Kuidas mitte näha välja nagu surnud mäger ehk identiteedikriis vol mitu

AI nägemus minust

Haaa, jälle alustan sama lausega nagu tavaliselt - ei ole siia kaua enam midagi kirjutanud. Ei viitsinud, ei mäletanud ja siis oleks tahtnud kirjutada aga ikka ei viitsinud. 

Aga ma kuulasin just eile ühte podcasti (tavaliselt ma ei kuula, aga onkoloogika omad on päris head) ja seal öeldi esiteks, et tunnetel ei ole kindlat vormi, nad on wobble wobble ja seega ei saa neid hallata. Kirjutamine näiteks, või siis iseendaga vestluste salvestamine annab neile mingi vormi. Nii et kirjutamine on teraapia.

Ja siis teiseks, et "õõnsus" on ok ja vajalik. See on see koht, kus vana mina on surnud, aga uut ei ole veel. 

Mul on see identiteedikriis juba ma ei tea mis ajast. Erinevates asjades. Võib-olla praegu ma tean paremini, kes ma olen. Mida ma tahan? God knows. Juuksevärvi kriis on lahendatud - ei viitsi mina enam värvida, huviga ootan, missugused hallid juuksed mul saavad olema. Juuksepikkuse kriis ei ole lahendatud - tahaks maha lõigata uuesti, aga samas mingi pikkusega on ka täitsa ok ja ei pea juuksurisse roomama.... ei tea. 

Selline jakk oleks päris hea (Andiata)

Aga problemaatiline on see, et mul puutub absoluutselt kujutluspilt, missugune ma välja tahan näha riietuse poolest. Varem mulle meeldisid kleidid, sest noh täiuslik outfit, ei mingit kombineerimist. Aga absoluutselt ükski kleit, mis mul on, absoluutselt ei meelita ennast kandma. Niisiis võtsin välja need teksad, mis ma eelmisel aastal ostsin ja peaaegu üldse ei kandnud, sest talv ja kampsunkleidid tulid peale. Ja tellisin ühed veel juurde - heledad, alt laienevad ja mitte madala vöökohaga. Uskumatu! ei maksnudki poolt elu nende eest Weekendis! Aga samas need olid ka ainuke valik heledaid ja muudele nõuetele vastavaid. Ühed olid veel, mis tundusid väga heast venivast materjalist, aga neid polnud sobiliku pikkusega (st lühidusega). Tegin tellimuse ära ja see tühistati kohe - ei olnud neid tegelikult ikkagi. Ja noh vale pikkusega pükse ma enam ei viitsi osta, sest ma tean, et ma neid lühemaks teha kunagi ei jõua ja ei viitsi. 

Nii et siis pean välja võtma kõik need pluusid ja särgid, mis ma pulstidest kokku hoardinud olen ja mitte üldse kandnud. Need on tegelikult päris ilusad. Ja puuvillasest materjalist palmikulised kampsunid, soovitavalt V kaelusega. Nii et selline tüüpiline plain jane. Väga kahju. 

Pulstist pole ilusaid buklee jakke kah enam saada, millega teksasid elevateda, nii et olukord on üsna kurb. 

Ja siis veel tabasin end sellelt mõttelt, et äkki peakski hakkama minimalistiks, a'la ostan 2 komplekti spordirinnahoidjaid ja retuuse, kindlat värvi püksid/teksad ja sinna juurde mingid ülaosad, võimalikult igavates värvides, ja siis hakkan nendega ringi käima. Vabanen kõigist värvilistest kleitidest ja tervest sahtlitäiest väga värvilistest ja täiesti mittekokkusobivatest pulstist kokku hoarditud retuusidest jm spordiasjadest. Lihtsalt 2 värsket, uut spordirinnahoidjat ostes tekkis see mõte. 

Ja kosmeetikast ka. Hangin ühe komplekti erinevaid tooteid, soovitavalt Lumi omasid ja kui otsa hakkab saama, siis jälle uued. Sest et praegu on mul neid ilmselgelt liiga palju, sest osadeni ma polegi jõudnud..

Kingadest.. novot ma ei tea, ma pole nüüd kevadel veel kõrgema kontsaga kingasid kordagi jalga pannud, väga kõrge kontsaga mul enam polegi. Niiet maitea, võibolla peaks neist ka vabanema. Kuigi ma ikkagi praegu veel loodan, et ma ikkagi madalamat kontsa ka panen jalga. Ühesõnaga ma enam ei tea, vana mina on surnud ja uue kontseptsiooni isegi ei ole. 

Õnneks on väljas the most wonderful time of the year. 

The most wonderful time of the year

Muuhulgas veel üks filosoofiline mõttearendus, mis tundub piisavalt hea, et kirja panna.
See jutt ei ole pühendatud kellelegi konkreetsele, nii et pole põhjust võtta isiklikult. Või kui, siis ainult neile, kes on arvanud, et ma ei ole seda, mis mul on, ära teeninud, vaid et ma olen lihtsalt räige õnneseen. Ja kõigile, kelle kohta mina ise olen sama arvanud. Samuti neile, kellele ma olen oma meelest rohkem andnud kui saanud. Ja vastupidi ka. Aga üldiselt on see lihtsalt kirjutamisteraapia. No ja kuna ma tahan hirmsasti kunagi literature fuckiks hakata, siis kuidagi peab ju mõtteavaldustega ka algust tegema ja harjutama. Niigi on vähe aega alles.

Eagles'i laul Take it to the limit on üks väga õnnestunud laul. Ma arvasin nii juba siis, kui ma tantsimas käisin, ideaalne aeglase valsi muusika.
JA muidugi väga sügavmõtteline.
Kõik räägivad pidevalt piiride nihutamisest, arengust, nii et mul isiklikult hakkab paha seda kuulates. Et areng on mugavustsoonist väljas ja järgmisel päeval peab kindlasti olema parem versioon iseendast ja kõik see BS. Mind ajab õudsalt närvi, sest et mina isiklikult ei ole oma elus veel mugavustsooni saavutanud. Ja kui ma pidevalt mõtleks, et oi homme pean parem olema, siis ma oleks ilmselt ammu juba kusagilt alla hüpanud. See ei ole tervislik. 

Niisiis on siin natukene teine vaade piiride nihutamisele.
Randy Meisner, Eaglesi bassimees, on selles laulus solist. Selles laulus on oivalised kõrged noodid, mis publiku kontserdil absoluutselt pöördesse ajasid. Samas Randy ise tundis end alati kohutavalt ebakindlalt, et kas ta ikka suudab neid lives välja võtta. Juunis 1977. aastal oli Eagles Hotel California tuuril Knoxville'is Tennessees. Randy oli tõbine ja väsinud, aga bändikaaslane Glenn Frey arvas ikkagi väga järjekindlalt, et just seda laulu peaks laulma lisapalana. Asi läks nii teravaks, et mehed läksid käsipidi kokku ning Meisner "lõigati" bändist välja, lõplikult lahkus ta pärast tuuri lõppu septembris 1977. Eks teised olid ka veidi kadedad Randy peale, et ta publikule nii lummavalt mõjus. Ja kõigile järgmistele esitajatele on see laul alati madalamaks transponeeritud. Nii et muljetavaldav!

Ehk siis loo moraal on selles, et piiride nihutamisel tuleb paratamatult arvestada sellega, et need nihkuvad kusagile väga ootamatusse kohta. Mõnikord ka hoopiski tagasi (mitte laiemaks) võrreldes eelnevaga või lihtsalt kusagile karupepusse.

Ja kui miski kellelgi hästi välja tuleb, ei tähenda see, et see oleks tema jaoks lihtne. Äkki on ta lihtsalt palju harjutanud? Kunagi ei tea, kui palju keegi kusagile oma pühendumust sisse on pannud. Ja muidugi eks mõned on ka lihtsalt andekad, aga takkajärgi ei ole võimalik selgeks teha, kui palju oli seal õnne ja kui palju higi, verd ja pisaraid. Igal juhul ei tule veidi tänulikkust või isegi tunnustust kahjuks.

Samal põhjusel ei tasu kunagi kellegi peale kade olla - ei ole teada, mida teine on kõige selle eest pidanud välja käima ja kui palju ta ise seda üldse naudib.

Aga laul on hea. Seda tahaks ma ise ka laivis laulda koos bändiga. Seda tahaks ka elu jooksul teha.