Meie igapäevane testimine: Koroonika vol. eimidagieeeriiliiist ohtrate retesptidega, mis näevad välja oluliselt keerulisemad kui tegelikult on

suvaline kvartalisisene õitseja

Mis uudist? Ei midagi eeeriiiliist! St põhiliselt olen teinud süüa ja teinud tööd. Oi, lausa kaks nädalat ei ole siia mitte midagi üles tähendanud. Teine müts (valge, paksemast lõngast) sai valmis, ühe laupäeva töö. Veel suutsin end kokku võtta ja 5 nädalat pärast köögilaua taga ajutist kodukontorit suutsin kodukontori kolida õigesse kontori tuppa. See oli vaja enne korralikult, põhjalikult korda teha, siis oli mõtet kolida. Sellepärast läks nii kaua aega :D
Veelkord roomasin laupäeva varahommikul jaapani aeda, et vaadata, kas rododendrikud juba õitsevad. Ei õitsenud veel. Küll aga õitsesid kirsid. Selgus, et seal siiski on paar kirsipuud. Varajase hommikutunni (ei rohkem ega vähem kui veidi enne 7-t hommikul) oli koht ülipopulaarne. Üks vend oli oma orantsi hummeri ja suure toruga tulnud roosade õite doosile järele, ja üks õde - hummerit ei näinud, aga toru oli vähemalt sama vägev. Noh. Ma ei ole väitnud, et ma oskan pildistada või et ma kavatsen selles hea olla. Seetõttu ei ole ma ka räigetesse torudesse eriti investeerinud. Ja pildid on seetõttu nagu on. Puudele eriti lähedale minna ei saanud, lausa muru peale minemist keelav silt oli üles pandud. Türil pidi ka ilukirsside allee olema, seal väidetavalt saaks tavaoludes lausa piknikku pidada.

Kadrioru jaapani aia puud, mille alla ei ole lubatud minna

Paksoi (pak choi) - kas pole ilus?

Söögilainel on ka igav olnud. Ükskord praadisin vutti paksoiga, teine kord praadisin tuunikalasteiki - jälle paksoiga. Mõlemad tunduvad oluliselt keerulisemad valmistada kui tegelikult on. Sest neid on tegelikult ülilihtne valmistada.

Paksoi on aeg-ajalt selveris ja prismas täiesti saadaval, tuleb ainult ringi vaadata ja valida ilus värske isend. Kodus tuleb ta pakist välja võtta ja mina lõikan lehed lahti ja pesen korralikult ära. Praadida on paksoid kõige parem võis, kergelt. Tänuväärne asi ka blancha peal küpsetamiseks. Sobib hästi tarvitada majoneesiga.

Tuunikalasteigi sain üllatuslikult Selverist, kus see ootas valmispakendatult isevõtmise letis, st ei pidanud küsima. Panin ta küüslaugu, oliiviõli, valge veini äädika ning natukese tüümianiga paariks tunniks marineeruma ja siis praadisin lihtsalt ära. Suhteliselt liha tekstuuriga. Ükskord sain Stockmannist tuunikala-seaseljapeki kotlette. Nonde kohta, kui ei oleks teadnud, et seal on kala sees, ei oleks öelnud.

Vutt paksoiga

Vutiga on veel kergem kui tuunikalaga. See tuleb enne praadimist (võis) lihtsalt soola ja pipraga kokku teha ning lihtsalt ära praadida mõlemalt poolelt. Minul oli eelmisest korrast vist järel chashu sea tegemise soja-sake-searasva "puljongit", mida veidi redutseerisin (st aurutasin veidi vett välja) ja kastmena kasutasin.

Tuunikalasteik küüslaugu-oliiviõli-tüümiani-valgeveiniäädika-kastmes

Praetud tuunikala

Suppi tegin ka - bataadist, porgandist, tomatist, läätstest, sibulast, fenkolist, ingverist ja tšillist. Veel avastasin maitsepärmi - see sobis hästi sinna supi sisse (pärast püreestamist lisasin).

Allolevatel piltide toimub pad thai laadne asi - paksoi ja ribastatud porgand, hiljem lisasin muna, segasin varem keedetud riisinuudlid ja pad thai kastme sisse. Laim on tegelikult serveerimiseks. Vastavalt olemasolevatele varudele võib kasutada ka hiina kapsast, lisada seeni... Kah asi, mida väga kiirelt valmistada saab.