Kuhu ma olen langenud ehk kui mina ostan kalaselgrootse, siis tekib küsimus, et kes selle filee ära sööb

Kalarootsusupp

Kuna vahepeal mul oli tunne (tõenäoliselt, kui ma üritaks süüa teha, siis oleks jätkuvalt praegu ka), et ma ei oska enam süüa ka teha, aga midagi süüa oli vaja, siis oli vaja loomingulisi lähenemisi. Kuna punase kala hind on kerkinud uskumatutesse kõrgustesse, siis seda enam osta ei saa. Ma tegelt ei saa üldse aru, kes jõuab endale seda punast kala praegu osta. Isegi Selveris oli pea 33€ kilo lohe, forell veidi odavam. Kurat ma juba varem arvasin, et punane kala on kallis, ma ei osta seda enam. See oli siis, kui hind 20+€ peale läks Peetri loheäris. Aga see tundub praegusega võrreldes vägaaaa odav. Fakk koroona, fakk sõda ja fakk see kuradi faking rohepesupööre, mis kõik pekki on ajanud. Kui ma varasemalt isegi mõtlesin, et noohh sööks rohkem igasugu taimseid asju ja vähem liha. Siis nüüd kui ma tunnen, et igalt poolt jõuga seda ja muud rohepesu mulle peale surutakse, siis fakk off. Närige ise oma muru ja sõitke rendielektriautodega. Ja kandke kakavärvilistest kangaülejääkidest kokku õmmeldud vormituid kartulikotte seljas.

Kalarootsud keevad, päris ilus

Igastahes, kuna punast kala enam osta ei saa, siis ma ostsin punase kala konte. Noh supikogu. Läks mulle maksma umbes 80 senti ja sai kenakese puljongi teha, päris ilus (puljongi keetmise ajaks sisse tavalised asjad - porru, küüslauk, ingver, porgand). Ja siis et puljongist summ saaks, selle jaoks viskasin lihtsalt külmutatud asju sisse. Oi need külmutatud asjad on head. Lihtsalt tekib analoogne küsimus nagu 90ndatel. Et paljud lubasid kasvõi kartulikoori süüa. Mille peale mul tekkis juba lapsena küsimus, et kes kurat siis need kartulid ikkagi ära sööb. Praegu on sama asi. Kui mina saan endale lubada supikogu, siis kes kurat fileed ostab? 

Okei see selleks, ma ei ole sellele küsimusele vastust leidnud, aga mina see igatahes ei ole. Isegi krevetid on juba odavamad kui see kuradi lohe. Aga ainult kalapuljongist söönuks ei saa, seega nagu taeva kingitus, tulid mingid uued külmutatud segud, üks riisiga ja teine läätsede ja bulguriga. Tundus hea lihtne lähenemine, seega läksin reklaami ohvriks. 

Läätsed ja bulgur

Läätsede ja bulguriga juurviljasegu on täpselt nagu oleks juurviljasegule
lisatud läätsesid (rohelisi, mitte punaseid kiirkeedu omi) ja eelkeedetud bulgurit. Päris ok maitsega on, ehkki see maitseaine, mis sinna kaasa on pandud, on veidi meh. 

Nasi goreng

Riisi ja kanaga variant on maitseaine poolest huvitavam, kui täpne olla, siis see toit, mis sealt kokku tuleb selle lisatud maitseainega, peaks olema midagi nasi gorengi sarnast. IMHO oleks need kanatükid võinud jätta lisamata, sest juba need juurvili ja riis on koos selle maitseainega väga maitsvad. Kana on lihtsalt selline natuke kuiv.

Mõlemaid valmistan ma a'la hommikusöögiks ühtemoodi - natukene praen pannil, lisan natuke vett juurde, lasen veidi haududa, teen väikese "lohu" sisse ja viskan muna sinna ja lasen sel munal siis ka seal veidi hüübida. Nii et kokkuvõtlikult: seekord tasus minna reklaami ohvriks. 

Spinatimakaronid

Ühe asja oleks pea-aegu ära unustanud. Nimelt juhtusin selveris mingi soodushinnaga külmutatud spinatipasta peale. Ehk siis põhimõtteliselt külmutatud keedetud makaronid külmutatud spinatisoustiga. Maitses päris hästi, aga jah, sinna ma siis olen langenud. 

Veel soovitas juutuub mulle mingi hetk videot, kus jaapani "kiirtoidu" "restoranis" süüa tehti. See osutus täiesti lummavaks ja nii ma vaatasin mingi nädalavahetus mitu tundi järjest, kuidas jaapanipärases kiirtoidukohas ettevalmistusi tehakse hommikul vara, et kui kunded lõuna ajal tulevad, kõik käiks nagu konveieril. See oli lihtsalt vaimustav. 

Olgu öeldud, et jaapanipärane kiirtoidukoht on mingi udoni või karri koht, kus põhimõtteliselt saad nuudlite või riisiga kausitoite erinevate lisanditega. Lisanditeks on enamasti kana, muna või krevetid, karrikohas eksisteerib ka sealihaga karri variant. Mulle meenus, et ma tegelikult midagi analoogset olen jaapanis söönud ja nagu suurem osa soolaseid toite, oli see väga maitsev. 

Mis mind üllatas, on see, et kõik, mis söögitegemisel maha läheb, noh see läheb ja jääbki maha. Ka nuudlid nõrutatakse põranda kohal. Kokad on kummikutes. Videos seda ei näidatud, aga ilmselt pärast puhastatakse kõik voolikust veega uhtes ära. 

Mis mind veel üllatas, oli see, kuidas neid nuudleid seal valmistatakse. Olenevalt kohast, rohkem või vähem käsitsi, tainast aga sõtkutakse muide ka jalgadega. Nii et mitte lihtsalt käsitöönuudlid, vaid lausa jalatöönuudlid. Ma pole küll kindel, aga niimoodi tainast masseerida ja pesukuivatusrulle meenutavate rullide vahelt korduvalt läbi lasta võiks päris meditatiivne tegevus olla (kuigi minu jaoks füüsiliselt ilmselt väga raske). 

oyakodon või katsudon

Nendest videodest inspireerituna mõtlesin, et tahan ise ka neid kausitoite teha, eelkõige oyakodoni, mis on põhimõtteliselt kana munaga (ehk otsetõlkes vanema ja lapse kauss), mis on kallatud kas nuudlite või riisi peale. Selle jaoks jaapanlastel on spets väikesed pannid, mida meil muidugi saada ei ole ja mis induktsioonpliidiga ei töötaks ka. Kuna korraga valmistatakse sellisel pannil ainult 1 portsjon, siis on tarvis väikese läbimõõduga panni, mida meie mail on raske leida. Leidsin lõpuks Zwillingu 16cm läbimõõduga panni (pico sari, väga nummid väikesed nõud), mis ei olnudki väga kallis. Prismas oli saadaval ka vist Prisma spesjal Fiskarsi Sorsakoski edition, kus on ka 16cm läbimõõduga pann olemas, aga no esiteks selline pann oli kallim kui zwilling, kattega ja no see nimi juba on kahtlust äratav. Kõlab umbes nagu tursamaksaõli edition.

 

Kuigi oyakodoni vist tehakse tooretest kanakuubikutest, mis pannakse sojakastme-mirina-vähese puljongi sisse hauduma ja siis mingil hetkel visatakse toores muna peale, siis mul olid parasjagu ära küpsetatud kanašnitslid. Mis on vist katsudon vms. Midagi väga keerulist ei olnudki, panin paprikat ka, sest oli, kuigi see sinna ei käi. Välja näeb jälle nagu koeraokse, aga maitse oli ok.

No aga vaadake ise ka, mida ja kuidas nad teevad.