Koroonika vol2

Noms noms

Mõtlesin, et panen paar mõtet nendest erakordsetest aegadest ikka kirja, kunagi pärastpoole võib-olla hea lugeda. Isolatsioon on nüüd kestnud veidi üle 2 nädala. Mina tunnen kodukontoris ennast jätkuvalt hästi. Nagu ma Koroonika vol1-s mainisin, kodukontor sobib mulle. Tõenoliselt  ma olen ikkagi piisavalt sügavalt intro. Eriti õnnelik olen ma selle üle, et pole pidevat muretsemist, kust ja mida täna süüa saab. Suurem osa inimesi võib-olla ei saa aru, milles mu probleem on. Aga ma olen varasemalt piisavalt palju aastaid ilma lõunat söömata töötanud (how stupid can one be?!) ja siis veel mõni aeg lõunati puhast tervistkahjustavat saasta tarbinud, nii et ma tean täpselt, kuhu minu latt tõusnud on. Elu on liiga lühike, et lõunat vahele jätta või üldse saasta süüa. Kodus on meelepärane toit käeulatuses ja lõuna saab ikkagi pmtselt iga hetk teha kui vaja. Isegi makroone on. Samuti meeldib mulle, et pole seda idiootset erinevate asukohtade vahel ringisõitmist, mida muidu rohkem kui mulle meeldiks, ette tuli. Sest kõik koosolekud toimuvad onlines. Väga mugav. Kui vaid screensharing kypes alati töötaks. Üks tuttav avaldas arvamust, et võib-olla töötamine selle kriisi pärast muutub, et (osad) inimesed saavad aru, et saab ka teistmoodi täiesti edukalt töötada. Mine tea.

Robotid ootavad töökäske

Varudega on hästi, nn "kriisivarude" kallale ei olegi nagu jõudnud, st purgisupid ja kuivtoidud on alles. Külmkambrist külmutatud juurvilju olen tarbinud, lisaks hankinud kala ja selle erinevatel viisidel nahka pannud. Ühe korra andsin kiusatusele järele ja tellisin robotiga india toitu! Tahtsin robotiga selverist kah tellida, aga ei õnnestunud, sest teknikal issjus. Boltiga saaks teoreetiliselt kah selverist tellida, aga 12€ kohaletoimetamise eest mu mülkasse?! no andke andeks! Söön ennem oma konservid ära. Tegelikult korra nädalas olen ka poes käinud, ikka jätkuvalt laupäeva hommikul (nagu mittekoroonaaegadelgi juba pikka aega), ära tuues kogu nädala toiduvaru vastavalt ostunimekirjale. Seekordne (st 28.märtsi) Prismaskäik oli erakordselt ebameeldiv. Tavaliselt ma prismas ei käi ja tõenäoliselt ei lähe ka enam. Mõtlesin, et noh olen eeskujulik ja käin hommikul pool 8 poes ära, et kes seal ikka nii vara hängib. Kõik on veel reedesest peost koomas. Prisma on ööpäev läbi lahti ja seal on automaatkassad. Või noh - nii ma arvasin. Automaatkassad ei töötanud. Üks kõrge usaldusväärsusega inimene ütles, et "prisma kassasüsteemi on teinud mingi pekkaniska" ja "prisma kassasüsteem on marutõbine kährik". Tavakassasid oli lahti täpselt 1!!! ja muidugi oli mingi tädi ostukäru kuhjaga täis laadinud ja kassajärjekord oli 15min pikk. Nagu wtf, tõesti!? Ma võitlesin sooviga see korv sinnapaika jätta ja selverisse minna, aga .. ma ei viitsinud ja krevette kusagile vedelema jätta ei raatsinud. Võib-olla ma ikka ei saanud sealt koroonat?!
Muidugi see, et ma head sööki söön ja kodukontoris end hästi tunnen, ei tähenda, et ma oleks ülevoolavalt õnnelik. Ei, ma olen lihtsalt asjade käigu juures mõnede asjadega (isegi veidi üllatavalt) rahul. Ja söön häid asju. Telekas targad inimesed ütlesid ka, et iga inimene mõtleb endale sobiliku kriisi haldamise strateegia välja! Ju siis söök on minu oma!
See kõik ei tähenda, et mul ei oleks kasvavat muret jobude suhtes, kes hängivad avalikes kohtades edasi nagu poleks midagi juhtunud, ja nende suhtes, kes polegi otseselt jobud, aga lihtsalt ei taipa, et praegu tuleb igal viisil vähendada kõiki vähegi võimalikke kontakte. Sest et mida kauem see jama kestab, seda sügavamalt pekki kõik ümberringi (st majandus ja tsivilisatsiooni toimimine) läheb.
Ja ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et on igav. Minul on päevad esiteks täidetud otsast otsani tööga. Võibolla on töö läinud veidi ebaefektiivsemaks, suhtlust nõudvad asjad võtavad veits rohkem aega, aga samas see tähendab vähemalt hetkel veidi talutavamat töötempot, mille eest ma olen isegi tänulik. Isegi koristada olen vähe jõudnud ja aknadki on pesemata. Köögi tööpinna suutsin siiski ära õlitada. Muus osas suutsin aga alustada mütsi kudumist, mida ma arvan, et ma esiteks ei oska ja teiseks ei jõua ka, sest selleks ajaks, kui tudengid lõpevad, on kevad käes. Aga näe - talv tuli tagasi. Esialgu vaatasin internetist mustreid ja tundsin, et ma ei suuda neist aru saada. Sest esiteks ma ei oska palmikuskeeme lugeda, sest ma pole palmikutega asja kunagi kudunud (v.a sügavas lapsepõlves, kus ma tegin lihtsalt ühe väga väikese proovitöö puhtast uudishimust, et no kuidas ikkagi see palmiku keeramine käib). Teiseks, ma ei suuda lugeda/aru saada sõnadega lahti kirjutatud kudumis/heegeldamisjuhiseid. Ja kolmandaks ei olnud internetis sobiliku kaalu ja jämedusega lõnga jaoks sobivat mustrit, nii et mõtlesin mustri siiski ise välja. Great success! Müts valmis veel ei ole, aga äkki saab, enne kui talv otsa saab.