Mina valin kevade!

A kas te teadsite, et kirsiõied on ilusamad kui õunapuuõied, aga õunapuu omad lõhnavad jällegi paremini? Aga seda, et pärnaõied on esialgu väikesed, rohelised ja nässakad? Siiski on üks joon neil ühine - nad ei küsi, kas või millal sa tuled. Nemad lihtsalt õitsevad ja kui sa maha magad, siis võid ainult ennast süüdistada. Umbes samamoodi nagu eluga. Lihtsalt õitega on igal aastal jälle uus võimalus.

Täna mõtlesin kirjutada kevadest. Sest miks mitte?! Kevad on alati olnud minu lemmikaastaaeg. Tegelikult tuli hakkas kirjutamise idee muidugi poegima hoopiski teisest asjast. Nimelt kevade lõhnast, mis on kevade lahutamatu ja erakordne osa.

Ma olen alati unistanud, et keegi võiks kevade lõhna kusagile purki panna ja siis ma saaks seda aastaringselt ninna tõmmata. Nagu hapnikumaskiga või nii. Sest et minu meelest lõhnad on olulised. Mõjutavad inimest. Vaimselt. Mind küll. Mul on koera nina. Köögis kraanikausi kohal riiulis on mul vaniljepakike. Vanilje lõhn on niiiii lohutav. Kohvi sisse panen kaneeli, sest et kes seda ei teaks, et kaneel kaitseb kurjade vaimude vastu. Või siis mitte, aga kes teab. Kindlasti on tal (õigel kaneelil, mitte kassial) ka füüsilisele kehale kasulikke omadusi. Kellele ei meeldiks kaneelisaiad? Vannitoas on mul samuti vanill, sest miks ei. WCs on üks tühjakssaanud suveparfüümi pudel.

Oma koeranina tõttu aga ma kaugeltki igasuguseid lõhnu ei armasta ega talu - nt roosilõhnalised asjandused on mulle alati vastukarva olnud. Väljaarvatud päris roosid muidugi. Erinevatel roosisortidel, muide on väga erinevad lõhnad. Soovitan soojalt näiteks Folkloret.

Kui mälu ei peta, siis see on 'Folklore', ta õis muudab õitsemise jooksul värvi, muide
Roosi õie värvus oleneb mingil määral ka pinnasest (happelisem või aluselisem)

See on 'Jan Spek', üsna iseloomuliku veidi sidrunilise lõhnaga

Muidugi väga suur osa parfüüme on mulle ülivägavastukarva. Kuna parfüümidel on üsna kindel tava, mis värvi pudelis mis tüüpi lõhn on, siis üldjuhul ma poes näiteks kollased, punased, lillad ja muud tumedavärvilised pudelid võin vahele jätta - midagi sobivat seal vaevalt on. Aastaid kasustasin aastaid ühte ja sama parfüümi (Issey Miyake L'Eau d'Issey) kuni mingil hetkel ma sain aru, et kui ringi nuuskida, siis on võimalik ka teisi vastuvõetavaid leida.

Niisiis, mingil hetkel tuli mul mõte teha kevadelõhnade postitus - mõned nimelt on üritanud kevadet pudelisse panna, edukamalt kui mõned teised. Sest miks ma ei võiks vahelduseks parfüümidest kirjutada? Aga kui kevadest juba kirjutada, siis põhjalikult, muuhulgas ka grillitud tursast ja parfüümidest.

Grillitud tursk

Ideaalne kevadhommik on näiteks selline, kus ma tulen varakult üles ja ma ei ole väsinud. Mul ei ole külm. Lähen õue, paljajalu muru peale päikese kätte, võtan kaasa tee ja/või kohvi. Istun päikese käes, vaatan ringi, imen sisse lõhnavat kevadõhku. Või laman. Avanev vaade on päris hea, veenduge ise:

Taevassevahtimise fenomenist sain ma aru, kui mul kunagi pärast ~kaheaastast mittepuhkamist õnnestus puhata

Teen väikese ringkäigu aias, veendun, et kõik asjad on suuremaks kasvanud jne jne jne. Söön midagi head - siis kui kõht tühjaks läheb, mitte enne. Miks mitte grillitud turska salatiga. Redised - miks mitte otse kasvuhoonest. Päris hea kevadehommiku tunne on sees Roxette Milk and toast and honey laulu vidjos:

Kevadesse mittepuutuva kõrvalmärkusena võib mainida, et milk and toast some coffee, take the stuffiness out of days you hate on päris õnnestunud lüürika aastaringselt.

Hommik läheb üle päevaks. Lõpuks võib nii ka hakata igav, et võiks teha midagi kasulikku, eemaldada hulgi taimseid parasiite kasulike taimede hulgast vms vms vms. Aga ei pruugi. Sellised kevaded lähevad tasapisi üle suveks, pungad paisuvad üha, kõik kasvab ja muutub ja areneb.

Milline jumalik värv

Taimed on suurepärased organismid - ühe päevaga võib nii palju muutuda. Ma olen juba maast madalast sedaviisi lillepeenraid monitoorides nii mõnelgi korral ka sealt bugisid avastanud. Põhiliselt rooside pealt. Ilmselt ma veits metsapoole sünnist saati, aga oma isiklikul katselapil olen ma kasvatanud nii muulukaid, kuuskesid, kirsipuutoorikuid (pookimiseni ma kunagi ei jõudnud) ning otseloomulikult ka nisu (meeter korda paar maalapi peal). Rukkililled olid ka sees. Kasvuhoones oli viinamarja ka. Tagetesed ja võõrasemad, mis iga-aastaselt seemnest sadade kaupa peenrasse ja surnuaeda rändasid, noh need pole niiii huvitavad, et neist väga pikalt kirjutada. Ehkki võõrasemade "sordiaretus" oli küll üsna põnev. Ma eelistasin võimalikult tumelillasid ja isegi musti ja kogusin siis sobilikelt eksemplaridelt seemneid. Ükskord sain kätte mingi seemnekataloogi. Ilma piltideta, ainult kirjeldustega - aasta oli kusagil 90ndate teises poole. Ja oi ma siis väljusin kontrolli alt - tellisin igasuguseid põnevaid tundmatuid seemneid.

Päris hea saak, very late harvest

Kinnitan, et selliseid hommikuid ja päevi on olnud hulgi. Mingis kauges ja üsna ähmases minevikus. Pool elu tagasi. Võib-olla ei osanud ma nendest säärast suurt rõõmu tunda, kui praegu oskaks. Aga võib-olla ei oskaks praegu ka. Enam ja siin ma muidugimõista kirjeldatud luksust endale lubada ei saa, ükskõik palju tunde ma annaks või palju töid juhendaks. Või just äkki selle tõttu? Kes teab. Sel kevadel tuli 9 juhendamist ja 3 retsensiooni, aga see ei ole, muide, rekord. Rekord oli kunagi varem 12 juhendatavat, sh 5 magistritööd, retsensioone ei mäleta.

Lillepeenras kassiga, ok, tavaliseks monitooringuks veidi liiga uhke outfit
Selgelt ei ole väljas enam kevad, vaid on juba suvi

Seega parema puudumisel ma lihtsalt topin oma nina suvalistesse teeääres kasvavatesse valgete jm värvi õitega puudesse - pealtvaatajad ilmselt arvavad mind kuupealt kukkunud olevat. Kilkan selle üle, kui bensiinijaama kõrval kasvavatel põõsastel on tumepunased minilehed küljes. Ja mu telefonis on mingil perioodil igasuguste lehtede ja õite pilte oluliselt rohkem kui kassipilte. Ehkki  kassipilte on ka palju. Veenduge ise:

Juurviljakasti arusaamatu fenomen

Ideaalne koht elamiseks oleks muidu selline, kus kevad algaks vara, ploomide, aprikooside, magnooliate õitsemisega, mis läheks üle kirssideks ja siis võib-olla õunteks. Ideaalne koht on selline, kus suvi on kuum, sügis lühike ja värviline. Talvel lund ei ole ning vajadusel võib aja mööda saata kuumaveeallikas koos juzudega vanni võttes nagu väike kapibara. Võib ka juzudeta. Nagu väike ahv.

See pilt ei ole minu oma, ma ei ole kunagi näinud kapibarasid vanni võtmas

Lõpuks lubatud parimad kevadelõhnakonservid mittemingisuguses järjestuses:

Like mountains in springime,
like a walk in the rain

1. Issey Miyake L'eau d'Issey Pure (2016). Kohe, kui ma selle parfüümi reklaami nägin, siis ma teadsin, et ma tahan seda. Kuna ma Issey Miyake L'eau d'Issey'd (1992) ja tema kergemaid nn suvevariatsioone olen pikaajaliselt tarvitanud, siis julgesin niimoodi ilma proovimata selle hankida. Ei pidanud pettuma, on tõesti konkreetselt kevadelõhn (minu meelest maikellukestega) ja meeldib mulle tegelikult isegi veel rohkem kui mu tavaline issey-vesi ja rohkem kui Absolue (mis on pigem talvelõhn ja mitte päris minu maitse). Issey uuem kevadlõhn Pure Nectar (2018) on ka proovitud, aga ei ole üldse minu maitse, sest on liiga roosine.

2. Annayake Pour Elle (2000). Seda lõhna on lihtsalt raske kommenteerida. Ükskord ma kohendasin mingit kleiti riidepuu peal vms vms vms ja tundsin, et süda hakkab kiiremini põksuma, et wtf rütmihäire või. Aga ei olnud, hoopis tekkis küsimuse, et mis siin nii hästi lõhnab. Siis sain aru, et aaa, Annayake oli sellele oma jälje jätnud. Pour Elle on rohelisem ja tsitruselisem kui Pure, mis on pigem magusapoolne. Huvitav tähelepanek - pudelit on karbist veidi tülikas välja võtta. Tean, sest mul on parfüümid alati oma karbi sees. Sest ilmselgelt mulle meeldib, kui asjad on karbi sees.

3. Jo Malone Blue Hyacinth (2017). Eelnimetatutest tugevam ja intensiivsem, üsna arusaadavalt ongi hüatsindi lõhnaga. Hüatsint mulle väga meeldib ja kuulub kindlasti kevade juurde. Aga ma olen kuulnud, et paljudele on kaugelt liiga vänge isegi päris tavaline potis õitsev hüatsinditaim. Jutuksolev parfüüm on N korda vängem. Seega, kui teised on suhteliselt ohutu valik, kui kevadlõhnad vähegi sümpatiseerivad, siis sellega võib-olla tasub ettevaatlik olla.

Lisaks mainin ära ühe, mis võiks teoreetiliselt olla ka kevadelõhn, aga ei ole seda absoluutselt mitte. Elizabeth Arden Green Tea Cherry Blossom. Üldjuhul mulle Green tea variatsioonid on alati meeldinud, aga see oli täielik ebaõnnestumine. Jube lääge ja seebise järellõhnaga. Aga need rohelise tee asjad on kõik pigem suvelõhnad. Sellised kerged, jahutavad.
Ja kui juba, siis Keiko Mecheri Hanae ei ole ka üldse see, mida kirjeldusest võiks arvata - ehk siis kevade jaoks liiga magus ja terav.

Kõigi nimetatud lõhnade püsivus on hea, sest see on enamvähem ainuke asi, mida ma hindan peale selle, kas asi mul pea valutama paneb või ei.

Mina valin kevade. Kevade peale saab alati kindel olla. There's no place like kevad.

Kevad sobib mulle