Sellise ilmaga ma parima meelega suleksin end mingisse sooja kohta, istuks kuumaveeallikas (ok, hädapärast sobib ka kunstlik), toituks headest asjadest, kuulaks muusikat, loeks võibolla mingit raamatut ja aju ei liigutaks (või kui siis ainult mingitel tõeliselt huvitavatel teemadel). Mitte mingil tingimusel ei läheks ma välja.
Tehniliselt kehtib väljend "selline ilm" minu puhul suurema osa aastast kohaliku kliima kohta. Ma olen täiesti ebatüüpiline eestlane selles mõttes, et kui suvel suurem osa kurdab, et kuumus võtab hinge seest, midagi teha ei jõua ja ei saa, siis minu jaoks on see parim ilm üldse. Näiteks nagu sel suvel. Lihtsalt palju tuleb juua. Kevadel on oma võlu, ärkamise ja kasvamise ilu. Ja loomulikult SEE lõhn, mis on nagu esimene armastus, paneb südame kiiremini lööma jne jne jne. Paraku linnas enamasti seda ei tunne. Aga noh, kevad on ka mu lemmikaastaaeg. Sügis ja talv seevastu... Sal Saller laulis selle kohta, et: "mina ei armasta külma ja lund ma ei seedi, talverõõmud on minu jaoks täielik piin". Ma olen 200% temaga nõus.
https://www.flickr.com/photos/jpellgen/page43
On kindlasti kohti, kus sügis ka ilus välja näeb. Nt jaapani aias, põhimõtteliselt võib silmad peast vaadata ja ikka ei saa küllalt. Teisest küljest jällegi - jaapani aias on aastaringselt ilus, sügis lihtsalt ei suuda seda rikkuda. Sügise Jaapanist mul pilte paraku ei ole, nii et pidin ühelt fotograafilt laenama. Siin on neid palju.
Olgu aiaga kuidas on, aga sellise ilmaga lageda taeva all kuumaveeallikas ma istuksin küll. Nagu ahv. Juzudega (väikesed tsitruselised). Üleüldse on mu elukohavalik täielikult ebaõnnestunud, mul on patareid lihtsalt liiga väikese mahutavusega :/
Mõtisklus hirmsa ilma, kuumaveeallikate ja hea toidu teemal tekitas minu silmade ette pildi ramenist ning tuletas meelde, et kunagi ma plaanisin sellest kirjutada. Aeg tundub sobiv, sest tegemist on igati soojendava ja päevakohase toiduga. Tõsi, mina teen-söön ramenit aastaringselt. Sest ma olen lihtsalt nii külmavereline.
Ramen in progress
Ramenit seostatakse Jaapaniga, aga tegelikult on see pärit hoopis Hiinast. Jaapanlased laenasid seda, nagu nad laenasid Hiinast palju teisigi asju.
Põhimõtteliselt on tegu supilaadse tootega, mis koosneb alati kolmest komponendist:
1. puljong
2. nuudlid
3. lisandid.
Jaapanis saab ramenit vist küll igal pool, kõik kohad on ramenitoitlaid täis. Tegemist on tegelikult kiirtoiduga. Puljong on ramenitoitlas varem valmis keedetud, see võtab kaua aega ja usutavasti on retsept iga koka suur saladus, mida lihvitakse aaaaaastaid (nagu nad kõike lihvivad?). Nuudlid valmistatakse tihti ka kohapeal ning keedetakse õigel hetkel suurte sõelade sees. Pannakse kõik suurde kaussi kokku ja lisatakse igasuguseid häid asju veel peale. 5 minutit ja valmis!
See (paremal) on päris jaapani ramen. Peaks olema tonkotsu
Ramenit maitsestatakse kas sojakastme, soola või misopastaga - seda asja rääkis jaapani keele õpetaja kohe enamvähem esimese asjana, järelikult see peab olema oluline fakt :D Võib veel kohata ka tonkotsu ramenit, mida lisaks ei maitsetata, aga mille puljong on keedetud sea kontidest, hästi, hästi, hästi kaua (5-8 tundi), ning see on tavaliselt üsna rasvane (üdi - mu arm). Seejuures see rasvasus mind absoluutselt ei häiri. Samas - ma söön ungari pekki ka, nii et mine võta kinni kui põhjapanevaid järeldusi saab sellest teha.
Kui mälu ei peta, siis Washoku Story restoran pakkus/pakub tonkotsu ramenit. Autentsust ei oska kommentaarida. Tokumarust mul kummalisel kombel ei olegi ühtegi pilti, ehkki sealset ramenit julgen ma küll kohe päris kindlasti soovitada. Seda testinud jaapanlane ütles ka, et nom, nom, nom. Testitud, töötab.
Washoku story ramen, kuidagi imeliku nurga alt
Kuna mulle ramen hirmsasti maitseb, siis ma võtsin end ükskord kokku ja hakkasingi tegema, sest no kui raske on teha nuudlitega puljongisuppi?? Ega tegelikult ei olegi, lihtsalt ühegi jaapanlase peal pole mul veel õnnestunud seda testida, et kas nemad ka aru saaks, et see peaks ramen olema :D
Kõigepealt tuleb teha puljong. Puljong on tänuväärne asi. Esiteks seepärast, et sama puljongit saab nt kasutada ka risoto tegemiseks. Teiseks seepärast, et teda saab suurema koguse korraga valmis keeta, ja siis mitu päeva tarvitada.
Päris jaapani (miso) ramen mingi krabipulgalaadse tootega (naruto)
Seakondist puljongit peaks keetma kaua-kaua, aga kuna ma ei taha olla elektrifirmade kuldsponsor, siis minu puljong on enamasti kas juurviljadest või kanast ja juurviljadest (porgand, sibul/porru/küüslauk, ingver). Lihtne puljong ei ole mingi kunst - viskad need ülalnimetatud asjad vette ja keedad. Ok, ma tavaliselt praen ka neid enne veidi-veidi. Juurvilju keedan ma ~45min ja tuli võiks olla agressiivsem. Kana jaoks läheb 1.5h või nii. Kanapuljongi puhul ma üldjuhul lisan keemise ajal ka vett, kui tundub, et puljongit väga väheks jääb.
Kui tekib küsimus, et missugusest kana osast puljongit teha, siis minu pakkumine on, et poolkoivad on kõige paremad. Võib muidugi tiibadest ka, või supikogust. Nahk ja kondid on olulised asjad, sest seal on rasv ja muud toredad ained, mis nt on ka liigestele kasulikud. Fileed ma supi jaoks ei soovita, ehkki see on sügavalt isiklik asi, kes mida sööma nõus on.
Kanade puhul tasub enne päris puljongimist kanad väikese veega korraks keema lasta ja see vesi ära visata - see ei näe liiga isuäratav välja. Muidugi võib vahu ka lihtsalt pealt ära korjata - jällegi maitse asi. Mul on aeg-ajalt üldse raske poest mingit liha osta, sest see tihti lihtsalt näeb niiiii halb välja...
Siin on erinevad dashid ja misosupi pulber
Kui ma tahaks seast puljongit teha, siis ma valiks kindlasti mingid ribitükid, sest ribi on sea juures minu arvates vaieldamatult kõige parema maitsega koht. Ega tegelt ma ei tea, mis kontidest jaapanlased seda tonkotsu puljongit teevad. Igatahes süldi moodi see ei maitse (st ma omast tarkusest välistaksin koodi ja jalad sest neil on minu arvates üsna spetsiifiline maitse)...
Puljongit, nagu kõike muudki, võib muidugi ka keeruliseks ajada - lisades sinna tuunikalahelbeid (bonito) või tuunikalahelvestest ja kombu vetikast keedetud asja, mida nimetatakse dashiks. Kui leidub, võib puljongisse panna ka shiitake seent. Üldjuhul on nad müügil kuivatatult, seega enne peab neid mõnda aega leotama (leotusvesi sobib ka puljongisse). Selveris olen näinud muide ka värskeid. Kuna kobu sellel kraamil on üsna spetsiifiline maitse, siis neid soovitan kasutada hoole ja ettevaatusega.
Need on just need nuudlid, mida ma ma pigem EI kasuta ramenis
Nuudlid on samuti maitse asi, aga mina eelistan kasutada ikkagi aasia(päraseid) nuudleid. Eks jaapanlastel on ka nuudlindus täiesti omaette teadus (nende nuudlid on ju värsked!), aga ka meie kaubandusvõrgus on päris palju sobilikke variante saada. Mina eelistan munanuudleid või "volditud" wok nuudleid või päris jaapani/hiina nuudleid (udon on märksõna). Seevastu tatranuudlid (soba) on mõeldud eelkõige külmade toitude jaoks ja Santa Maria spetsiaalsed ramen nuudlid ei ole ka minu meelest parim valik (liiga peenikesed). Õige maitse tekkimiseks on oluline, et nuudlitele söömisel seda puljongit üksjagu külge jääks, sest milleks seda üheülbalist süsivesikut ikka muidu süüa :)
Siin ongi tatranuudlid kasutusel, sest nälg ajab härja kaevu
Kui puljong ja nuudlid valmis, siis võtan kausi, panen sinna puljongit, maitsestan vastavalt tujule kas supilusikatäie sojakastmega või pakikese misosupiga. Ja panen nuudlid sinna sisse.
Jäänud on veel kaunistamine. Siin on palju valikuid. Kõige tavalisemad on keedumuna, mais, norileht (vetikaleht, mille sisse sushisid keeratakse), seened (shiitake), bambusevõrse. Minu rameni peal on tavaliselt ka osa puljongis osalenud porganditest. Jaapanlased aga teevad need porgandid jm stuffi, mis nad sinna peale panevad, hästi ilusaks. A'la lilleõiekujuliseks. Neil on raudselt mingid spetsiaalsed lõikurid selle jaoks...
Mõni teab rääkida, et roheline sibul on kindlasti väga oluline garneering/maitseaine ise tehtud rameni juures. Ja siis veel loomulikult aeglasel tulel küpsenud seakõht/läbikasvanud liha ehk chasu.
Siin on vist veiseliha hoopis?
See on tõeline elektrifirma kuldsponsori toit, sest asja idee seisneb selles, et maitsetatud lihatükk pannakse esialgu ~45min-ks küpsema kõrgemale temperatuurile (ma pakun et ~200), ja siis küpsetatakse olenevalt lihatüki suurusest veel paar tundi ca 150 kraadi juures).
Muidugi kui kellelgi on päris tulega ahi, siis ei pea kedagi sponsoreerima. Mul lihtsalt ei ole, aga usutavasti saaks ka seal kauaküpsenud siga valmistada.
Eks igaüks võib oma nuudlisupi retsepti kokku panna ja teha nii, kuidas meeldib. Ma ei tea, kas minu omasid sobib rameniks nimetada, aga vähemalt ma ise olen rahul. Mul ei ole parasjagu rohelist sibulat? Ei pane siis. Ainult tatranuudlid on käepärast? Kah ei tapa. Don't let the perfect be the enemy of the good.
Puljongi jaoks vajad:
1. 2 liitrit vett
2. 2 keskmist porgandit
3. 10cm tükk porrut (hele osa) / 1 sibul / küüslauku
4. paari cm pikkune tükk ingverit
5. kanapuljongi puhul ka ~4 poolkoiba
Kui tahad kautada dashit või kombut ja tuunikalahelbeid või shiitaket, siis neid pead maitse järgi ise timmima.
Kaunistamiseks vastavalt võimalustele ja soovidele:
1. roheline sibul
2. keeduporgandid
3. keedumuna
4. seened (praetud)
5. konserveeritud bambusevõrsed
6. mais
7. norileht vms vetikas
8. chasu sealiha vms liha
Chasu sealiha:
1. ~500 gr sealiha (ribiliha, kõht, mingi ilus läbikasvanud tükk, pekki peab kindlasti olema)
2. sojakastet
3. mirinat (või saket või lihtsalt mett)
Mõlemat maitseainet peaks olema nii palju, et saad liha korralikult kokku mäkerdada.
Ma täna ramenit ei teinud, sest ei viitsinud. Vaatamata sellele, et see on tegelikult niiiiii lihtne. Selle asemel jõin teed ja praadisin turska. Kui teepaki peale on kirjutatud Karel Capek, siis ei saa see ju olla väga kehvem. Ega ei olnudki, jube hea tee oli. Tuleb välja, et Jaapanis on sellenimeline tee-kaubamärk :O
Et tänase testijate päeva puhul kõik ilusasti ära rääkida, siis peab alustama sellest, et üksõhtu, mitte väga palju aega tagasi, tegi Kert mulle pöördumise: [17.07.2018 23:00:17] Kert: https://www.youtube.com/watch?v=hEcjgJSqSRU Sul ei haagi mingit sõnade inspiratsiooni selle looga? :D [17.07.2018 23:02:51] Maili: ikka võin mõelda (nod) [17.07.2018 23:03:00] Maili: hea materjal [17.07.2018 23:09:13 | Edited 23:16:40] Maili: ai ai nii must testija sai, jahin päevast päeva buge, teen progejal pai (music) - annab võimaluse rääkida kõigist erinevatest variantidest kuidas (bändi liikmed) testimisse on jõudnud :D
Nii et pool refrääni sai valmis 10-15 minutiga. Hea materjal tõesti! Ülejäänuga tuli veidi vaeva näha. Panen siia igaks juhuks kirja, juhuks kui pärast peaks olema tegu mingi kuulsa testijate hümniga vms. Siis on ajaloolastel huvitav uurida, see laul ise on ka juba huvitava ajalooga :D
Selffiii!!!!
Niisiis, kõhutasin järgmisel õhtul ühes mitte üldsegi viletsas hotellis voodil ja mõtlesin, et umbes, et: "hm, ei ole lootustki kõlalt sarnaseid sõnu välja mõelda, sest see laul nii originaalis kui Weid Al Yankovichi variandis on üks paras vabavärss".
Kuulasin nii originaali kui Sagat mitu-setu korda, kuni mingi pattern hakkas tekkima ja meelde jääma. Minu noorusaegadel oli Madonna teinud sellestsamast oma versiooni, mis mulle üldse ei meeldinud (ega sellel on originaaliga imho suht vähe pistmist ka), nii et laul ega sõnad mul kaugeltki väga tuttavad polnud.
Yankovichi versioon seevastu on üliõnnestunud. Don McLean ka ise tunnistas millalgi, et ta on kontserdil hakanud Yankovichi sõnadega laulma, kuna tema (McLeani) lapsed lihtsalt kuulasid mingil hetkel toda versiooni lõpmatuseni. Originaali sõnade tähenduse kohta McLean ütleb, et neist ei ole väga palju mõtet mõtet otsida, sest need lähevad kunsti valdkonda. See on küll üldiselt teada, et "the day the music died" all peab autor silmas 3. veebruari 1959. aasta lennuõnnetust, kus hukkusid Buddy Holly, Ritchie Valens, J.P. Richardson.
Minul tuli refrääni teine osa kõigepealt. Ja siis salmid, kõigepealt teine salm, siis viimane, siis kolmas, ja esimene oli muidugi kõige raskem.
Väljas oli päeval olnud mingi 30+ kraadi ja mul seljataga suure hulga sammudega, aga ülimalt kordaläinud päev. Soojus (enamik inimesi pigem nimetab seda palavuseks?) teeb imesid. Vähemalt minuga. Õige ilm on ikka see, mis üdist ka jää välja sulatab, ja sellist pole muarust juba aastaid olnud.
Alvar Aalto on ka täitsa ok, leidsin ta lõpuks ikkagi toast üles, see kaart oli lihtsalt kaudne vihje.
Niisiis, see laul on inspireeritud kõigist mu üliägedatest kolleegidest ja pühendatud kõigile endistele, praegustele ja tulevastele testijatele kogu universumis.
Inimesest saab testija (American Pie by Don McLean)*
1. Aastaid tagasi
Tuli teha valik,
Mida ette võtta eluga.
Ei saandki kaua oodata,
Elu ütles: saab sinust testija“
ja sõit läks lahti Keemia peatusest.
Veel pidin üht-teist õppima,
Näiteks kvaliteeti juhtima,
Aga üldiselt võib julgesti
väita,
Et elu ise koha kätte näitab!
Kuigi vahel kõik on liiga
pekkis
Head tunnet millestki ei teki,
Kurta pole põhjust palju
kuigi see on veres mul.
Ref: Ai ai, nii must testija sai
Jahin päevast päeva buge,
Teen progejal’ pai
Ja suurim eesmärk on mul,
Et hästi lä’eks laiv,
Oleks kasutaja õnnelik vaid,
Elu bugivõrra paremaks sai.
2. Palju aega tagasi,
Tegid hoopis muud, näis kauge
siis IT
Kuid vajas muutust see karjäär.
Mis küll oleks põnev amet, hea
Kui nagu terav nuga võid sul
lõikab pea,
Ja kvaliteeti elus tähtsaks
pead?
Eks vahel peab ka riskima,
Ja siis on hea kui jala uksevahel’
saad,
Ja ma ei püüa üldsegi väita
Et on lihtne see, kuid vahepeal
mõikab!
Tuleb iseseisvalt palju õppida
Ja panna mängu veenmisoskus kui
ka loogika,
Kuni oledki valmis (päris)
testija
sest see on veres sul.
Ja nii sa laulad: ai ai ...
3. Koolis kaua õppisid IT’d
Et saaks vaid progeda, tundus
põnev siis,
Või lihtsalt vastuvõetav (tulus)
töö.
Analüütikuks sul oli saada soov?
Või adminniks, kelle põhitööks
on vaev ja hool,
Eks proovida ju võib nii üht
kui teist.
Pole vahet, ega algul keegi tea,
Mis see „IT“ on, mida teha on
hea,
Võib jama endal’ ette ju heita,
on õige valik ainus, mis aitab!
Pole oluline järjekord,
kõik kogemused räägivad sinu
poolt,
On parim siiski testida
kui see on veres sul.
Ja nii sa laulad: ai ai ...
4. Meil palju erilisi lugusid,
Kuid lõppevad kõik samuti,
Lihtsalt peakuju on õige sul
Ükskõik, mida varem tegid sa,
Pole põhjust, miks ei peaks sa
testima,
Milleks oma annet muule
raisata?
Sest kes siis ikka parandaks me
maailma,
Üks bugi korraga,
Ja kus vaid viga näed laita,
seal testija tuleb ja näitab!
Ja vabal ajal kui kusagil
näeb bugi, teeb põhjaliku
raporti,
Sest muidu ju ei parane midagi,
ja see on veres meil.
Ja nii ma laulan: (ai ai ... )
*N
*Esimene salm (klaveriga) ja esimene refrään (kitarr lisandub) lähevad
aeglaselt, edasi kuni lõpuni kiirelt, siis paus, ja siis saavad kõik kaasa laulda *N refrääni
Armastuse, bugide ja kõige muuga,
Bonni Mailer
Laulus on ikka väike faktiviga, nimelt ma ei *saanud* mingihetk testijaks, vaid ma juba sündisin sellisena. Mingihetk hakkasin lihtsalt sellena tööle :D Nüüd hakkan testima seda karbitäit:
Pärast hirmväsitavat päeva koomaunne vajudes nägin unenägu, milles klassikaaslased laulsid mulle ... mingit laulu. Ei saanud aru, kas sünnipäevaks äkki? Sama laulu olin ma ise mõned nädalad tagasi just esitanud, aga teiste sõnadega kui unes. Kohe kahju, et mul need unesõnad meelde ei jäänud, aga kindlast olid seal sõnad "KGB" ja "KAPO". Nagu PÄRISELT, kallis alateadvus?!?! What the actual F?? Pärast seda mulle tundus, et võib kooliajast memuaare kirjutada. Seda enam, et aastaaeg ka soosib. Ega ma haridusele ikka päris võõras ei ole - erinevaid asju õpetan ülikoolis 2006. aastast, mis on tegelikult kohutavalt kaua. Muidugi pole see mu põhitöö, kaugeltki mitte! See on pigem nagu üks üsna ajakulukas hobi. Vahepeal ka närvikulukas, peab olema aus. Ka varajases nooruses mäletan ma end ikka pidevalt kellelegi midagi õpetavat, pinginaabrile matemaatikat näiteks... Oma esimese raha (tõenäoliselt) teenisin õpetades kaasõpilasi keskkoolis populaarse Arvutikasutaja Oskustunnistuse eksami jaoks. Oli selline asi tol ajal, eksel, word, pauerpoint, netscape mail ja värki, 5 moodulit kokku, Eesti Tarkvara Selts andis välja :D. Kuna 5 mooduli eksami tegemisel sai vabastuse arvutiõpetuse eksamist (või läks see mingi koolieksamina arvesse, ma ei mäleta), siis oli see suht pop (ja muidugi oli eksam tasuline). Hiljem, kui üksvahe esmakursuslasi ülikoolis õpetasin, mõtlesin, et oleks päris hea, kui mõned noist rebastest oleks ka selle A&O läbinud.. Kole raske kellelegi (informaatika rebasele siis antud juhul) isegi ekseli valemeid õpetada, kui too pole isegi klaviatuuri vist varem näinud... Aga see selleks. Olgu öeldud, et Tallinnas ei teadnud A&Ost keegi midagi.
Ma olen jätkuvalt seisukohal, et õpetajatöö on üks pagana tähtis töö, ja seltskond, kes ei väärtusta õpetajat, on lähemas või pikemas perspektiivis tulevikuta. Keegi (eimäletakes) on öelnud, et arstiameti praak täidab surnuaedu, aga õpetajaameti praak aga määrab riikide ja rahvaste saatusi. Koolis me veedame ikkagi suurema osa oma noorest elust, kogenematu ja rohelisena. Ja seal nähtu ja kogetu, oh õudust!!!, võibki külge jääda. Tore oleks, et see siis oleks hea ja vajalik ja edasiviiv, mis külge jääb. Seetõttu see jutt algab pisut negatiivselt, aga tõega tõtt vaadates - ma ei mäleta, et mul oleks põhikoolist häid mälestusi. Põhikooli lõpuks mul oli nii massiivne kopp ees, et ma oleks läinud hea meelega kõige kaugemasse ja kättesaamatusse kohta - Noarootsi gümnaasiumi nimelt. Õnneks oli see muudatus liiga ebamugav. Niisiis said positiivsed sündmused alata ka Võru Kreutzwaldi gümnaasiumist. Ja neid oli palju. Kes negatiivset lugeda ei taha, siis võib siinkohal lõpetada (või alustada lõpust) ja minna nt Mamma Mia 2 vaatama kinno - see on pagana hea, särav, positiivne ja elurõõmus ning nii kohutavalt kadestamisväärse emotsiooniga. See on nii hea, et sellest võiks omaette jutu teha.
Aga alustada tuleb algusest. 1.-9. klassis käisin Võru I Põhikoolis, mis asus üsna muljetavaldavas majas. Ikkagi Võru esimene hoone, alguses härrastemaja, siis koolimaja. Seda nimetati ka kirikukooliks (maja asub Katariina kiriku taga), mistõttu muude koolide lapsed pidasid mind ja kooli kuidagi usuga seotuks. Mis ei ole tõsi. Nüüd pesitseb samas, aga uue ja ilusa kuue saanud, majas Võru Gümnaasium. Kui see kool asutati (2015), maja renoveeriti, ma pean tunnistama, ma olin veidi kade, et minu ajal sellist kooli ei olnud. Loomulikult see maja näeb superilus ja kaasaegne välja, aga niipalju kui ma kodulehelt piilusin, siis ÕPETATKSE seal ka vahvasid asju. Kõige rohkem meeldisid mulle muidugi nn vabaainenädalad, kus igaüks võib valida pakutud projektidest endale sobiva. Valikut oli kõvasti - alates näiteks fotograafiast ja päris oma koolimuusikali tegemisest kuni praktilise keemia projektini. VAU! Ma ei oleks osanud valida, ausõna! Käisin kunagi seal väikesel ekskursioonil, mille galerii asub siin. Nagu näha, siis ma olen lubanud sellest memuaarid kirjutada. No olgu siis. Kirjutan ühe memuaari.
Koolimaja minu ajal. Veits lagunenud.
Minuaegne kool oli paraku veidi teistmasti asutus. Ei, saadud teadmiste üle ma ei kurda, sest pea mul nähtavasti võttis ja erinevad ained ja teemad olid täitsa huvitavad, edaspidi olen kah hakkama saanud (keskkoolis ja ülikoolis). Ja õpib ju ikka inimene ise, mitte keegi ei pane kulbiga kraami pähe. Õpetaja ainult juhendab, selgitab, annab tagasisidet. Ja näitab eeskuju. Tavaliselt olid mul igal aastal ~2. septembriks kõik uued õpperaamatud juba läbi vaadatatud ja põnevamad osad läbi loetud.
Klassijuhatajaid oli mul põhikooli jooksul kaks - esimesest kuni neljanda klassini ja siis edasi kuni 9. klassini. Mõlemad olid ühtviisi... kallutatud. Ma sain sellest fenomenist lõpuni aru alles pärast Loone Otsa raamatu Mustamäe valss lugemist (väga hea raamat, soovitan soojalt). "Kui õpetaja jagas klassi headeks ja halbadeks, ühtesid armastas ja teistest läbi vaatas, oli see tema õigus. Sama tegi kogu riik. Terve nõukogude süsteemi oligi ehitatud kuulekate edutamisele ja probleemsete karistamisele".
Nii kirjutas Loone Ots. Ma ei oskaks seda paremini öelda. Minu kooliaeg möödus küll suuresti juba vabas Eestis, kuid ega aastatepikku külgeõpitud mustrid niipea ei kulu (Loone läks kooli 1973.a, mina umbes 15 aastat hiljem). Loomulikult olid klassijuhatajatel oma lemmiklapsed, üldjuhul tingituna sellest, et nende vanematest oli midagi kasu. Noh, mõistate, nõukogude aeg ning varane vaene vaba Eesti, kus midagi saada ei olnud. Niisiis käsi pesi kätt. Ega ma nii täpselt kõiki neid torkeid mäleta, kuid neljanda klassi kevadisest klassiekskursioonist jättis klassijuhataja mind maha. Kuidas? Kuna elasin linnast veidi eemal, siis käisin bussiga (mis ei sõitnud iga 4 minuti tagant, nagu Tallinnas!) ning bussiajad teatavasti alati ei klapi. Niisiis informeerisin klassijuhatajat eelmisel päeval, et jõuan hästi täpselt väljasõidu ajaks, või kui buss hilineb, siis ehk paar minutit hiljem. Buss ei hilinenud. Niisiis olin isegi paar minutit enne väljumistundi kooli ees. Aga kaasõpilased olid oma eritellimusbussiga (ma arvan, et bussijuht oli ühe klassi tüdruku isa) juba lahkunud... Pidi mindama muuhulgas Rõugesse vesioinast vaatama (see on paarkümmend kilomeetrit eemal). Arusaadavalt ma olin kurb. Järgmisel päeval klassijuhataja imestas, et "oi kas sa jäid maha?!" või midagi sellesarnast.. "Pühataevas", mõtlen ma praegu, "kulla Endla, kas sa ei oska 21-ni lugeda?!" (meid oli klassis 21).
Nojah. Mõned hetked paraku süübivad pisidetailide, tunnete, värvide ja lõhnadena inimese üdisse, iseloomu, olemusse ja ellusuhtumisse. Eks säärast vahetegemist "eliidi" ja "põhjakihi" vahel tuli ikka ette. Ja ma ei pea vist ütlema, et kus õpetaja ees, seal loomulikult õpilased järel. Seejuures õpitulemuste poolest olin ma täiesti tasemel. Mulle lihtsalt meeldis uurida ja õppida. Nii et põhikooli lõpetasin pea-aegu-viielisena (ka sellest oleks omaette jutt, kuidas "pea-aegu").
Ilmselt võiksin tänada mõlemaid põhikooli klassijuhatajaid, et nad aitasid mul leida üles oma kõikehõlmava allergia igasuguse ebaõigluse ning vahetegemise vastu. Aga ei täna. "Klassijuhatajad" nagu nemad - ma loodan, et sääraseid hoitakse tänapäeva noortest kauge kaarega eemale.
Eks õpetajaid oli põhikoolis igasuguseid, aga ma ei mäleta, et ma oleks kohtunud mõne tõeliselt huvitava õpetajaga, kes oleks oma ainest vaimustuses ja suudaks seda vaimustust ka õpilastesse süstida. Etteruttavalt võib öelda, et sellisega kohtusin alles keskkoolis. See-eest oli veel üks õpetaja, kes kuulub sinna klassijuhatajate-klassi ja tuleks noores eas inimestest võimalikult kaugel hoida. Tema ei olnud vanakooli inimene, kaugeltki mitte, pigem kolmekümnendates naisterahvas, käsitööõpetaja. Tema tunnis tehti käsitööd ja veelgi enam - peeti rämedat mokalaata. Ta ei pidanud (vajalikuks?) tunnis mitte absoluutselt kõigevähematki korda. Niisiis intriigid keldrikorrusel söökla kõrval asuvas käsitööklassis möllasid hullemini kui Kirgede tormi filmis. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi kedagi juhendanud, pigem ta karjus kellegi peale või niisama närvitses. Õnneks ma käsitöös mingit juhendamist ei vajanud, sest heegeldada ja kududa ma oskasin juba ammu enne 5. klassi kui kästiöötunnid algasid. Ise õppisin, raamatust. Sest tahtsin olla kangesti nagu vanaema ja ise ilusaid asju teha. Aga seda ma veidi küll imestan, et minust käsitöövihkajat ei saanud. Ma usun, et suuremast osast mu klassiõdedest said, vähemalt mõneks ajaks.
Pildil väga oluline raamat minu elus - heegeldamine ja silmuskudumine. Ja mingil hetkel mul tekkis sügav vastumeelsus värviliste, ülimaitsetute vihikukaante vastu. Lahenduseks oli valge koopiapaber + prinditud silt. Kilekaane sees. Arvatavasti oleks psühholoogidel siin kõvasti analüüsimaterjali. Geograafia õps aga oli vaimustuses.
Kooliajal käidi ka olümpiaadidel. Eelmisel nädalal kuulsin, et mu hea kolleeg oli edukalt esinenud käsitööolümpiaadil. Vau. Ma ei teadnudki, et käsitöös ka olümpiaad oli. Mind saadeti kah olümpiaadidele, eriti ajaloo-olumpiaadile. Mingil põhjusel meeldisin ma ajaloo õpetajale. Või noh, kas just meeldisin, pigem ta lihtsalt nägi kohusetundlikku tüdrukut. Ja kes niiväga ajaloo-olümpiaadil käia olekski tahtnud. Sest ajalooõpetaja oli karm naisterahvas, päris eakas, väärikas ja veidi hirmuäratav. Nii et mul oleks olnud võimalus ära öelda, kuid ilmselt oleks sellel olnud "tagajärjed". Liigseid probleeme ma ei soovinud, no ja nii ma siis õppisin seda ajalugu. Kurb selle asja juures on, et ... mulle see väga ei meeldinud. Ei olnud huvitav - kõik need sõjad, kannatused, tapmine, piinamine, intriigid. Pole minu teema. Ja tunnistan ausalt, et ma ei mäleta sellest mitte halligi. Vana-Kreeka jumalad - nagu väike muinasjutt - see oli teine asi. Käisin mõned aastad seal olümpiaadil ära, eriti silmapaistvaid tulemusi ei saavutanud, parim koht oli vast kolmas või nii (see oli halb koht ja selle eest ei kiidetud). Sama ajalooõpetaja tegi mingil hetkel ka nn giidide ringi. See oli juba veidi huvitavam. Õppisime tundma kodulinna ajalugu, sh üsna põhjalikult kooli(maja) ajalugu ja selle arhitektuurseid ümberehitusi aastate kaupa - mis üllataval kombel pakkus mulle pinget, nii et mõndagi mäletan veel praegu. Kaustik täpse giidi-konspektiga kahjuks on kadunud.
Veel käisin geograafia olümpiaadil, seal olen äkki ka mingi esimese või teise koha saanud? Mäletan veel, et preemiaks viidi grupp parimaid erinevatest koolidest naissaarele ekskursioonile. See oli tol ajal raudselt kõige kaugem koht, kus ma käinud olin. Ja see oli väga väga tore üritus ning seltskond. Kui oli aeg tagasi tulla, tõusis aga torm, nii et saime täiesti kaubapeale natukene aega rohkem veel Naissaarel olla. Meil oli kahtlemata lõbus, vanematel arvatavasti mitte nii väga (aeg oli ammu enne mobiiltelefone, sh mu kodus ei ole kunagi olnud juhtmega telefoni - jõgi oli ees).
Eesti keele olümpiaadil, kuhu ma mingil aastal täiesti randomiga sattusin (keegi teine ei tahtnud jälle minna, 8. klass ikkagi, parajad pubekad???), valmistasin pedagoogidele vist paraja üllatuse. Tolleks olümpiaadiks valmistudes, mäletan, töötasin iseseisvalt läbi kogu miskisuguse keeleteadusliku raamatu põhikoolitasemele. Tegin konspekti. Nautisin kõiki neid teadmisi, mis mu peasse voolasid. Praeguseks olen muidugi kõik ära unustanud. Üllatus tuli aga sellest, et viimane ülesanne olümpiaadil oli kirjutada peast üks loodusluuletus ning seda kommenteerida. LUULETUS!! Mulle on luuletused väikesest peale meeldinud ja tollal oli mul üks väga kindel lemmikluuletus, just loodusest. Paul-Eerik Rummo Lumepilvede valge linnani. Selle siis kirjutasingi. See on suht pikk luuletus. Komisjonis olnud (range olemisega) õppealajuhataja pärast tuli minu juurde ja väljendas oma üllatust, et kust ma selle luuletuse sain (noh tal oli vaja kontrollida, et kas mul sai ikka õigesti kirja). See oli vist enamvähem ainus kord, kus ma põhikoolis tundsin miskit lugupidamist minu suhtes (väljendatavat). Teise koha sain. Esimesel kohal oli ühe teise õpsi tütar 9. klassist :D
Olümpiaadide koorekihile korraldati igasugu huvitavaid vastuvõtte ja jagati kingitusi. Näiteks ühel aastal sain ma Honore de Balzaci Ilusa Imperia raamatu :D
Õppeainetest meeldis mulle veel näiteks keemia, sest see on tohutult
loogiline, kuidas erinevad ained nagu legod kokku käivad. Siiamaani ma
pean Mendelejevi tabelit üheks kõigi aegade suurimatest leiutistest ja
suurepäraseks näiteks kaunilt loogilisest maailmast, mis meid igal
sammul ümbritseb. Keemia õpetaja paraku veetis suurema osa tunnist
mõnede õpilastega verbaalselt kakeldes. Ma ei oska öelda, kes kuidas ja
milles süüdi oli, aga suht nüristav sellises keskkonnas viibida.
Keegi oleks võinud tulla ja probleemi lahendada. Aga kõigil
(klassijuhataja, direktor) oli vist ükskõik. Õnneks keemias mingit
lõpueksamit vms tegema ei pidanud, aga säärane keskkond raudselt
õppimist ei soodusta.
Ja siis lõpuks kehalise kasvatuse õpetajad. Olgu öeldud, et kui vaimsetes võimetes olin ma klassi eesotsas, siis kehalistes võimetes olin lootusetult tagaotsas. Kehalise õpetajad - ega nad midagi ei õpetanud küll. Selles mõttes - kas neid saab üldse ÕPETAJAKS nimetada? Mina hüppasin-viskasin alati stoilise rahuga oma meeter-paar ära, sain haletsusest oma "3" kätte, aga kas keegi õpetas, kuidas paremini saaks??!!??! EI! Kindlasti mitte! Kõik peaksidki olema sündinud sportlased. Well. Mina mitte. Kitse hüppamine? Seda ma ei julgenudki teha. Ma eelistan olla kahe jalaga maapeal. Kes üldse sellise asja välja mõtles ja miks?! Tal oli igav? Mida see näitab? Keegi teab?
Siiski oli üks asi, milles ma sain ka kehkatunnis olla tasemel. Pikamaajooks. Kui paljud tšikid ei suutnudki aastajooksu (sama palju meetreid kui on aastanumber) või Cooperi testi läbi joosta, siis mina olin klassi paari erilise sporditüdruku järel kohe järgmine. Jess! Tänu sellele + stoilisele rahule, et ma alati tegin asja ära, ükskõik kui kehvasti see mul õnnestus, sain siiski tunnistusele tavaliselt kokku "4" ära. Aitäh selle eest (isegi ilma irooniata).
Omaette fenomen kehalises kasvatuses oli muidugi pikkuse järgi rivistamine. Võite arvata, kus ma rivis paiknesin. Viimsel või eelviimsel kohal. Välja arvatud vist umbes üks õppeaasta, kus ma suvega kasvasin umbes 4. kohale umbes 12 tüdruku seas. Siis olin ma "valmis" ja edasi rohkem ei kasvanud. Aga mida see pikkuse järjekorras rivistamine näitab? Et kes on pikem, see on kuidagi ägedam? Ma loodan, et see on ka üks asi, mis koos minu kehkaõpetajatega igaveseks ajalukku on vajunud. Väike laul ka sellest siin, kuidas Elaine Paige'l oli kah probleeme oma lühikese kasvu pärast (Best things come in small packages):
Ja siis ühest asjast peab veel rääkima. Mingihetk oli meil meessoost kehkaõpetaja. IU. Ma kordan IUUUUUUU!!!! Verinoor naisterahvas, kes niikuinii ei saa hästi veel aru, mis temaga toimub.. tal ei ole selle juurde mingit arvustavat omaarust eluvenda vaja. Õnneks see vend kadus kusagile suht ruttu ära. Hiljem oli mingil poliitilisel kohal kusagil, valitsemas ...
Loodan, et tänapäeval üldkehalises õpetatakse noorele, kuidas õigesti liikuda, elementaarsed tehnikad, kuidas kaugust hüpata, kust tuleb jooksul kiirus, ja räägitakse ka toitumisest. Ja loodetavasti on ka paremad vahendid selleks (nt jalatsid, suusariided). Minul oli keskkooli lõpus, kui kehkatunnid igaveseks ära lõppesid, lihtsalt hea meel, et "WOOHOOOO ma ei pea enam mitte kunagi seda nõmedust tegema". Siiski ma mingil määral eksisin. Ka täiskasvanuna ma vahel näen unes, et olen unustanud kehalise riided koju... OU S***! See oli kooliajal mu suurim hirm. Õnneks seda juhtus ainult ühel korral. Aga suht kriipi, et ma seda praegu ikka vahepeal unes näen. Võibolla on mul lihtsalt nõrk närvikava.
Ma arvan, et kui ma poleks eelnimetatud kontingendiga oma elus kohtund (et täpne olla - 9 aastat päevast päeva koos veetnud), või oleks kohtunud ainult ~ pooltega neist, või kohtunud nendega täiskasvanu-eas - ma oleks parem inimene. Ja kui oled ise parem inimene, siis su elu on ka parem (siin lugeja teeb ise transitiivse järelduse: kui a->b ja b->c, siis a->c).
Pärast põhikooli läksin Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi, ning seal veetsin kolm toredat aastat. Lõpetades oli mul kole kahju, et see otsa sai. Räägiti, et ülikool on veel lahedam, aga tuleb tõdeda, et tegelikult ei olnud. Mitte et ülikoolil midagi viga oleks olnud, sugugi mitte. Aga fun'i sai minu meelest keskkoolis rohkem. Ülikoolis pidid ikka korralikult juba käituma, mängima täiskasvanut, saama oma olmeprobleemidega hakkama, mõni käis juba tööl jne, no ja ütleme ausalt, et ülikoolis oli ka räme palju õppida võrreldes keskkooliga. Esimeses matemaatilise analüüsi loengus ma sain ikka paraja šoki osaliseks, kui härra Tammeraid hakkas seal vaimustusega mingitest ... tõestustest... rääkima. Matanalüüs on ka ainukene kooliasi, mille pärast ma olen pisaraid valanud, sest mingi hetk oli tunne, et ma ei saa sellega hakkama. Nutsin veidi ja siis sain hakkama. Problem solved. Hr. Tammeraid õppejõuna oli siiski pagana äge, hoolimata matanalüüsi nutmaajavast funktsioonist.
Aga tagasi keskkooli. Klassijuhatajaid oli meil vist kaks - ikkagi matemaatika-füüsika klass, tõsised isiksused, mitte mingid pupujukud (tegelikult ma ei tea, mis ametlikult oli, 1 või 2). Mõlemad "meie õpsid" olid omamoodi ägedad, vaimukad ja muhedad tegelased, ehkki täiesti erinevad. Eks meiega oli raske ka, sest me tegime koerusi. Aga üldiselt olime vist pigem üksmeelne klass. Ma loodan, et ma tohin selle klassipildi siia panna, et keegi ei tunne end puudutatuna vms vms vms.
12B klass viimase koolikella päeval Suurel Munamäel
Keskkoolis kohtusin ka esimest korda õpetajaga, kes suutis oma tunnid teha sündmuseks, mida ma alati kannatamatult ootasin. See oli keele ja kirjanduse õpetaja ja ma tõsiselt loodan, et ta õpetab (kujundab) noori ka praegu ja on vähemalt sama äge ja inspireeriv kui minu ajal. Põhikooli keele ja kirjanduse tunnid olid suht surmigavad ja ülimalt teoreetilised. Keskkoolis oskas õpetaja meid suunata, et me loetud tekstidele hakkaksime leidma oma tagamõtteid, panema iseennast tegelaste nahka. Õppima midagi teiste kogemustest, elust, isegi kui need on väljamõeldud, kirjanduslikud tegelased. Parim empaatiakoolitus, mis mul kunagi on olnud. Ja noh oleme ausad, sel õpsil on suurepärane huumorimeel. Mul oli mingi kaustik lausa, kuhu ma kirjutasin tema tsitaate ja ma ei olnud ainuke. "Kas see rong ikka läheb Budejovicesse?" - usun, et see lause võtab praegugi paljud muigama. Õppimine toimus suhteliselt mängeldes. Mis mulle samuti väga hästi istus, oli palju loomingulisi harjutusi - sai ise kirjutada erinevates žanrites jutukesi, õppida end väljendama. Niimoodi olen ma kirjutanud ka ühe näidendi, mis isegi ühel korral kooli aulas ära esitati :) Aitäh mu klassikaaslastele, kes mu tanki olid nõus ronima. Ma ei oska öelda, kuivõrd mõtet see etendus (nende jaoks või üleüldse) omas. Süžee kokkuvõte oli umbes selline, et oli keegi talutütreke, kellel käisid erinevad kosilased, kellest siis seikluste käigus talutütreke valib ikka kõige ... mmm... targema? edasipürgivama? tegelase. Suht klišee, aga see kogemus oli vaimustav.
Ainus teadaolev jäädvustus mu näidendist. Tagumise pildi peal istun ühe linnuse varemete otsas pärast 12 klassi lõpetamist. Seejuures on huvitav, et nimetatud linnus oli oluline nt mu vanemate jt selleaegsete lõpetamise stseremoonial. Sinna tehti linnast tõrvikutega rongkäik vms, mida ma lapsepõlvest mäletan. Minu ajal sellist asja ei olnd. Niisiis ronisin ise sinna torni otsa. Ilma tõrvikuta.
Ise õppejõuna ma tahaksin olla just selle kirjanduseõpetaja moodi. Ehkki ma annan aru, et mul on palju palju areneda, ma siiski igakord püüan.
Õpetajatest veel - ma käisin ka muusikakoolis päris pikka aega ning sel ajal oli mul kaks pilliõpetajat. Alguses noorem naisterahvas, väga südamlik ning kena inimene, kes minuga ränka vaeva nägi, sest ma ei viitsinud ajuti ikka kohe üldse pilli mängida. Aga tema ikka püüdis mind julgustada, motiveerida... ja siis läks lapsepuhkusele. Mu teine pilliõpetaja oli tõeline maa sool Hendrik Juurikas, tohutult sõbralik ja tark mees. Tema puhul on mul kole kahju, et ma ei suutnud kõike seda vastu võtta, mida tal pakkuda oli. Ei olnud pilliõpingud tol ajal ikka mul prioriteediks. Aga kui ma kunagi talle mainisin, et "oi mulle nii meeldib Mozarti Türgi rondo", siis oli ta järgmiseks korraks oli ta selle mulle välja kirjutanud ja ma sain seda mängida! See oli mul isegi üks lõpueksamipaladest, ehkki ma ei suutnud lõpuni seda täielikult puhtalt ära mängida, ikka natuke rütm lappas jne jne jne. Päris keeruline lugu ikka.
Ma loodan, et see (loomulikult käsikirjaline) noot mul on kusagil alles.
Ega ma siin kõigist oma õppekogemustest kirjutada ei jaksa ja ilmselt läheks igavaks ka juba. Võimalik, et kunagi jätkan :D
Seniks väike türgi rondo (mitte minu esituses):
PS. Mamma Miat tasub ikkagi vaadata. Nii esimest kui teist osa (aga teine on parem).
Mu esimene kokkupuude risotoga on Rucola toitlast, mis ei ole mu kontorist ka praegu üldse mitte kaugel. Aasta võis olla ... mm.. maitea, ütleme 2010 siis. Igatahes ammu. See kogemus lükkas tükiks ajaks risoto mu nende toitude nimekirja, mida ma mitte kunagi mitte kusagil ei telli. Kusjuures ma ei mäleta hetkel, kas seal nimekirjas hetkel veel midagi on. A, mannapuder näiteks. Aga see kraam oli räigelt kleepuv, igapidiselt üle maitsestatud ja keeldus peaaegu kurgust alla minemast.
Aga mingil hetkel, küll aastate pärast, ma siiski halastasin ja andsin risotole teise võimaluse - ei mäleta, kus, võib-olla sealsamas Rucolas, aga igatahes suutis ta siis end minu silmis rehabiliteerida. Rucolas käivad söömas ka kõik, kes mu koolitustele satuvad, ja keegi pole siiamaani kurtnud. Siiamaani ma teda ise teha katsetanud ei olnud, aga hetkel tundus kõigest muust söödavast olevat lootusetult kopp ees ja seega läks loosi kui "uus ja põnev väljakutse".
Esmalt tuli leida risotoriis, eestimaist ma seekord ei eelistanud, läksin kindla peale välja ja valisin Selverist mingi Arborio Riso de Risotto (Scotti oma).
In progress
Veel oli mul kuivatatud kukeseeni, need panin vette ligunema. Värsked oleks kindlasti veel uhkemad olnud, aga mul värskeid ei olnud parasjagu, niiet ..
Seenest risotot teha on selles mõttes tänuväärne, et kui see seen seal ca 20+ minutit haudub, siis ta ei lähe päris kindlasti puiseks, sest seentel on suhteliselt kama kõigest. Samas annavad nad aga head maitset. Ja üllatavalt tugevat - nii et üle pingutada ei tasu. Lihakraam käib pigem risoto kõrvale, mitte sisse. Küll aga tehakse mereandidega risotot - siis need tuleb lisada vahetult enne valmimist (kui tule juba maha keerad), muidu lähevad kummiks.
Lisaks võtsin ühe küüne küüslauku ja hästi veidi porrut ja lõikasin hästi peenikeseks. Ma eelistan, et need asjad annavad mu toidule maitset, aga jäävad ise märkamatuks, mis ka õnnestus. Praadisin küüslaugu, porru ja seened kergelt võis ära, oi oi oi kui hästi see juba lõhnas! Seejärel lisasin juurde pestud risotoriisi ja paar minutit kuumutasin. Kuumutamisel keerasin pliidi aktiivsuse üsna maha - 9 on mu pliidil maksimum, hetkel oli kasutusel 4.
Riisi panin umbes 2dl, sellest saab üks mitte väga näljane inimene söönuks + natukene jääb veel järgmiseks päevaks ka.
Taustal on juust, mis ei ole sugugi tahtnud kõik vaid taldriku peal olla
Edasi kallasin juurde valget veini, nii umbes 100ml. Kuna ma veinist tuhkagi ei tea ega eriti ka pea, siis võtsin lihtsalt ühe valge veini, mis mu kätte jõudnud oli. Eeldasin, et ju ta enne minu kätte jõudmist läbis mingi tiheda konkursi vms. Või siis ka mitte. Igatahes ma ei kulutanud aega temas kahtlemise peale.
Edasi tuli hoolikalt jälgida, et see vein nüüd riisi sisse ära imbuks ja alkohol välja keeks. Muidu tulevat toit mõru. Kui tundus, et mission accomplished, siis lisasin juurde sortsukese (vb 100ml) puljongit ja ootasin, kuni see ka ära imbub. Ja siis kordasin protsessi, kuni puljong otsa sai. Puljongit kasutasin sama, mis rameni tegemiseks. Aaa, ok, ma ei ole rameni blogipostitust veel teinud. Ühesõnaga sobib suvaline puljong, võib ka poest osta senikaua, kuni ma rameni jutu kunagi valmis kirjutan.
Mis puutub puljongi ja riisi suhtesse, siis risoto puhul on see teistsugune kui nt jaapani riisi puhul (1 mahuühik kuivainet, 2 mahuühikut vett). Risoto puhul 2dl riisi kohta läks 5dl puljongit.
Kui puljong oli otsas ja toit tundus normaalse tekstuuriga (mitte vedel aga samas ka mitte sõmer), siis segasin juurde veel ka musta pipart ja veidi riivitud juustu ja oligi valmis.
Isegi kass oskab heast salatist lugu pidada
Mumeelest sobib hästi nii pasta kui risoto juurde rukola - ehk see veidi mõrkja maitsega salatitaim. Sellega aga on tihti huvitavad lood. See lõunakoht, kus ma praegu tavaliselt lõunal käin, pakub nädalapastat, mida ma mõnikord isegi söön. See pole midagi erakordset (makaronid on nii kohutavalt pehmeks keedetud!!!), aga teised valikud lihtsalt on veel nirumad. Igatahes, sinna peale käib ka rukola. Mõnikord on see normaalne, ent mõnikord satub mu taldrikusse parimal juhul lihtsalt kollane, halvimal juhul poolkõdunenud plögane ollus. Mille ma siis kõrvale tõstan, ega suuda ära imestada, kas nad on pimedad või nende jaoks ongi see normaalne.. Iu.
Omnomnomnomnom
Minu risoto aga sai suurpärane. Taldrik on natuke katki? Ja siis? See on lihtsalt üks väga vana ja väga äge taldrik, mille ägedust väike killuviga ja kraklee kuidagi ei vähenda. Arrivederci!
Järgmine kord siis võib-olla sinikarbid. Aga võib-olla hoopis midagi mitte-kõhtu-toitvat. Pealegi, mõned on juba avaldanud arvamust, et see siin on toiduplogiks muutunud. Ei ole, lihtsalt kui kõigest muust on suht siiber, siis toituma ikka peab. Mida parem toit, seda tõenäolisem, et läheb alla ka. Ja isetegemine tõstab oluliselt toidu headuse tõenäosust. Mis põhimõte see oligi, kui A-B JA B-C -> A-C? Transitiivsus. Ja praktikas: isetehtud toit -> läheb tõenäolisemalt alla.
Risoto koostisosad (ühele mitte väga näljasele inimesele kaheks söögikorraks või näljasele nt liha või kala juurde lisandiks):
risotoriisi 200ml
valget veini 100ml
puljongit (kana, köögivilja vms) 0.5 liitrit
küüslauku, porrut maitse järgi
Kuivatatud, külmutatud või värskeid seeni (šampinjon, kukeseen, austerservik, šiitake, shimeji vms), ei diskrimineeri ühtegi, kuniks värskelt söödavad söögiseened on
Üks üsna tänuväärne toit on karri - see tähendab antud juhul mitte lihtsalt seda kollast värvi maitseainesegu, vaid sellega maitsestatud ... hm.. kastme? guljašši? konsistentsiga rooga. See on siis indiapärane karri; taipärane karri seevastu on pigem suppi meenutav ja selle ma jätan hea meelega teistele testimiseks. Tänuväärne on ta selles mõttes, et teda saab mingi hulga valmis teha ja siis jaokaupa soojendada ja mitu päeva tarbida - vaid riisi vaja juurde keeta. See võimalus mitu päeva tarvitada on minu jaoks üsna oluline, kuna ma nädala sees toitu tegema väga ei satu.
Laias maailmas muidugi on karri sees erinevaid lihasid või kalasid, aga minu karri on tavaliselt taimetoiduline, sest see on ilma lihata ka juba täiesti suurepärane. Võib muidugi liha kõrvale küpsetada. Ühtegi retsepti ma ka täielikult ja autentselt ei järgi - see ei ole mingi makroonitegu ega termotuumareaktsioon ega Haapsalu salli kudumine siin, et kõik töövõtted peavad sekundi ja millimeetri pealt õiged olema. Söögitegemine on loovtöö. Igaüks teeb ikka nii, nagu endale tundub hea ja mõistlik (nagu paljude muude asjadega (võiks olla)). Tahad "päris" karrit? Siis tasub minna sinna, kust see ajalooliselt pärit on, ja käia ikka mitmetes kohtades ja piirkondades ja muudkui maitsta ja testida - ja näed, et igal pool on erinev :))
Niisiis, minu karri sees, mida saab üks korralik pannitäis, on tüüpiliselt sellised koostisained:
1. Maguskartul ehk bataat - üks väiksem
2. Baklažaan/suvikõrvits - üks väiksem
3. Sibul - no umbes üks suurem või väiksem, vastavalt kui sibulasõber oled
4. Läätsed või kikerherned - umbes klaasitäis, no nii ~200ml
4. Mingisugune karrimaitseainesegu - maitsejärgi, aga väga koonerdada ei tasu. Santa Maria Tikka masala on näiteks hea. On variant kasutada ka mingit karripastat, minul näiteks on üks kollase karri pasta, aga see mulle väga ei meeldi. Miks, sellest hiljem.
Ja ongi enamvähem kõik. Soovi korral võib panna ka kookospiima (see pannakse siis kohe alguses), st tavaliselt pannakse, või siis koort (see pannakse vahetult enne söömist), aga ma ei oska nendest kummastki lugu pidada. Kes kalureid loeb - kookospiimas muide on neid väikseid loomi, kes riideid väiksemaks närivad, päris palju.
Alustada võiks sellest, et sibula tükeldada ja õlis (või näiteks kookosrasvas) kuldseks praadida. Seejärel sama ka baklažaanidega. Ka bataati ma kergelt praen - praadimine lihtsalt annab parema maitse toidule, ei pea ju süsimustaks kõrvetama, saab normaalselt kerge kuldse jumega ka piirduda :D Räägitakse, et ka karrimaitseaine või -pasta praetakse kergelt läbi. Aga tõesti ainult kergelt.
Kui kõik korraks praetud, siis edasine oleneb sellest, kas kasutada läätsi või kikerherneid. Kikerherned peaks enne juurvilju umbes pooleks tunniks hauduma panema, sest nad hauduvad ikka kaua. Neid tuleb enne ka 12-24h ka leotada - see on ka põhjus, miks ma neid enamasti ei kasuta - sest ma lihtsalt unustan nad õigel ajal likku panna!
Läätsed võtavad valmimiseks vähem aega, seega tuleb teha hoopis vastupidi - muu kraam ~10-15min madalal tulel kraamil haududa ja siis läätsed sisse.
Vett tuleb lisada nii, et kuivaine (lääts, riis, kikerhernes vms) kuiv-maht * 2. Ehk kui paned klaasitäie läätsi, siis paned kaks klaasitäit vett. Igatahes kokku võtab vast ~30min läätsedega ja 60min kikerhernestega haudumist madalal tulel. Ja ongi valmis. A, kes soovib mingit koorelist lisada, siis see käib ka kohe valmimise eelselt - nt maitse järgi kogus rõõska koort sisse ja korraks keema.
Söön seda kraami ma tavaliselt (basmati) riisiga, see on selline jube ilus õhuline asi.
Keedetakse mistahes valget riisi nii, et jällegi vett 2* kuivaine mahust. Riisi pesed enne jahedas vees läbi. Paned veega tulele ja lased kiirelt kõvasti keema ilma kaaneta. Siis kohe võtad kuumuse maha ja paned kaane peale. Lased madalal tulel haududa 15min ja EI VÕTA kaant vahepeal maha - aur teeb tööd, teda ei tohi segada! 15min möödudes lülitad kuumuse üldse välja, lased järelsoojuses veel ~10min valmida.
Niimoodi üks jaapani kokk õpetas mind riisi keetma - alati on toiminud ka (ptyipytiptyi). Selles mõttes on nt induktsioonpliit jube tänuväärne asi, et ta reageerib kohe, erinevalt tavalisest ... eee... rauaga pliidist. Ja rääkimata puupliidist, aga seal saab jällegi poti asukohaga keemise agressiivsust reguleerida. Riisi võib keeta muidugi ka riisikeedumasinaga, jaapanlastel on see väga kombeks. Aga mul ei ole seda masinat.. kui ükskord ostan, siis kindlasti teen ka selle testimisest postituse :D sellega saab väga tänuväärselt ka igasuguseid häid toite teha. Kui riisi ei ole, siis võib karrit vabalt ka näiteks praetud tursaga süüa, nagu pildil, mis eelduste kohaselt on selle teksti vasakul käel. Riisi lihtsalt ei olnud hetkel, aga see-eest oli turska. Veel sobib näiteks karulaugu-kodujuustusalat, millest siin juttu oli.
Sellel pildil on kikerherneste ja kollase karripastaga tehtud variant. Aga ma lubasin veel kirjutada, miks mulle see karripasta ei meeldinud. Mulle juhtus kollane karripasta, sest punane tundus liiga kuum (teravad toidud mulle ei meeldi - söömine peab ikkagi mõnus olema) ja roheline on muarust räigelt pesupulbri maitsega :S Niisiis jäi katsetamiseks sõelale kollane. Mis mulle juba kohe ei meeldinud, oli selle pasta tekstuur - näis koosnevat peenikestest nõelakestest (mis ilmselt oli sidrunhein). Tegelikult küll midagi füüsiliselt teravat ei olnud, aga siiski, mulle ei meeldi see tekstuur.. Ilus karri on ikka ühtlane ja plögane.. mitte nagu veega segatud saepuru. Maitselt oli isegi suhteliselt normaalne, aga ise maitsestades oleks ma teinud vähem hõõguva - jällegi, valikuvabadus ja võimalus on hea asi, isegi kui see väljendub vaid toidu omasoodu maitsestamise juures. Peaks nüüd välja mõtlema mõne toidu, kuhu see kollane karripasta sobib. Aga võib-olla sattus mulle lihtsalt üks paha karripasta :D Jälle vähese testimise viga - oleks rohkemaid katsetanud, siis saaks täpsemalt öelda.
Ilm tundub tasapisi kevade poole minevat - oli ka viimane aeg ausaltöelda. Kevad on paljudele selline uue alguse aeg - hakatakse näiteks tervislike eluviisidega peale jne jne jne. Mina loomulikult selliste hulka ei kuulu, mulle lihtsalt kohutavalt meeldib kevad. Et mul meelest ära ei läheks, et ALATI tuleb ükskord kevad, on mul desktopil üldjuhul mingi kirsiõitega pilt. Väga mitu aastat juba. Enne seda oli nummi valge hülgepoeg, mis ühtlasti toimis ka icebreakerina (kuna ma tol ajal tööjuures väga palju näitasin pilte ja rääkisin juttu võhivõõrastele inimestele ja siis on icebreakerit vaja).
Täna nägin poes maasikaid ja olin sunnitud neid ostma. Iseloom sundis. Neil tervislikkusega midagi pistmist pole, aga mõte hakkas poegima ja ... võib-olla on sellest rebdsebdist mõnele tervisesõbrale abi, et mida hommikul head süüa jne jne jne.
Ehkki postituse pealkirjas on mainitud keefiri, on see täiesti eksitav. Võib muidugi ka keefiriga, aga minule meeldib rjazenka. See on slaavipärane hapupiimalaadne toode, mille valmistamiseks tuleb piima väidetavalt tükk aega keeta enne hapendamist. Ja väidetavalt omastab organism sellisest käärproduktist rohkem valke kui lihtsalt piimast. Mina muidugi ise ei teinud, poest ostsin.
Rjazenkat eelistan ma keefirile seetõttu, et ta on hea pehme maitsega mitte kohutavalt hapu nagu keefir. Üldiselt ma piimatooteid tarvitan vähe - piima niisama juua ei tundu huvitav, jogurtid on kohutavalt ülemaitsestatud, koort ... kuhu seda veel panna... jne jne ving. Erandiks on muidugi juust - seda ma söön igas vormis ja hiiglaslikes kogustes.
Minu rjazenka sisse käib üldjuhul ananassipulber (olgu tänatud see, kes külmkuivatamise välja mõtles - jube head on need külmkuivatatud asjad; viidatud lehel muidugi puhast ananassi ei paista). Võib panna ka banaani, aga mina vaatan hoolikalt, et palju ei saaks - muidu saab lääge. Rohelist (st toorest) banaani, mis on juhuslikult mu lemmikud, võib seevastu julgelt panna. Kuna sel korral panin ka neid ebatervislikke maasikaid, siis tuli kogu kompott üsna hapu ning isegi tavaline banaan oli igati asja eest.
Peale puistasin veel kohaliku päritoluga odrakrõbuskeid (nagu kamapallid aga odrast, selle viite järgi tunduvad ka üsna kaalunälgijasõbralikud olevat) ja külmkambrist mõned mutsikad. Ja lõpuks mõned maasikad koos sabadega (gundzdilistel kaalutlustel). Ega neid sabasid ei pea sööma - mina muidugi sõin, ei teagi, miks.
Igatahes, mulle tundub, et neid erinevaid koostisosasid varieerides peaks soovi korral üsna tervisliku kokteili saama. Ei pea ju neid keemiamaasikaid panema, võib võtta ka külmkambrist suvel sinna varutud maasikaid, mustikaid, mustsõstraid, punaseid sõstraid, vaarikaid, murakaid vms. Või siis moosi, kellel on. Seeni ja marineeritud kurki ma isiklikult ei paneks - aga ilmselt maitse asi. Variatsioone on lõputult. Head tervist!
Muuhulgas leidsin aga ka uueks nädalaks valmistuda, kasutades toorest vägivalda kodus leiduvate tsitruseliste kallal...
Chasu sealiha:
