Meie igapäevane testimine: Ülikoolist ja elukoolist

Jeeeiii jälle semester tehtud! Kõigepealt arvud ja siis arutlus. Seekord oli minu lõpetajaid 6 - üks magister ja ülejäänud baka/diplom. Retsensioone tuli teha 7, viis magistrit ja kaks diplomit. Üllatuslikul kombel oli mind üles leidnud Tartu Ülikool, kes saatis ühe magistritöö retsenseerimiseks. Kõik olid väga tublid. Eelkõige muidugi minu enda juhendatavad, aga retsensioone kirjutades ka ikkagi kordagi otseselt vihaseks ei läinud (see on väga hea märk). Kõik minu lõpetajad olid vist sellised, kellel kavad ära lõppesid, ma ei oska seda põhjendada, aga iga aastaga lähevad juhendatavad muudkui paremaks. Mitte et eelmised oleks halvad olnud aga... ma vist eelkõige hindan seda, kui inimesel on oma töö vastu huvi või vähemalt mingi austus. St ei ole lihtsalt, et viskaks mingi asja kokku, saaks ära lõpetada. Vaid et noh nagu vaata kunstnik ei mõtle vist tavaliselt, et oh käkerdaks midagi kokku. Vaid et see töö kirjutamine on kah mingil määral looming, ehkki seal on suuremad raamid kui kujutavas kunstis. Vot selline suhtumine mulle meeldib. Et ka lõputöö on looming. Ma olen täheldanud, et lõputöö tegemise käigus parimad õpivad juurde... no mitte võib-olla rohkem kui kogu õppekava jooksul, aga arvestatalt. Igatahes ma olen hirmus tänulik kõigile, kes mind valinud on.

Teine küsimus on, mis viib nende kirjutajateni, kes oma lõputöösse suhtuvad kui tüütusse. Ja kes koffinurgas klatšivad, et kui kohutavad ikkagi need õppejõud on ja värk ja kui igav seal koolis on. Aga ma tahaks teada, et äkki siis on mingi vale eriala juhtunud, kui sul ikka õudsalt igav on ja õppejõud on nii tropid. Siis äkki vali teine erieala või siis õpi iseseisvalt? Miks sa oled seal, kus sa oled (selles ülikoolis, sellel erialal)?

Ma saan ausalt öelda, et mul on ülikooli jooksul olnud ainult objektiivselt 1 tropp õppejõud. Aga ta vihkas arvatavasti kõiki naisi. Lihtsalt mina, erinevalt paljudest beibsudest, kirjutasin oma koodi ise. Ja mingi pudrulõug ei tule minuga plõksima. Nii et tema panin ma üsna ruttu aru saama, et minu peal ei tasu oma komplekse välja elada. On olnud mõned õppejõud, kes on lihtsalt veits igavad või noh, võibolla on head milleski muus, aga ei pane väga palju rõhku oma aine esitamisele. Aga kas mina peaksin ennast sellest laskma häirida? Kes keelab mul endal õppida? Lingid ja materjalid on ju olemas. Internett on stuffi otsast otsani täis (praegu eriti, aga ka "minu ajal" sain ma alati kõik teada, mida ma tahtsin). Ma tulin seda valdkonda õppima ju selle pärast, et mind huvitab. Palun naerge mu naiivsuse üle. Aga siis pole ju suurt vahet, kas loengus topitakse pähe see värk mulle, või ma ise loen ja saan targaks. Ok loengus on lihtsam, kui kuulad ja kuulata oskad. Iseseisva õppimise oskus on päris hea asi, ja selle juures on positiivne see, et seda saab treenida. Ilmselgelt on tšillim sõpradega hängida kui raamatute või artiklitega vaeva näha, niiet... no ja kõige selle juures siis klatšida, et issand kui halvad ikka kõik teised on. jaja.

Ahjaa ja siis veel matemaatika ja füüsika. Väidetavalt kõige mõtetumad ained üldse, sest et ega keegi ju integraalarvutust ei kasuta "päris-elus". Jah, mina pole ka kunagi pärast ülikooli integreerima pidanud (v.a süsteeme omavahel kokku :P) aga. Matemaatika õpetab mõtlema. Nägema seoseid, süstemaatikat ja algoritme. Füüsika õpetab nägema maailma loogilisust ja põhjus-tagajärg seoseid. Ja see on oluline. Vähemalt IT-s. Ja oi, ma olen näinud analüütikuid, kellel pole mitte mingisugust süstemaatilist mõtlemist. Kelle peas valitseb pudru ja kapsad. Ja teate, ülikool neid ka ei "riku". Tööprojektidest rääkimata. No progejaid ja teisi ka muidugi. Ja seda saasta, mis siis selle pudru pealt kokku üritatakse häkkida, vaadates, tulge jaaaaa mulle rääkima, kui mõtetu on matemaatika. Jah, tulge.

Disclaimer: ei, mul endal ei olnud ülikoolis matemaatikaga kaugeltki head suhted. Ja oi ma olen matanalüüsi pärast nutnud ka, sest no lihtsalt see ei mahtunud mulle pähe. Ja ma kartsin, et ma kukun läbi ja saan eksmati, mis oleks, noh, minu puhul olnud "päris" halb. Ja no nutsin, aga tegin ikkagi ära need asjad. No nii 3-4 peale, aga siiski. Kas õppejõud oli selles süüdi? Loomulikult mitte! Vastupidi, õppejõud oli väga hea, karismaatiline, legendaarne! Probleem olin ikka mina ise, et ma nii loll olin. Kõrgem matemaatika on minu tollase aju jaoks ilmselt natuke liiga abstraktne. Ilmselt olid mul ka mingid lüngad keskkoolist, või siis hakkas TTÜ mat lihtsalt kusagilt väga suure hüppega pihta. Ei tea. Oli raske, tegin ära, ei kahetse.

Ja siis füüsika. Erinevalt matemaatikast, füüsikaga mul probleeme ei olnud. Sest no füüsika on otsast lõpuni loogiline. Arusaadav, ettekujutatav ja jälgitav reaalsete protsesside käigus (erinevalt matemaatikast). Teed need seosed endale selgeks ja valmis. Füüsika õppejõud (see, kes rongiga tuli, inside joke) oli üldse minu lemmikõppejõud ülikoolis. Kas ta oli pehmo? Oi ei. Ta oli karm ja keeras hommikul 8:15 audika ukse lukku seestpoolt (olid ajad). Aga ta oli humoorikas, pädev ja õiglane. Ehk siis võrdlemisi ideaalne õppejõud.

Ei puutu küll füüsikasse, aga kui küsida, kes on mu iidolid, siis ma vastaks, et Mendelejev keemiliste elementide perioodilisussüsteemi ehk Mendelejevi tabeli kirjapaneku eest - see on üks loogilisuse vaimustavamaid näiteid (ok, seda täiendati hiljem, aga siiski). Ja Newton oma kolme seadusega ei olnud kehvem. Naerge jälle, kui tahate, aga see loogika ja geniaalsus on lihtsalt ilus ja veidral moel rahuldustpakkuv (mingi väike OCD minus?). Analüütikute spekid ja muud suvalised arendusülesanded võiks sama loogilised olla...

Kuna pealkirjas oli sõna "elukool", siis peab selle seose siiski ka ära mainima. Etsiis, sõbrakesed. Ülikool on viimane (või meeldiva vahelduse) etapp te elus, kus pingutus ja reward on mingiski korrelatsioonis. Ehk siis mida rohkem pingutad, seda suurema tõenäosusega saad kiita vms. Ja ootused on mingilgi määral selged ja väljendatud. Päriselus võid pingutada nii, et pruun jutt tagant väljas, aga keegi ei märkagi. Või kui vaid siis, kui toss väljas ja enam ei jõua, siis. Et mis nüüd, mis juhtus. Guess what.

Aaa a mis mulle veel meeldib, on see, kui mulle lilli (ja kingitusi) tuuakse. Mõned lõpetajad on nii kenad, et toovad mulle lilli. Sel aastal sain isegi ühe kingituse ka. Ilmselt ma olen asjaarmastaja, aga no mulle lihtsalt nii kohutavalt meeldib lilli saada (ega ma muust ka muidugi ära ei ütle). Et lõbusama tooniga lõpetada, siis siin on mõned lillepildid. Ma näiteks ei teadnudki, et pojengid ka värvi vahetavad (nagu osad roosid vahetavad).