Obsession

Taimetoit, mida peaks rohkem sööma

Kunagi aasta alguses mul tuli mingist juutuuberist inspireerituna mõte, et kaardistaks ära oma shoppamisnarkomaania ja üritaks seda kuidagi mõistuspäraselt kontrolli alla saada. Praegu on pool aastat läinud ja seega on sobiv hetk analüüsida, et kuidas mul on läinud. Etteruttavalt saab öelda, et ma olen küll suutnud mõnesid asju listist teha, aga narkomaan olen ikka. 

Näiteks praegu on sellised väga ujutavad ja päevitatavad ilmad ja põhiline mõte, mida ma kogu aeg mõtlen, et kuidas neid saaks maksimaalselt ära kasutada. Täiesti ebanormaalne. Ajaloo huvides tuleb kirja panna, et ma olen hakanud endale lubama 9-eurost basseini päevapiletit, missugune raiskamine! Eelmistesl aastatel üritasin piirduda hommiku- või õhtu ujumisega (varem 3€, nüüd juba 3.5 ja varem oli päevapilet ka 8€).  

Muidugi kahju, et ma nii harva siia blogisse kirjutan.  

Asjad, mida ma lubasin vähem osta: 

1. Duplikaatseid asju. Need on sellised asjad, mis meeldivad ja tahaks kogu aeg igaks juhuks juurde osta sarnaseid, samas stiilis. 

Ükspäev skoorisin, sinised täiesti uued

- kingad ja saapad - mul on väga palju erinevat värvi loafereid ja mokassiine ja baleriinasid. Ma ei ole siiski täiesti suutnud nende hankimist vältida. Tõsi, põhiliselt secondhandseid. Saabastega sama halb lugu. Kui Emmysse ilmuvad müügile Ralph Laureni heas korras saapad, mis on mingi 1/10 hinnaga tavahinnast, siis ma ei saa neid jätta ostmata. Ma ei ole ka ainuke - nt hiljuti panin yagas end jälgima 2 paari väga hea hinnaga ja õige suurusega RL loafereid (erinevatelt müüjatelt!) ja paari päeva pärast olid mõlemad ära ostetud!  Õnneks neid madalaid jalanõusid ma ikka kannan, aga no kuna mul on neid nii palju, siis ilmselt ma läbi kanda neid küll ei jõua.

- kampsunid - noup. Eriti palmikulistele kampsunitele ma ei suuda ei öelda, ega kašmiirkampsunitele. Samuti Emmy on üks paha koht, kus neid väga soodsalt leidub. Viimati skoorisin 2tk kumbki ca 10€ (-60% vms allahindlus ja veel lisaallahindlus kupongiga). Ja muidu pulstides aeg-ajalt on ikkagi palmikulisi kampsuneid. Nii et neid on mul ikka hulgaliselt, kuigi pean tunnistama, et mõned olen suutnud ka ära kanda ja neist vabaneda. Tubli!

 - sallid - noup. Kui kusagil jälle mõni siidist või kašmiirist või alpakast sall ette satub, siis ei saa astu panna. Siidsallide/rätikute suhtes on üldse väga murettekitav kiinduvus, aga neid ma õnneks kannan ka. Viimasel ajal olen aga üsna vähe kandnud oma suuri õlasalle, mida ma varem lakkamatult kandsin. Imelik. Kaubamaja Humanas nägin just ükspäev mitut siidrätikut, mis oli paras üllatus, sest tavaliselt ei ole Humanades siidi. Alguses mõtlesin, et võtan kõik, aga siis võtsin ikkagi ainult ühe, Marja Kurki oma. 

2. need asjad, millel vaja enne vanad varud ära kasutada - šampoonid ja palsamid, näohooldustooted. Sellega on läinud päris hästi. Olen ostnud ainult mõne Lumi asja ja edaspidi kui vanad random varud otsas, siis ilmselt switchingi Lumi näohoolduse toodete peale. Šampoonide osas pole veel otsutanud, kogu aeg tuleb midagi uut, aga hetkel mind isegi väga ei tõmba, sest varusid jagub. 

Samasse kategooriasse kuuluvad ka köögikäterätikud ja saunalinad. Nende osas on so-so, köögirätikuid Iittala omasid, olen ikka ostnud mõne allahindluse ajal, aga üldiselt pigem success. Vanadest koledatest olen suutnud loobuda ka. 

Siia kategooriasse kuuluvad ka sukad-sokid ja rinnahoidjad. Neid on mul terve elu varu, aga siiski suutsin ma end veenda, et mul on veel vaja tagavaraks allahindluselt osta 2 rinnahoidjat, täpselt sama mudel, mis mul on juba olemas ja noh, istub hästi. Aga ma ei tea, kui mõistlik see on - maitse esiteks võib muutuda selleks ajaks, kui neid kasutusele võtta, samuti võivad muutuda keha mõõtmed ja noh siis ei saa neid kasutada. 

3. Lubasin süüa rohkem taimetoitu. Well so-so, vist isegi mingil määral win - suppe saab hästi teha taimseid või siis puljongist (aga puljong on kontidest, liha supis ei kasuta), ja kala olen ka söönud ja liha selle võrra vähem. Aga tegelikult peaks ikkagi rohkem. Asja rikuvad ära need kollase kleepsuga allahinnatud lihatooted, mis tundub nagu hea diil. 

4. Asjad, mida üldse ei osta
 - liiga kõrge kontsaga kingad, mis on küll nunnud, aga mida ma ei kasuta. Vist success, sest et no ma tõesti ei suuda enam midagi, mis on kõrgem kui 2cm, jalga panna. Sellest on kahju, sest mul on mõned väga ilusad normaalse kõrgusega kontsaga kingad ka, mida ma ei kanna. Täiesti kõrge kontsaga kingad, mida mul on järel ainult ca 6 erilisemat paari, pagendasin üldse kappi ära. 

 - mugavad jalanõud, mis on aga kole nagu öö ja mida ma ikkagi ei kanna. JAH! koledaid asju ei osta!

 - nunnu aga ebamugav pesu - JAH! ei suuda selga panna neid ja ei ahvatle üldse ostma ka. 

5. Veel asju, mida vähem osta: 

- nunnud ja soodsad asjad RESERVEDist, Sinsayst jne, aga mille peale läheb lihtsalt liiga märkmatult palju raha! Well... vist mitte väga hullud lood, aga täielikult vältida pole suutnud. Viimati näiteks leidsin, et Sinsays on olematu hinnaga (mingi 5€) bikiine, ja no bikiine ikka kulub, kui tahad nt mitu korda päevas ujumas käia. Oleks ainult ilma! Kahjuks tellisin mõned bikiinid ka Marc & Andre'lt... Sinsay omadest saatsin 3 paari tagasi, ühe jätsin endale, sest see kvaliteet oli kohutav. 

See on ka üks probleem, mida hiljem vaja lahata - obsession osta mingeid sama kategooria asju hästi mitmeid. Nt eri kohtadest kümme paari bikiine.

- postikuluga asjad, eriti yagast jne - postikulude peale kulub ka märkamatult palju moneyz. Kahjuks Yaga needusest vabanenud pole, aga õnneks on seal postikulud soodsamaks läinud :D. Ostajejega on natukene parem, seal on nagu valik alla käinud. Raamatuid pole ka väga kokku hoardinud õnneks, aga see käib periooditi. Ega ma kahjuks neid ei loe ka... 

 - asjad, mis tunduvad hea diil ja tihti tõesti ongi, ala taaskasutuspoes, aga ei ole otseselt hädasti vaja. No võibolla veidi karmim filter on, eriti igasuguste pulstikestega. Aga kingadele siiski vastu ei saa. 

- ehted, sest neid on mul niigi liiga palju - no ei. Mingit pudi olen ikkagi hea hinnaga kokku hankinud, nt Pandora väga ilusa sõrmuse ja veel mõned hõbedast sõrmused yagast - õnneks ei maksnud palju, aga siiski. 

 - nõud, sest ka neid on mul liiga palju - no mitte võibolla kõige hullem, aga siiski, olen ostnud Iittala soodusmüügi asju, sh Selverist just 2 uut Taika tassi (salvei ja lilla). Vist mitte küll nii palju kui varem. Ahjaa, Lartusil oli mingi Villeroy ja Bohhi suur väljamüük, kus sai internetist ka tellida. Ma tellisin. Suurema osa asju sain kätte kuu aja pärast, ühe vaagna aga isegi rohkem kui kuu aja pärast. Aga vähemalt tulid kohale. 

6. Veel tuleks midagi ette võtta sellega, et ma kipun kokku ostma sama funktsionaalsusega asju mingi "ataki" raames. Nt märkasin hiljuti, et oih, ühed bikiinid hakkavad oma elu lõpule jõudma, habrastuvad ära. Kuigi mul on bikiine igasuguseid, siis ikkagi suutsin kokku hankida erinevatest kohtadest väga mitu paari, sest ei suutnud valida ja ükski ei eristunud nii tugevalt, et oleks teised varju jätnud. Võib-olla oleks oluliselt mõistlikum osta 1 väga kallis paar selle asemel et palju odavaid? Kuigi kuigi. Kallid ei pruugi olla oluliselt paremad kui mõnest odavast kohast. Seda tähelepanekut mul aasta alguses polnud, aga kipun muude asjadega ka nii tegema - nt kui mingid kingad õnnestub välja valida, siis kipun samal perioodil ostma veel sarnaseid kingi. Nagu mingi hoog tuleb peale, ausalt. 

Kokkuvõtteks - võib-olla ma teen läbimõeldumaid valikuid, kuid kahjuks see tähendab, et ostan vähem, aga tihti on ostetud asi pigem kallim kui odavam. Nii et rahlist võitu njet :D 

 Lõpetuseks tänulikkuse sektsioon ka - ma olen tänulik võrdlemisi normaalse elukeskkonna eest, et ma saan endale ikkagi lubada mingil määral shoppy shoppyt, autoga sõita. Ja inimeste ees, kes mind tunnevad, aga ikka peavad minust lugu ja seda väljendavad ka. 

Kuidas mitte näha välja nagu surnud mäger ehk identiteedikriis vol mitu

AI nägemus minust

Haaa, jälle alustan sama lausega nagu tavaliselt - ei ole siia kaua enam midagi kirjutanud. Ei viitsinud, ei mäletanud ja siis oleks tahtnud kirjutada aga ikka ei viitsinud. 

Aga ma kuulasin just eile ühte podcasti (tavaliselt ma ei kuula, aga onkoloogika omad on päris head) ja seal öeldi esiteks, et tunnetel ei ole kindlat vormi, nad on wobble wobble ja seega ei saa neid hallata. Kirjutamine näiteks, või siis iseendaga vestluste salvestamine annab neile mingi vormi. Nii et kirjutamine on teraapia.

Ja siis teiseks, et "õõnsus" on ok ja vajalik. See on see koht, kus vana mina on surnud, aga uut ei ole veel. 

Mul on see identiteedikriis juba ma ei tea mis ajast. Erinevates asjades. Võib-olla praegu ma tean paremini, kes ma olen. Mida ma tahan? God knows. Juuksevärvi kriis on lahendatud - ei viitsi mina enam värvida, huviga ootan, missugused hallid juuksed mul saavad olema. Juuksepikkuse kriis ei ole lahendatud - tahaks maha lõigata uuesti, aga samas mingi pikkusega on ka täitsa ok ja ei pea juuksurisse roomama.... ei tea. 

Selline jakk oleks päris hea (Andiata)

Aga problemaatiline on see, et mul puutub absoluutselt kujutluspilt, missugune ma välja tahan näha riietuse poolest. Varem mulle meeldisid kleidid, sest noh täiuslik outfit, ei mingit kombineerimist. Aga absoluutselt ükski kleit, mis mul on, absoluutselt ei meelita ennast kandma. Niisiis võtsin välja need teksad, mis ma eelmisel aastal ostsin ja peaaegu üldse ei kandnud, sest talv ja kampsunkleidid tulid peale. Ja tellisin ühed veel juurde - heledad, alt laienevad ja mitte madala vöökohaga. Uskumatu! ei maksnudki poolt elu nende eest Weekendis! Aga samas need olid ka ainuke valik heledaid ja muudele nõuetele vastavaid. Ühed olid veel, mis tundusid väga heast venivast materjalist, aga neid polnud sobiliku pikkusega (st lühidusega). Tegin tellimuse ära ja see tühistati kohe - ei olnud neid tegelikult ikkagi. Ja noh vale pikkusega pükse ma enam ei viitsi osta, sest ma tean, et ma neid lühemaks teha kunagi ei jõua ja ei viitsi. 

Nii et siis pean välja võtma kõik need pluusid ja särgid, mis ma pulstidest kokku hoardinud olen ja mitte üldse kandnud. Need on tegelikult päris ilusad. Ja puuvillasest materjalist palmikulised kampsunid, soovitavalt V kaelusega. Nii et selline tüüpiline plain jane. Väga kahju. 

Pulstist pole ilusaid buklee jakke kah enam saada, millega teksasid elevateda, nii et olukord on üsna kurb. 

Ja siis veel tabasin end sellelt mõttelt, et äkki peakski hakkama minimalistiks, a'la ostan 2 komplekti spordirinnahoidjaid ja retuuse, kindlat värvi püksid/teksad ja sinna juurde mingid ülaosad, võimalikult igavates värvides, ja siis hakkan nendega ringi käima. Vabanen kõigist värvilistest kleitidest ja tervest sahtlitäiest väga värvilistest ja täiesti mittekokkusobivatest pulstist kokku hoarditud retuusidest jm spordiasjadest. Lihtsalt 2 värsket, uut spordirinnahoidjat ostes tekkis see mõte. 

Ja kosmeetikast ka. Hangin ühe komplekti erinevaid tooteid, soovitavalt Lumi omasid ja kui otsa hakkab saama, siis jälle uued. Sest et praegu on mul neid ilmselgelt liiga palju, sest osadeni ma polegi jõudnud..

Kingadest.. novot ma ei tea, ma pole nüüd kevadel veel kõrgema kontsaga kingasid kordagi jalga pannud, väga kõrge kontsaga mul enam polegi. Niiet maitea, võibolla peaks neist ka vabanema. Kuigi ma ikkagi praegu veel loodan, et ma ikkagi madalamat kontsa ka panen jalga. Ühesõnaga ma enam ei tea, vana mina on surnud ja uue kontseptsiooni isegi ei ole. 

Õnneks on väljas the most wonderful time of the year. 

The most wonderful time of the year

Muuhulgas veel üks filosoofiline mõttearendus, mis tundub piisavalt hea, et kirja panna.
See jutt ei ole pühendatud kellelegi konkreetsele, nii et pole põhjust võtta isiklikult. Või kui, siis ainult neile, kes on arvanud, et ma ei ole seda, mis mul on, ära teeninud, vaid et ma olen lihtsalt räige õnneseen. Ja kõigile, kelle kohta mina ise olen sama arvanud. Samuti neile, kellele ma olen oma meelest rohkem andnud kui saanud. Ja vastupidi ka. Aga üldiselt on see lihtsalt kirjutamisteraapia. No ja kuna ma tahan hirmsasti kunagi literature fuckiks hakata, siis kuidagi peab ju mõtteavaldustega ka algust tegema ja harjutama. Niigi on vähe aega alles.

Eagles'i laul Take it to the limit on üks väga õnnestunud laul. Ma arvasin nii juba siis, kui ma tantsimas käisin, ideaalne aeglase valsi muusika.
JA muidugi väga sügavmõtteline.
Kõik räägivad pidevalt piiride nihutamisest, arengust, nii et mul isiklikult hakkab paha seda kuulates. Et areng on mugavustsoonist väljas ja järgmisel päeval peab kindlasti olema parem versioon iseendast ja kõik see BS. Mind ajab õudsalt närvi, sest et mina isiklikult ei ole oma elus veel mugavustsooni saavutanud. Ja kui ma pidevalt mõtleks, et oi homme pean parem olema, siis ma oleks ilmselt ammu juba kusagilt alla hüpanud. See ei ole tervislik. 

Niisiis on siin natukene teine vaade piiride nihutamisele.
Randy Meisner, Eaglesi bassimees, on selles laulus solist. Selles laulus on oivalised kõrged noodid, mis publiku kontserdil absoluutselt pöördesse ajasid. Samas Randy ise tundis end alati kohutavalt ebakindlalt, et kas ta ikka suudab neid lives välja võtta. Juunis 1977. aastal oli Eagles Hotel California tuuril Knoxville'is Tennessees. Randy oli tõbine ja väsinud, aga bändikaaslane Glenn Frey arvas ikkagi väga järjekindlalt, et just seda laulu peaks laulma lisapalana. Asi läks nii teravaks, et mehed läksid käsipidi kokku ning Meisner "lõigati" bändist välja, lõplikult lahkus ta pärast tuuri lõppu septembris 1977. Eks teised olid ka veidi kadedad Randy peale, et ta publikule nii lummavalt mõjus. Ja kõigile järgmistele esitajatele on see laul alati madalamaks transponeeritud. Nii et muljetavaldav!

Ehk siis loo moraal on selles, et piiride nihutamisel tuleb paratamatult arvestada sellega, et need nihkuvad kusagile väga ootamatusse kohta. Mõnikord ka hoopiski tagasi (mitte laiemaks) võrreldes eelnevaga või lihtsalt kusagile karupepusse.

Ja kui miski kellelgi hästi välja tuleb, ei tähenda see, et see oleks tema jaoks lihtne. Äkki on ta lihtsalt palju harjutanud? Kunagi ei tea, kui palju keegi kusagile oma pühendumust sisse on pannud. Ja muidugi eks mõned on ka lihtsalt andekad, aga takkajärgi ei ole võimalik selgeks teha, kui palju oli seal õnne ja kui palju higi, verd ja pisaraid. Igal juhul ei tule veidi tänulikkust või isegi tunnustust kahjuks.

Samal põhjusel ei tasu kunagi kellegi peale kade olla - ei ole teada, mida teine on kõige selle eest pidanud välja käima ja kui palju ta ise seda üldse naudib.

Aga laul on hea. Seda tahaks ma ise ka laivis laulda koos bändiga. Seda tahaks ka elu jooksul teha.