskohaga (vahel rohkem kui täiskohaga, sest ettevõtlus on mõnikord 24/7 töö, kuigi ma seda ise ei afšeeri) töö kõrvalt. Välja arvatud kõige esimene semester, kus ma õpetasin terve esmaspäeva kella 8st 16:30ni, ehk siis tööst oli mul sel ajal see päev vaba. Aga see oli september'05 - jaanuar '06. Ja ma olen tänulik oma tööandjale, et ka tema õpetamist soosis ja selles mingit kasu nägi ja seega isegi päeva selleks otstarbeks vabaks andis palka vähendamata. 

Fun fact veel - oluline osa inimesi, kes muidu mind isegi suht ok inimeseks pidanud, kui saavad teada, et ma õpetan ülikoolis, muudavad oma suhtumist minusse - halvemuse poole. Nii et viimasel ajal ma absoluutselt pole maininud oma projektideski, et "oi mul on õhtul tudengid". Sest jumal teab, siis vaja veel topelt end tõestama hakata, et ei, ma ei ole mingi akadeemiline elukauge kuivik. Võibolla olen ka? Noh, enda arvates ei ole. Kuigi kas ma väga hoolin teiste inimeste arvamusest? Väga ei, aga siiski pole mõtet oma elu keerulisemaks teha, kui seda saab vältida. 

Niisiis ma ei ole sugugi alati õpetamist vihanud. Tegelikult on see mulle päris palju andnud - põhiliselt mainitud eduelamust ning tunnet, et olen kellelegi vajalik. Tore fakt alustamise ajast - materjale ette valmistades ma valju häälega etlesin materjali läbi, st nagu prooviesinemine vms vms vms. Võib arvata, kui palju mul kõige selle peale aega läks :D Aga ma tahtsin hea olla ja endale mitte piinlikkust valmistada. Mingil hetkel sain aru, et esinemine läks lihtsaks, hetkel esinemisnärvi üldjuhul mul enam ei teki. Varases nooruses ma pabistasin esinemise pärast nii rõvedalt, et põhimõtteliselt mingist viimasest esinemisest mind lausa vabastati, ehk siis 9ks klassiks mul olid närvid täielikult läbi - aga õnneks noorest peast asjad veel taastuvad ära. Kui praegu mingi selline asi juhtuks, oleks ma ilmselt elulõpuni kusagil hullumajas. Nii et aitäh ka selle eest! 

Mingil hetkel sain aru, et ma oskan ka reaalselt õpetada, st saan aru, millest inimesed aru ei saa. Oli muidugi raskeid aegu, aga pigem mitte tingitud õpetamisest vaid tööst, mis tuli ju samal ajal ära teha - nt kõige ekstreemsem oli see, kui ma ükskord oma loengus peaaegu magama jäin. Suu vatras edasi, aga ise tundsin, kuidas silmad lihtsalt vajuvad kinni. Oli see aeg, kus ma öösel vast 3 tundi maganud olin. Aga õnneks noorus on ilus aeg ja kannatab teha niimõndagi. Lihtsalt ta (noorus) ei tule iial tagasi.

Kõige ekstreemsem stresstest oli too semester (või oli neid isegi paar?), kui ma andsin paralleelselt kahte ainet - Töökindlust TTÜs ja testimist IT Kolledžis. Vot see oli karm. Mäletan sellist päeva, kus hommikul kell 8 tuli tööle minna (ei olnud veel kodukontoriperiood), kella 16ks? TTÜsse, kella 18ks IT Kolledžisse, ja kui seal lõpetatud (ilmselt siis 21 paiku?), siis kontorisse tagasi livet tegema ja koju pärast 23 õhtul. Järgmisel hommikul jälle 8st tööle. Ma kirjutan ja imestan, kuidas ma suutsin. Aga noh, tundub, et ma kulutasingi oma energia ära inimeste peale, kes sellest üsna vähe pidasid. See tellija, kelle heaks ma siis jälle töötasin.. seal ogranisatsiooni mõttes olen ma üldse persona non-grata (sest neil on asjad ikka väga katki jätkuvalt ja nad väga ei talu, kui keegi seda neile ütleb - mingi organisatsioonikultuuri teema - "kõik mis teeme, teeme ringi!!") ning konkreetselt see tellija esindaja ei tunne mind poes äragi, kuigi ma päästsin ta mitmel korral suuremast jamast. Nojah. Ehk siis õppetund, et vaata, kelle heaks sa panustad.

Tagasi õpetamise juurde. Eks ma niimoodi aja jooksul tasakesi kulusin ja kulusin, hakkasin tundma järjest vähem eduelamust ja rohkem väsimust, kuni see väsimus ei kadunudki enam ära ning eduelamus asendus ebaeduelamusega; mingihetk tuli koroona, sain isegi e-õppe päris hästi selgeks. Ma arvan, et kui koroonat ei oleks olnud, siis ma oleks juba kusagil hullumajas. Siis tuli koroonajärgne ja tuli klassi tagasi tulla. Sattus selline lend, kes suures osas olid tulnud ainult ainepunktide pärast. Sellest (suhtumisest) saab aru, kui oled seitseteist aastat asja teinud. Vähemalt mina saan - seda on varem ka olnud, lennud ON erinevad. 

Teisest küljest muutus väsimus talumatuks ja muutusin üleöö vastikuks kibestunud tühja hingega moroniks. Selliseks inimeseks, kellega ma ei tahaks ise küll vabatahtlikult suhelda. Tegelikult oleksin pidanud lõpetama juba aasta tagasi, aga kuidagi ma magasin selle hetke maha, kus ütlema oleks pidanud, et kuulge, järgmine aasta ma ei tule. Eks tegelikult olen ma seda mõtet juba varem ka mingitel hetkedel mõelnud, aga alati leidnud jõudu ja vajadust jätkata. Erinevatel põhjustel - tuleb mingi eduelamus, mis tuhmistab raskustunde; mõte, et kui mina ei õpeta, siis kes õpetab jne jne jne. Kuni siis sel aastal mingil veebruari teisel-kolmandal nädalal tekkis kindel veendumus, et see, mida õpetamine võtab, ja see mida annab, need ei ole enam tasakaalus. Sest võtab kogu eluisu ja -energia ja annab ainult negatiivseid emotsioone. Kui koht minust tühjaks jääb, siis tuleb keegi, ja täidab selle minust paremini! Aga mu keskhinne oli sel aastal 4.81 nii et jah, vähemalt ma suutsin ära feikida, et tegelt ma pole ikka tropp.

Ma loodan, et nüüd sellele öeldes EI, on mul veel aega ja võimalust millelegi kunagi kogu südamest JAH öelda. Kuigi hetkel ei ole sellist tunnetki, et võiks kunagigi peale tulla tahtmine midagi teha või millelegi JAH öelda.