Kompuutertomograafia oli seevastu palju huvitavam, st kuidas loogika on üles ehitatud, et bugid end ise avaldaksid. Seda asja tehti sellisest toreda nimega kohas nagu nukleaarmeditsiini osakond. Kõlab juba muljetavaldavalt. Ega ma teaduslikult midagi ei tea sest, aga üldpõhimõttes - veeni tilgutatakse kergelt radioaktiivset glükoosilaadset ainet. Kui kusagil on mingid "kolded", siis nende ainevahetus on teistsugune kui tervetel kudedel - ehk siis nad hakkavad seda glükoosi endale sisse imema, sest neile meeldib glükoos, kuna see aitab neil kasvada, nom nom nom, ja nad on aplad. Aga see pole tavaline glükoos, ta on juhtumisi radioaktiivne. TÜNKS! Ehk siis kompuutertomograafias need bugid paljastavad end, sest nad sõna otseses mõttes helendavad pildi peal. FUN! Kes selliseid asju välja mõtleb - minu lugupidamine! Protseduur ise oli natukene hirmus, st kanüüliga koos tuli tõsta käed mingil hetkel kiirelt üle pea. Mulle ei meeldi kanüülid üldse, veel vähem kanüüliga kätt liigutada. Samuti tegi see kompuuter kiirendamisel päris hirmsat häält, aga ma panin silmad kinni ja siis ei olnudki nii hirmus. Pärast pidi palju vett jooma, et enam ise pimedas ei helendaks. Seda keegi ei öelnud, ma ise otsisin välja selle info :D
Fun fact: selle glükoosisõltuvuse "abil" saab samal viisil osasid õgardeid maha ka tappa - "rohi" paaritatakse glükoosiga, tüübid imevad selle sisse oma apluses ja - vsjoo, baibai.
Ühesõnaga, see kompuuter oli tõenäoliselt minu selle aasta suursündmus ilmselt. Sest minu elus ei juhtu eriti midagi, ma olen selline tohutu vormitu värvitu klomp puhast igavust. Ei ole mul silmapaistvat lauluhäält, peenikest keskkohta, pikki jalgu ega isegi mitte suurepärast huumorimeelt. Ega üldse midagi, mille vastu keegi võiks huvi tunda või mis võiks kellelegi mingit väärtust luua. Ega nii pole ka ilus enda kohta öelda, aga no ma ei saa aru, kus ma valesti läksin.
Aga vähemalt ühe asja üle on mul hea meel - mul on aega, et süveneda. Millesse siis iganes. Kompuutri tööpõhimõttesse. Glükoosi toimimisse. Rootsi keelde. Ma ei pea kõike haarama lennult, lugema diagonaalis ja meeleheitlikult kartma, et äkki midagi jäi kahesilmavahele. Ja kui arst tahab aega panna, siis ma saan südamerahus öelda, et "mulle sobivad kõik ajad". Ei ole mingit kombineerimist, prioriseerimist, planeerimist, kattuvusi, ümberplaneerimist ja muud saasta. Ma arvan, et see on küll absoluutselt esmakordselt mu elus.
Juhtusin unenäituselt ka läbi hüppama (tegelikult aga käisin hoopis hingamist toetavate seadmete workshopil, mis juhuslikult oli samas kohas). Ma ei teadnudki, et mu osade unenägude kohta on lausa eraldi kategooria - lohutusunenäod. Need on need, kus ma näen, et ma olen huvitav, populaarne ja tore inimene.
![]() |
See lõige küll kedagi ei kaunista |

Jah, Prismas on ka pruune (ja meriinovillaseid) asju müügil, mida ma isegi kaalun osta. Kuidas prisma saab endale müüki võtta mittekakapruunid asjad, aga Ivo laseb toota kakapruunid?
![]() |
Pruun a'la prisma. Erinevust näete? |