It's the most wonderful time of the year* ja kuidas elujõud lõhnab

Mine is the sunlight, mine is the morning

*Jaa, ma tean küll, et nii uskumatu, kui see tundub, see fraas on jõululaulust. Kuidas keegi saab jõulude kohta öelda niimoodi, see ei mahu mu peasse. Ok, võibolla neile on see tõesti kõige ägedam aeg aastas, kes beibi-Džiisasega kuidagi emotsionaalselt seotud on, aga ma vist väga ei ole. Samas selles laulus ei ole väga palju viiteid eelnimetatud venna grandioossele sünnipäevale. Võinoh, isegi kui ma oleks temaga emotsionaalselt seotud, ei saa talv mitte kuidagi SELLEGA võidelda, mis JUST PRAEGU väljas on. Ajaloolise täpsuse huvides on täna 28.mai ja väljas on peaaegu 30 kraadi ja täna avasin ära ka basseinihooaja. Sellised ilmad on olnud juba vähemalt nädal aega kui mitte rohkem ja ma ei saa olukorraga mitte rohkem rahul olla.

Taevalikud helid

Samas mu süda ei hüppa sees õnnest, nagu ma tahaks. No muidugi ma olen väga rahul selle ilmaga, vägaaaaa rahul ja mulle väga meeldib see ilm ja kõik, aga see ei ole nagu tunne. Aga ma tahaks, et see oleks tunne, isegi füüsiliselt tuntav tunne, et süda hüppab rõõmust. Ma tahaks seda tunnet, aga ma ei oska seda enam. Ja muidugi, loomulikult olen ma tänulik nende suurepäraste ilmade eest ja selle basseini eest ja selle silmipimestavalt rohelise looduse eest ja võimaluse eest paar tundi lihtsalt basseinis ja selle ääres lebotada ja absoluutselt mitte midgi mõelda. Ma olen VÄGA tänulik. Aga mu süda ei hüppa ja ei laula. 

Miks kevad ei võiks olla niisama pikk, kui need lõputuna tunduvad pimedad ja koledad sügise ja talvepäevad? ah? Kus on õiglus? Mind ajab kohutavalt vihale, et ma olen kogu see aeg mõelnud, et "homme ma tõusen vara üles ja lähen seda imetegu nautima, seda lõhnavat õhku sisse imema". Ja kui homme kätte tuleb, siis ma olen ikka nii väsinud, et mitte mingi motivatsioon mind sealt voodist välja ei aja. Ja mul on sellest kohutavalt kahju, et need sellised päevad on nii loetud ja ma ei suuda end voodist välja ajada, et neid nautida. Sest et juba kuu aja pärast hakkavad ööd tasapisi pikemaks minema ja loodus tasapisi talveunne minemiseks valmistuma. Ja mulle ei meeldi see üldse.

Üleüldsegi, keegi võiks leiutada mingi võimaluse seda kevadist lõhna kuidagi konserveerida. Ma ei tea, mis lõhn see on, aga see on lihtsalt imeline. Toomingad, sirelid, kastanid, maikellukesed, rakvere rõiped kõik eraldi ja koos... Vanasti pani see mul südame rõõmust hüppama, praegu on lihtsalt parem kui maailma kõige parem parfüüm. Ma olen kindel, et see inimene võiks sellega miljardeid teenida - meeleoluhäirete ravimina näiteks. Võib niisama self-care parfüümina müüa või siis teraapiana - lased ruumi seda lõhna täis + sobilik õhuniiskus, et kes eelistab hommikuudu, kes päikesepaistet ja siis lihtsalt oled seal ruumis ja naudid seda. Kui elujõul on lõhn, siis see lõhnab just nii. 

Muidu midagi huvitavat ei ole, või no isegi kui on, siis ma ei viitsi kirjutada (ega sellest mõelda) :D